jump to navigation

Isaac Asimov “Teraskoopad” 06.04.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Michael Whelani kaanekujundus

Kui mingi raamatu kaanele on suurte rasvaste tähtedega kirjutatud “Asimov”, siis võib üsna kindel olla, et selle raamatu ma ostan, olgu see siis saast või mitte — peaasi, et on ulme. Jah, olen Asimovi fänn. 😛

Et Isaac Asimovi romaan “Teraskoopad” saast ei ole, selles olin juba raamatut poeletilt haarates kindel. Ette rutates võib öelda, et ma ei eksinud.

“Teraskoopad” on selles suhtes huvitav romaan, et ühest küljest oleks see nagu tüüpiline Asimovi teaduslik fantastika: tegevuspaigaks küllaltki kauge tulevik, tegelasteks inimeste kõrval loomulikult ka robotid ning läbivaks teemaks kolm robotoseadust. Teisest küljest avastasin aga Asimovi uue külje — kriminaalromaani žanri viljelejana. Sest nagu ka raamatu tagakaanel märgitud, on sisuliselt tegemist detektiivilooga.

Romaani esimeses peatükis astuvad lavale peategelased: detektiiv Elijah Bailey — nimi, mis mulle tuttav ette tuli; ja tema partner robot Daneel Olivaw — samuti tuttav tegelane. Ei, ma polnud varem Asimovi selle sarja robotijutte lugenud. Küll aga Asimovi Asumi-sarja, mille viimase osa viimases peatükis ta need kaks liini üheks põimis.

Igatahes hakkavad need kaks tegelast koos uurima ühe välisilmlase (Asumi-sarjas nimetati neid Kosmikuteks)  mõrva. Ja jõuavad romaani viimases peatükis ka oma mõrvajuurdlusega lõpule ning paljastavad lugejale peamise mõrvari. Tõsi, mina olin selleks hetkeks kurikaela juba ammu ära arvanud. Siiski ei hakanud mul lugedes kordagi igav, sest mitte see pole selles romaanis peamine.

Mind võlus “Teraskoobastes” peamiselt tuleviku Maa ja selle ühiskonna kirjeldus. See, vürtsitatud “rauakolaga” — jalakäijate kiirteed, tohutu suured linnad — tekitas fiilingu, mis ei lasknud raamatut kauaks vedelema jätta.

Asimovi kirjeldatud ülerahvastatud ning ummikuni jõudnud tulevikuühiskond on üsna ebameeldiv ning indiviidi vabadusi piirav. Kuid mida edasi, seda enam tüüris autor mõtte poole, et inimkond on olulisem, kui üksikisik. Ning seega väärt päästmist. Täitsa minu tubakas, sest on ju sellegi blogi moto: “Inimkonna ühtsuse idee saab tuntuks kogu universumis”. 🙂

Romaani lõpp umbes sinna jõudiski — Maa kapseldunud ühiskonnale anti tõuge uute maailmade asustamiseks. Ning astuti esimesed sammud Galaktikaimpeeriumi loomise suunas. Otse loomulikult polnud nii kirjas, aga mulle meeldis nii mõelda. 🙂

Ulmekirjanduse BAAS-is panin romaanile hindeks “nelja”, sest tegemist on küll hea romaaniga, kuid kindlasti mitte Asimovi tippteosega.

Advertisements

Isaac Asimov “Igaviku lõpp” 26.11.2006

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
7 kommentaari

Rein Mägari kujundus

Kas tulevik on determineeritud? Kas minevik on olemas? Kas tulevikku saab minna? Kas minevikku saab muuta? Need ja veel kümned küsimused ning nende variatsioonid algusega “aga kui…” tiirlesid mul peas, kui panin käest Isaac Asimovi “Igaviku lõpu”.

Loomulikult polnud see mul esimene kord seda suurepärast ulmeromaani lugeda, kuid seekord võtsin ta kätte kindla eesmärgiga — sobitada teos ühte Asimovi ülejäänud teostega, eelkõige “Asumi” sarjaga. Sest viitasin ma ju ka oma “Asumi ääre” arvustuses, et idee Igaviklastest kui Galaktikaimpeeriumi jaoks sobivat Reaalsust otsivatest robotitest on huvitav. Siiski võin nüüd, kus “Igaviku lõpp” läbi loetud ja mälu värskendatud, öelda, et Igaviklased on kõike muud kui robotid. Et “Igaviku lõpp” sobituks ülejäänud Asimovi universumiga, tuleks ta põhjalikult ümber kirjutada aga seda enam teha ei saa… Ja pole ka vaja, sest romaan on suurepärane ilma millegi osaks olemata.

