jump to navigation

Arvi Nikkarev “Perpendikulaarne maailm” 12.03.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: ,
1 comment so far

Eelmises kolmes postituses arvustasin Arvi Nikkarevi koostatud Kir Bulõtšovi autorikogumiku “Perpendikulaarne maailm” kolme lühiromaani eraldi. Kuid siiski moodustavad need kolm lugu raamatuna ühtse terviku ning sestap väärib see kogumik veel üht, kokkuvõtvat postitust.

Alustame sellest, et kahtlemata on kirjastus “Skarabeus” taaskord teinud tänuväärset tööd – nagu ma juba esimese jutu arvustuses mainisin, pole Kir Bulõtšovi ulmejutte eesti keeles just liiga palju avaldatud. Jah, loomulikult mäletavad kõik minuealised oma lapsepõlvest värvilist multifilmi “Kolmanda planeedi saladus”, mille stsenaariumi autor just Kir Bulõtšov ongi. Kuid vaevalt on samapalju eestlasi mõnd tema ulmeteost lugenud.

Ka mina olin varem lugenud vaid paari-kolme Kir Bulõtšovi lühijuttu “Skarabeuse” vene ulme antoloogiatest. Paraku need aga erilist muljet ei avaldanud. Seekordsesse kogumikku tundub aga tõepoolest olevat sattunud kirjaniku loomingu parim osa. Ühe erandiga – kogumiku nimilugu mulle isiklikult ei meeldinud, kuid ülejäänud kaks olid tõelised pärlid.

Kuna nii minu arvamus kui ka nende juttude lühitutvustused said juba varasematesse postitustesse kirja, siis ei hakka neid siinkohal kordama. Kiikasin selle asemel netti, et vaadata, mida teised on kirjutanud.

Kristjan Rätsep kirjutab oma blogis Digital Nerdland, et tema oleks kogumikust rohkem žanripuhast teaduslikku fantastikat oodanud. Mina fännina samuti, kuid kirjaniku loomingust ja stiilist üldisemalt annab minu meelest just seesugune kooslus – üks teaduslik-fantastiline, üks satiiriline ja üks alternatiivajalooline lugu – nagu praegu kaante vahele saanud on, parema üldpildi.

Kirjandusblogi loterii autor leiab minuga sarnaselt, et kogumiku vingeim lugu oli viimane, alternatiivajalooline “Tõrge-67” ning kahetseb, et seda lugu pole avaldatud mõnes laiadele massidele rohkem kättesattuvas raamatusarjas näiteks “”Loomingu” raamatukogus”. Jääb üle vaid nõustuda, lugu on tõepoolest seda väärt.

Veel üks blogi, mida ma pole varem lugema juhtunud, trakyllmaprokrastineerinj2lle, teeb samuti kogumikust kokkuvõtte. Autor on kõikide lugude suhtes küllaltki kriitiline, kuid leiab parima olevat siiski kogumiku nimiloo. Nõrgimaks hindab ta avalugu, põhjusel, et sealkirjeldatud vaenulik planeet oli kuidagi trafaretne. Nõus, kuid loo raskuskese polnud ju üldse võõra planeedi kirjeldusel, vaid sellesse keskkonda asetatud inimkoloonia väärtushinnangute muutumisel olelusvõitluse tingimustes.

Ka trükipressis on see tagasihoidliku kujundusega kogumik tähelepanu pälvinud. Raamatusõber Ants Vill teeb Linnalehes kogumikust ülevaate, kuid üllatab oma järeldustega – mina isklikult pean esimest lugu, “Mäekuru”, ikkagi puhtakujuliseks inimkonna olelusvõitlusest kõnelevaks teaduslikuks fantastikaks – seoste otsimine Siberisse küüditatud haritlastega jääb mulle mõistetamatuks kõrgeimaks pilotaažiks.

Õhtulehe raamatublogis kirjutab raamatust aga selle väljaande spordiajakirjanik ning minu kunagine kehalise kasvatuse õpetaja Jaan Martinson. Spordikommentaatorile omaselt lühidalt ning konkreetselt. Taaskord saab enim kiita viimane lugu.

Ning lõpetuseks kokkuvõte Ulmekirjanduse BAAS-ist. Nii kogumiku tervikuna kui ka selle jutud eraldi on fännid vastu võtnud vägagi positiivselt, hinnates kõiki keskmise hindega üle “nelja”. Vaid kröömikesevõrra paremad hinded on saanud “puhas” ulme ehk siis avalugu.

