jump to navigation

Andri Riid ja Raul Sulbi “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud” 01.05.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , ,
1 comment so far

Meelis Krošetskini kaanekujundus

Aprillikuu jooksul olen siin blogis arvustanud ulmejutte Andri Riidi ja Raul Sulbi koostatud kogumikust “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud”. Nüüd, kus viimane lugu loetud, on aeg kokkuvõtteks.

Esmalt kordan veelkord üle, et varem teadsin Poul Andersoni nime vaid nõukogudeajal ilmunud antoloogiast “Lilled Algernonile”. Samas pean tunnistama, et ega mulle praegu küll ette ei löö, millest see tema seal avaldatud jutt “Kõige pikem merereis” rääkis. 😳 Seega olin nagu puhas leht, kui “Taevarahva” ostsin.

Koostajad on kogumiku kaante vahele otsinud lugusid minu lemmikžanrist — teaduslik fantastika on see osa ulmest, mida ma pea tingimusteta loen, olgu siis tegu halva või hea sci-fi‘ga. Seega esimene punkt juba ainuüksi sellise stiilipuhtuse eest!

Kuna arvustasin kõiki jutte eraldi, siis pole mul raske statistikat teha. Nii saangi tagasivaates meeldiva üllatusena tõdeda, et “Taevarahvas” on ka väga tugev kogumik — kolmeteistkümnest jutust tervelt pooled (kuus) lugu meeldisid mulle niivõrd, et hindasin neid Ulmekirjanduse BAAS-is kõrgeima hindega.  Selle eest teine punkt!

Terves kogumikus polnud ühtegi lugu, millele oleksin pidanud “ühe” või “kahe” panema: mis tähendab siis vastavalt seda, et kõik lood, ka need kolm, millele “kolme” panin, on väärt veelkord üle lugemist. Seega nõustun täielikult Andres Septeri arvamusega BAAS-is, et sellele raamatule kulutatud 200 krooni on väärt investeering. Küüniliselt: see on ju umbes 1 euro jutu eest. Jumala eest, mida selle raha eest tänapäeval üldse saab?! Ma tean! Kolmanda punkti! 😆 See kogumik on enam kui taskukohase hinnaga, ilmselt eelkõige seetõttu, et tegu on pehmekaanelise väljaandega. Lõpuks!

Kogumikke arvustades olen ikka välja toonud enim- ja vähemmeeldinud lood. Pean tunnistama, et päris raske oli parimat juttu valida, sest kõik “viie” väärilised on ühtviisi head. Aga kui tuleb, siis tuleb: “Mu kõrgeim siht” vaimustas mind kõige enam. Esikolmikusse mahuksid kindlasti veel ka “Täideläinud saatus” ja “Sam Hall”. Ja neid lugusid, mis mulle ei meeldinud, selles kogumikus õigupoolest polnudki. Siit tuleb neljas punkt!

Kui nüüd millegi üle üldse viriseda, siis mõnede juttude tõlkekvaliteet jättis natuke soovida. No näiteks mina ei tõlgiks detective‘i detektiiviks, kui kontekstist on arusaadav, et tegemist on politseiuurijaga. Ja korrektorit oleks võinud kasutada — päris mitmes kohas oli lihtlabaseid trükivigu: sõnalõppe puudu või sõnakordusi.

Kokkuvõtteks: Poul Andersoni autorikogumik täitis järjekordse suure tühimiku emakeelses ulmeruumis. Koostajate poolt tehtud lugude valikuga (ja selle valiku põhjendustega saatesõnas) olen ma 100% nõus. Tahaks veel loota, et tulevikus ka mõni sari, millest selle kogumiku kaudu meki suhu sai, eesti keeles tervikuna ilmub. Olgu selleks siis “Operation Otherworld”, “The Psycotechnic League”, “Maurai”, “Kith”, “The History of Rustum” või “Afterlife of Bailey”. Igatahes on tegemist kogumikuga, mille väärtus on suurem, kui selles sisalduvate üksikute juttude aritmeetiline keskmine. Selle eest ka viimane ja viies punkt!

Poul Anderson “Mees, kes tuli liiga vara” 30.04.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
3 kommentaari

The Man Who Came Early by Poul Anderson

Nagu juba pealkirjast võib järeldada, on järjekordne (ja viimane) minu poolt arvustatav jutt kogumikust “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud” taas üks ajarännu lugu.

“Mees, kes tuli liiga vara” on kirja pandud Islandi viikingi jutustusena — tähelepanuväärne kirjanduslik võte, sest tavaliselt on sellistes lugudes jutustajaks ja minategelaseks ikka ajarändur, mitte keegi tollest ajast, kuhu ta satub.

