jump to navigation

Arvi Nikkarev “Pilet utoopiasse” 31.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
4 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Tõmban joone alla uusimas eestikeelses ulmeantoloogias “Pilet utoopiasse” ilmunud juttude arvustustele ning panen kirja oma arvamuse antoloogiast, kui tervikust. Esiteks aga veelkord suur tänu Arvile, et ta selle raamatu mulle kinkis! Nagu öeldakse, parimad asjad siin elus saame me ikka kingitustena! 🙂

Hakatuseks kordan iseennast, kui ütlen, et Skarabeuse kolmas antoloogia, “Pilet utoopiasse”, on parim viimasel ajal eesti keeles ilmunud ulmeantoloogia — ütlesin need sõnad ju samuti Arvi Nikkarevi koostatud antoloogia “Muumia” arvustuse juures. Aga kordamine on teadupärast tarkuse ema. 😀 Ja pole midagi teha, kuid “Pilet utoopiasse” on veelgi parem, kui “Muumia”.

Jällegi polnud antoloogias ühtegi mitteulmelist lugu (kuigi mõned Bruce Holland Rogersi lühijutud olid sellised piiripealsed) ning see on minu meelest väga suur pluss ning edasiminek. Skarabeuse varasemates ulmeantoloogiates ja kogumikes oli neid tõrvatilgana mõjuvaid kriminulle ja õudukaid ikka liiga palju. 😐

Kuigi antoloogiasse kogutud lood olid kõik üsna head, pole mul raske välja tuua, millised neist said mu absoluutseteks lemmikuteks. Kahtlemata oli parimatest parim antoloogia nimilugu, Robert Sheckley “Pilet Tranaile”, kuid ka teine Sheckley kirjutatud jutt, “Seitsmes ohver”, ei jäänud sellele alla. Väga tugeva emotsiooni tekitasid Orson Scott Cardi “Kuninglik liha” ja Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all”. Ning viimasepeal idee peitus David Langfordi jutus “Teistsugune pimedus”.

Toon välja ka antoloogia nõrgimad lood. Minu jaoks olid nendeks Harlan Ellisoni “Klaasikillud” ning Bruce Holland Rogersi “Surnud poiss teie akna taga” ja “Don Ysidro”. Aga rõhutan veelkord, et isegi need nn “nõrgad” lood olid tegelikult täiesti rahuldavad ning mõnes teises, mitte nii tugevas antoloogias, oleksid paistnud palju paremas valguses.

Kui nüüd sisu juurest vormi juurde minna, siis juba kolmandat korda mainin Skarabeuse antoloogiaid arvustades ära Heiki Raudla illustratsioonid — need ei meeldi mulle! 😡 Aga Ulmekirjanduse BAAS-is kirjutab antoloogia koostaja Arvi Nikkarev, et juttude autoritele meeldivad. 😕 Arusaamatu, aga no las siis olla ja rohkem ma sel teemal enam Skarabeuse kallal ei vigise. Üks selge küljenduslik-kujunduslik aps on aga antoloogia koostajal küll sisse lipsanud: iga lehe, nii vasak-kui parempoolse ülaserva on trükitud kirjaniku nimi, kelle jutuga tegemist on. Aga mugavam oleks nii, et ühel neist oleks kirjas ka selle jutu pealkiri, kust raamat parasjagu avatud on.

Lõpetuseks üks oma sõnade söömine. Skarabeuse antoloogia “Aphra” arvustuses kirjutasin, et ei saa panna antoloogiale kõrgemat hinnet, kui selles sisalduvate juttude aritmeetiline keskmine. Saan küll! :mrgreen: “Pilet utoopiasse” — “5”. Mis sest, et väikese miinusega.

