jump to navigation

Petri Salin “Täiskuusirp” 08.06.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Petri Salini lühiromaani “Täiskuusirp”, mis on üks pikemaid seniloetutest antolooogias “Nekromanteion”, hakkasin lugema tugeva eelarvamusega. Miks? Sest varasemad lood, mida sellelt Soome autorilt lugenud olen, pole mind pehmelt öeldes eriti köitnud. Ning peale loo lõpetamist pean nentima, et tunded olid õigustatud. Taaskord tiirleb jutt hullude ja hullumeelsuse ümber nagu eelmisteski loetud lugudes. Miks see teema kirjanikule nii südamelähedane on, ei tea: Wikipedia kirje ei toonud selgust ja ka antoloogias endas autori tutvustus puudub.

Loo tegevuspaigaks on Kuu ja peategelaseks üks psühhiaater, kes uurib, miks Kuu terraformimisel tööjõuna kasutatavad šimpansid skisofreeniasse haigestuvad. Kas ta ka lõpuks põhjuse leiab — mine võta kinni… 🙄

Kiitma peab autori autori oskust puänte paika seada: seda, et patsientide näol on tegemist šimpansitega, õnnestus tal kenasti esimese peatüki lõpuni varjata ja mulle tuli see küll täieliku üllatusena. Lugeda oli täitsa põnev, lugu on omapärane kokteil detektiivijutust ja klassikaks saanud “Ahvide planeedist” segatuna loomade õiguste teemaga. Kuid hoopis teine jutt on see, kas autor ka kuhugi välja jõuab… ja minu meelest nagu ei jõudnudki või ei saanud siis mina aru, mida ta lõppude lõpuks kogu selle kirjatükiga öelda tahtis. Kui point oli juhtida tähelepanu loomadega sooritatavatele eksperimentidele, siis oleks seda ka paremini teha saanud ja kui point oli milleski muus, siis jälle selgemini. 🙂

Häiris ka kuidagi rabe, nurgeline ja lihtlauseid kasutav vorm. Ning sellest enamgi veel šimpansite otsene kõne. Need kõnesüntesaatorid, mis neile kurku opereeriti, pidid ikka tõesti väga kehvad olema, kui nad pea arusaamatut teksti produtseerida suutsid. Või kuidas mõistaksite teie seda lauset:

“Too on heedeksoor teve, medo toevondotse ja medo moodetotse ümber, et seol voits elodo”.

Lõpupoole hakkasin isegi aru saama, aga iseenesest suht tobe kirjanduslik võte. Igatahes nii sel kui ka eelnevatel põhjustel panin Ulmekirjanduse Baasis hindeks “kolme” — midagi nagu selles loos oli, aga seda polnud just üleliia palju.

Arvi Nikkarev “Soome ulme” 23.08.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
7 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Kuigi Arvi Nikkarevi koostatud Soome ulme antoloogia kirjastuselt “Skarabeus” on mul juba ammuilma läbi loetud, venis ja venis kokkuvõtva postituse tegemine. Lausa niivõrd, et mõned lood tuli lausa mitu korda, mälu värskendamiseks, üle lugeda. 😳

Kuid nüüd, kus lõpuks kõik jutud on arvustatud, saan ka antoloogiat tervikuna hinnata. Kõige lihtsam oleks seda teha puht matemaatiliselt: üksikutele juttudele Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinnete aritmeetilise keskmise põhjal. Aga kuna see on kuidagi kuiv ning ilmselt ei pakuks ei selle blogi lugejatele, ega ka mulle endale midagi, siis toon parem välja mulle enim ja vähem meeldinud jutud.

Kogumiku parimateks hindan Johanna Sinisalo jutu “Lendav Hollandlane” ja Anne Leinoneni lühiloo “Tss, tss! tegid need”. Esimese eelkõige seetõttu, et selle loo valik antoloogia esimeseks oli väga õnnestunud. Vähemalt minul kadusid eelhoiakud ja -arvamused. Ning teine minu meelest parim lugu oli lihtsalt väga hästi meeldejääv. Ka tekitasid mõlemad tekstid kas tugevaid tundeid või andsid pikemat mõtlemisainet. Oluliselt häirivad apsakad puudusid samuti.

Muudest headest lugudest tõstaksin tagantjärele esile veel M. G. Soikkeli lühiromaani “Berliini näitelavad”, Johanna Sinisalo hoiatava alatooniga teksti “Baby Doll” ja Jenny Kangasvuo fantasy “Igas lihatükis on tahe”.