Üldiselt tundubki kõigi arvustuste põhjal, et hardcore ulmefännid hindasid kogumiku juures pigem rohkem teaduslikku fantastikat, samas kui tavalugejat köitsid enam “pehmemad” lood. Järelikult on seal midagi igaühele – seega õnnestunud kooslus. Ka minult saab raamat Ulmekirjanduse BAAS-is hindeks “viie” – mis on parem, kui minu poolt lugudele eraldi antud hinnete aritmeetiline keskmine. Võin vaid kahetseda, et ei lugenud seda raamatut enne 2011 aasta Stalkeri hinnete andmist – just minu hääl oli see, mis “Perpendikulaarsel maailmal” parima antoloogia või kogumiku tiitli saamisest puudu jäi: häältega 50 vs 49 võitis “Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall”. Püüan end edaspidi parandada ja uued ostetud raamatud kohe läbi lugeda, mitte neid raamaturiiuli lugemata raamatute kuhja alumisteks jätta…

Kir Bulõtšov “Tõrge-67” 11.03.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Vene ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi lühiromaan “Tõrge-67” on viimane kolmest sama liiki kirjatükist kogumikus “Perpendikulaarne maailm”. Juba kogumiku tagakaanel on lühidalt ära öeldud loo sisu:

Tõrge-67 mängib võimalusega, mis oleks võinud juhtuda, kui 1967. a peetud Oktoobrirevolutsiooni juubeliüritus oleks kiiva kiskunud.

Niisiis on tegemist alternatiivajalooga, mis on ulme alažanr, kus kirjeldatakse mõnda minevikusündmust ja selle tagajärgi meile teadaolevast erinevalt. Jah, kirjanik viib lugeja 1967. aasta Leningradi, kus hakatakse ette valmistama Suure Oktoobrirevolutsiooni 50 aastapäevale pühendatud taaskehastamisüritust ehk moodsas keeles öeldult larpi. 🙂 Autori järelsõnast selgub, et midagi taolist Nõukogude Liidus tegelikult muidugi ei toimunud, kuid samal aastal Bulgaarias ja Šotimaal väiksemas mastaabis küll. Ja sealt ta selle jutu idee saigi.

Edasi vaadeldaksegi läbi mitmete tegelaste, kuidas selline üritus oleks kulgenud. Või õigemini, kuidas kõik oleks tuksi läinud. Sest autor paneb oma loo tegelased niimoodi käituma, et nad elavad lausa ennastunustavalt oma rollidesse sisse, mille tulemusena kukub välja tegelikele ajaloosündmustele risti vastupidine lugu. Kõik saab alguse Ermitaaži töötajate hirmust, et rünnakus Talvepaleele võivad viga saada selle kunstimuuseumi hindamatud aarded. Sestap otsustatakse oma rolli Talvepalee kontrrevolutsiooniliste kaitsjatena liigagi tõsiselt võtta ning peagi käivitub sündmuste ahel, kus Aurora tulistab Talvepalee asemel hoopis Smolnõi pihta, Leninit kehastav näitleja läheb sündmuste keerises kaduma, revolutsioonilised madrused ja töölised toovad palee vallutamiseks välja suurtükimuuseumist varastatud Katjuša, kuid lüüakse sellest hoolimata Kerenski juhitud valgete jõudude poolt tagasi. Loo lõpuks lähevad asjad koguni nii käest ära, et Brežnev on sunnitud strateegilisele lennuväele andma käsu spontaanselt tekkinud nõukogudevastase ülestõusu maha surumiseks Leningradi pommitada…

Kogu vähem kui 100-leheküljeline lühiromaan on kirjutatud äärmiselt kaasahaaravalt ning iga stseen paistab olevat peensusteni läbi mõeldud. Ei puudu ka väike, kuid siiski omal kohal olev armastus- või õigemini armumise lugu. Ning otse loomulikult on kogu komplekt vürtsitatud hea vene huumoriga. Mul oli lugedes pidevalt muie huulil. No võtame kasvõi selle lõigu ühest telefonikõnest, mis iseloomustab tegelaste jäägitut sisselamist oma rollidesse:

“Missugune oblastikomitee? tunti torust huvi.
“NLKP!”
“Kallis seltsimees, NLKP oblastikomiteed pole olemas. Praegu veel on võim Kerenski käes.”

Kaiffisin kogu lugu väga ja kuigi ma pole just suurem alternatiivajalooliste lugude fänn, siis see jutt sai minult Ulmekirjanduse BAAS-is kindla “viie”.

