jump to navigation

Arvi Nikkarev “Aphra” 30.01.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
add a comment

Alar Raudoja kujundus

Viimase kahe kuu jooksul olen siia blogisse postitanud ülevaateid ja arvustusi Arvi Nikkarevi koostatud ulmekogumikust “Aphra”. Eile hilisõhtul lõpetasin viimase loo, nüüd teen kokkuvõtte kogu antoloogiast.

“Aphra” sisaldab mitmete väga erinevate autorite lugusid, mis on raamatus jaotatud kahte ossa: lummavad maailmad ja ulmeline armastus. Sellisele jaotusele mul etteheiteid pole — see on küllaltki hästi tehtud ja kõik lood sobivad kenasti sinna kuhu koostaja nad valinud on. Küll aga jaotuvad “Aphra” jutud varjatult veelkord kaheks: science fiction ja horror. Olen juba korduvalt kirjutanud, et puhtad õudukad mulle ei istu, seega oli nende leidmine ulmeantoloogiast mulle ebameeldivaks üllatuseks. 😦

Vaatasin üle nii siia blogisse kirja pandud emotsioonid kui ka Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinded ning pean nentima, et “Aphra” saab minult sellise keskmise koolipoisi hinde, sest ma lihtsalt ei saa kogumikku kõrgemalt hinnata kui selles sisalduvate lugude aritmeetiline keskmine. Antoloogia kaheteistkümnest loost oli vaid üks minu kriteeriumite kohaselt väga hea lugu, nimelt Robert Silverbergi “Reisijad”. Lisaks sellele veel kaks lihtsalt head juttu: Jack Vance’i “Kuukoi” ning Gene Wolfe’i “See on väga puhas”. Ülejäänud kaks kolmandikku lugudest olid loetavad kuid lõppkokkuvõttes ei andnud midagi. Tagantjärele vaadates hindasin neid ehk natuke karmilt, koolipoisi hindele võiks “plussi” otsa panna näiteks Kim Newmani “Übermensch!”-il. Suisa tõrvatilgaks oli Robert Blochi “Modell”. Aga seda ma juba materdasin. 😈

Kujundusliku-küljendusliku poole pealt on mul “Aphrale” samuti etteheiteid: täiesti totrad on Heiki Raudla lapsikud illustratsioonid iga jutu juures; raamatu esimeses pooles on ilmselgeid küljenduslikke apsakaid (tühjad read keset teksti, kohtades kus neid ilmselgelt olema ei peaks); lugude alguses olevad autorite tutvustused on üsna sisutühjad (mina oleks tahtnud saada rohkem taustainfot just kogumikus leiduva jutu, mitte autori muu loomingu kohta).

Kokkuvõtteks. Loomulikult ei kahetse ma “Aphra” lugemisele kulutatud aega ega raamatu eest välja käidud raha, sest üht-teist seal ju oli ning keskmine hinne “kolm” pole ka sugugi halb hinne. Aga kuigi Ulmekirjanduse BAAS-is arvavad mitmed arvustajad, et “Aphra” küünib sama lati lähedale, mis pandi paika kogumikuga “Lilled Algernonile”, ei saa ma selle väitega üldse nõus olla. Minu arvamuse kohaselt läheb “Aphra” latti puudutamata sealt alt läbi. Kahjuks. 😦

Advertisements

Robert Silverberg “Reisijad” 14.01.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Heiki Raudla illustratsioonNo mida ma nädal tagasi ütlesin? Et tuleks lugeda klassikuid, näiteks Silverbergi. Ja õnneks on Silverbergi eesti keelde nii vähe tõlgitud, et ilmub ka minu jaoks lugemata lugusid. 🙂 Üks selline on “Reisijad” antoloogias “Aphra”. Lugesin selle jutu piltlikult öeldes ühe hingetõmbega läbi. Seni parim lugu selles kogumikus.

Esimestest lausetest peale tekkisid mul assotsiatsioonid Aleksandr Mireri romaaniga “Kus on rändurite kodu?”. Mõlemas jutus saabuvad Maale tulnukad, kes hõivavad inimteadvuse ja saavutavad koos sellega ka kontrolli hõivatu keha üle. Hõivatu ise ei mäleta toimuvast loomulikult midagi. Kui Mirer põhjendas oma Teekondlaste tegevust sellega, et nood otsisid peale surematuse leiutamist oma teadvustele uusi kehasid, siis Silverberg paneb karmimalt — tema Reisijatel pole mingit inimkonnale teadaolevat eesmärki, nad lihtsalt hõivavad keha ja naudisklevad. Ja kuna inimesed ei tea neist midagi, siis tundub, et pole ka midagi teha, kellegagi võidelda… Tuleb elada oma elu maailmas, kus võid iga hetk kaotada iseenda ning põhjustada oma tegudega lähedastele ja armastatutele tohutut meelehärmi.

Lootusetult sünge lugu! Absoluutne tipp! 😎