Advertisements

Robert Sheckley “Pilet Tranaile” 27.09.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
4 kommentaari

Heiki Raudla illustratsioon

Alustan sellest, et minumeelest on Robert Sheckley lühijutt “Pilet Tranaile” (sisuliselt nimilugu antoloogias “Pilet utoopiasse”) parim paremliberalismi kriitika, mida ma lugenud olen! Okei, parim ulmevormis kriitika. 🙂 Ei teagi täpselt, kas peaks see 1955 aastal kirjutatud jutt on satiiriline grotesk või groteskne satiir — ma pole kirjandusalastes terminites nii tugev — või midagi kolmandat. Ostke või laenutage see antoloogia, lugege ja otsustage ise. Lõppude lõpuks pole see ka ju tähtis. Tähtis on see, et lugu on hea, mistõttu teen ma sellele ka reklaami. Ehk siis veidi jutu sisust.

Loo peategelaseks on keegi Marvin Goodman New Jersey’st Seakirkist. Mitte et see tegelikult oluline oleks. Samahästi võiks peategelaseks olla Tiit Madisson Läänemaa Lihulast. 😉 Igatahes on hr Goodman selline maailmaparandaja tüüp, kelle kõik katsed kodulinna elu paremaks muuta liiva jooksevad. Kui siis ühel päeval kuuleb Goodman planeedist Tranai, kus: pole 600 aastat sõdu olnud; pole kuritegevust; pole vaesust; on vabamast vabam ettevõtlus, sest riiklikud funktsioonid on viidud miinimumini; pole makse; ja muud head-paremat, otsustab ta sinna maapealsesse paradiisi või utoopiasse elama kolida.

Järgnev reisikirjeldus meenutas millegipärast Ijon Tichy seiklusi. Aga võib-olla ka sellepärast, et ka edasine oli samas vaimus absurd. Igatahes saab Goodman kohe saabumise järel kinnitust, et kõik, mis ta Tranai kohta kuulnud oli, on sulatõsi, samuti pakutakse talle ka lahkelt võimalust utoopiat veelgi paremaks teha — planeedi ülempresidendiks hakates. Peategelane osutub siiski skeptiliseks tüübiks ning otsustab esialgu töötada oma erialal, robotikonstruktorina. Robotitehases toimuv on muidugi omaette huumor. 😆 Aga peagi hakkab selguma, et kõik Tranai kohta käiv on küll tõsi, aga… Just nimelt — aga. Kuritegevust pole, aga röövitakse ikkagi, sest röövimist Tranail kuriteoks ei loeta. Ka riik kogub makse (kuigi ametlikult makse pole! 😉 ) röövides. Kusjuures põhjendus oli eriti hea: see on kodanike vaimse tervise huvides, sest oma raha ühekordselt riiklikule röövlile loovutada on valutum, kui maksumaksmise päeva ootuses (ilmselge viide ameerika maksusüsteemile) aasta läbi piinelda. 😆 Vaesust pole samuti, aga kerjused on. Mis sellest — nii hoolitseb riik oma vanade ja väetite kodanike eest, kindlustades neile tulusa riigitöö. Jne.

Omaette lugu on Tranail naistega. Nimelt selgub, et tranailastel on kombeks oma naisi päevade kaupa staasiväljas hoida ning neid sealt vaid selleks välja lasta, et nendega romantiline õhtusöök süüa, teatris käia ning muud eelmängu teha. Ilmselt põhi- ja järelmängu ka. 😉 Goodmani arvates on see loomulikult üks barbaarne komme ning oma Tranail kositud naist kohtleb ta Maa tavade järgi, võrdõiguslikult.

Lõpuks tuleb ka välja, et ülempresidendi amet (täpsemalt ühegi valitsusametniku amet) pole mingi lust ega lillepidu. Ühest küljest pole valitsusel küll mingisugust võimu, teisest küljest on aga võim suisa piiramatu. Näiteks võib valitsusametnik potentsiaalse mõrvari (inimese, kes on tapnud vähemalt viis inimest) silmagi pilgutamata maha lasta. Tegelikult võib Tranai valitsusametnik suvalise inimese maha lasta, sest Tranai seaduste järgi on iga valitsusametniku poolt hukatu potentsiaalne kurjategija. 😯 Vastukaaluks võib aga iga Tranai kodanik valitsusametniku vastu hääletada. Ja mis siis sellest, küsite? On ikka küll, sest teatav arv vastuhääli paneb plahvatama riigiametniku ametiraha… 😮

