jump to navigation

Arvi Nikkarev “Pilet utoopiasse” 31.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
4 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Tõmban joone alla uusimas eestikeelses ulmeantoloogias “Pilet utoopiasse” ilmunud juttude arvustustele ning panen kirja oma arvamuse antoloogiast, kui tervikust. Esiteks aga veelkord suur tänu Arvile, et ta selle raamatu mulle kinkis! Nagu öeldakse, parimad asjad siin elus saame me ikka kingitustena! 🙂

Hakatuseks kordan iseennast, kui ütlen, et Skarabeuse kolmas antoloogia, “Pilet utoopiasse”, on parim viimasel ajal eesti keeles ilmunud ulmeantoloogia — ütlesin need sõnad ju samuti Arvi Nikkarevi koostatud antoloogia “Muumia” arvustuse juures. Aga kordamine on teadupärast tarkuse ema. 😀 Ja pole midagi teha, kuid “Pilet utoopiasse” on veelgi parem, kui “Muumia”.

Jällegi polnud antoloogias ühtegi mitteulmelist lugu (kuigi mõned Bruce Holland Rogersi lühijutud olid sellised piiripealsed) ning see on minu meelest väga suur pluss ning edasiminek. Skarabeuse varasemates ulmeantoloogiates ja kogumikes oli neid tõrvatilgana mõjuvaid kriminulle ja õudukaid ikka liiga palju. 😐

Kuigi antoloogiasse kogutud lood olid kõik üsna head, pole mul raske välja tuua, millised neist said mu absoluutseteks lemmikuteks. Kahtlemata oli parimatest parim antoloogia nimilugu, Robert Sheckley “Pilet Tranaile”, kuid ka teine Sheckley kirjutatud jutt, “Seitsmes ohver”, ei jäänud sellele alla. Väga tugeva emotsiooni tekitasid Orson Scott Cardi “Kuninglik liha” ja Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all”. Ning viimasepeal idee peitus David Langfordi jutus “Teistsugune pimedus”.

Toon välja ka antoloogia nõrgimad lood. Minu jaoks olid nendeks Harlan Ellisoni “Klaasikillud” ning Bruce Holland Rogersi “Surnud poiss teie akna taga” ja “Don Ysidro”. Aga rõhutan veelkord, et isegi need nn “nõrgad” lood olid tegelikult täiesti rahuldavad ning mõnes teises, mitte nii tugevas antoloogias, oleksid paistnud palju paremas valguses.

Kui nüüd sisu juurest vormi juurde minna, siis juba kolmandat korda mainin Skarabeuse antoloogiaid arvustades ära Heiki Raudla illustratsioonid — need ei meeldi mulle! 😡 Aga Ulmekirjanduse BAAS-is kirjutab antoloogia koostaja Arvi Nikkarev, et juttude autoritele meeldivad. 😕 Arusaamatu, aga no las siis olla ja rohkem ma sel teemal enam Skarabeuse kallal ei vigise. Üks selge küljenduslik-kujunduslik aps on aga antoloogia koostajal küll sisse lipsanud: iga lehe, nii vasak-kui parempoolse ülaserva on trükitud kirjaniku nimi, kelle jutuga tegemist on. Aga mugavam oleks nii, et ühel neist oleks kirjas ka selle jutu pealkiri, kust raamat parasjagu avatud on.

Lõpetuseks üks oma sõnade söömine. Skarabeuse antoloogia “Aphra” arvustuses kirjutasin, et ei saa panna antoloogiale kõrgemat hinnet, kui selles sisalduvate juttude aritmeetiline keskmine. Saan küll! :mrgreen: “Pilet utoopiasse” — “5”. Mis sest, et väikese miinusega.

David Langford “Teistsugune pimedus” 29.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Heiki Raudla illustratsioonDavid Langfordi lühijutt “Mõelge mastaapselt!” on asjaarmastaja poolt tehtud tõlkena eestikeelses netiruumis ringelnud juba aastaid. Sestap olin meeldivalt üllatunud, kui silmasin antoloogia “Pilet utoopiasse” tagakaanel autori nime — lõpuks ometi on David Langford nüüd ka eestikeelses kõvakaanelises avaldatud! 🙂 Loodetavasti on nüüd rikkam nii autor ise kui ka Eesti ulmekommuun. Igal juhul, nagu selgub tema kodulehelt, on tal vähemalt antoloogia “Pilet utoopiasse” raamaturiiulis olemas, kus sees loo “Different Kinds Of Darkness” eestikeelne tõlge “Teistsugune pimedus”. 😆