Kir Bulõtšov “Perpendikulaarne maailm” 04.03.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Kirjastus Skarabeuse 2010. aastal ilmunud vene ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi autorikogumiku nimilugu “Perpendikulaarne maailm” jutustab idanaabri ulmele iseloomulikus võtmes loo meie maailmast ja sellega paralleelsest maailmast, kus asjad “natuke” teisiti. Või õigemini risti teistpidi. Sellest siis ka loo nimi.

Lühiromaani tegevuspaigaks on üks väljamõeldud linn ning tegevusajaks romaani enda kirjutamise aeg – perestroika ehk siis uutmise aeg. Tegevustik hakkab hargnema siis, kui linnaplaneerijate ette kerkib probleem, kuidas ehitada läbi linna uus prospekt nii, et ei tuleks maha võtta ajalooliseid hooneid. Lahendus – need antigravitatsiooni abil mujale teisaldada. Paraku on aga gravitatsiooni alistamisele lähedale jõudnud professor haigestunud ning ei jõua probleemi ettenähtud aja jooksul lahendada. Nii teebki ta ettepaneku, et ta linnaametnikust sõber rändaks tema teise leiutise abil paralleelmaailma ning küsiks tema teisiku käest lahenduse…

Pehmelt öeldes banaalne algus? Just nimelt. Ja ega see loo käigus paremaks ei lähe. Selgub, et paralleelmaailmas perestroikat pole, pigem isikukultus koos talongisüsteemi ja natšalnikute puhvetiga. No ja otse loomulikult kohtab peategelane selles teises maailmas ka oma teisikut, kes on täielik närakas ning tema moraalne vastand. Nojah ja siis järgneb veidi tegelaste siseheitlust ja muutumist, mis päädib käsikäes päikeseloojangule vastu marssimisega. Ikka selleks, et revolutsiooni teha…

Nagu näha, on sellesse lühikesse, ironiseerivas võtmes kirja pandud sisukokkuvõttesse põimitud ka minu mitte just kõige postiivsem hinnang sellele lühiromaanile. Jutt oli küll loetav ja minusugusele nõukogude aega näinud ning mäletavale inimesele isegi mõningal määral nostalgilise mõjuga, kuid ulmejutuna siiski kehvake. Kui ma juttu lugedes arvasin, et võiks seda Ulmekirjanduse BAAS-is “kolmele” hinnata, siis nüüd, seda arvustust kirjutades mõtlesin ringi ning alandasin hinnet palli võrra. Olgem ausad, ma ei saa väga aru, miks oli vaja seda omaaaegset poliitilist följetoni aastakümneid hiljem eesti keelde tõlkida ja kirjastada.

Kir Bulõtšov “Mäekuru” 25.02.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Ulmekogumiku “Perpendikulaarne maailm” tagakaanel on kirjas, et Kir Bulõtšov on vene ulme klassik. Kahtlemata see ka nii on, kuid paraku olen mina tema tekstidega väga vähe kokku puutunud. Paar arvustust panin kunagisel kirjutamise kõrgperioodil kirja ka siiasamasse blogisse. Lisaks neile olen lugenud ka juttu “Rajoonivõistlused doomino” antoloogiast “Munk maailma äärel”. Tuleb tunnistada, et kuna need jutud mulle erilist muljet ei avaldanud, siis ei kiirustanud ma ka kirjastus Skarabeuse poolt 2010 aastal väljaantud autorikogumikku lugema ning eelmise aasta “Stalkeri” hääletusel jäid seal avaldatud juttudel minu hääled saamata. 😳 Kuid ka ilma minu häälteta leidis kogumik äramärkimist ning esilugu, “Mäekuru” võitis parima tõlkejutu auhinna.

Nii pidingi peale selle 100 leheküljelise lühiromaani lõpetamist kahetsusega nentima, et oleks võinud seda ikka varem lugeda. Nimelt on tegemist hea klassikalise kosmosejutuga, millistega olen oma lapsepõlvest harjunud. Muidugi – lugu on kirjutatud aastal 1980.

Kuid ärgem rutakem ette, kõigest järjekorras. Tuleb tunnistada, et jutu algus polnud just kõige kaasahaaravam. Kaua sa ikka viitsid lugeda mingite inimeste raskest elust väikeses külas. Olgugi, et kohe esimestest lehekülgedest peale on selge, et küla ei asu Maal ning inimesed, kes seal elavad, on tuleviku robinsonid.

