jump to navigation

Arvi Nikkarev “Pilet utoopiasse” 31.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
4 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Tõmban joone alla uusimas eestikeelses ulmeantoloogias “Pilet utoopiasse” ilmunud juttude arvustustele ning panen kirja oma arvamuse antoloogiast, kui tervikust. Esiteks aga veelkord suur tänu Arvile, et ta selle raamatu mulle kinkis! Nagu öeldakse, parimad asjad siin elus saame me ikka kingitustena! 🙂

Hakatuseks kordan iseennast, kui ütlen, et Skarabeuse kolmas antoloogia, “Pilet utoopiasse”, on parim viimasel ajal eesti keeles ilmunud ulmeantoloogia — ütlesin need sõnad ju samuti Arvi Nikkarevi koostatud antoloogia “Muumia” arvustuse juures. Aga kordamine on teadupärast tarkuse ema. 😀 Ja pole midagi teha, kuid “Pilet utoopiasse” on veelgi parem, kui “Muumia”.

Jällegi polnud antoloogias ühtegi mitteulmelist lugu (kuigi mõned Bruce Holland Rogersi lühijutud olid sellised piiripealsed) ning see on minu meelest väga suur pluss ning edasiminek. Skarabeuse varasemates ulmeantoloogiates ja kogumikes oli neid tõrvatilgana mõjuvaid kriminulle ja õudukaid ikka liiga palju. 😐

Kuigi antoloogiasse kogutud lood olid kõik üsna head, pole mul raske välja tuua, millised neist said mu absoluutseteks lemmikuteks. Kahtlemata oli parimatest parim antoloogia nimilugu, Robert Sheckley “Pilet Tranaile”, kuid ka teine Sheckley kirjutatud jutt, “Seitsmes ohver”, ei jäänud sellele alla. Väga tugeva emotsiooni tekitasid Orson Scott Cardi “Kuninglik liha” ja Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all”. Ning viimasepeal idee peitus David Langfordi jutus “Teistsugune pimedus”.

Toon välja ka antoloogia nõrgimad lood. Minu jaoks olid nendeks Harlan Ellisoni “Klaasikillud” ning Bruce Holland Rogersi “Surnud poiss teie akna taga” ja “Don Ysidro”. Aga rõhutan veelkord, et isegi need nn “nõrgad” lood olid tegelikult täiesti rahuldavad ning mõnes teises, mitte nii tugevas antoloogias, oleksid paistnud palju paremas valguses.

Kui nüüd sisu juurest vormi juurde minna, siis juba kolmandat korda mainin Skarabeuse antoloogiaid arvustades ära Heiki Raudla illustratsioonid — need ei meeldi mulle! 😡 Aga Ulmekirjanduse BAAS-is kirjutab antoloogia koostaja Arvi Nikkarev, et juttude autoritele meeldivad. 😕 Arusaamatu, aga no las siis olla ja rohkem ma sel teemal enam Skarabeuse kallal ei vigise. Üks selge küljenduslik-kujunduslik aps on aga antoloogia koostajal küll sisse lipsanud: iga lehe, nii vasak-kui parempoolse ülaserva on trükitud kirjaniku nimi, kelle jutuga tegemist on. Aga mugavam oleks nii, et ühel neist oleks kirjas ka selle jutu pealkiri, kust raamat parasjagu avatud on.

Lõpetuseks üks oma sõnade söömine. Skarabeuse antoloogia “Aphra” arvustuses kirjutasin, et ei saa panna antoloogiale kõrgemat hinnet, kui selles sisalduvate juttude aritmeetiline keskmine. Saan küll! :mrgreen: “Pilet utoopiasse” — “5”. Mis sest, et väikese miinusega.

Harlan Ellison “Klaasikillud” 01.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Heiki Raudla illustratsioonJärgmine lugu, mida nädalavahetusel antoloogiast “Pilet utoopasse” lugesin, oli nagu eelminegi Harlan Ellisonilt ja kandis pealkirja “Klaasikillud”.