Jutu “Teistsugue pimedus” tegevus toimub (lähi)tulevikus, kus igapäevaelu rutiinid on enam-vähem samad, mis meil hetkel olevikus: täiskasvanud käivad tööl, lapsed koolis. Ainult et televisioonist ei edastata enam otsesaateid. Ja enam-vähem kõikjal avalikus ruumis on pimedus. Aga teistsugune pimedus, kui see tavaline. Absoluutne. 😮

Loo peategelasteks on lapsed, kes avastavad kooli koopiamasinast ühe pildi, mida ei saa vaadata. Täpsemalt: saab, aga väga vähe. Juba paarisekundilise vaatamise järel tekivad vaatajal krambihood ning ta langeb värisedes kokku. Laste meelest on see muidugi jube põnev ning nad asutavad oma salaliidu, Värinaklubi, kus siis pildi vaatamist harjutavad, et vastupidavust suurendada.

Jutt veereb ning lõpuks koorub välja, et autori poolt maalitud tulevikumaailmas on leiutatud matemaatilised kujundid (fraktalid vms), mida vaadates jookseb inimaju kokku. Umbes nii nagu jookseb kokku arvuti, millele antakse põhimõtteliselt mittelahendatav ülesanne. Alguses kasutatakse seda leiutist muidugi ühiskonna hüvanguks ❓ , näiteks meeleavalduste veretuks laialiajamiseks või sõjapidamiseks. Aga siis ilmuvad ka sellised kujundid, millele vaid põgusa pilgu heitmine lõppeb silmapilkse surmaga. Ja lugu päädib sellega, et pildid lekivad terroristide kätte, kellest üks tungib suure vaatajaskonnaga otsesaate stuudiosse ning näitab üht eriti tapvat pilti kaamerasse. On vist üleliigne mainida, et ohvreid loetakse pärast miljonites.

Seejärel ei jää valitsus(t)el muud üle, kui katta avalik ruum pimedusega. Kuidas seda täpselt tehakse ehk mida teistmoodi pimedus endast kujutab, jäägu juba jutu lugejatele endile välja uurida.

Mina olin igatahes selle looga väga rahul, sest autor serveerib ulmelises soustis osavalt selliseid vanu-häid hirme nagu legendid basiliskidest või Medusast. 😎 Lisaks sellele võib seda juttu võtta ka hoiatusloona — kuna inimteadvuse uuringud on ju tegelikult täiesti lapsekingades, siis on vähemalt teoreetiliselt täiesti võimalik, et nägemismeele kaudu saab inimest “programmeerida”. Ja kus on olemas programm, seal on ka tõenäosus, et see programm kokku jookseb. 😛

David Langford “Mõelge mastaapselt!” 14.10.2006

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
2 kommentaari

Tuleb välja, et mõned head ulmelood on kunagi eesti keelde tõlgitud, kuid paraku mitte kunagi trükipressis avaldatud. 😦 Näiteks David Langfordi lugu “Connections” eestikeelne tõlge “Mõelge mastaapselt!” on netis saadaval juba alates 1993. aastast. Siiski otsustasin seda loetavuse huvides veidi kohendada ja parandada – uue versiooni leiate minu lehe ulme alajaotusest.

Lugu meeldis mulle oma erilisuse pärast. Alles kurtsin, et Sever Gansovski “Vincent van Gogh” on tüüpiline ajamasina-lugu, sest käsitleb teada-tuntud ajas rändamise paradokse. Kuigi “Mõelge mastaapselt!” räägib samuti paradoksidest, on tegemist hoopis teise lähenemisega, sest ei käsitleta mitte ajas vaid ruumis rändamisel tekkivaid vastuolusid.

Selle loo üle mõtiskledes tekkis tahtmine väikese kõrvalpõikena päevakajalistel teemadel hambaid teritada. 😈 Nimelt teen ettepaneku siiski Saaremaa silla ehitamist kaaluda ja mitte pimesi loota, et “tuleb see aeg, kui inimene ronib ühest pistikust sisse ja tuleb teisest välja”. 😆 Teisest küljest võib jällegi olla, et ruumis rändamisel paradokse pole, kuna viimased uudised ütlevad, et teleport tõuseb ulmest reaalsuseks. Mine võta kinni. 🙄

Aga arvustuse lõpetuseks peab tõe huvides ära märkima ka väikese tõrvatilga meepotis, mis mul selle loo nautimist takistas. Nimelt tundus, et hea idee oleks võinud vähem segaselt kirja panna. Võimalik, et mõne koha pealt raskesti jälgitavaks jäi lugu tõlke tõttu või et tegemist on minu personaalse probleemiga. Siiski soovitan lugeda, sest nagu öeldud, idee on hea!