jump to navigation

Charles Sheffield “Georgia mu südames” 24.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
2 kommentaari

Heiki Raudla illustratsioonUlmeguru küsis eelmist posti kommenteerides, et kas ulme peaks olema siis ainult miski rauakolu ülistus? Kuigi tegemist oli vist retoorilise küsimusega, vastan siiski: kindlasti mitte! Aga ulmejutul (või üleüldse jutul) peaks olema mingi point. Ja kui pointi pole, siis pole vahet, kas jutus on ohtrasti rauakola või on tegemist armastuslooga — jutt on siis jama! Just nagu järgmine lugu antoloogias “Pilet utoopiasse”, Charles Sheffieldi “Georgia mu südames”. 😐

Kusjuures lugu algab koguni sellise rauakola kirjeldusega, mis peaks igal arvutinohikul põlved nõrgaks võtma — autor pajatab lausa paar lehekülge 50-aastate digitaaalarvutite teemadel, laskudes programeerimise üksikasjadesse. OK, käis kergelt närvidele, aga lugesin edasi. Ja edasi jõudis autor, üllatus-üllatus!, rauakola juurest armastuslooni. Ja lõpuks — mitte kuhugi! 😕

Loo tegevus toimub 1990-aastate alguses Uus-Meremaal, kus kaks küberneetikut-ajaloolast satuvad 1850 ❗ aasta paiku ehitatud analüütilise arvuti jäänustele. Asja lähemalt uurides tuleb välja, et arvutikonstruktorid olid omavahel abiellunud poolvend ja poolõde (armastuslugu!), kes puutusid sel kaugel maal, sel kaugel aal, kokku ka tulnukatega. Kogu tõe ❓ välja selgitanud, asuvad teadlased teele tulnukate baasi poole, mis paiknes Lõuna-Georgia nimelisel saarel Atlandi ookeanis. Loo lõpp.

Just nimelt — loo lõpp! 😡 Kogu eelnev ebaloogilisuste (miks oli vaja tulnukate baasi asukoht analüütilise arvutiga välja arvutada?), nõmeduste (tulnukate ristiusku pööramise idee)  ja lauslolluste (mida kuradit peaks kõrgelt arenenud tsivilisatsioon tegema kiviaegse arvutiga?) jada poleks mind tõenäoliselt häirinudki, kui poleks olnud seda lõppu… Täpsemalt, oleks piisanud, kui lõpp oleks olemas olnud! 👿

Lausa kehv see lugu aga ei olnud, sest ta avardas kõvasti mu silmaringi — sain nimelt teada, et jutt hõlmab osaliselt tõelisi ajaloolisi fakte. Ei, mitte selles mõttes, et mingid tulnukad oleksid kusagil ringi sebinud! 😆 Aga see on küll tõsi, et 19 sajandil elas tõepoolest mees, kes mehhaanilist digitaalarvutit ehitada proovis. Ja naine, keda võib nimetada maailma esimeseks programmeerijaks, sest ta kirjutas sellele arvutile programmi, kuigi arvutit ennast olemaski polnud!

Advertisements