jump to navigation

Kate Wilhelm “Igavesti Sinu, Anna” 17.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
2 kommentaari

Heiki Raudla illustratsioon

Kate Wilhelmi lühijutt “Igavesti Sinu, Anna” ulmeantoloogias “Pilet utoopiasse” tekitas mul mingil hetkel tugeva deja vu tunde — ma olen seda ju lugenud! 😯 Aga mõne aja pärast tunne möödus, sest kuna loen eesti keeles ja Kate Wilhelmilt pole varem minu teada maakeeles midagi ilmunud, siis loogika ütles, et ma lihtsalt pole saanud seda juttu lugeda. Kuid kui siis jutu lõpuks tuli välja, et tegemist on ajamasina looga, siis tekkis ikkagi eriti imelik tunne… 🙄

Lugu ise algab ja kulgeb suhteliselt mitteulmeliselt. Kellelegi käekirjaeksperdile tuuakse analüüsimiseks ühe naise armastuskirjad, et ta annaks võimalikult täpse isikuprofiili. Naine on vaja üles leida, et saada kätte temaga suhtes olnud ja väidetavalt oma laboris hukkunud teadlase märkmed. Grafoloog oma ülesandega toime ei tule, naist tema koostatud profiili järgi ei leita. Samas armub mees ise kirjade autorisse niivõrd, et asub omal käel seda salapärast naist otsima. Ja aastate pärast ka leiab ning paneb siis tervikpildi nagu puzzle kokku — loo lõpp on vägagi ulmeline, sest nagu eespool juba öeldud, mängus on ajamasin.

Paraku on neid ajas rändamise jutte niivõrd palju, et raske on midagi raputavalt uut välja käia. Igatahes Kate Wilhelmil see minu meelest ei õnnestunud. Sedasorti ajamasinajuttude igaveseks klassikaks on minu jaoks Heinleini “Enese ees ja järel” (antoloogias “Lilled Algernonile”), millega kasvõi samal tasemel olev jutt oleks juba omaette väärtus. Ja kui selline lugu välja ei tule, siis peaks ajas rändamist käsitleval jutul olema mingi parem point kui lihtsalt nohikust teadlase armuafäär. Kõige tüüpilisem lahendus on hoiatuslugu ja sellepärast on minu meelest ka Bradbury “Kõuekärgatus” parem jutt, kui Wilhelmi “Igavesti Sinu, Anna”.