jump to navigation

Frank Herbert “Düüni lapsed” 04.03.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
2 kommentaari

Sain hakkama tõelise eneseületusega ning lõpetasin Frank Herberti “Düüni” seeria kolmanda raamatu, “Düüni lapsed”. Et lugemiseks kulus umbes-täpselt 347 päeva ja raamatus on 417 tekstiga täidetud lehekülge, siis teeb see keskmiseks lugemiskiiruseks “tervelt” 1,2 lehekülge päevas… 😯 Miks ja kuidas? Sellest kirjutangi.

Peamiseks põhjuseks oli see, et saaga teine osa, “Düüni messias”, jättis mulle niivõrd halva mulje, et peale seda veel ühe “Düüni” lugemine tundus enese vägistamisena… Kui viisakuse piiridesse jäävat väljendit kasutada. 😡

Kuid enne arvustuse juurde liikumist pisut raamatu sisust, sest ilmselt pole just palju inimesi, kes on viitsinud end sellest “tellisest” läbi närida. Ning kuna ma kavatsen end selle sarjaga edasi piinata, kuid mitte kohe, siis on sisu kirja panemine hea ka minu enese mälu värskena hoidmiseks.

Romaanis on toimunud peategelaste vahetus — eelmisest kahest osast tuntud Paul Atreidese on välja vahetanud tema kaksikutest lapsed, Ghanima ja Leto, sest Paul ise sai teise osa lõpus surma. Paraku on juba esimesest korrast, kui kõrbest ilmub salapärane Jutlustaja, selge, et tema ongi kadunud Paul Muad’dib. Siiski jääb talle mängida vaid kõrvalosa ning tegevus keerleb kaksikute toimetamiste ümber.

Raamatu esimeses pooles ei juhtu suurt midagi. Planeeritakse vandenõud kaksikutest troonipärijate tapmiseks, et sokutada pukki Pauli poolt kukutatud imperaatori Shaddam IV lapselaps, Corrinode koja prints Farad’n. Siiski ei keskendu autor mitte niivõrd kaugel Salusa Teisel resideeruvate vandenõulaste tegevuse kirjeldamisele vaid Arrakisel toimuvale, kus kaksikud omandavad üha uusi võimeid. Nagu ka nende regendist tädi Alia…

Aga peale seda, kui mõrvakatse ebaõnnestub, hakkab juhtuma: end vangi andnud, kuid hiljem põgenenud Leto moondub millekski enneolematuks — inimese ja liivaussi vastsete omapäraseks sümbioosiks. Ning tõuseb romaani lõpuks impeeriumi troonile, kuhu ta kavatseb jääda kauaks. Väga kauaks.

Peale viimase  lehekülje lõpetamist olin segaduses: kuidas hinnata romaani, mille esimene pool on kirjutatud niivõrd halvasti, et 10 kuu jooksul sain suure surmaga 200 lehekülge loetud ning raamatu lugemine tundus mitte lõbu vaid kohustusena; ja mille teise poole lugemine võttis 5 korda vähem aega (samas sellise mahu kohta ikkagi palju!) ning kus autor suutis isegi üllatada?

Kogu tegevus venis metsikult ja minu meelest põhjuseta. Kui lugeja just päris idioot pole, siis saab ta kohe aru, kuhu ja kelle pihta atentaadiplaanid on suunatud. Samuti on kohe selge, et Jutlustaja on seebiooperliku võttega surnust ellu äratatud Paul Muad’dib — milleks siis veel selle lõpliku väljaütlemisega romaani viimaste lehekülgedeni venitada? 👿

Taaskord häirisid mind tohutult Herberti loodud tegelaste dialoogid: mõistukõne ajas mõistukõnet taga ja üks “sügavmõtteline” tarkusetera järgnes teisele. Huvitav, kas autor ise ikka käis kogu oma loomingust üle ning tabas seda suurt ja sügavat filosoofiat? 🙄

