jump to navigation

Gene Wolfe “Majake rannal” 02.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Heiki Raudla illustratsioonJutud ei ole vennad. Olgu nad pealegi ühe kirjaniku kirjutatud ja ühte ja samasse ulmeantoloogiasse  koondatud. Kui esimene lugu Gene Wolfe’lt antoloogias “Pilet utoopiasse” on lihtsalt suurepärane, siis teine on selle kahvatu vari. 😐

“Majake rannal” on keskpärane ja veniv lugu tulnukate inimröövi äraekspuateeritud teemal. Ausalt öeldes, ei oskagi nagu midagi pikemat selle loo sisu kohta kirjutada. Pealegi võtab Ulmeguru sisu oma ulmeseoste blogis minust paremini kokku. Pigem mainiks ära kastme: mahedalt seksikas. Mis on Gene Wolfi puhul tegelikult üllatav. Vähemalt antoloogiasse “Aphra” olid valitud palju vürtsikamad lood. 😛

Kuigi see lugu mind kuidagi ei raputanud, siis päris halba hinnangut ma talle siiski ei anna, sest vähemalt loo moraal oli hea. Ma ütleksin isegi, et tuttavlik. Ei-ei, mind ei ole tulnukad ära röövinud ega 20 aastat orjana kasutanud! 😆 Tuttav tuli see ette kunagisest ajast, kui proovisin rollimänge mängida. DM (Dungeon Master, mängujuht) pajatas oma eelnevatest kogemustest, kuidas ta mängijatele käkki keerab, ahvatledes neid kergekäeliselt lubadusi andma või soove soovima ning siis ise nende sõnu endale sobivalt tõlgendab. 😈 Umbes sama point on ka selles ulmejutus.

Advertisements

Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all” 01.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Heiki Raudla illustratsioonKuna Gene Wolfe’i loominguga tutvusin esmakordselt alles hiljuti, antoloogiat “Aphra” lugedes, siis puuduvad mul tema juttude suhtes eelarvamused ja -hoiakud ning tegelikult ka suuremad ootused.

Sestap tunduski lugu “Sõda jõulupuu all” (antoloogias “Pilet utoopiasse”) alguses täiesti tavalise robotiloona, sellise asimovlikuna. Ja natuke ka brianaldissilikuna. Ja võib-olla just seetõttu hakkas jutt mingil hetkel mulle isegi kergelt närvidele käima, sest süžee ja tegelased tundusid painavalt tuttavlikena.

Lugu räägib sellest, mida teevad mänguasjad jõuluööl peale seda, kui nende väike peremees Robin on magama jäänud. Ei, tegemist ei ole muinasjutuga, vaid siiski eheda science fiction’iga, sest mänguasjad on robotmänguasjad ja tundub, et päris kõrge tehisintellektiga. Mänguasjad teavad, et sel ööl tuuakse kuuse alla uued lelud. Nad teavad ka seda, et sõbralikku kooseksisteerimist ei tule — võimalik on vaid stsenaarium “kas meie või nemad”. Gene Wolfelt siiani loetud juttude põhjal ei pea ma teda eriliseks humoristiks, kuid toon allpool ära ühe dialoogi, mida lugedes naersin küll kõva häälega:

 Kõige suurem kaardiväelane teatas: “Mina löön igatahes trummi.”

“Sa lööd vaenlast või lõpetad koos meiega kaminatules!” käratas Karu.

Lugu lõppeb aga tõsisemalt, et mitte öelda lausa kurvalt. Robin ärkab keset ööd ning juhtub oma uute ja vanade mänguasjade omavahelist julma arveteklaarimist pealt nägema. Hommikuks on kõik läbi ja tema ema ei tea öösel juhtunust midagi ning pillab möödaminnes märkuse, mis tõenäoliselt muudab selle väikese poisi elu… Igatahes minu fantaasia maalis elavaid pilte poisi enesetapust või väikesest armast mõrvast, mille ta kohe-kohe oma mänguasjade eeskujul toime paneb. 😈

Lõpp oligi see, mis selle jutu minu jaoks päästis. Ütleks isegi, et lausa viimane lause oli see, mis pildi lõplikult paika pani ning keskpärasest jutust väga hea tegi.

Seosed tekkisid ka Gene Wolfe’i enda teise lühijutuga “See on väga puhas” — mõtisklesin järjekordselt teemal kuhu maani võib tehisinellektiga masinat kohelda masinana ning mis hetkest alates tuleks seda teda kohelda “inimesena”.

Ulmegurule ka meeldis. Ja Ulmekirjanduse BAAS-is on siiamaani samuti kõik arvustajad loole ainult “viisi” pannud.

Arvi Nikkarev “Aphra” 30.01.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
add a comment

Alar Raudoja kujundus

Viimase kahe kuu jooksul olen siia blogisse postitanud ülevaateid ja arvustusi Arvi Nikkarevi koostatud ulmekogumikust “Aphra”. Eile hilisõhtul lõpetasin viimase loo, nüüd teen kokkuvõtte kogu antoloogiast.