Asimov on väga originaalselt kirjeldanud ajarändude tehnoloogiat. Paraku tegi ta seda nii hästi (soovi korral võite lisada jutumärgid), et mina kaotasin igasuguse usu ajarändude võimalikkusesse… Nimelt jõudsin järeldusele, et ajamasinaga tulevikku rändamine saab olla võimalik vaid siis, kui tulevik on determineeritud. Sest vastasel juhul ei saa ju tulevikku minna, kuna seda pole veel lihtsalt olemas. Ja kuna minu materialistlik maailmapilt välistab igasuguse ettemääratuse, siis järelikult on tulevikku rändamine välistatud. Loomulikult võib inimese näiteks külmutada või aega peatavasse kapslisse sulgeda, kuid see on teine asi, kuna aja kulu tegelik möödumine tuleks ikkagi ära oodata. Minevikuga on asi keerulisem — kui eeldada, et minevik on juhtunud ja nö tardunud olekus olemas, siis peaks seda vähemalt vaadelda saama. Teoreetiliselt võiks ka sekkuda, eeldades, et see sekkumine on tõepoolest minevikus toimunud. Aga teisest küljest tekitaks sekkumine ka paradokse ning paradoksid on midagi, mida minu arvates füüsilises maailmas eksisteerida ei saa. Niisiis on minu “lõppjäreldus”, et aeg on midagi, mis eksisteerib ainult hetkel ning ajas rändamine pole ruumis rändamisega võrreldav, kuna “enne” ja “pärast” on vaid kaduvad sõnad, mitte püsivad kohad… Niisugused mõtted siis romaani ajarände käsitleva osa kohta.

Teisalt andis “Igaviku lõpp” mõtteainet ka eetilistes küsimustes. Ja jällegi minu lemmikteemal ehk inimkonna kui terviku hüvangu küsimustes. Kuigi Asimov mõistab Igaviklaste Reaalsustes sorkimise hukka ning leiab, et parem on lasta asjadel minna nii nagu nad aja loomuliku kulu korral läheksid, ei saa ma sellega nõustuda. Mille poolest on inimkonna ekspansioon Galaktikasse parem kui rahulik ning õnnelik areng Maal? Eriti kui lõppeesmärk, säilitada inimkond, on mõlemal juhul tagatud? Tõsi, “Igaviku lõpp” kirjeldab olukorda, kus inimkond sureb aastal 15 000 000 välja, sest saab aru, et on Maal vangis, kuna Galaktika on hõivanud teised mõistuslikud liigid. Paraku unustab Asimov, et selle väljasuremise põhjustajaks pole mitte Igaviklased, vaid tulevikuinimesed, kes end muutuste eest kaitsta püüdes Igaviklasi oma aega ei luba. Seega ei saa ka Igaviklased asju nii korraldada, et inimkond kauem kestaks. Ning jõudsingi jälle oma lemmikteesini — eesmärk pühitseb abinõu. Kui eesmärgiks on tagada inimkonna heaolu ja säilimine, siis on ka Igavik igati sobiv vahend. 😈

Veel loen “Igaviku lõpu” plussiks, et tegelaskujud olid sümpaatsed ning kogu lugu hoidis koos kahe tegelase vaheline Tõeline Armastus. Pole just palju ulmekaid, mis tehnoloogililiste kirjelduste ja filosoofilistele sügavuste kõrval veel ka tundeid kirjeldaksid.