Viikingi vanem pajatab misjonitööd tegema tulnud ristiusu mungale, kuidas mõned aastad tagasi leidis ta peale suurt äikesetormi rannalt kummalise võõramaalase, kes väitis, et on sõjamees… homsest. Ning miks ta lõpuks mehe lugu uskuma jäi…

Jutt on omamoodi naljakas ja samas ka kurb, lausa tragikoomiline. Anderson näitab, kui erinevad võivad eri ajastute inimeste taustsüsteemid olla. Näiteks aja mõiste:

“Mis aasta see on?”
“Noh, see on teine aasta peale suurt lõhesaaki”

😆

Tragikoomiliseks pöörab jutt aga siis, kui mees tulevikust üritab X sajandi viikingitele kasulik olla. Erinevalt oma kaasmaalasest, jänkist kuningas Arthuri õukonnas, ei õnnestu tal miski: püssirohu valmistamiseks võivad kohalikud väävlit ja sütt küll hankida, kuid salpeetrist pole nad kuulnudki; suurte metallesemete valamine ei õnnestu, sest raud on kallis ja viikingite sepatööriistad XX sajandi inseneri jaoks liiga algelised; idee kolmnurksete purjede, kiilu ja tüüriga laevadest tundub sajandeid merd sõitnud meestele küll huvitav, kuid samas ei mahu neile pähe, kuidas üks laev saab olla ilma aerudeta. Jne, jne.

Ka ei paku tal kaasas olnud esemed islandlastele erilist huvi. Jah, tulepulgad (tikud) leitakse küll huvitavad ning kasulikud olevat, aga kuna neid kuskilt juurde hankida ei saa, siis see selleks. Ning sõduri püstol ei hirmuta viikingeid samuti, sest karastunud sõdalastena nad surma ei karda…

Kogu jutt on kirja pandud sarnases toonis nagu lugu “Mu kõrgeim siht” samas kogumikus. Mõlemast jutust kumab läbi Andersoni sügav pessimism ajarändurite šansside osas võõras keskkonnas ellu jääda. Rääkimata siis ajaloo muutmise võimalustest. Ning ta teeb seda nii veenvalt ja argumenteeritult, et pean tahes tahtmata nõustuma — XXI sajandi urbaniseerunud hellik magu ma olen. 😳 Seetõttu hindan seda lugu kõrgelt — Ulmekirjanduse BAAS-i läks kirja “viis”.

Muuseas, kel raamatut käepärast pole ja kes inglise keelt mõistab, võib seda lugu ka Internetist lugeda. Leidsin selle ühest järjekordsest vabalt allalaetavate ulmejuttude kogust: QuasarDragon. 🙂

Poul Anderson “Täideläinud saatus” 29.04.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Five Fates by Keith Laumer

Kogumiku “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud” koostajad iseloomustasid lühiromaani “Täideläinud saatus” kui ulmekirjanduse “uue laine” esindajat. Mina nii erudeeritud pole ja püüan seda juttu lihtsa realugeja seisukohalt arvustada.

Romaan algab lühikese proloogiga. Elust tüdinud peategelane Bailey astub sisse eutanaasiakeskuse uksest ning teda teenindatakse ilma suuremate formaalsusteta. 😮 Surm on raju. 😎 Kuid eneselegi üllatuseks leiab Bailey end varsti mitte Jumala aujärje eest, vaid…

Kogu romaan koosnebki lühikestest jutukestest, kus Bailey elab läbi erinevaid saatuseid. Kõiki lugusid seob ühine muster — maailma tabanud hullumeelsuse epideemia ja erinevad viisid sellega toime tulemiseks. Päris mitmekesised lood ning lahendused.

Läbi nende rännakute hakkab lugeja (koos peategelasega) taipama, mis toimub. Ja päris lõpuks saab vastuse ka küsimus, kes Jumal tunneb binaararve. 😉

Arvan, et ise liigitaksin selle loo poliitilise ulme hulka, sest autor käsitleb väga mitmeid sotsioloogilisi probleeme, pakkudes välja vägagi intrigeerivaid lahendusi. Igatahes mõtisklemist jätkus pikemaks, kui üheks õhtuks. Nii et minu poolt läks BAAS-i kirja maksimaalne hinne.

P.S. Juttu illustreerivaks kaanepildiks valisin Keith Laumeri koostatud antoloogia oma, kus nii see jutt kui ka teised sama sarja (“Afterlife of  Bailey”) lood ära trükitud on.

Poul Anderson “Eutoopia” 28.04.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
2 kommentaari

The Best Alternate History Stories of the 20th Century

Poul Andersoni “Eutoopia” (kogumikust “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud”) on jutt, mille saab liigitada alternatiivajaloo hulka. Paningi selle arvustuse kõrvale kaanepildi ühest inglisekeelsest alternatiivajalooliste juttude antoloogiast, mille kaante vahel see lugu ära trükitud on.

