jump to navigation

Arvi Nikkarev “Soome ulme” 23.08.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
7 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Kuigi Arvi Nikkarevi koostatud Soome ulme antoloogia kirjastuselt “Skarabeus” on mul juba ammuilma läbi loetud, venis ja venis kokkuvõtva postituse tegemine. Lausa niivõrd, et mõned lood tuli lausa mitu korda, mälu värskendamiseks, üle lugeda. 😳

Kuid nüüd, kus lõpuks kõik jutud on arvustatud, saan ka antoloogiat tervikuna hinnata. Kõige lihtsam oleks seda teha puht matemaatiliselt: üksikutele juttudele Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinnete aritmeetilise keskmise põhjal. Aga kuna see on kuidagi kuiv ning ilmselt ei pakuks ei selle blogi lugejatele, ega ka mulle endale midagi, siis toon parem välja mulle enim ja vähem meeldinud jutud.

Kogumiku parimateks hindan Johanna Sinisalo jutu “Lendav Hollandlane” ja Anne Leinoneni lühiloo “Tss, tss! tegid need”. Esimese eelkõige seetõttu, et selle loo valik antoloogia esimeseks oli väga õnnestunud. Vähemalt minul kadusid eelhoiakud ja -arvamused. Ning teine minu meelest parim lugu oli lihtsalt väga hästi meeldejääv. Ka tekitasid mõlemad tekstid kas tugevaid tundeid või andsid pikemat mõtlemisainet. Oluliselt häirivad apsakad puudusid samuti.

Muudest headest lugudest tõstaksin tagantjärele esile veel M. G. Soikkeli lühiromaani “Berliini näitelavad”, Johanna Sinisalo hoiatava alatooniga teksti “Baby Doll” ja Jenny Kangasvuo fantasy “Igas lihatükis on tahe”.

Terves antoloogias oli vaid üks lugu, mille ivale ma absoluutselt pihta ei saanud — Petri Salini mõistujutt “(Kui) Zirma on olemas”. Võib-olla on viga minus (pole piisavat eruditsiooni, et seda lugu mõista), aga miski ei kutsu mind seda juttu ka uuesti lugema. Ka teine sama autori lugu oli selline kahtlane, kuid pakkus siiski lisaks lugemiselamusele ka mõtlemisainet.

Üleüldse, kui sedapidi läheneda, siis ongi minu meelest Petri Salin selle antoloogia nõrgim autor ja Johanna Sinisalo tugevaim.

Mida öelda kokkuvõtteks? Suur tükk tööd on jälle ära tehtud! 🙂 Mina isiklikult ei teadnud põhjanaabrite ulmest suurt miskit, ainult üht Anne Leinoneni lugu olin varem antoloogiast “Aphra” lugenud. Võib-olla midagi kunagi veel, aga kokkuvõttes on see siiski sama, kui mitte midagi. 😳 Nüüd aga, tänu sellele antoloogiale, ma enam niivõrd suur võhik ei ole.

See, et “Soome ulme” antoloogia mitte ühtegi tänavuaastast ulmefännide auhinda “Stalker” ei pälvinud, on lihtsalt õnnetu juhus — pole midagi parata, kui Poul Andersoni ülitugev autorikogu samal aastal ilmuma juhtub… Olgem ausad, ka mina andsin oma hääled (nii palju, kui neid kipaka hääletussüsteemi tõttu arvesse võeti 👿 ) Poul Andersoni kogumikule. Suurmeistri talendi vastu ei saa. Kuid sellest hoolimata platseerus “Soome ulme” igati auväärsele teisele kohale! 😎

Mida veel “Skarabeuselt” oodata, kui naabrite ulmet on juba läbi kahe Vene ja ühe Soome ulme antoloogia kodumaise lugejani toodud? Läti ulmet? 😆 Sest kirjutas ju selle kirjastuse eestvedaja mulle kingituseks saadetud Vene ulme antoloogia “Munk maailma äärel” pühenduses:

Andreas, kui ma tahan lugeda ulmekogumikku, siis ma teen selle.
20.06.2009 Arvi

Äkki sa, Arvi, tahad lugeda Läti ulmet? Mina küll tahaksin. 😉

M. G. Soikkeli “Berliini näitelavad” 27.06.2008

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Soome amatöörulmekirjaniku (vähemalt nii ta end ise kutsub) Markku G. Soikkeli jutt “Berliini näitelavad” on pikim lugu tuttuue ulmeantoloogia “Soome ulme” kaante vahel. Annab lühiromaani mõõdu välja.

Pean ütlema, et lugu oli üsna raske lugeda, sest see kubises metafooridest ja allegooriatest. Kohe alguses eksitatakse lugeja tundmatute terminite rägastikku ning alles mõne(kümne) lehekülje pärast on selge, mida kujutavad endast Berliini näitelavadel esinevad kreoodid (sisuliselt androidid) oma kolmes alaliigis: asimovid, borgesid ja calvinod. Või kas ikka on selge? 🙄 Mina oletasin, et need liiginimed viitavad kirjanikele — Isaac Asimovile, Jorge Luis Borgesile ja Italo Calvinole — ning nende loomingule. Kahjuks olen lugenud neist vaid esimese teoseid, niisiis jäi mul kaks kolmandikku taustast arusaamatuks. Tegelikult kahtlustasin ka, et ehk on borgesite puhul viidatud hoopis soomlaste suure lemmiku, Star Treki küborgrassile borgidele. Etteruttavalt võib öelda, et ega see nii vale oletus polnudki…

Aga aitab mõistetest. Jutu sisu juurde.

Loo tegevus toimub Berliinis, kus seltskond Dow-Jonesi töötajaid kavandab üht operatsiooni. Seosed samanimelise firma börsiindeksiga on ilmsed. Ainult et M. G. Soikkeli tulevikumaailmas ei indekseerita mitte aktsiate, vaid hoopis seaduste kursse. 😯 Ning seaduseid mitte ei kirjutata, vaid programmeeritakse. Vastavalt tellija soovile… 😈

Kuigi tegemist on tõeliselt huvitava ideega, pole mitte see selle jutu puhul peamine nagu võib ekslikult arvata “Eesti Päevalehes” ilmunud arvustuse põhjal. Seadustebörs on vaid kulissiks, mille taustal toimub kõige pesuehtsam klassivõitlus. Milline nimelt ning kuidas see kulmineerub, see jäägu juba lugeja avastada.

“Berliini näitelavad” on üks selline tekst, mille tõeline võlu avaldub ilmselt alles teisel või kolmandal lugemiskorral. Mind isiklikult aitas pisut autori mõttekäikude mõistmisel see, kui lugesin peale jutu lõpetamist Soome ulemeajakirjast “Kosmoskynä” tema selgitust, kuidas “Berliini näitelavad” paberile sai. Sealt siis ka see eespoolviidatud kinnitus Star Treki borgide osas. Ka sai seda artiklit lugedes selgeks, miks olid loos otsustava sündmusteahela käivitanud katalüsaatori rollis just programmeeritavad pardid, mitte luiged, tuvid või varblased. Tegemist on tõlkimatu sõnamänguga: sorsakoodi (Sorsa – soome keeles part) tähendab nimelt Soome programmeerijate slängis lähtekoodi (source code).

Panin loole Ulmekirjanduse BAAS-is hindeks “nelja”. Peamiselt sellepärast, et mulle meeldivad veidi sirgjoonelisemad tekstid. Pole võimatu, et kui tulevikus seda lugu veel loen, hinne paraneb. Sest kahtlemata on tegemist väga hea looga. 😎