Kõige selle teada saanud, laseb Goodman utoopiast nii kiiresti varvast, kui vähegi saab. Ja tagasi Maale naasnuna lõpetab igasuguse maailmaparandamise ning on oma eluga rahul. Või ei, tegelikult ei lõpeta — ta asub võitlema naistelt hääleõiguse äravõtmise eest… 😆

Tulles tagasi käesoleva arvustuse alguse juurde, kordan veel, et minu meelest on tegemist parima ulmevormis paremliberalismi kriitikaga, mida ma eales lugenud olen! Väga vaimukas tekst, mis samas ei kaota oma hoiatavat sõnumit, kirjeldades ühiskonda, mis maksimeerib üksikisiku vabadused ning minimiseerib riiklikud funktsioonid ettevõtlusvabaduse tagamise sildi all.

Paraku on see minu meelest väga hea lugu saanud ka eesti lugejate kriitika osaliseks. Näiteks väidab kriitik Raul Sulbi “Postimehes”, antoloogiat “Pilet utoopiasse” arvustades, ma tsiteerin:

…1950ndate satiirilise ulme guru Robert Sheckley on aegunud ning moodsamate juttude kontekstis lihtsalt piinlikkust tekitav…

Samamoodi arvavad ka mõned arvustajad Ulmekirjanduse BAAS-is.

Ütleks vastulause, aga Ulmeguru kirjutas oma ulmeblogis juba väga tabavalt:

Ja mis see tekst muud on kui satiir meie aja ning ühiskonna kohta… oli aktuaalne kirjutamisajal ja on aktuaalne ka praegu.

Samas arvas ta oma arvustuses Ulmekirjanduse BAAS-is, et lugu mõjus nõukogude võimu tingimustes pisut värskemalt ning praegu jäi nagu midagi puudu… Eks ta ole, igaüks vaatab asju oma mätta otsast — minule tundus see lugu just tänapäeva Eestis valitseva võimu ja JOKK-mentaliteedi tingimustes vägagi värskendav. 😉

Veel viriseti Ulmekirjanduse BAAS-is selle üle, et loos on vähe tehnikat — kui ma nüüd õigesti aru sain. WTF?! 🙄 Ega iga ulmelugu pole automaatselt science-fiction! On ka sotsiaalset ulmet jne.

Anyway, ka selle peale tulistas ulmeguru Jüri Kallas raskekahuritest — viitan tema arvamusartiklile juulikuu “Algernonis”. Ei ole vist vaja lisada, et mul pole sinna midagi lisada, niivõrd nõus olen ma kogu selle jutuga. 🙂

Aga tagasi teiste arvustuste juurest minu isikliku arvamuse ja emotsioonide juurde, mis mind selle jutu lugemise järel valdasid.

Ühest küljest pani see lugu mind mõtlema autori poolt soovitud teemal “kas me sellist utoopiat tahtsimegi?”. Teisest küljest aga, nii paradoksaalne kui see ka pole, kahtlema, kas mitte mõned jutus väljapakutud ühiskonnakorralduse viisid poleks mitte õiged või õiglased, eriti kui osapooled sellega nõus on. Pean silmas valitsusametnike ohjamist “pommivöödega”. Ja naiste staasis hoidmist. See jäi tegelikult ülalpool piisavalt lahti kirjutamata. Nimelt on selles jutus kirjeldatud staasiväljaga sellised lood, et naine ei vanane staasis olles päevagi, staasist väljas olles saab mehe täieliku tähelepanu ning tegeleda vaid meeldivate asjadega. Kui mees sureb, on naine ikka noor ning pärib mehe kogu maise vara ning saab ka edaspidi elu nautida. 😛 Jutus portreteeritud Tranai naised ei saagi aru, miks peaks naisel midagi sellise elu vastu olema? Ma ei tea küll kui palju on minu blogil naislugejaid… Aga tean, et mõned ikka on. 🙂 Mida arvate teie, lugupeetud eesti naised? Kas selline ühiskonnakorraldus oleks õiglane? Kas on olemas mingi ülim “õiglus” või on “õiglus” vaid ühiskonna poolt kasutusele võetud kokkuleppeline mõiste?