Autor oli sisse toonud väga palju uusi keerdkäike seoses tegelaste sisesmiste “eelmiste eludega” nende teadvuses istuvate eelisade teadvustega. Skeptik minus küsib, et huvitav küll miks romaani eelmistes osades sellest võimest mitte õhkugi ei mainita, nüüd aga peavad järsku nii Alia kui ka kaksikud tundidepikkuseid sisemisi dialooge kõigi oma esiisadega, Agamemnonini välja? 😕 Ning ka Bene Gesserit paistab sellest võimalusest vägagi teadlik olevat. Odav trikk. 😐

Üldiselt hakkas mulle “Düüni laste” lugemise käigus üha enam kummitama sarnasus Asimovi “Asumi” saagaga: samasugune inimkonda ees ootav katsumus, samasugune üks “päästja”, võõrrassideta universum jne. Ainult et see kõik on kirja pandud sellises mütoloogilises võtmes ja niisuguseid müstilisi jõude mängu tuues, et mina ei saanud enam aru, kas ma loen science fiction’it või fantasy‘t. 😦 Eelistaksin esimest.

Samas pole romaan läbinisti halb, nagu eelpool kirjapandu põhjal ehk näida võib. Asi läks huvitavaks peale seda, kui kaksikute teed lahku läksid ning see igavene heietamine action’iga asendus.

Leto sümbioos liivaforellidega ning selle tagajärjed oli päris huvitav lahendus. 😎 Esmalt tundus see küll natuke naiivse ja väheusutavana, kuid peale väikest järelemõtlemist leidsin, et käib kah. Tõepoolest, kuigi fremeni lapsed olid sajandeid liivaforellidega elava kinda mängu mänginud, oli Leto autori põhjenduste kohaselt eriline: tema organism sisaldas rohkem vürtsi kui kellegi teise oma, samuti oli tal tänu Bene Gesseriti koolitusele võime oma keha keemilist koostist muuta ning oma uue “naha” hülgamisreaktsiooni vältida.

Ning otse loomulikult olid enamaltjaolt väga head ka peatükkide alguses olevad motod. Sageli paremad, kui peatükid ise. 😈 Parimad neist toon siinkohal täies mahus ära:

Hea valitsus ei toetu kunagi seadustele vaid valisejate isikuomadustele. Valitsemisaparaat allub alati seda aparatuuri juhtiva isiku tahtele. Seega on valitsemise puhul kõige tähtsamaks probleemiks meetod, millega valitsejaid valida.

Valitsused, mis püsivad, kalduvad alati võtma aristokraatlikke vorme. Ajaloost pole teada ühtegi valitsust, mis seda teed ei läheks. Mida enam areneb aristokraatia, seda enam toimib valitsus vaid valitseva klassi huvides — olgu selleks siis kuninglik suguvõsa, finantsimpeeriumide oligarhid või end läbipääsmatute takistustega ümritsenud bürokraatia.

Kõigi ühiskonda formeerivate jõudude puhul võib täheldada tendentsi saavutada ja säilitada võimu sõnade abil. Šamaanidest preestriteni ning bürokraatideni on see ikka üks ja seesama. Valitsev elanikkond tuleb panna tunnustama võimu väljendeid kui reaalseid asju — et nad ei eristaks enam sümbolite süsteemi reaalsest universumist. Sellise võimustruktuuri säilitamiseks hoitakse mõned sümbolid väljaspool üldise arusaamise piire — näiteks sümbolid, millega tähistatakse majanduslikke manipulatsioone või millega kohalikes oludes määratletakse tervet mõistust. Selliste salastatud sümbolite kasutamine viib fragmentaarse oskuskeele tekkimiseni, mille kasutajad demonstreerivad, et neil on teatud määral võimu. Tundes jõustruktuuride sellist omadust, peavad impeeriumi julgeolekujõud suhtuma väga valvsalt oskuskeele tekkimisse.

See viimane mõttetera meeldis Manjanale lausa niivõrd, et ta tsiteeris seda ka oma blogis. Ja arvake, keda üks kommentaator autoriks pakkus? Michel Foucault’d, suurt prantsuse mõtlejat. Tase, Herbert! 🙂

Lõpetuseks tagasi ülevalpool küsitud küsimuse juurde: kuidas niivõrd vastuolulist romaani hinnata? Alguses olin veendunud, et isegi “kaks” on liiga palju. 👿 Kuid kuna lõpuosa oli enam-vähem loetav ja kohati isegi huvitav, siis jäi Ulmekirjanudse BAAS-is lõplikuks hindeks “kolm”. Loodetavasti ei teinud ma niivõrd helde hindega  liiga kõigile teistele kirjanikele, kelle palju paremaid teoseid ma baasis koolipoisi hindega hinnanud olen.