Kokkuvõtteks — tegemist on iga nurga alt juhet kokku jooksutava raamatuga ning tunnen end lugemise järel nagu (heas mõttes) “laksu all”. 🙄

Isaac Asimov “Asum ja Maa” 13.11.2006

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Rudol Pangseppa kujundus

Nüüd võin siis lõpuks öelda, et olen Asimovi “Asumi” sarja sündmustiku kronoloogilises järjestuses (raamatud ilmusid nagu Star Warsi filmid – eellood hiljem) otsast otsani läbi lugenud. Paraku valmistas sarja viimane osa, “Asum ja Maa” pettumuse. Olen nõus BAAS-i kaasarvustajatega, et tegemist on sarja nõrgima raamatuga. 😦

Esiteks, kuigi sisuliselt on tegemist “Asumi ääre” teise osaga, jutustab autor esimesed 50 lehekülge eelmise raamatu sündmusi ümber, et “Asum ja Maa” oleks ka iseseisva raamatuna loetav. Igav!

Teiseks käisid mulle metsikult närvidele kahe peategelase, Blissi ja Trevize vahelised dialoogid. Ma saan aru, et raamatu põhiidee oli juurelda eelmise romaani lõpus Trevize poolt langetatud otsuse üle inimkonna saatuse osas. Nimelt otsustas Trevize, et inimkonna tulevik on muutuda üheks mentaalseks tervikuks, mis hõlmaks kogu Galaktika. Ühel planeedil eksisteerivat tervikut ja oma arvamust sellest kirjeldasin oma “Asumi ääre” arvustuses eelmisel kuul. Ühesõnaga, nüüd hakkas Trevize millegipärast oma valikus kahtlema. Tore! Kuid iga paarikümne lehekülje tagant seda valikut ja kahtlusi-kõhklusi uuesti läbi nämmutada oli liig, mis liig.

Kolmandaks polnud enam õhkugi alles Asumi sisestest intriigidest ja välispoliitikast ega ka Seldoni plaanist. “Asumi ja Maa” kogu süžee oli üks kummina pikaks venitatud quest, mis kulges ühelt planeedilt teisele. Nendest planeetidest vast põnevaim oli Solaria, muude kirjeldused olid igavad ja süžee seisukohalt üsna mõttetud.

Ja neljandaks – kuigi kogu raamatus nämmutati legendi Maa radioaktiivseks muutumisest ning see ka lõpuks kinnitust leidis, ei pidanud autor vajalikuks lugejale seletada, miks siis Maa ikkagi radioaktiivseks muutunud oli?! 👿

Et kas midagi head ka oli? No põhimõtteliselt oli lugu loetav ja täitis kolme nädala jooksul minu muuga täitmata õhtupoolikuid. Positiivne oli ka see, et lausa magama ajavaid kohti polnud, sest sündmused arenesid ja tegelased tegutsesid. Ja viimane peatükk, “Otsing lõpeb” oli ka poindi seisukohast huvitav. Õigupoolest ongi need 14 lehekülge sellest 394-leheküljelisest raamatust olulised.

Okei, kui nüüd kõik eelpoolkirjutatu erapooletu pilguga üle vaadata, siis võib öelda, et oli ikka saast raamat küll. Et “saast” kuidagi mõõdetavana defineerida, siis panen viie palli skaalal hinde ja põhjendan seda. Kui see lugu ei kuuluks Asumi sarja ja ma ei oleks Asimovi fänn, siis paneksin “kahe”. Kuna aga kuulub sarja juurde ning ma olen fännina andestav, siis veab kuidagi “kolme” välja.

Isaac Asimov “Asumi äär” 24.10.2006

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Rudolf Pangseppa kujundus

Kuna ma hetkel olude sunnil elektroonilisi raamatuid lugeda ei saa, siis lõpetasin ühe poolelioleva kõvakaanelise. Et asusin Asimovi “Asumi” sarja üle lugema juba juulis, mil seda lehekülge veel ei eksisteerinud, siis minu varasemaid arvustusi lugege Ulmekirjanduse BAAS-ist. Oma arvamuse “Asumi ääre” kohta postitan aga juba ka siia.

Mäletan, et kui “Asumi äärt” kohe tema eestikeelsena ilmumise järel lugesin, sirvisin ka teisi arvustusi ning imestasin inimeste Gaia-vaenulikkuse üle. Nimelt on Gaia nimeline planeet selles teoses selline koht, kus elavad inimesed on saavutanud ühisteadvuse kogu ülejäänud planeedi floora ja faunaga, lisaks ka kogu orgaanilise maailmaga. Üksikisiku teistest sõltumatut teadvust sellisel kujul nagu meie seda mõistame, ei eksisteeri, kõik on kõigiga ja kõigega kontaktis ning millegi suurema “osad”.

