jump to navigation

Charles Stross “Külmem sõda” 28.12.2013

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Tuleb tunnistada, et kui kirjastus “Fantaasia” uudistest “Külmema sõja” kohta lugesin, jättis see mind pealkirjale vastavalt külmaks ning otsustasin, et seda raamatut ma ei osta. Selle aasta viimasel ulmikute kokkusaamisel Lost Continendis oli aga Eval see raamat kaasas ning… esimese asjana jäi pilk pidama kaanepildile, mis on küll veidike kitš, kuid siiski plakatlikult ilus. Seejäel lugesin läbi tagakaanel oleva sisututvustuse – ilmselt sama, mis “Fantaasia” uudistes, kuid seekord mõttega ja süvenedes – ning otsustasin raha välja käia ja raamatu ära osta. Mis sest, et olen varem kirjutanud, et sellise vihiku eest nii palju maksta ei tahaks – ette rutates olgu öeldud, et selle eest võib küll. 😀

Jõulude ajal ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ning jätsin pooleli vene ulme antoloogia “Kaaren”, et Strossi “Külmem sõda” vahele võtta. Ja ei kahetse, sest raamat haaras mind väga ja väga kaasa. Olgu siis kõigepealt öeldud, et tegemist on kogumikuga, mis koondab endasse kaks Charles Strossi külma sõja teemalist ulmejuttu “Külmem sõda” ja “Raketikeelutsoon”. Ja kui päris täpne olla, siis viimane on õigemini lühiromaan.

Jutustuse “Külmem sõda” peategelaseks on ühe Ameerika luureagentuuri analüütik Roger Jourgensen ning lugu esitataksegi läbi tema silmade, muuhulgas ka huvitavat kirjanduslikku võtet kasutades dokumentaalfilmilõike kirjeldades. Selle tulemusel laotub lahti kirjeldus 1980-ndate aastate alguse maailmast, mis oli mulle kui külma sõja kaasaegsele nostalgiliselt tuttavlik. Lugemise vahepeal heitsin aeg-ajalt pilgu Wikipediasse, et üht või teist seost täpsustada ning saadud lisainfo lisas loole vaid vürtsi.

Kuid kuna tegemist on siiski ulmejutuga, siis pole kirjeldatud maailm muidugi päris selline nagu me seda teame. Peamiseks lahknevuseks meile tuntud ajaloost on see, et millalgi 1930-ndatel aastatel on õnnestunud Antarktika ekspeditsioon, mille käigus avastatakse Iidsete (raamatus tõlkitud küll kui Muistsete) tsivilisatsiooni jäljed ning lastakse meie maailma lahti midagi kurja… Ühesõnaga, tegemist on H.P. Lovercrafti Cthulhu-müütosele üles ehitatud looga ning jutu tegevuse ajaks on külma sõja relvadena tuumapommide kõrval kasutusel ka šogotid ja mõisusi õgiv Cthulhu ise… Sedasorti mittekonventsionaalsete ja ka “tavaliste” massihävitusrelvade tasakaal on habras ning sellises olukorras ei tohiks riigijuhid endale lolle nalju lubada. Paraku viskab Reagan just ühe sellise killu – nagu ta ka tegelikult viskas! – ja kas nüüd päris selle pärast või muudel põhjustel, kuid igatahes külm sõda muutub kuumaks…

Kogumiku teise osa, lühiromaani “Raketikeelutsoon” kirjeldus raamatu tagakaanel oli teiseks tõukeks, mis ming seda raamatut ostma pani. Nimelt kaovad 1962. aasta teisel oktoobril taevast satelliidid, Kuu ja Päike ning tähistaevas muutub. Peale esialgset sedadust leiab inimkond, et Maa on täies tükis nö “kooritud” ning kõik mandrid koos elanikega ümber paigutatud hiigelsuurele nn Aldersoni kettale. Raamatu tagakaanel on küll peamise tagajärjena märgitud asjaolu, et strateegilised pommitajad ei ulatu enam ühelt kontinendilt teisele lendama, mille tagajärjel vallutab Nõukogude Liit kibekiirelt Lääne-Euroopa. Kuid õnneks on loo sisu hoopiski sügavam…

Jutu tegevus toimub orienteeruvalt tosinkond aastat peale neid sündmusi ning on edasi antud kolme liinina: CIA agent Gregor Samsa (vihje Kafka “Metamorfoosile”, millele ma alles nüüd, neid ridu kirjutates, pihta sain!) silmade läbi, ekskosmonaut Juri Gagarini toimetamised teisel pool raudset eesriiet ning kolmandaks uusasunikust endise kanadalanna Maddy tegemised uuel mandril. Jah, nimelt on lisaks Maa mandritele sel hiiglaslikul kettal laiuvas ookeanis ka palju teisi mandreid – osad võõrad, teised aga tontlikult tuttavad…

Jutu sisust saaks veel palju kirjutada, kuid kuna see oleks suures osas erinevate puäntide paljastamine, siis ei hakka ma seda siinkohal tegema. Pigem kirjutan sellest, mis see lühiromaan mulle ikkagi nii hirmasti meeldis. Ilmselt põhiliselt kirjelduste pärast: esiteks on selle “kettamaailma” kirjeldused täiesti fantastilised ning oleksid isegi ilma muu tegevuseta nauditavad; teiseks aga kirjeldab autor külma sõja aegset elu-olu ja tehnikat niivõrd hästi, et pakub palju äratundmisrõõmu. Näiteks meeldis mulle hirmasti Gagarini liikumisvahendiks oleva ekranoplaani mängu toomine, sest olin hiljuti selle kohta ajakirja “Imeline Ajalugu” ühest numbrist lugenud. Kuid lisaks kirjeldustele haarab kaasa ka tegevus ja dialoogid, mille käigus selgub niivõrd palju uut ja huvitavat, et aju keeldub seda kõike korraga vastu võtmast. Sundisin end korduvalt lugemist pooleli jätma, et saaksin just loetut seedida ja erinevaid mõttemänge läbi mängida. Kuid ka peale jutu lõpetamist pean tõdema, et ilmselt on “Raketikeelutsoon” sedasorti lugu, mida tuleb veel ja veel üle lugeda ning ka siis ei pruugi kõik lõplikult paika loksuda.

Kogu kogumiku lugemisest saadud elamust kokku võttes ütlen ausalt, et olen väga rahul. Esimene jutt saab mult Ulmekirjanduse Baasis hindeks nelja ja teine jutt viie. Ning raamat tervikuna viie. Ja seda kõike ikka viie palli süsteemis. 🙂 Tegemist on ühe parima viimasel ajal loetud ulmekaga ning väga heade alternatiivalooliste tekstidega. Kui järgmisel aastal peaksin Stalkerite hääletamisel osalema, siis minu punktid on garanteeritud. Ka kirjanikuna sai Charles Stross mult krediiti juurde: tema “Accelerando” on ülihea, mille lugemisest saadud naudingut ei julgenud ma pikka aega muude tekstide lugemisega rikkuda – ei tea, miks ma küll kartsin, et muu on jama? 😀