Advertisements

Frank Herbert “Düüni messias” 22.03.2008

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
4 kommentaari

Toomas Nikluse kujundus

Kas saab inimene lugeda kolm kuud vähem kui kolmesaja lehekülje paksust romaani? Saab, kui see on ropult igav. 😐 Ja “Düüni messias” oli igav, IGAV! Sama arvavad ka mõned Ulmekirjanduse BAAS-is teost arvustanud ulmesõbrad. Mis samas ei takista neil teost hindega “neli” hindamast. Nojah, fänlus pimestab. 🙄

Ilmselt oli “Düüni messias” minu jaoks peamiselt igav sellepärast, et põhimõtteliselt on kogu romaan ühe vandenõu kuiv kroonika. Lugu algab sellega, et isepäise Paul Atreidese imperaatoriks saamisega rahulolematud Bene Gesserit, Gild ning uue jõuna mängu toodud Bene Tleilax planeerivad Pauli kõrvaldamist või vähemalt oma lõa otsa võtmist. Ning romaan päädib sellega, kuidas Paul kogu kamba kavalalt üle mängib ning nagu muuseas ka omaenda ettekuulutustest ja tulevikunägemustest läbi murda suudab. Umbes nii võib vist selle teose sisu kokku võtta. Tore. Aga vandenõud ja intriigid ei ole minu maitse.

Aga võib-olla ei meeldinud “Düüni messias” mulle seepärast, et sisu läks liiga filosoofiliseks? Üldjuhul see mind ulme puhul ei häiri, pigem naudin, kui actioni vahele saab ka mõtiskleda. Aga vaat, kui filosoofia muutub heietamiseks, siis tunnen, et tahaks haarata revolvri… 👿 Ja justnimelt lõputu heietamine oligi see, mis mind selle teose lugemisel segas.

“Düüni messias” meenutas Kristuse lugu.

Nii kirjutab arvustaja Kalevipoeg oma arvustuses Ulmekiranduse BAAS-is. Kas pole päevakohane? 😉 Võib-olla tõesti. Aga ma pole ka Jeesust kunagi fännanud, nii et liigne sarnasus “raamatute raamatuga” võib olla veel üks põhjus, miks see teos mulle ei meeldinud.

Sama arvustaja leiab teosest ka mõtisklemisainet teemal inimkonna huvid vs üksikisiku huvid. Huvitav. Mina päris selliseid seoseid ei leidnud. Aga vastuseks tema küsimusele: otse loomulikult kaaluvad inimkonna, kui terviku huvid üksikisiku huvid üles. Aga seda ma olen ka varem kirjutanud. 😛

Ja kui ma juba siin arvustuses libedale teele läksin ning teiste Ulmekirjanduse BAAS-is arvustanute mõtteid tsiteerima asusin, siis olgu siinkohal ära toodud ka Kristjan Rätsepa imestamine:

Esimeses osas sümpaatse kangelasena mõjunud Paul Atreidesest on saanud hädapätakast massimõrvar, kelle juhitud džihaad väljub täiesti ta enda kontrolli alt.

Halloo?! Nagu ma “Düüni” arvustuses kirjutasin, siis mulle isiklikult oli Paul ebasümpaatne juba esimeses osas — tüüpiline aristokraadinärakas, keda planeedi põliselanike fremenite unistused paremast elust tegelikult karvavõrdki ei huvitanud ning kes algusest peale manipuleeris kõigi ja kõigega võimu nimel. 😡 Ausalt öeldes suutis Frank Herbert “Düüni messia” lõpus Pauli minu silmis pigem isegi rehabiliteerida, saates ta ettenägemisvõime kaotamise järel fremeni kombel luidete vahele surema.

