jump to navigation

Arvi Nikkarev “Pilet utoopiasse” 31.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
4 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Tõmban joone alla uusimas eestikeelses ulmeantoloogias “Pilet utoopiasse” ilmunud juttude arvustustele ning panen kirja oma arvamuse antoloogiast, kui tervikust. Esiteks aga veelkord suur tänu Arvile, et ta selle raamatu mulle kinkis! Nagu öeldakse, parimad asjad siin elus saame me ikka kingitustena! 🙂

Hakatuseks kordan iseennast, kui ütlen, et Skarabeuse kolmas antoloogia, “Pilet utoopiasse”, on parim viimasel ajal eesti keeles ilmunud ulmeantoloogia — ütlesin need sõnad ju samuti Arvi Nikkarevi koostatud antoloogia “Muumia” arvustuse juures. Aga kordamine on teadupärast tarkuse ema. 😀 Ja pole midagi teha, kuid “Pilet utoopiasse” on veelgi parem, kui “Muumia”.

Jällegi polnud antoloogias ühtegi mitteulmelist lugu (kuigi mõned Bruce Holland Rogersi lühijutud olid sellised piiripealsed) ning see on minu meelest väga suur pluss ning edasiminek. Skarabeuse varasemates ulmeantoloogiates ja kogumikes oli neid tõrvatilgana mõjuvaid kriminulle ja õudukaid ikka liiga palju. 😐

Kuigi antoloogiasse kogutud lood olid kõik üsna head, pole mul raske välja tuua, millised neist said mu absoluutseteks lemmikuteks. Kahtlemata oli parimatest parim antoloogia nimilugu, Robert Sheckley “Pilet Tranaile”, kuid ka teine Sheckley kirjutatud jutt, “Seitsmes ohver”, ei jäänud sellele alla. Väga tugeva emotsiooni tekitasid Orson Scott Cardi “Kuninglik liha” ja Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all”. Ning viimasepeal idee peitus David Langfordi jutus “Teistsugune pimedus”.

Toon välja ka antoloogia nõrgimad lood. Minu jaoks olid nendeks Harlan Ellisoni “Klaasikillud” ning Bruce Holland Rogersi “Surnud poiss teie akna taga” ja “Don Ysidro”. Aga rõhutan veelkord, et isegi need nn “nõrgad” lood olid tegelikult täiesti rahuldavad ning mõnes teises, mitte nii tugevas antoloogias, oleksid paistnud palju paremas valguses.

Kui nüüd sisu juurest vormi juurde minna, siis juba kolmandat korda mainin Skarabeuse antoloogiaid arvustades ära Heiki Raudla illustratsioonid — need ei meeldi mulle! 😡 Aga Ulmekirjanduse BAAS-is kirjutab antoloogia koostaja Arvi Nikkarev, et juttude autoritele meeldivad. 😕 Arusaamatu, aga no las siis olla ja rohkem ma sel teemal enam Skarabeuse kallal ei vigise. Üks selge küljenduslik-kujunduslik aps on aga antoloogia koostajal küll sisse lipsanud: iga lehe, nii vasak-kui parempoolse ülaserva on trükitud kirjaniku nimi, kelle jutuga tegemist on. Aga mugavam oleks nii, et ühel neist oleks kirjas ka selle jutu pealkiri, kust raamat parasjagu avatud on.

Lõpetuseks üks oma sõnade söömine. Skarabeuse antoloogia “Aphra” arvustuses kirjutasin, et ei saa panna antoloogiale kõrgemat hinnet, kui selles sisalduvate juttude aritmeetiline keskmine. Saan küll! :mrgreen: “Pilet utoopiasse” — “5”. Mis sest, et väikese miinusega.

Orson Scott Card “Silm silma vastu” 14.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
2 kommentaari

Heiki Raudla illustratsioonJätkan Ulmeguruga sünkroonis blogimist 😉 antoloogias “Pilet utoopiasse” ilmunud juttudest ülevaateid kirjutades.

Orson Scott Cardi lühiromaan “Silm silma vastu” räägib ühest poisist, kellel on võime kõik inimesed kelle peale ta vihastab, ära tappa. Küsite, et mis siin erilist on, see “võime” on ju meil kõigil? 😈 Jah, aga romaani peategelane tapab nii, et “kiirgab” oma viha kellelegi ning see keegi sureb siis kas aeglasemalt või kiiremini vähki.

Lugu on kirjutatud ülekuulamisprotokolli vormis ning selle jooksul saab lugeja teada, kust poiss endale sellise võime sai, millist kurja ja kuidas ta korda saatis ning lõpuks ka selle, kuidas ta oma ülekuulajate kätte sattus.

