jump to navigation

Philip Reeve “Kuldseeklid” 24.05.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
3 kommentaari

David Franklandi kujundus

Lõpetasin oma eelmise postituse lubadusega hakata kohe lugema Philip Reeve “Surelike masinate” järge “Kuldseeklid”. Nii tegingi, sest olin esimesest osast üsnagi vaimustunud. Ka kiitsid mitmed Ulmekirjanduse BAAS-i arvustused seda paremaks, kui esimest osa. Paraku läks nii, et mida kaugemale mul lugemine edenes, seda väiksemaks jäi mu ind. 😦

“Kuldseeklite” tegevus algab mõni aasta peale eelmises osas kirjeldatud sündmuste lõppu. Üleüldse toimuvad aga sündmused kusagil 50 sajandil, vähemalt nii olen mina siiamaani aru saanud.

Nagu sarja eelminegi osa, on “Kuldseeklid” kirjutatud seikluslikus vormis ja seiklus ise, peategelaste Tomi ja Hesteri quest on igati lahe. Sedakorda seigeldakse siis arktilistel jahimaadel, kus liikuvad linnad üksteist uiskudel taga ajades nahka pista püüavad. 😛 Tegemist on laheda lugemisega ning kuigi kohati on seiklused kergelt läbinähtavad ja veidi punnitatud ning palju on ka (liiga) imelisi pääsemisi, siis on see kõik siiski andeksantav, sest igav lugedes juba ei hakka.

Kuid miks siiski mu esialgne suur vaimustus loetud lehekülgede arvuga sama lineaarses proportsioonis vähenes? Asi oli selles, et kirjeldatava maailma üldpildis ei tulnud midagi kardinaalset uut esile: ikka needsamad liikuvad linnad, õhupallid, stalkerid ja muu eelmisest osast tuttav steam-punk kraam. “Surelikes masinates” oli see kõik uudne ja lahe, “Kuldseeklites” ootasin aga midagigi uut. Tõsi, esile kerkisid mõned uued jõud: Roheline Torm ja Kadunud Poisid. Paraku nad ei eristunud kuigivõrd muudest Reeve kirjeldatud tulevikumaailma fraktsioonidest — ei kasutatava tehnika ega tegutsemismotiivide poolest.

Romaani lõpuks said tegelased oma quest’iga kenasti maha ehk teisisõnu jõudis liikuv linn Anchorage, mille pardal enamus sündmustest toimus, tõotatud maale, Ameerikasse. Kuna Reeve on mõlemas romaanis kirjeldanud Ameerikat kui täiesti uurimata maad, siis see annab lootust, et ehk tuleb sarja järgmises osas midagi tõeliselt uudset ja üllatavat kaardile. Jään ootama, sest hoolimata kõigest suutis Philip Reeve mind oma munitsipaaldarvinistlike tulevikukroonikatega kaasa haarata ning väga tahaks teada, mis ikkagi edasi saab. 🙂 Loodetavasti ei muna kirjastus Tiritamm midagi ära ja ikka jätkab selle sarja avaldamist.

Advertisements

Philip Reeve “Surelikud masinad” 06.05.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

David Franklandi kujundus

Sain läbi esimese raamatu kahest, mida käisin spetsiaalselt Apollost otsimas, kui kolm kuud tagasi sõpradelt sünnipäevakingiks selle poe kinkekaardi sain. Ajendiks oli Ulmekirjanduse BAAS-ist loetud Ants Milleri arvustus, mis mus huvi äratas. Nüüd, kui raamat lõpetatud, pean ütlema, et ei pidanud pettuma — abiks ost. Hea, hea ja veelkord hea.

Philip Reeve romaan “Surelikud masinad” on žanrilt puhas teaduslik fantastika. Tegevus toimub kauges tulevikus, kus muistsed tehnikaimed on aegade hämarusse kadunud ja lokkab selline nähtus nagu munitsipaaldarvinism. Jah, saite õigesti aru — linnad õgivad linnasid. 😯 Kõlab jaburalt, aga on nauditavalt kirja pandud ja veel nauditavam lugeda. 😎 Inimkond on sellisesse olukorda sattunud kunagi ammu toimunud Kuuekümne Minuti Sõja tõttu, kui kõik püsiasundused energiarelvadega maatasa tehti ning enamus Maast muutus tektooniliselt aktiivseks. Ellu jäämiseks tuli püsida liikvel ja nii linnad liikuvaks muudetigi.

Samas lugesin Ulmekirjanduse BAAS-ist aga ka seda, et inglased jagavad Philip Reevele lastekirjanduse auhindu ning üsna mitmes poes võib tema teoseid leida samuti lastekirjanduse osakonnast. 😕 Paljud arvustajad imestasid — miks küll — kuid oli ka neid, kes sellist liigitust õigeks pidasid. Mõistan neid teisi, sest kohati oli mul tunne nagu loeksin mingit Jules Verne’i romaani sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Kuigi see veidi häiris, siis ühinen siiski imestajatega, sest “Surelikes masinates” oli liiga palju hea science fiction‘i elemente, et seda lastele mõeldud seiklusjutuks liigitada. Ja nagu ma oma ulmelehel kirjutan, pole ma Jules Verne’i kunagi ulmekirjanikuks pidanud. 😉

Üldiselt hästi kirjutatud romaanis leidus siiski ka mõningaid totrusi. Ja ma ei pea siinkohal silmas seda, et kas liikuvate linnade ehitamine on kütuseökonoomne ja tehniliselt võimalik, vaid mõningaid lihtsaid metafoore. No kamoon, ei ole mõtet kirja panna, et “Tom ja Hester sõitsid mudalainetel nagu surfarid” või et “ekraan oli hägune nagu must-valge televiisori pilt”, kui kirjeldatavas maailmas tegutsevad inimesed ei tea midagi surfaritest ega televisioonist. 😐 Ka oli kaheldav kirjeldus rikkuri villast, mille aknaid katsid kilpkonnaluust aknaluugid — ei tea kust nad seal maailmas neid merekilpkonnasid leidma pidid, kui isegi tavalisemad elukad olid välja surnud?

Kokkuvõtteks sain lugemiselamuse, mis ühte lausesse paigutatuna kõlaks: palju head, kuid ka väikesed vead. Igatahes hakkan ma nüüd kohe “Surelike masinate” järge, romaani “Kuldseeklid” lugema. Räägivad, et pidi veel parem olema, kui esimene osa. 😛