jump to navigation

Arvi Nikkarev “Soome ulme” 23.08.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
7 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Kuigi Arvi Nikkarevi koostatud Soome ulme antoloogia kirjastuselt “Skarabeus” on mul juba ammuilma läbi loetud, venis ja venis kokkuvõtva postituse tegemine. Lausa niivõrd, et mõned lood tuli lausa mitu korda, mälu värskendamiseks, üle lugeda. 😳

Kuid nüüd, kus lõpuks kõik jutud on arvustatud, saan ka antoloogiat tervikuna hinnata. Kõige lihtsam oleks seda teha puht matemaatiliselt: üksikutele juttudele Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinnete aritmeetilise keskmise põhjal. Aga kuna see on kuidagi kuiv ning ilmselt ei pakuks ei selle blogi lugejatele, ega ka mulle endale midagi, siis toon parem välja mulle enim ja vähem meeldinud jutud.

Kogumiku parimateks hindan Johanna Sinisalo jutu “Lendav Hollandlane” ja Anne Leinoneni lühiloo “Tss, tss! tegid need”. Esimese eelkõige seetõttu, et selle loo valik antoloogia esimeseks oli väga õnnestunud. Vähemalt minul kadusid eelhoiakud ja -arvamused. Ning teine minu meelest parim lugu oli lihtsalt väga hästi meeldejääv. Ka tekitasid mõlemad tekstid kas tugevaid tundeid või andsid pikemat mõtlemisainet. Oluliselt häirivad apsakad puudusid samuti.

Muudest headest lugudest tõstaksin tagantjärele esile veel M. G. Soikkeli lühiromaani “Berliini näitelavad”, Johanna Sinisalo hoiatava alatooniga teksti “Baby Doll” ja Jenny Kangasvuo fantasy “Igas lihatükis on tahe”.

Terves antoloogias oli vaid üks lugu, mille ivale ma absoluutselt pihta ei saanud — Petri Salini mõistujutt “(Kui) Zirma on olemas”. Võib-olla on viga minus (pole piisavat eruditsiooni, et seda lugu mõista), aga miski ei kutsu mind seda juttu ka uuesti lugema. Ka teine sama autori lugu oli selline kahtlane, kuid pakkus siiski lisaks lugemiselamusele ka mõtlemisainet.

Üleüldse, kui sedapidi läheneda, siis ongi minu meelest Petri Salin selle antoloogia nõrgim autor ja Johanna Sinisalo tugevaim.

Mida öelda kokkuvõtteks? Suur tükk tööd on jälle ära tehtud! 🙂 Mina isiklikult ei teadnud põhjanaabrite ulmest suurt miskit, ainult üht Anne Leinoneni lugu olin varem antoloogiast “Aphra” lugenud. Võib-olla midagi kunagi veel, aga kokkuvõttes on see siiski sama, kui mitte midagi. 😳 Nüüd aga, tänu sellele antoloogiale, ma enam niivõrd suur võhik ei ole.

See, et “Soome ulme” antoloogia mitte ühtegi tänavuaastast ulmefännide auhinda “Stalker” ei pälvinud, on lihtsalt õnnetu juhus — pole midagi parata, kui Poul Andersoni ülitugev autorikogu samal aastal ilmuma juhtub… Olgem ausad, ka mina andsin oma hääled (nii palju, kui neid kipaka hääletussüsteemi tõttu arvesse võeti 👿 ) Poul Andersoni kogumikule. Suurmeistri talendi vastu ei saa. Kuid sellest hoolimata platseerus “Soome ulme” igati auväärsele teisele kohale! 😎

Mida veel “Skarabeuselt” oodata, kui naabrite ulmet on juba läbi kahe Vene ja ühe Soome ulme antoloogia kodumaise lugejani toodud? Läti ulmet? 😆 Sest kirjutas ju selle kirjastuse eestvedaja mulle kingituseks saadetud Vene ulme antoloogia “Munk maailma äärel” pühenduses:

Andreas, kui ma tahan lugeda ulmekogumikku, siis ma teen selle.
20.06.2009 Arvi

Äkki sa, Arvi, tahad lugeda Läti ulmet? Mina küll tahaksin. 😉

Jenny Kangasvuo “Merelaine naha all” 05.05.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
4 kommentaari

Hülgenaine

Nüüd juba peaaegu aastapäevad tagasi arvustasin siin blogis jutte Skarabeuse “Soome ulme” antoloogiast. Aga siis tuli suur suvi peale ja kirjutamistahe kadus kuhugi ära. Kuna aga see raamat oli tõeliselt hea, siis on patt seda asja niimoodi poolikuks jättagi.