Põhimõtteliselt on tegemist sellise veidike stephenkingiliku looga, mille sisu saab kokku võtta ka nii: hullude usufanaatikute usina “töö” tulemusena sünnib erivõimetega “koletis”. Umbes nagu Carrie. Iseenesest väga loetav ja kaasakiskuv lugu, kuigi üsna pikk (pea 70 lehekülge). Aga tuimavõitu. Ilmselt mõne aja pärast ma seda juttu enam ei mäleta, sest peale peategelase võime seal mingit märkimisväärset ideed polnud. Aga mis jääb meelde, on see, et kuigi autor ise on sügavalt usklik (mormoon), siis lugu on kirjutatud nii, et vabalt võiks autor olla ka uskmatu (ateist). Üsna karmilt saavad usufanaatikud verbaalselt üle tahi, peaagu nagu Ray D. Noperi blogis juba:

Ta vaatas mulle otsa ja ütles:

“Mick, sa pead valima. Issand kuulutab, et need, kes pole minu poolt, on minu vastu. Jeesus ütles, et vali juba täna, keda sa teenid. Ka Mooses ütles: “Kutsun taeva ja maa täna teie eest tunnistajaks: olen sulle andnud valida elu ja surma, õnnistuse ja needuse vahel. Vali elu, et sina ja su järeltulijad elada võiksid””

Tuleb tuttav ette? 😆

Müts maha Orson Scott Cardi ees selle “jumalavallatu” teksti pärast! See peaks olema kohustuslik kirjandus kõigile usumeestele, kes kipuvad teiste tegemisi ja olemisi määrama.

Orson Scott Card “Kuninglik liha” 04.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Heiki Raudla illustratsioonAlustades järjekordse jutu lugemist antoloogiast “Pilet utoopiasse”, teadsin, mida oodata, sest kuigi olen Orson Scott Cardilt lugenud vaid ühte teost, romaani “Enderi mäng”, siis sellest piisas. Heas mõttes 🙂 — nimelt kui peaksin nimetama ühe ja ainult ühe lemmikraamatu, siis nimetaksin suure tõenäosusega “Enderi mängu”. Antoloogiast “Pilet utoopiasse” sain kirjaniku kohta veel teada, et Orson Scott Card on ka veendunud mormoon ja misjonär. Tore on. Või õigemini, so what? Igatahes neid tekste, mida mina lugenud olen, pole tema vaated mulle kuidagimoodi vastuvõetamatuks muutnud. Suur kirjanik ei lasegi oma isiklikel tõekspidamistel oma loomingus domineerida.

Nagu “Enderi mäng”, nii räägib ka “Kuninglik liha” tulnukate rünnakust ning selle tagajärgedest. Tegelikult, päris jutu alguses sellest muidugi aru ei saa, sest Orson Scott Card suurepärase jutuvestjana kerib jutu nagu lõngakera sujuvalt lahti. Aga lühidalt on lugu siis selline, et tulnukad on rünnanud üht Maa kolonistide planeeti, selle oma valdusesse võtnud ning peavad seal inimesi nagu kariloomi. Jah, söömiseks, milleks muuks. 😯 Palju suurem õudus seisneb aga selles, et tänu ühe inimesest kollaborandi näpunäidetele ning aktiivsele kaasabile toimub see elusate inimeste küljest “magusamate” palade lõikamise teel. 😮 Kogu protsess toimub muidugi “euronormidele” vastavalt st valutult — nii saab “liha” edasi kasvada ning ka uut teha… Ühel heal päeval õudus õnneks lõppeb, saabuvad päästjad, tulnukad surevad ning peasüüdlane saab karistatud. Julmalt.

Nagu Ulmeseoste blogi vastava sissekande kommentaariumis juba kirjutasin, on tegemist vastikult hästi kirjutatud looga. Sõna otseses mõttes. Sest praktiliselt kogu jutu vältel elasin lausa füüsiliselt loetut läbi. Mulle kui meesterahvale oleks veel suuremat mõju saanud avaldada vast siis, kui jutus kirjeldatud konkreetne lõikustöö oleks põhinenud tulnukpaari tellimusel süüa lõunaks “praemuna”. Aga ka “rinnad õlis” oli piisavalt jälk. Kes juttu lugenud, saavad aru. 😈

Olen kaugel sellest, et pidada üht juttu väga heaks vaid kõikvõimalike õuduste naturaalse kirjeldamise pärast. Kui “Kuninglik liha” oleks vaid sellega piirdunud, siis vaevalt ma seda nii kiidaks. Kiidan sellepärast, et jutt käsitles ka valikuid, mida inimesed rasketes olukordades paratamatult tegema peavad (“mul ei olnud valikut” on sõnakõlks!) — jutu peategelasel, inimesest kollaborandil, oli valida kahe halva vahel: kas lasta kolonistid, sh iseennast, ära süüa või aidata neil siiski ellu jääda. Ja veel kiidan seda lugu kättemaksu (leebemalt: kohtumõistmise) teema käsitlemise pärast. Karistus, mille peategelane sai, oli lausa saalomonlik. Kui nii võib öelda.

Kui seda juttu üldse millegi eest laita, siis alguses häiris mind see, et tulnukaid oli kujutatud grotesksete ja ebausutavatana. Nagu oleks nad mingist koomiksist koos oma kombitsate ja vakladena vingerdavate loodetega välja karanud. 😐 Aga see polnud selle loo puhul peamine. Pealegi poleks jälle teistsugused tulnukad seesuguste tegude toimepanijatena usutavad olnud.

Hea lugu, võimalik, et üks parimaid antoloogias “Pilet utoopiasse”. Kuigi seda on veel vara öelda, sest olen selle raamatu lugemisega alles poole peal.