Minu jaoks oli tegemist rõveda ja arusaamatu tekstiga. Üritasin küll jutu tagamaid lahti mõtestada lugedes kaasarvustajate arvamusi Ulmekirjanduse BAAS-is, kuid suurt targemaks ei saanud.

Teegvus leiab aset üsna mitteulmelises keskkonnas — mingis kaugsõiduliini bussis. Üks ilmselt lesbiliste kalduvustega naine teeb seal aega parajaks sellega, et unistab grupikast kolme modelliga. Ühel hetkel märkab ta oma ehmatuseks, et tema unelmates on veel keegi. See “keegi” osutub üsna perversete kalduvustega sadistiks, kes loomulikult asub peategelast kiusama. Järgneb tõeline teadvuste duell, mille lõpptulemusena võidab hea kurja.

Njah. 😕 Mind ei häirinud selle loo juures mitte niivõrd see, et lugeja leiab end jutu lõpuks pealaest jalatallani pasaga ülekallatud olevat, vaid pigem see, et ma ei näinud sellel jutul mingit pointi. Et nagu mingi feministlik toetustekst? Ma ei tea… ka siin blogis arvustatud Gene Wolfe lühijutt “See on väga puhas” oli parem.

Igatahes on Ulmegurul õigus, kui ta arvab, et see jutt ilmselt tüüpilisele ulmefännile ei meeldi. Ei meeldinud jah. Aga mitte sellepärast nagu ma arvaks, et see pole ulme, vaid tõesti sellepärast, et ei leidnud jutu iva üles.

Ja ma ei saa aru, mis värk on, aga see on nüüd juba teine Harlan Ellisoni jutt, kus ma pealkirjal ja sisul mingit seost ei näe. 😕 Ei aidanud isegi jutu inglisekeelse pealkirja (“Broken Glass) teistmoodi tõlgendamise üritused.

Harlan Ellison “Kummaline vein” 01.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
3 kommentaari

Heiki Raudla illustratsioonNädalavahetusel sain lõpuks korralikult lugeda. Ehk saan nüüd uuesti lugemisrütmi sisse ning täiendan oma siinset lugemispäevikut tihedamate sissekannetega kui suveperioodil.

Harlan Ellissoni nimi oli mulle täiesti tundmatu, kuid antoloogiast “Pilet utoopiasse” sain teada, et temalt on 1999 aastal eesti keeles ilmunud kogumik “Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames”. Peaks vist ostma, eriti kui selle Raamatukoi raamatupoest täiesti sümboolse hinnaga kätte saab.

Lühijutt “Kummaline vein” räägib ühest mehest ja tema kannatustest — tütar jääb auto alla, poeg invaliidiks jne. 😦 Mees on täiesti veendunud, et kõik need sündmused on talle karistuseks. Ei, mitte sellepärast, et tal oleks karmavõlg tasuda. Hoopis sellepärast, et ta arvab, et on võõrplaneetlane, kes on Maale asumisele saadetud karistuseks mingisuguste omal planeedil sooritatud kuritegude eest, mida ta täpselt ei mäleta.

Ega sisust rohkem suurt rääkida polegi — nii see lugu kulgeb, kuni lõpuks otsustab peategelane oma piinad siin põrgus lõpetada, et tagasi oma kodumaailma pääseda. Ja siis tuleb pauk, mille võib lühidalt kokku võtta sõnadega “parem on seal, kus meid pole”.

Nõustun Ulmeguruga, et tegemist on hea looga. Mulle meeldis see jutt just eelkõige puändi pärast — pole just sage, et ulmes (või ka tavakirjanduses) Maad paradiisina kujutatakse. 😆 Samas, seesama point võttis veidi ka mu hinnangut alla (ehk siis lihtsalt “hea”, mitte “väga hea”): pisut lääge ja moraliseeriv on see lähenemine.

Küsite, miks on loo pealkiri “Kummaline vein”? Kurat seda teab! Mul küll kokku ei ühendanud… 😕