jump to navigation

Kristjan Sander “Hoiatus” 10.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Otsustasin vahelduseks jälle mõnd “Algernonis” ilmunud juttu mõnelt Eesti ulmekirjanikult lugeda. Täiesti juhusliku 😉 valiku tulemusel osutus selleks kirjanikuks Kristjan Sander. Jajah, Vikipeedia andmetel kohe täitsa päris ulmekirjanik, samas rivis selliste tuntud nimedega nagu Henn-Kaarel Hellat, Karl Ristikivi, Indrek Hargla ja… Nirti! 😯 Seega, tuletades meelde üht hiljutist kirjutist SL Õhtulehes ning Ulmeguru suht valulist reaktsiooni sellele, siis tuleb tunnistada, et Ulmegurul polnud õigus. Sest Vikipeedia, see on ju ülima tõe allikas! :mrgreen: Kui juba Vikipeedias nii kirjas on, siis on Nirti kindlasti kirjanik! Aga selles on Ulmegurul küll õigus, et ta ise elav klassik pole, ega ka mitte ulmekirjanik, sest Vikipeedias pole temast ju sõnagi. 😎

Aga nüüd Kristjan Sanderi lühijutu “Hoiatus” juurde.

Jutu sisu on “Algernoni” ühes kommentaaris väga hästi kokku võetud:

Miski tolmukujuline võõrelu on võimeline ennast häirivad objektid ajas ümber paigutama.

No ja kõik muu käib juba sinna ümber: asja uurima palgatakse üks allakäinud kosmosehunt, kellele ülesanne algusest peale kahtlane tundub, kuid kes siiski töö vastu võtab; võõrelu tehtud ümberpaigutamise tulemusena rändab mees tuhandeid aastaid minevikku, lugeja jaoks tuttvale tänapäevasele Maale; ning kogu jutt ongi tema “hoiatus” tulevikuinimestele, et nad sinna tähesüsteemi oma nina ei pistaks.

Üldiselt on tegemist täiesti tavalise looga, ei midagi erilist. Meelde jäid autori poolt tõmmatud paraleelid, mis peaksid ilmselt vaimukad olema. Mõned ongi (“Valge tähe” orden näiteks). 😆 Paraku pääseks vähemalt üks “kild” (Kosmose Ohutuse Valitsus) rohkem mõjule, kui autor oleks selle tähistamiseks kolmetähelist lühendit kasutanud. Ja teisalt kirjeldab ta üht seadet (FSQ generaator) vaid akronüümiga, jättes kasutamata võimaluse see lühend lahti kirjutada, mistõttu mulle jäigi arusaamatuks, mida jutus korduvalt nimetatud asjandus siis lõppude lõpuks ikkagi teeb… 😕 Killu rebimisest veel nii palju, et seda teeb autor jutu alguses koguni nii ohtralt, et tekkis küsimus, kas loo peategelase nimi pole mitte Ijon Tichy… Viitan katapulteeruvale peldikule ja muule sellisele. Samas on jutu lõpptoon selline asjalik-tõsine ning ei lähe koomilise algusega seetõttu kuidagi kokku. 😐

Mis puutub autori keelekasutusse, siis natuke kummastav oli lugeda väljendit “pudru sisse sõitsin”. Misasja? 😮 Eestlased tavaliselt ikka satuvad (mitte ei sõida) supi (mitte pudru) sisse. Ja ühes teises kohas oleks võinud “destruktsioon” asemel eestikeelse “hävinemine” kirjutada. Aga see on selline urin detailide kallal, üldiselt oli jutt suht ladusalt kirja pandud.

Loo puändis toodud seostele nn “Merivälja objektiga” ei saanud mina küll enne pihta, kui “Algernonist” Taivo Risti kommentaari lugedes. Võib-olla oli asi minus, aga võib-olla ei teeks ka paha selliseid asju selgemini välja kirjutada, kui need olulised on.

Lugesin “Algernoni” arvustustest veel seda, et see lugu on Jüri Kallase arvates Kristjan Sanderi juttudest parim. Pani mõtlema ja jutu pealkirja sõna otseses mõttes võtma: hoiatus! Sest kui minu jaoks oli tegemist keskpärase looga, mis minu hindamisskaalal hädapärast “kolme” välja venitas, siis kas tasub üldse teisi Kristjan Sanderi ulmejutte lugeda? 🙄