jump to navigation

Johanna Sinisalo “Üheksa savipotti” 07.06.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Jõudsin “Nekromanteioni” lugedes Saksa autorite juurest Soome kirjanikeni ja kuna nende tekste on Skarabeus varemgi avaldanud, siis tulid nimed juba tuttavamad ette.  Näiteks sellesama Johanna Sinisalo tekstide kohta olen siinsamas blogis nii mitugi kiitvat sõna kirja pannud.

Kui see vähene, mida eelnevalt lugenud olen, paigutub žanrilt kas sci-fi või siis sotsiaalse ulme hulka, siis “Üheksa savipotti” on salaajalugu. Põhimõtteliselt on väga lühidalt kirja pandud Jeesuse lugu, kuid “natukene” teisiti, kui meie seda teame. Paraku tuli seda teksti lugedes välja minu harimatus — kuigi olen Uue Testamendiga enam-vähem kursis, jäid peened nüansid minu jaoks tabamatuks. Niipalju sain siiski aru, et peamine sõnum, mida autor öelda tahtis, oli see, et Jeesus mitte ei tõusnud üles, vaid temast tehti voodoo-nõiduse abil zombi. 😀

Võib-olla vähese lugemuse viga, aga mina pole varem midagi sarnast lugenud või ei ole siis lugemiselamus eriti ere olnud. Nii et minu jaoks olid lahedad nii idee ise, kui ka jutu lugemisest saadud emotsioon. Minu poolt Ulmekirjanduse Baasi “neli”. Viiest jäi puudu seesama autori poolt püstitatud eeldus nagu oleks kõik lugejad piibliteksti peensustega lõpuni kursis.

Advertisements

Arvi Nikkarev “Soome ulme” 23.08.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
7 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Kuigi Arvi Nikkarevi koostatud Soome ulme antoloogia kirjastuselt “Skarabeus” on mul juba ammuilma läbi loetud, venis ja venis kokkuvõtva postituse tegemine. Lausa niivõrd, et mõned lood tuli lausa mitu korda, mälu värskendamiseks, üle lugeda. 😳

Kuid nüüd, kus lõpuks kõik jutud on arvustatud, saan ka antoloogiat tervikuna hinnata. Kõige lihtsam oleks seda teha puht matemaatiliselt: üksikutele juttudele Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinnete aritmeetilise keskmise põhjal. Aga kuna see on kuidagi kuiv ning ilmselt ei pakuks ei selle blogi lugejatele, ega ka mulle endale midagi, siis toon parem välja mulle enim ja vähem meeldinud jutud.

Kogumiku parimateks hindan Johanna Sinisalo jutu “Lendav Hollandlane” ja Anne Leinoneni lühiloo “Tss, tss! tegid need”. Esimese eelkõige seetõttu, et selle loo valik antoloogia esimeseks oli väga õnnestunud. Vähemalt minul kadusid eelhoiakud ja -arvamused. Ning teine minu meelest parim lugu oli lihtsalt väga hästi meeldejääv. Ka tekitasid mõlemad tekstid kas tugevaid tundeid või andsid pikemat mõtlemisainet. Oluliselt häirivad apsakad puudusid samuti.

Muudest headest lugudest tõstaksin tagantjärele esile veel M. G. Soikkeli lühiromaani “Berliini näitelavad”, Johanna Sinisalo hoiatava alatooniga teksti “Baby Doll” ja Jenny Kangasvuo fantasy “Igas lihatükis on tahe”.

Terves antoloogias oli vaid üks lugu, mille ivale ma absoluutselt pihta ei saanud — Petri Salini mõistujutt “(Kui) Zirma on olemas”. Võib-olla on viga minus (pole piisavat eruditsiooni, et seda lugu mõista), aga miski ei kutsu mind seda juttu ka uuesti lugema. Ka teine sama autori lugu oli selline kahtlane, kuid pakkus siiski lisaks lugemiselamusele ka mõtlemisainet.

Üleüldse, kui sedapidi läheneda, siis ongi minu meelest Petri Salin selle antoloogia nõrgim autor ja Johanna Sinisalo tugevaim.