P.S. Ka mehed võivad kommenteerida, loomulikult. 🙂

Robert Sheckley “Seitsmes ohver” 29.06.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
6 kommentaari

Heiki Raudla illustratsioonNagu eelmises postis arvasingi, siis ei suutnud ma end taltsutada ja alustasin Arvi Nikkarevi koostatud, hetkel uusima emakeelse ulmeantoloogia “Pilet utoopiasse” lugemist. Siiski jätkan paralleelselt ka “Düüni” lugemist.

Antoloogia avalooks on Robert Sheckley jutt “Seitsmes ohver”. Robert Sheckleylt olen varem siin blogis arvustanud juttu “Diplomaatiline puutumatus”, mida saab lugeda mu ulmelehelt. Nii nagu “Diplomaatiline puutumatus” on ka “Seitsmes ohver” ülihea lugu. Ja see oli mul selge juba siis, kui ma polnud veel poolt juttugi läbi lugenud. Olin kindel, et miski, isegi teistsugune lõpp, ei saa midagi ära rikkuda. Ma ei eksinud. 🙂

Robert Sheckley kirjeldab selles loos tulevikuühiskonda, kus pole sõdu. Kõlab roosiliselt? Oh, oleks see vaid nii… 😦 Nimelt on selles ühiskonnas sõdadest lahti saadud pragmaatiliselt — asendades need tapmismängudega, viies sõjad üksikisiku tasemele. Peale neljanda (mõningate arvestuste kohaselt ka kuuenda) maailmasõja toimumist leidsid teadlased, et kui inimkond senisel kursil jätkab, siis jääb järgmine maailmasõda viimaseks, sest inimkond lihtsalt hävitaks end seal. Otsiti väljundeid agressiivsuse maandamiseks ning leiti, et parim variant on tapmine legaliseerida. 😯 Igaüks, kes tunneb vajadust tapmiseks, saab end vastavas riiklikus büroos kirja panna ning litsentsi mõrvaks. Loomulikult kaasneb sellega kohustus järgida teatud reegleid, millest olulisim on see, et peale edukalt sooritatud mõrva peab mõrvar järgmisele soovijale ohvriks olema. Samas on ohvril lubatud end teatud meetoditega kaitsta, seega võib ka ohvri rollis tapmise sooritada ning olukorrast puhtalt välja tulla. Kõiki reeglite rikkumisi või legaliseerimata mõrvu karistatakse karmilt — surmanuhtlusega.

Loo peategelaseks on mees, kes läheb oma seitsmendale inimjahile — sellest siis ka jutu pealkiri, “Seitsmes ohver”. Paraku selgub, et ohvriks on… naine. Peategelast üllatab see seetõttu, et üldjuhul on tapmismängude mängijad mehed, sest naistel pole loomupärast vajadust oma agressiivsust sellisel jõhkral viisil välja elada. Siiski võtab peategelane jahitee ette, sest mängureeglid on sellised, et isegi loobumise korral tuleb ohvri rollis riskida. Paraku juhtub nii nagu ikka juhtub, kui lavale astuvad mees ja naine — mees armub ja naine…

Seda mida naine teeb, arvake ise, oma rikutuse tasemel. 😉 Ja et teada saada, kas teil oli õigus või mitte, ostke või laenake antoloogia “Pilet utoopiasse”. Raamatupoodides, näiteks Raamatukoi netipoes on raamat juba müügis ning usun, et peatselt jõuab see antoloogia ka raamatukogudesse.