“Aphra” sisaldab mitmete väga erinevate autorite lugusid, mis on raamatus jaotatud kahte ossa: lummavad maailmad ja ulmeline armastus. Sellisele jaotusele mul etteheiteid pole — see on küllaltki hästi tehtud ja kõik lood sobivad kenasti sinna kuhu koostaja nad valinud on. Küll aga jaotuvad “Aphra” jutud varjatult veelkord kaheks: science fiction ja horror. Olen juba korduvalt kirjutanud, et puhtad õudukad mulle ei istu, seega oli nende leidmine ulmeantoloogiast mulle ebameeldivaks üllatuseks. 😦

Vaatasin üle nii siia blogisse kirja pandud emotsioonid kui ka Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinded ning pean nentima, et “Aphra” saab minult sellise keskmise koolipoisi hinde, sest ma lihtsalt ei saa kogumikku kõrgemalt hinnata kui selles sisalduvate lugude aritmeetiline keskmine. Antoloogia kaheteistkümnest loost oli vaid üks minu kriteeriumite kohaselt väga hea lugu, nimelt Robert Silverbergi “Reisijad”. Lisaks sellele veel kaks lihtsalt head juttu: Jack Vance’i “Kuukoi” ning Gene Wolfe’i “See on väga puhas”. Ülejäänud kaks kolmandikku lugudest olid loetavad kuid lõppkokkuvõttes ei andnud midagi. Tagantjärele vaadates hindasin neid ehk natuke karmilt, koolipoisi hindele võiks “plussi” otsa panna näiteks Kim Newmani “Übermensch!”-il. Suisa tõrvatilgaks oli Robert Blochi “Modell”. Aga seda ma juba materdasin. 😈

Kujundusliku-küljendusliku poole pealt on mul “Aphrale” samuti etteheiteid: täiesti totrad on Heiki Raudla lapsikud illustratsioonid iga jutu juures; raamatu esimeses pooles on ilmselgeid küljenduslikke apsakaid (tühjad read keset teksti, kohtades kus neid ilmselgelt olema ei peaks); lugude alguses olevad autorite tutvustused on üsna sisutühjad (mina oleks tahtnud saada rohkem taustainfot just kogumikus leiduva jutu, mitte autori muu loomingu kohta).

Kokkuvõtteks. Loomulikult ei kahetse ma “Aphra” lugemisele kulutatud aega ega raamatu eest välja käidud raha, sest üht-teist seal ju oli ning keskmine hinne “kolm” pole ka sugugi halb hinne. Aga kuigi Ulmekirjanduse BAAS-is arvavad mitmed arvustajad, et “Aphra” küünib sama lati lähedale, mis pandi paika kogumikuga “Lilled Algernonile”, ei saa ma selle väitega üldse nõus olla. Minu arvamuse kohaselt läheb “Aphra” latti puudutamata sealt alt läbi. Kahjuks. 😦

Gene Wolfe “See on väga puhas” 17.01.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Heiki Raudla illustratsioonTundub, et Gene Wolfel on mingi isiklik suhe prostituutidega. Juba teine lugu temalt kogumikus “Aphra”, kus tegevus toimub lõbumajas. Kahjuks ei saa ma loo sisust eriti rääkida, sest see avaks poindi. Saan öelda ainult niipalju, et minu meelest on tegemist omamoodi hoiatuslooga.

Peategelane läheb lõbumajja eesmärgiga kasutada robotprostituuti… STOPP!

Minu isiklik arvamus on, et seda tüüpi seksuaalteenused on ainsad, mille legaliseerimist võiks kaaluda. Tingimusel, et on kindel, et kasutatakse masinaid, mitte inimesi. Samas, mõistuse ja tunnetega masinate puhul tuleks veelkord järele mõelda. Aga inimeste puhul pole midagi mõelda, inimeste kohta ei saa isegi seda tegusõna kasutada! Sest ükskõik kui ilusaid või lillelisi vabandusi ka ei leita, inimeste puhul jääb prostitutsioon igal juhul orjastamiseks ja orjade kasutamiseks. 😮

Läks isiklikuks… Aga just selliseid mõtteid see ulmelugu mus tekitas.

Gene Wolfe “Kerberose viies pea” 07.01.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Heiki Raudla illustratsioonGene Wolfe lühiromaan “Kerberose viies pea” (ikka antoloogias “Aphra”) oli põnev ports lugemist. Alguses üsna segane, kuid autor harutas juttu sujuvalt lahti, lisades üha uusi detaile. Aga kahjuks ei jõua ta oma looga kuhugi! 😦 Vähemalt minu jaoks lool erilist pointi pole. Põhimõtteliselt võib seda lugu võtta ju kui kloonimist käsitlevat hoiatusromaani aga kuna ükski püstitatud küsimus vastuseid ei saa, siis jääb sõnum (hoiatus?) segaseks.

Ei saa mina neist “uue laine” ulmekirjanikest aru — jutt jookseb, aga iva on raske leida 😦 . Simmons ja mõned üksikud teised on meeldivad erandid, aga muidu hakkab üha enam tunduma, et tuleks lugeda ikka vanu häid klassikud (Bradbury, Clarke, Asimov, Lem, Silverberg jt). Kasvõi mitmendat korda samu lugusid uuesti. 😉 Järgmisena skänningi sisse (ja seega loen uuesti) Clarke’i lühijutu “Viimnepäev”. Mäletan, et see oli hea ja usun, et ei pea pettuma.