Mida öelda kokkuvõtteks? Suur tükk tööd on jälle ära tehtud! 🙂 Mina isiklikult ei teadnud põhjanaabrite ulmest suurt miskit, ainult üht Anne Leinoneni lugu olin varem antoloogiast “Aphra” lugenud. Võib-olla midagi kunagi veel, aga kokkuvõttes on see siiski sama, kui mitte midagi. 😳 Nüüd aga, tänu sellele antoloogiale, ma enam niivõrd suur võhik ei ole.

See, et “Soome ulme” antoloogia mitte ühtegi tänavuaastast ulmefännide auhinda “Stalker” ei pälvinud, on lihtsalt õnnetu juhus — pole midagi parata, kui Poul Andersoni ülitugev autorikogu samal aastal ilmuma juhtub… Olgem ausad, ka mina andsin oma hääled (nii palju, kui neid kipaka hääletussüsteemi tõttu arvesse võeti 👿 ) Poul Andersoni kogumikule. Suurmeistri talendi vastu ei saa. Kuid sellest hoolimata platseerus “Soome ulme” igati auväärsele teisele kohale! 😎

Mida veel “Skarabeuselt” oodata, kui naabrite ulmet on juba läbi kahe Vene ja ühe Soome ulme antoloogia kodumaise lugejani toodud? Läti ulmet? 😆 Sest kirjutas ju selle kirjastuse eestvedaja mulle kingituseks saadetud Vene ulme antoloogia “Munk maailma äärel” pühenduses:

Andreas, kui ma tahan lugeda ulmekogumikku, siis ma teen selle.
20.06.2009 Arvi

Äkki sa, Arvi, tahad lugeda Läti ulmet? Mina küll tahaksin. 😉

Johanna Sinisalo “Baby Doll” 01.07.2008

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Teismeliste pidžaamapidu

Antoloogias “Soome ulme” ilmunud Johanna Sinisalo juttu “Baby Doll” saaks lühidalt arvustada tsiteerides Ulmekirjanduse BAAS-i klassikuid: “Kuna pole ulme, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri!”

Tõepoolest, mida ulmelist on selles, et peategelane Annette kannab nabapluusi, minit, võrksukki ja kõrge kontsaga platvormkingi — ikka selleks, et olla seksikam ja ihaldusväärsem. Tõsi, too Annette on vaid 8-aastane tüdrukutirts. 😯 Ning tema mõni aasta vanemal õel on juba silikoonrinnad. 😮 Ja nende 5-aastane vend käib juba kohtingutel.

Autor on lihtsalt veidi vinti üle keeranud, sest sellised ilmingud on tänapäeval vaid mõni aasta vanemate laste hulgas täiesti olemas ning ka ühiskonna poolt tolereeritud — kutsutakse varateismelisteks või varaküpseteks.

Ka siinsamas Eestis leitakse, et täiskasvanute seks 14-aastastega või isegi noorematega on täiesti okei ning seda ei peaks kuidagi piirama, sest Sotsiaalministeeriumi ettepanek lapsepõlve pikendada sai meedias tugeva vastuseisu osaliseks. Tõepoolest, milleks, kui Euroopas on riike, kus vanusepiir on veelgi madalam. 😈 Või kui traditsiooniline suguühe on lubatud alles 17-aastastega, siis anaalseks on täiesti legaalne juba 13-aastastega. Viitan sellele statistikale.

Kohati arvasin juttu lugedes, et autor läheb utreerides üle piiride, kuid ei. Mind ei vapustanud kirjeldused nendesamade 8-9-aastaste pidžaamapeost, kus vaadati vanemate kapist leitud hardcore pornofilme ning mängiti dildodega. Ausalt öeldes tundusid need kohad isegi veidi ebausutavatena, sest maailmas, kus telekas jooksevad lastele orienteeritud soft-porno seebiseriaalid pikituna neile samadele alaealistele suunatud sekspesu reklaamidega, ei peaks vanemad oma säärast kraami sugugi kapi kõige ülemisel riiulil hoidma.