 Eesti keeles on alternatiivajalugu kirjastatud omajagu — on seda vähe või palju, ei oska ma öelda. Aga mingisuguse ülevaate panin kunagi siingi blogis kokku. Sobib see jutt sinnagi.

Loo sisust on Ulmekirjanduse BAAS-is hea ülevaate andnud Ulmeguru Jüri Kallas. Kuna mina sain lugedes taustale palju vähem pihta, siis tsiteeringi siin teda:

On igavene hulk maailmu ning igaühes neis on ajalugu oma teed läinud.

Loo peategelane on pärit rangel loogikal baseeruvast hellenistlikust maailmast, kus Aleksander Suur elas kõrge vanuseni ning viis oma suured plaanid lõpule. Selles maailmas leutati ka see aparaat, millega saab rännata erinevate maailmavariantide vahel.

Jutu tegevus toimub aga variandis, kus Atilla jätkas oma võidukat retke veel pikalt ning lõpuks jõudsid eurooplased ka Ameerika mandrile, indiaanlastevastast genotsiidi ei toimunud ning Ameerika on sihuke rahvuslik-klanniline liitkonglomeraat.

Minu meelest on kõik see aga loos palju segasemalt kirja pandud, igatahes oli lugemine ja mõistmine üsna vaevaline. 😐

Aga heakene küll. Igal juhul on too ajaloo teisest harust pärit peategelane teadmatusest korda saatnud mingi kuritöö ning põgeneb karistuse eest. Lõpuks pääseb ta muidugi tagasi oma ajalukku ja lugu lõppeb nn puändiga.

Just nimelt “niinimetatud”, sest hoolimata suurest kiidulaulust BAAS-is oli too puänt minu meelest mage. Võin selle vist siinkohal ka välja rääkida, sest ühes BAAS-i arvustuses on see niikuinii kirjas: kodanik osutus homoks (nagu see Vanas-Kreekas tavaline oli) ning põgenes seepärast, et jäi hunnipealiku pojale käppasid külge ajades vahele… Nojah. 😕

Ei vaimustanud mind eriliselt ka see maailm, kus tegevus toimus — nagu juba enne öeldud, liiga ähmaselt oli seda kirjeldatud. Iseenesest on ju huvitav kirjanduslik võte võtta tegelane ühest alternatiivmaailmast ja asetada ta teise, kusjuures kirjeldada näpuotsaga juurde ka meile tuntud uuemat ajalugu ning näidata seda peategelase vaatevinklist kõige hullema reaalsusena, aga… jah, kehvasti oli see idee jutuks kokku kirjutatud.

Lõplikult kinnistas minu otsuse sellele jutule “kolm” panna aga Poul Andersoni “järelsõna”. No milleks peab kirjanik peale jutu lõppu kinnitama, et pole vastutav oma tegelaste käitumise eest? Selleks, et mõni homofoobne fänn teda maha ei jätaks või mispärast?! 😡

Poul Anderson “Õhu Ja Öö Kuninganna” 27.04.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
5 kommentaari

The Queen of Air and Darkness by Poul Anderson

Järjekordne võõra planeedi koloniseerimise lugu kogumikust “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud” mulle ei meeldinud. Miks? Sellest kohe peale lühikest sisututvustust.

Lühiromaani “Õhu Ja Öö Kuninganna” peategelaseks on eradetektiiv, kes palgatakse üht kadunud last otsima. Selgub, et lapsi on sel planeedil varemgi röövitud ning kohalikud farmerid kahtlustavad kuritegudes Vanemat Rahvast. Ehk teisiti öeldes haldjarahvast. Detektiivi lisaülesandeks saabki kinnitada või ümber lükata legend haldjatest tuhandete (valgus)aastate kaugusel.

Nojah, ei istunud mulle see imelik möks, kuigi tinglikult on see lugu tõepoolest science fiction, minu lemmikžanr. Aga nii segaselt ja igavalt kirja pandud, et jäin lugedes mitu korda magama. Ka puänti polnud ollagi. Igatahes on samalaadne “Härjapõlvlaste kaitseala” Clifford D. Simakilt tunduvalt parem romaan.

Võib-olla aga oli aga ka põhjus selles:

Ainesele paneb aluse muidugi korralik mütoloogiatundmine.

Nii ütles Indrek Hargla selle jutu arvustuses Ulmekirjanduse BAAS-is. Ja tõepoolest, tema juba mütoloogiat tunneb. Mina aga mitte ning ausalt öeldes ei pea ma hea jutu näitajaks seda, kui pean Wikipedias taustatööd tegema, et uurida, kes too Õhu Ja Öö Kuninganna siis on. Eriti kui see mind absoluutselt ei huvita. Nii et minu poolt “kolm”.