jump to navigation

Ross Rocklynne “Pimedusse” 25.04.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Nüüd peaksid minu ulmelehel üleval olema kõik üheksakümnendate alguses ajakirjas “Täheaeg” avaldatud ulmejutud, mis kõvade kaante vahele sattunud pole. Kõik, välja arvatud Roger Zelazny romaan “Täna valime nägusid”. Sellega hakkan tegelema, kuid see võtab aega. Aga lühijutud on nüüd kõik olemas. Neist viimasena skännisin sisse Ross Rocklynne jutu “Pimedusse”. Oli paras pirakas tükk tegemist ja nüüd kus valmis sain, tuli välja, et oleks saanud ka lihtsamalt. Nimelt avastasin Ulmekirjanduse BAAS-is selle jutu arvustuste juurest lingi Kersti Tauruse kodulehe raamatusektsiooni, kus see lugu juba digitaalsel kujul olemas on.

Samas, topelt ei kärise. Sest näiteks minu blogrollis tükk aega üleval olnud link Mardi kirjanduse loetulele pani ühel päeval lihtsalt pildi tasku ning kogu sealolev Eesti vähetuntud ulmeautori TvR-i aka Tanel Rõigase juttude kogu oleks igaveseks kadunud olnud, kui ma seda Google cache’ist välja korjanud poleks. Mingil hetkel käin need jutud spelleriga üle ja riputan oma lehele üles. Aga nüüd teemasse tagasi ehk Ross Rocklynne jutu “Pimedusse” tutvustuse ja arvustuse juurde.

Lugu algab sellega kuidas ühel heal päeval sünnib siia ilma üks lapsuke, kes saab enesele oma esimeste mõtete järgi nimeks Pimedus. Kuna tegemist on ulmejutuga, siis loomulikult ei ole Pimedus mingi tavaline laps vaid tohutute mõõtmetega ning uskumatute võimetega energiaolend. Kuna Pimedus on uudishimulik ega rahuldu vanemate poolt väljapakutud seletustega, siis saab tema elu ülesandeks otsida vastust küsimusele, kas Universumit ümbritseva pimeduse taga on veel midagi või mitte…

Kogu jutu sisu keerleb elu mõtte otsimise ümber. Mind jättis see aga üsna külmaks, sest mina olen oma elu elades rahuldunud selle seletusega, mida pakkus Pimedusele välja üks vanem ja targem energiaolend, küsides talt, et miks me võtame eelduseks, et elul üldse peab mingi eesmärk olema? Miks me ei võiks lihtsalt niisama sündida, elada ja surra? Ehk lihtsustatult: elu eesmärk on luua elu. Lihtne seletus. Ning öeldakse ju, et kõige lihtsam seletus on tõenäoliselt ka kõige õigem. Aga autor ei jätnud jonni ja ei leppinud selle lihtsa seletusega ning heietas edasi. 😐

Huvitav oli see koht, kus Pimedus sai “üleöö” (tegelikult magas Pimedus sada tuhat aastat) täiskasvanuks. Seal kirjeldatud emotsioon tuli mulle vägagi tuttav ette. Ei, mitte et ma ise oleks üleöö täiskasvanuks saanud (kaugel sellest 😉 ). Aga nagu Pimedus ei tahtnud ühel heal päeval enam oma lapsepõlvesõpradega mängida, ei tahtnud ka mina mingil hetkel enam oma mängusõduritega mängida — lihtsalt ei huvitanud ja kõik. Algul tundus see jube imelikuna: mäletan, et mõned korrad proovisin poolvägisi aga no ei olnud seda endist tunnet enam. Olin natuke aega kurb aga siis leidsin endale asendustegevusi. Muu hulgas hakkasin ulmekaid lugema. 😆

Jälle kukkusin heietama ja kaldusin teemast kõrvale. Aga selline oli ka see lugu — mõne koha peal ajas haigutama, mõne koha peal viis mõtted mujale.