Võib-olla kõige räigem koht oli loo lõpus, viitega filmile “Welcome to the Dollhouse”. Kahjuks pole ma filmi näinud, seetõttu ei saanud ma võib-olla kõigest aru. Aga point oli selles, et too 8-aastane peategelane vihkab oma 10-aastast modellist õde niivõrd, et jätab talle teatamata, et isa ei saa talle peale sekspesu fotosessiooni järgi tulla. Ning 10-aastane Lulu vägistatakse koduteel 4 mehe poolt. Pärast koolis klassikaaslased arutavad põnevusega, kas seda tehti kuidagi korraga või järjekorras… 😕

Puänt on aga selles, et tolles kirjeldatud tulevikuühiskonnas kehtivad seadused, mille järgi ei tohi alaealised küll üksi isegi mitte koolist koju minna, kuid kui väljakutsuvalt riietatud alaealine seda siiski teeb, siis on ta ise süüdi ning vägistajaid ei karistata. 😮 Samas, ei midagi uut siin päikese all: võtame ühe blogija mõttearenduse, vormime selle seaduseks ja — voila! — ongi tulevik juba täna! 😐

Minu arvamus on, et kuigi Johanna Sinisalo kirjutas oma lühijutu “Baby Doll” kui hoiatusloo, on hoiatus tänases päevas (loo kirjutamisest on möödas kuus aastat) juba hilinenud ning ulmest on asi kaugel. Või siiski mitte? Äkki pole veel liiga hilja? 🙄

Hea lugu, soovitan kindlasti lugeda!

Johanna Sinisalo “Lendav Hollandlane” 21.06.2008

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Neptuuni Kihutaja (Scooter)

Suur oli minu üllatus, kui leidsin paar päeva tagasi postkastist kutse postkontorisse. Maksikiri… hmmm… Ma pole ju midagi tellinud? 🙄 Aga veel suurem oli üllatus, kui ümbrikust tuli välja Skarabeuse uusim ulmeantoloogia “Soome ulme”. 🙂 Selle hobikirjastuse omanik Arvi Nikkarev on mulle varem kirjutanud, et talle meeldib mu blogi ning ulmearvustused. Ning kinkis ta ju mulle ka Skarabeuse eelmise antoloogia “Pilet utoopiasse”. Ju siis teen head reklaami. 🙂 Aitäh, Arvi!

Kuigi suhtun Soome ulmesse pehmelt öeldes skeptiliselt või kui üdini aus olla, siis eelarvamusega, haarasin selle antoloogia kohe pihku ja hakkasin lugema. Hoolimata oma tõotusest end “Düüni” sarjast läbi närida. Põrgusse need “Düüni lapsed”! Ma tahan midagi head ka lugeda!

Esimene lugu, Johanna Sinisalo “Lendav Hollandlane”, algas paljutõotavalt. Kohe sissejuhatavast lõigust sai selgeks, et tegemist on teadusliku fantastikaga — inimkond on ülemaailmse epideemia üle elanud ning asunud taas, peale 150 aastast vahet, kosmost uurima.

Loo tegevus toimub mehitatud planeetidevahelise kosmoseaparaadi “LaVerrier” pardal, mis suundub uurima Neptuuni. Täpsemalt on sihiks juba 1989 aastal Voyager 2 poolt avastatud Suur Tume Laik ning anomaalne moodustis koodnimega “Kihutaja”.

Aga ega ma ausalt öeldes rohkem ei saagi jutu sisust kirjutada, sest see rikuks nende lugemiselamuse, kes veel seda raamatut lugenud pole. Küll aga saan öelda, et jutt pakkus mulle ääretult mõnusa lugemiselamuse: suurepärased kirjeldused ja dialoogid. Maitsestuna mõõdukas koguses soft erootikaga. 😛

Alguses arvasin, et lugu ja lõpplahendus kisub kuhugi sinna Clifford D. Simaki lühijutu “Deserteerimine” kanti. Aga ei! Täiesti originaalne! Ja eriti mõnus on see, kui jutul on reaalselt eksisteeriv taust. Näha oli, et autor on Neptuuni uurimise looga kursis ning on lasknud selle baasilt oma fantaasia lendama.

Ainus, mida loole ette heita saab, on kahe tegelase ebausutav (ebateadlaslik) käitumine. Ning seetõttu veidi läägeks ja paatoslikuks kippuv lõpp.

Siiski ei kahanda see minu jaoks karvavõrdki jutu väärtust ning Ulmekirjanduse BAAS-is hindasin lugu kindla viiega. Sest ma ei saa ju sellisele jutule, mille lugemise jooksul ma erutun, vihastan, kurvastan, õlgu väristan ning läikivate silmadega lõpetan, nõrgemat hinnet panna!