jump to navigation

Arvi Nikkarev “Aphra” 30.01.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
add a comment

Alar Raudoja kujundus

Viimase kahe kuu jooksul olen siia blogisse postitanud ülevaateid ja arvustusi Arvi Nikkarevi koostatud ulmekogumikust “Aphra”. Eile hilisõhtul lõpetasin viimase loo, nüüd teen kokkuvõtte kogu antoloogiast.

“Aphra” sisaldab mitmete väga erinevate autorite lugusid, mis on raamatus jaotatud kahte ossa: lummavad maailmad ja ulmeline armastus. Sellisele jaotusele mul etteheiteid pole — see on küllaltki hästi tehtud ja kõik lood sobivad kenasti sinna kuhu koostaja nad valinud on. Küll aga jaotuvad “Aphra” jutud varjatult veelkord kaheks: science fiction ja horror. Olen juba korduvalt kirjutanud, et puhtad õudukad mulle ei istu, seega oli nende leidmine ulmeantoloogiast mulle ebameeldivaks üllatuseks. 😦

Vaatasin üle nii siia blogisse kirja pandud emotsioonid kui ka Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinded ning pean nentima, et “Aphra” saab minult sellise keskmise koolipoisi hinde, sest ma lihtsalt ei saa kogumikku kõrgemalt hinnata kui selles sisalduvate lugude aritmeetiline keskmine. Antoloogia kaheteistkümnest loost oli vaid üks minu kriteeriumite kohaselt väga hea lugu, nimelt Robert Silverbergi “Reisijad”. Lisaks sellele veel kaks lihtsalt head juttu: Jack Vance’i “Kuukoi” ning Gene Wolfe’i “See on väga puhas”. Ülejäänud kaks kolmandikku lugudest olid loetavad kuid lõppkokkuvõttes ei andnud midagi. Tagantjärele vaadates hindasin neid ehk natuke karmilt, koolipoisi hindele võiks “plussi” otsa panna näiteks Kim Newmani “Übermensch!”-il. Suisa tõrvatilgaks oli Robert Blochi “Modell”. Aga seda ma juba materdasin. 😈

Kujundusliku-küljendusliku poole pealt on mul “Aphrale” samuti etteheiteid: täiesti totrad on Heiki Raudla lapsikud illustratsioonid iga jutu juures; raamatu esimeses pooles on ilmselgeid küljenduslikke apsakaid (tühjad read keset teksti, kohtades kus neid ilmselgelt olema ei peaks); lugude alguses olevad autorite tutvustused on üsna sisutühjad (mina oleks tahtnud saada rohkem taustainfot just kogumikus leiduva jutu, mitte autori muu loomingu kohta).

Kokkuvõtteks. Loomulikult ei kahetse ma “Aphra” lugemisele kulutatud aega ega raamatu eest välja käidud raha, sest üht-teist seal ju oli ning keskmine hinne “kolm” pole ka sugugi halb hinne. Aga kuigi Ulmekirjanduse BAAS-is arvavad mitmed arvustajad, et “Aphra” küünib sama lati lähedale, mis pandi paika kogumikuga “Lilled Algernonile”, ei saa ma selle väitega üldse nõus olla. Minu arvamuse kohaselt läheb “Aphra” latti puudutamata sealt alt läbi. Kahjuks. 😦

Robert Bloch “Modell” 16.01.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Heiki Raudla illustratsioonVabandan, kui nüüd õudukate fännidele liiga teen aga “Psycho” autori Robert Blochi lühilugu “Modell” ulmekogumikus “Aphra” ajas mul närvi mustaks. Kohe nii mustaks, et ma ei häbene siia spoilerit panna ehk loo puänti koos omapoolsete sarkastiliste kommentaaridega ära jutustada. 😡

Kirjanik läheb vaimuhaiglasse ühe patsiendiga intervjuud tegema, et oma juttudele ainest saada. Kas pole originaalne? 👿 Patsient jutustab talle loo, kuidas ta Kariibi mere kruiisilaeval kaks nädalat ühte modelli piiras, kuid see jäi kättesaamatuks, samal ajal kui kogu ülejäänud laevatäis rahvast keppis nagu pornofilmis. Viimasel ööl kutsub modell meie gigolo siiski enda kajutisse, avab šampanja ning teatab, et tahab talt last. Ilma edasise abiellumis- või ülalpidamiskohustuseta. Gigolo ei suuda pakkumisest ära öelda, paneb šampanja hinge alla ja tajub samas, et joogi sees võis miskit olla. Edasiste sündmuste valguses teen pakkumise, et mõni hallutsinogeen. Gigolol võtab seest külmaks, kui modell oma blondi pea otsast kruvib ning temaga peata ratsanikuna vahekorda astub. Nüüd läheb veel õudsemaks! 👿 Modelli rinnanibud paisuvad ning neist saavad silmad, häbememokkade asemele ilmub habemes suu. Kõige selle põhjal teeb meie gigolo järelduse, et tegemist on mõne võõra rassi esindajaga, kes paaritub Maa meestega oma ebatavalisel moel. Arstid küll ei nõustu mehe seletustega, kuid nende sõnul jääb seletamatuks faktiks see, et modell on jäljetult kadunud ning mehest on saanud kastraat. Mina pakun, et mehi vihkav frigiidne tibi planeeris sadistlikku akti ette, võttis laksu all oleval mehel munad maha ja kadus kõigi nelja tuule poole või hüppas üle parda.

Vaat selline lugu. Ainuke pluss selle jutu juures oli see, et õnneks oli see lühike lugu. Vaid natuke pikem, kui käesolev ümberjutustus. 😉 Mul jääb üle vaid küsida, et mida paganat teeb selline jutt ulmeantoloogias? See oli retooriline küsimus — jah, tean, et ka horror kvalifitseerub ulmeks. Aga see ei meeldi mulle sellegipoolest. Mulle meeldib teaduslik fantastika, science fiction, ja seetõttu olen pettunud, kui leian ulmekogumikust keskpärase õudusjutu. Tõele au andes, ehk olin ka sellepärast nii kuri, et ma õudukaid ülepea ei armasta. Ainuke erand on Stephen King, kelle romaane on mu raamaturiiulis lausa mitu. Aga tema õudukad on ka pigem psühholoogilised trillerid mõningate fantasy elementidega. Igatahes minu jaoks erilised. Aga see ei ole selle blogi teema.