Lõpetuseks veel nii palju, et ma lihtsalt ei saa Eesti ulmeturust (kui nii tohib öelda), aru. Üks Eesti parimaid ulmeantoloogiate koostajaid, Arvi Nikkarev avaldas kümme aastat tagasi Ulmekirjanduse BAAS-is lootust, et eestlastel jätkub sama palju mõistust, kui soomlastel ja nad seda saasta, mida Frank Herbert oma esiromaani edu järel kokku kirjutas, rohkem ei tõlgi. Aga ei, “Varrak” ei kuula eksperdi arvamust vaid võtab kätte ja tõlgib ning avaldab “Düüni” nürilt lõpuni, samas kui eesti keelde tõlkimisel on pooleli jäänud paljud teised, kordi paremad sarjad. 👿 Milles peitub “Düüni” fenomen?

Samas, ma isegi, kes ma seda sarja eriti ei seedi, olen “Düüni” mingil imelikul põhjusel oma raamaturiiulisse ruumi võtma soetanud. Äkki on selliseid sama lollilt järjelkindlaid inimesi nagu mina veel teisigi? Kes küll näevad, et on saast, aga ikka mingil imelikul põhjusel ostavad? Lootuses, et ehk läheb paremaks või mõeldes, et kui ma juba alustasin, siis pean ka lõpetama. Ei tea… 🙄

Frank Herbert “Düün” 27.12.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
14 kommentaari

Ervin Õunapuu ja Mari Kaljuste kujundus

Mida peaks tundma, kui loed raamatu kaanelt, otse pealkirja alt: “Maailma kõige suurema läbimüügiga ulmeromaan”? Kas tuleks eeldada, et suur läbimüük saab olla vaid heal raamatul? Või tasuks karta, et oled sattunud üleshaibitud rämpsu otsa? Retoorilised küsimused, millele pole ühest vastust, sest ilmselt oleneb kõik siiski konkreetsest raamatust.

Igatahes on Frank Herberti ulme-eepos “Düün” üks enimarvustatud romaane eestikeelses Ulmekirjanduse BAAS-is, mahtudes oma 55 arvustusega esikümnesse. Ka keskmine hinne 4,49 pole paha indikaator, kui kartmisest ja kahetsemisest rääkida. Kuid mina pidin siiski pettuma. 😐

Tegelikult pole “pettuma” õige väljend, sest ei lugenud ma “Düüni” ju esimest korda ning teadsin, mida sest 550 leheküljelisest “tellisest” oodata. Täiesti omal kohal oleks nüüd ka küsimus, et miks ma loen raamatuid, mida ma eriti headeks ei pea, mitu korda? Enne kui arvustuse juurde asun, vastangi sellele. On kaks põhjust. Esiteks see, et on juhtunud, et raamatud osutuvad teistkordsel lugemisel kõvasti paremaks. 🙂 Ja teiseks see, et ma juhindun (kohati lollaka järjekindlusega) põhimõttest, et alustatud asjad tuleb lõpule viia ning võtsin endale eesmärgiks kogu “Düüni” sari läbi lugeda. 😮

Kõrbeplaneet Düünil kaevandatakse noorendavat vürtsi melanži, mis on suurim sissetulekuallikas kogu Linnutee kõrgaadlile. Nüüd antakse planeet valitseda Caladani hertsog Leto Atreidesele, kelle populaarsus on äratanud vägevates, kuid ebapopulaarsetes meestes kadedust. Parun Vladimir Harkonnen punub intriigi, et tülikas hertsog ja tema sugu igaveseks maa pealt pühkida. Oma õnnetuseks on ta aga alahinnanud hertsogi alaealist poega ja tema ema…

Nii on kirjas minu “Düüni” eksemplari tagakaanel. Ja sellest vast sisututvustuseks piisabki, sest need read võtavad üldjoontes raamatu sisu kokku. Kuigi täpsustama peab seda, et melanži peamine väärtus seisnes siiski selles, et ta oli omamoodi narkootikum, mis võimaldas tulevikku näha — väga kasulik omadus mitmetele raamatus omavahel rivaalitsevatele fraktsioonidele. Ja ka seda, et Leto vastu punus intriigi tegelikult suur imperaator ise, põhjuseks see, et Leto klopsis kokku sõjaväge, mis võinuks imperaatori vägedega rinda pista.