Antoloogia avalugu meeldis mulle isiklikult just sellepärast, et seal oli sees see, mida ma ulmejuttudest eelkõige otsin, nimelt hoiatusmoment. Autor hoiatab meid, et me ei teeks oma ühiskonna korraldamisel kiireid pragmaatilisi otsuseid, vaid kaaluksime erinevaid lahendusvariante. Nimelt vilksatab jutust läbi mõte, et tegelikult oli võimalik ka teine valik — inimloomuse agressiivsus tehnoloogiliste vahenditega välja juurida. Otsus loomupärase vägivaldsuse maandatud kujul alles jätmiseks tehti kaalutlustel, millega vägivalla “kasulikkust” sageli põhjendatakse — see olevat edasiviiv jõud, kõik inimkonna suured saavutused on tulnud läbi sõdade jms argumendid. 😦

Ulmekirjanduse BAAS-is kirjutasin selle peale “Pehmete ja karvaste” Jänese sõnadega: “vastik-vastik-vastik!”, mispeale pidas minule järgnev arvustaja, Kristjan Rätsep, vajalikuks teatada, et tema meelest on annab vägivalduse kunstlik väljajuurimine märksa võikama tulemuse, kui too Sheckley kirjeldatud tulevikuühiskond. Ilmselt pidas Kristjan eelkõige silmas Stanislaw Lemi romaanis “Tagasitulek tähtede juurest” kujutatud varianti, kus autor kirjeldab harmoonilist ja vägivallatut,  kuid mandumisse langenud inimkonda. Mis seal ikka, igaühel on õigus oma arvamusele. Mina isiklikult arvan, materdamisest hoolimata, et Lemi variant on Sheckley omast parem — pigem rahulik “mandumine”, kui vägivaldne “areng”. Vägivald ei ole lahendus! 😡 Aga eks ma olengi selline imelik, sest mulle meeldis ka Asimovi Gaia ühiskond, mida paljud hirmuäratavaks tulevikuvisiooniks pidasid. Ja kuigi ma ei tea, kas Kristjan Rätsep on oma maailmavaatelt parempoolne või vasakpoolne, kaldun arvama, et see on paljuski maailmavaate küsimus — vasakpoolsena ma lihtsalt usun inimloomuse muudetavusesse ning ei taha nõustuda parempoolsete vastupidiste väidetega.

Nüüd sai küll pikk sissekanne, kuid mis sa teed, kui üks tühipaljas ulmejutt nii palju mõtteid tekitab. Äkki ei olegi ulme kasutu ajaviitekirjandus, seltsimehed? 😈

Robert Sheckley “Diplomaatiline puutumatus” 22.12.2006

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Ulmerahvas, ulmerahvas, rõõmusta! Jätkan ulmeajakirjades “Täheaeg” ilmunud juttude skännimist ning täna pakutav maiuspala on Robert Sheckley “Diplomaatiline puutumatus”.

Lühidalt sisust. Maale ja otse loomulikult Ameerika Ühendriikidesse, saabub Saadik. Saadik kosmosest, tulnukas. Välimuselt on Saadik tagasihoidlik, keskmist kasvu ja nigela kehaehitusega, riietatud vanamoelisse pruuni tviidülikonda. Viisakalt teatab ta, et inimkonnal oleks mõistlik liituda tema poolt esindatava galaktilise impeeriumiga. Otse loomulikult ei taha mõistmatud inimeseloomad sellest midagi kuulda ning üritavad Saadikut iga hinna eest maha tappa.

Siit hakkabki jant pihta ning nalja saab palju, sest Saadik tundub olevat surematu — ükskõik mida tema tapmiseks välja ei mõelda, tema ei lase ennast häirida:

Ta võttis istet tugitooli jäänustel. Hetke pärast ta juba magas.

[…]

Saadik magas selle kõik rahumeeles maha.

[…]

Aga selleks ajaks oli Saadik juba vaatepildist tüdinud ning lebas lugedes voodil.

Selle jutu juures meeldibki mulle põhiliselt just see peen huumor, mis avaldub Saadiku absoluutse stoilise rahu vastandamises teda kõrvaldada püüdvate teadlaste ja sõjaväelaste lausa hullumeelsele rabelemisele. 😆

Lool on ka mõned väikesed puudused, näiteks ei põhjenda autor üldsegi, mille poolest see Saadiku esindatav impeerium siis halb on, see võetakse lihtsalt eelduseks. Ja füüsikaseaduste seisukohalt tundus kaose tekitamine läbi vahelduvvoolu kah kuidagi labase lahendusena. Aga need on jällegi detailid, üldiselt on tegemist tõesti väga hea looga. Soovitan!