Lugu hakkas minuga aga rohkem kõnelema sellest hetkest peale, kui külast saadetakse teele ekspeditsioon mäekuru poole, kus aastate eest oli hädamaandumise teinud kosmoselaev, millelt asunikud pärinevadki. Ka alguses silme eest kirjuks võtnud tegelastering tõmbub koomale ning edaspidi jälgib lugeja vaid kolme mehe ning ühe naise rasket teekonda eesmärgi poole. Loomulikult ei puudu edasiste seikluste kirjeldustest kokkupuuted kohaliku vaenuliku floora ja faunaga ning ka peategelaste rollid kirjutatakse lahti. Retke käigus kantakse kaotusi, kuid erinevalt eelmistest ekspeditsioonidest, mis eesmärgini ei jõudnudki, saabuvad kolm kunagiste kosmonautide järeltulijat mahajäetud kosmoselaevani.

Kui lühiromaani algus on igavavõitu, kuid keskpaik kaasahaarav, siis lõpp, viimased peatükid kosmoselaevaga tutvumisest, lausa nauding. Ühtlasi selgub selle käigus ka loo moraal. Ja et jutul otsest puänti pole, panen selle ka siinkohal kirja. Nimelt on kogu loo mõte näidata, kui kiirelt degenereerub inimpopulatsioon keskkonna mõjul. Kui tuleb pidevalt muretseda ninaesise ja toasooja pärast, siis võib ühe inimpõlvega kaduda kirjaoskus ning teadmiste puudusest tekkinud tühimik täidetakse ebausuga… Midagi taolist, õnneks küll tunduvalt tagasihoidlikumas vormis, võime näha ka meie tänases Eestis. Nii et öelgu kriitikud, mis tahavad, ulmejuttudel ON seos ka paljukiidetud päriseluga.

Ulmekirjanduse BAAS-is hindasin juttu “neljaga”, kuid see neli on suure ja jämeda plussiga – “viiest” palju puudu ei jäänud.

Lisaks BAAS-ile on lühiromaani “Mäekuru” oma blogis pikemalt arvustanud Ulmeguru.

Kir Bulõtšov “Hirmust” 29.05.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
7 kommentaari

Heiki Raudla illustratsioon

Antoloogias “Muumia” avaldatud Kir Bulõtšovi lugu “Hirmust” mainis siin blogis juba korra  varemalt Ulmeguru — eestikeelset alternatiivajalugu tutvustava sissekande kommentaarides. Aga kas too lugu ikka täisväärtuslik alternatiivajalugu on, selles kahtles ta ka ise kaks kommentaari edasi. Mina polnud seda juttu siis veel lugenud ega osanud kaasa rääkida, aga praegu väidan, et mitte, sest täidetud on vaid üks alternatiivajaloo definitsiooni tingimustest. Aga see selleks.

Lugu algab sellise ehtnõukogudeliku olukirjeldusega: peategelane üritab vaksalis telefoniautomaadis helistamiseks kolmekopikalist peeneks vahetada. Ühesõnaga, selline mõnusalt nostalgiline tunne tuli jälle peale. 🙂 Edasi aga hakkasid sündmused arenema ja loo iva lahti kooruma — peategelase poolt telefonijärjekorras kohatud mees osutub füüsikateadlasest ajaränduriks, kes põgenes stalinistlike repressioonide eest helgemasse tulevikku. Paraku ei osutu 1972 aasta aga siiski mitte nii helgeks ning süžee teeb ootamatu keerdkäigu…

Hea lugu. Samas aga mitte ülihea, sest aimasin selle kavala süžeepöörde juba suht jutu alguses ära ehk siis kirjanikul ei läinud korda mind üllatada. Tsiteerimist väärt on aga loo peategelase vastus 1938 aastast tulnud teadlase küsimusele, et kas nad ikka teavad Stalini kuritegudest ning mida nad selles osas ette võtnud on?

Me oleme toiminud ainsal võimalikul moel, et mitte lahti öelda oma maa ajaloost. Me oleme unustanud. Nii tema kui need, kes hukkusid. Võib-olla ei väljendu ma päris täpselt. Võib-olla oleks õigem öelda, et me austame vääriliselt neid, kes süütult hukkusid. Kuid me püüame vältida üldistamist.

Argpükslik lahendus? Võib-olla. Aga toimiv. Luues paralleele meie Eesti elu-oluga, siis võib-olla oleks meilgi aeg unustada, andestada ja edasi minna? Või on selleks võimeline vaid müstiline suure hingega vene inimene ning mitte kitsarinnaline eestlane? Loodan, et eksin.