Kuna üks minu põhimõte on, et iga alustatud asi tuleb lõpule viia, siis teen nüüd selle töö tagantjärele ära. Omamoodi huvitavgi, sest tavaliselt panen oma emotsioonid kirja vahetult peale jutu lugemist.

Jenny Kangasvuo lühiromaan “Merelaine naha all” liigitub fantasy‘ks, mis on üles ehitatud kõigile tuntud-teatud näkineiu motiivile, õigemini selle vähemtuntumale versioonile hülgenaisest. Üks kodumaine (?) variant on loetav siit (vajuta CTRL+F ja otsi hülgenaine).

“Merelaine naha all” sisu on mingil määral sarnane. Rannakalur satub nägema, kuidas kaldale tulnud hüljes oma naha kõrvale heidab, et paljastada imekena naiseihu. Loomulikult varastab kalur hülgenaise naha, nii et too põgeneda ei saa. Seepeale astub noor kalur päästjana ligi ning viib neiu enda koju.

Umbes täpselt nii palju ma sellest jutust mäletangi. Ulmekirjanduse BAAS-i lugejad väidavad, et lool on ka tugev lesbiline alatoon — võimalik, mingi hülgenaise ja päris naise vaheline semmimine seal vist tõesti oli. Ja seda, kuidas lugu lõppes, mäletan kah pisut.

Selle kõige põhjal on muidugi tiba raske tagantjärele hinnet panna. Mäletan aga vähemalt seda emotsiooni, et too lugu mulle närvidele ei käinud ja oli nö ühe soojaga loetav: seega “neli” tuleb ära.

Jenny Kangasvuo “Igas lihatükis on tahe” 05.07.2008

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Raisakotkas

Ulmejutud, kus kirjeldatakse teadvuse siirdumist ühest kehast teise, on mulle alati meeldinud. Võib-olla sellepärast, et üheks esimeseks ulmeromaaniks, mida lugesin, oli Aleksandr Mireri “Kus on rändurite kodu?”, kus see idee on kesksel kohal. Igatahes olen sellest ajast peale nendel teemadel palju mõtisklenud. Eriti intrigeeriv oli mõelda, mis saab teise kehasse siirdunud teadvusest siis, kui ta ei suuda uut keha kontrollida ning jääb sinna lõksu. Ning kujutlege minu pettumust, kui ma nägin esimest korda filmi “Being John Malkovich”… 😮

Jenny Kangasvuo lühiromaani “Igas lihatükis on tahe” (antoloogia “Soome ulme”) tegevuspaigaks on mingi täpsemalt määratlemata džungel, kus elavatel aborigeenidel on kombeks oma surnuid süüa. 😮 Siiski mitte gurmaansetel kaalutlustel, vaid selleks, et surnu tahe, teadvus, saaks elavates edasi elada. Enamus pärismaalastest saavad kadunukese tahtest osa vaid loetud aja jooksul, seejärel surnu teadvus taandub ning “elab” edasi vaikse vaatlejana. Kuid on mõned, kes mäletavad — mäletajateks neid kutsutaksegi. Nemad suudavad kadunukese teadvusega edasi suhelda, ka on neil mälestus kõikidest teadvustest, kelle liha kadunuke kunagi sõi. Umbes täpselt midagi sarnast on Frank Herbert kirjeldanud “Düüni lastes”. Millega see lugu lõppes, ma ei tea, sest jätsin selle raamatu lugemise pooleli. 😳 Aga Jenny Kangasvuo džunglielanike idüllilisse ellu tuleb pööre, kui ühel heal päeval saabub mägedest võõras, kes teeb küla mäletajale ahvatleva ettepaneku süüa mitte surnud, vaid elavat liha…

Kuigi ma ei ole suurem asi fantasy fänn, siis see lugu mulle meeldis. Natuke ebausutav küll tundus, et keegi mäletajatest polnud varem elusa inimese liha söömise peale tulnud, aga kes on öelnud, et fantasy peab lõpuni usutav olema? Hästi kirjutatud jutt ja nauditav lugemiselamus!