Kõlab õudse, koleda ja ilge tulevikuna, mida tuleks iga hinna eest vältida? Just selliseid sõnu tarvitasid paljud Ulmekirjanduse BAAS-i arvustajad. Minu jaoks on Gaia aga igavestikestev harmooniline üksteisemõistmine, mille poole inimkond peaks püüdlema. Väga paljuski meeldiski “Asumi äär” mulle sellepärast, et usun Gaia-taolisesse ühismõistusesse kui aktsepteeritavasse tulevikustsenaariumi. Ja aktsepteeriksin sellist tulevikku sellepärast, et sooviksin humanistina tulevikku, kus inimloomus on vaba sellistest tunnetest nagu kadedus ja vihkamine. Muutugu inimene siis pealegi selle käigus “tundetuks robotiks” või “kruvikeseks suuremas masinavärgis”. Eesmärk pühitseb abinõu. 😉 Aga eks see rohkem selline usu küsimus ole. Igatahes oli Gaia-idee see, mis mulle ka esimesest lugemisest kõige rohkem meelde oli jäänud ning mis on selle romaani põhiliseks väärtuseks minu jaoks.

Kui veel „Asumi ääre” plussidest rääkida, siis mulle meeldis romaanist “Igaviku lõpp” tuntud Igaviklaste mängu toomine. “Asumi ääres” paljastab Asimov, et tegelikult oli tegemist robotitega, kelle ülesandeks oli leida selline Universum, kus mõistusega elu tekib vaid Maal. Kõlab veidi jaburana, kuid kui teada, et robotite ülesandeks number 1 on Asimovi arvates inimkonna kaitsmine, siis on mõttel jumet – Universumis, kus inimkonda võõrad mõistuslikud liigid ei ohusta, on inimese ainsaks vaenlaseks inimene ise. Loomulikult on ka sel omad ohud, kuid risk tervikuna on väiksem.

Igal juhul paistab “Asumi äärest” selgelt välja Asimovi katse vormida oma erinevad jutud ja romaanid üheks tervikuks, nn „Asimovi universumiks”. Tänases päevas, mil ka „Asumi” eellood ilmunud on, on mul hea meel tõdeda, et Asimov oma elutöö ka valmis sai.

Arvustuse lõpuks aga ka raamatu miinustest.

Esiteks ei meeldinud mulle “Asumi” esimestele osadele iseloomulikust novelli-stiilist loobumine ja mammutromaani-stiilile üleminek. Vormilisest küljest kaasnes sellega ka Galaktika Entsüklopeedia lõigukestest loobumine. 😦

Teiseks ei ole mulle kunagi meeldinud jämedad loogikavead. Ja “Asumi ääre” jämedaks loogikaveaks on “Asumist ja Impeerimist” ning “Teisest Asumist” tuttava Muula paigutamine gaialaste hulka, kelle seast ta nendes eelpoolnimetatud raamatutes äratoodud kirjelduste järgi otsustades kindlasti pärit olla ei saanud.

Ning kolmandaks häiris mind Galaktika saatuse üle otsustamise andmine ühe üksikisiku kätte. Miks just peategelane Trevize, see jäi mulle lõpuni arusaamatuks. Seebiooperlikud kuid argumenteerimata põhjendused a la „ta oli eriline” ei veennud.

Isaac Asimov “Minu poeg — füüsik” 20.10.2006

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Minu arvustuste lugejad on ehk juba aru saanud minu suurest vaimustusest Isaac Asimovi loomingu vastu. Paraku sain külma dušši osaliseks, kui lugesin võrgust lugu “Minu poeg — füüsik” – no nii kehva teksti pole ma Asimovilt veel näinud. 😦

Esiteks on lugu lihtsalt segaselt kirja pandud. Teiseks lootsin lugedes pidevalt, et ehk läheb paremaks. Ja kolmandaks… jõudsin lõppu, kus mind ootas mage puänt. Kurb-kurb, et selline lugu üldse paberile pandi. Aga mis teha, juhtub ka parimates peredes.