Aga need on vaid detailid, mis ei muuda teose olemust — “Düün” kirjeldab ülikaugesse tulevikku paigutatud feoadaalühiskonna kõrgkihi omavahelisi salasepitsusi võimuhaaramise nimel. Ja see on ka esimene asi, mis mulle selle teose puhul vastu hakkas. Ma ei usu, et inimühiskond pöörduks kunagi feodaalse ühiskonnamudeli ja elukorralduse juurde tagasi ning samas teadus ja tehnika jätkaksid oma võidukäiku. Tõsi, “Düüni” universumis on ka tehnika tagasilööke saanud, arvutid ja robotid on keelatud. Kuid neid asendavad inimarvutid, mentaadid — teadus on arenenud lihtsalt teises suunas, humanitaarteaduste liinis. Täiesti “söödav” lahendus. Seal kõrval aga kohe ilmselge totrus: peamisteks sõjariistadeks on mõõgad. Tee või tina, aga mina ei usu, et inimkond pöörduks peale tulirelvade leiutamist tagasi primitiivse noavõitluse juurde. 😐

Olgu selle usutavusega, kuidas on, mõneti on see ju maitse asi. Aga teiseks hakkasid mulle selles romaanis vastu karakterid. Kõigepealt klišeed negatiivsete tegelaste kirjeldamisel: põhipaha Vladimir Harkonnen kannab esiteks slaavi päritolu eesnime, mis on juba iseenesest tülgastav, kas pole? 😈 Ja teiseks on ta vana rasvunud pedofiil. No more comments. 😡 Paraku ei tekkinud mul ka “heade” vastu mingit sümpaatiat: hertsog Leto kõrkust esitletakse voorusena; ning tema poeg Paul pole tast karvavõrdki parem, sest vahetab mängleva kergusega fremenite (Düüni põliselanikud) unistuse nende planeedi elamiskõlblikumaks muutmisest troonilepääsemise ja vürtsist saadava kasumi vastu. Ainuke vähegi sümpaatne tegelane on Pauli väärakas õde Alia, kuid sedagi vaid seepärast, et tema lapsekehas peituvad täiskasvanute teadvused ja nende väljaütlemised tekitavad koomilisi situatsioone.

Puht tehniliselt häiris mind selle raamatu puhul see, et tekstis on hulgaliselt kasutatud termineid ja sõnu, mille seletused ei ole ära toodud mitte joonealuste märkustena, vaid raamatu lõpus. Selline lahendus teeb lugemise raskeks ja on ebamugav. Pealegi oleks võinud enamiku neist sõnadest niikuinii kohe tekstis lahti kirjutada. Eredaimad näited on T.-P. (telepaatia), šaitan (saatan) ja erg (liivameri).

Peale sellist kriitikat võib küsida, et kas mulle selles raamatus üldse midagi meeldis? Ikka. Meeldis Frank Herberti loodud originaalne universum, kõigist oma puudustest hoolimata. Ja meeldisid mõned mõtted ja mõtteterad. Näiteks see ühe peatüki sissejuhatavast lõigust:

Iga tee, mis viib täpselt oma lõppu, ei vii tegelikult kuhugi. Roni mäkke kõigest nii kõrgele, et saad veenduda: see on mägi. Mäe tipust sa mäge ei näe.

Või see, et asja kontrollib tõeliselt vaid see, kes suudab seda ka hävitada. 😛

Kuid üldkokkuvõttes oli “Düün” ikka väga keskpärane ja hirmus vaevaline lugemine. Minu “elamuse” kokkuvõtmiseks sobib vast kõige paremini tsiteerida Katariina Tähe arvustust Ulmekirjanduse BAAS-ist:

…ta põhimõtte pärast läbilugemine oli üks ropumaid orjatöid, mida ma klassikute omandamise nimel teinud olen. Kolm punkti annan ka ainult maailma omanäolisuse ja suhtelise terviklikkuse eest…

Jah, hetkel loen lapsele “Sõrmuste isanda” triloogiat ning ikka palju libedamini läheb. 😆

Aga nüüd siis veel ropuma orjatöö juurde: “Düüni” esimene järg, “Düüni messias” ootab… 🙄