Terves antoloogias oli vaid üks lugu, mille ivale ma absoluutselt pihta ei saanud — Petri Salini mõistujutt “(Kui) Zirma on olemas”. Võib-olla on viga minus (pole piisavat eruditsiooni, et seda lugu mõista), aga miski ei kutsu mind seda juttu ka uuesti lugema. Ka teine sama autori lugu oli selline kahtlane, kuid pakkus siiski lisaks lugemiselamusele ka mõtlemisainet.

Üleüldse, kui sedapidi läheneda, siis ongi minu meelest Petri Salin selle antoloogia nõrgim autor ja Johanna Sinisalo tugevaim.

Mida öelda kokkuvõtteks? Suur tükk tööd on jälle ära tehtud! 🙂 Mina isiklikult ei teadnud põhjanaabrite ulmest suurt miskit, ainult üht Anne Leinoneni lugu olin varem antoloogiast “Aphra” lugenud. Võib-olla midagi kunagi veel, aga kokkuvõttes on see siiski sama, kui mitte midagi. 😳 Nüüd aga, tänu sellele antoloogiale, ma enam niivõrd suur võhik ei ole.

See, et “Soome ulme” antoloogia mitte ühtegi tänavuaastast ulmefännide auhinda “Stalker” ei pälvinud, on lihtsalt õnnetu juhus — pole midagi parata, kui Poul Andersoni ülitugev autorikogu samal aastal ilmuma juhtub… Olgem ausad, ka mina andsin oma hääled (nii palju, kui neid kipaka hääletussüsteemi tõttu arvesse võeti 👿 ) Poul Andersoni kogumikule. Suurmeistri talendi vastu ei saa. Kuid sellest hoolimata platseerus “Soome ulme” igati auväärsele teisele kohale! 😎

Mida veel “Skarabeuselt” oodata, kui naabrite ulmet on juba läbi kahe Vene ja ühe Soome ulme antoloogia kodumaise lugejani toodud? Läti ulmet? 😆 Sest kirjutas ju selle kirjastuse eestvedaja mulle kingituseks saadetud Vene ulme antoloogia “Munk maailma äärel” pühenduses:

Andreas, kui ma tahan lugeda ulmekogumikku, siis ma teen selle.
20.06.2009 Arvi

Äkki sa, Arvi, tahad lugeda Läti ulmet? Mina küll tahaksin. 😉

Petri Salin “(Kui) Zirma on olemas” 03.07.2008

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Kui eelmine lugu Petri Salinilt antoloogias “Soome ulme” pakkus mulle veel mingisugusegi elamuse, siis jutt “(Kui) Zirma on olemas” valmistas pettumuse. 😦

Lühidalt sisust. On üks professor Linnas. Ta on pühendanud oma elu muistse linna Zirma uurimisele ja otsingutele. Ühel heal päeval istub professor trammi, tramm sõidab udusse ja professor leiab udust midagi, mis meenutab tema unelmate Zirmat nii palju, et ta hakkab endas tõsiselt kahtlema. Järgmisena leiab lugeja professori hullumajast ning järgnevad veel mõned järeldused Zirma olemuse kohta.

Ja siis — loo lõpp! 😦 Ausalt öeldes see mind kõige rohkem pahandaski, et kuigi lugu oli iseenesest hästi ja loetavalt kirjutatud, ta muudkui keris ja keris, kuid ei jõudnud lõpuks ikkagi kuskile. Kahjuks ei suutnud sealt mingit pointi leida. Peale selle, et autoril on mingi tugev suhe hullude ja hullumajadega — kui kahe loo puhul sellise järelduse võib teha. 😕

Ulmekirjanduse BAAS-i läks kirja “kaks”, mis tähendab, et suure tõenäosusega ma seda juttu enam mitte kunagi uuesti ei loe.

Petri Salin “Kuninga kogutud hullused” 02.07.2008

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Kuningas Lear

Petri Salini lühijutt “Kuninga kogutud hullused” antoloogias “Soome ulme” on üks suur mõistulugu.

On kuningas Lear ja on Narr. Ning on nende vaheline dialoog. Vaikselt koorub välja, et tegemist pole William Shakespeare näidendi kangelastega, vähemalt Narr on keegi teine. Ta uurib, miks kuningas ikkagi hulluks läks ning mis on inimese hulluse tegelik olemus. Püstitatud saavad nii mitmedki huvitavad teooriad, millest õigeks osutub kõige viimane…

Üsna põnev teoretiseering hulluse teemadel ning ka päris andekas, kuigi veidi aimatav lõpplahendus. Siiski oleks oodanud rohkem selgust ja lahtiste otste kokku tõmbamist. Seetõttu ka “koolipoisi hinne” Ulmekirjanduse BAAS-is.