jump to navigation

Urmas Alas “Kaunis Kannibaalia” 23.03.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

SAARA'91

Urmas Alase teksti “Kaunis Kannibaalia” lugesin ma esmakordselt 1992 aasta veebruarikuu “Põhjanaelast” ning ka praegu vanu ajakirju sirvides sealtsamast. Kuna jutt on hiljem ilmunud “Eesti ulme antoloogias”, siis seda sisse skännima ning oma ulmelehele riputama ma ei hakka.

Loo sisust nii palju, et tegevus toimub ühel ookeaniplaneedil, kuhu saadetakse salapäraselt kadunud kolonistide jälgi otsima Galaktika Hõlveameti uurija. Õige peatselt peale ekvatoriaalsele saarteribale maabumist ilmutavad ennast kummalised tegelased ja olevused: eriagendi eksnaine Katrin ja miski elukas Ööloom. Peale mõningat action’it selgub, et nende nähtuste põhjustajaks on planeet või õigemini saared — need on nimelt elusad.

Pean tunnistama, et kuigi olen seda juttu vähemalt kaks korda lugenud, siis ega sisu mul meeles polnud. Hoolimata sellest, et jutus on laene sellistest meistriteostest nagu Stanislaw Lemi “Solaris” ja Robert Sheckley “Tont nr. 5”, jääb Urmas Alase ulmelugu keskpärase koolikirjandi tasemele. Kõlbulik koos hommikukohviga alla neelata, kuid ei mingit sügavamat sisu.

Advertisements

Urmas Alas “Ootel” 21.03.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
2 kommentaari

Piret Selbergi illustratsioon

Ray Bradbury kirjutas 1949 aastal loo “Ootaja” ja Urmas Alas, ilmselt tema tööst vaimustununa, pani 40 aastat hiljem oma lühijutu pealkirjaks “Ootel”. Kuigi ka juttude ava- ja lõpusõnad langevad veidi kokku, pole põhjust Urmas Alast plagiaadis süüdistada — need kaks juttu on oma sisus siiski üsna erinevad.

Lugu jutustatakse meile ühe kummalise kivi suu läbi. Tegelikult pole kivi muidugi mingi kivi, vaid pigem võõras eluvorm. See ihkab üle kõige tajuda teiste mõistuslike olendite õnne ning oskab neid seetõttu õnnelikeks teha — läbi tervendamise ja noorendamise. Otse loomulikult ei adu aga ühelt kõrbeplaneedilt selle kivi, oma Püha Graali leidnud inimesed, millega tegu, kasutavad seda kurjalt ning lugu lõppeb kurvalt.

Luuleline lõpp tuli. 🙂 Tegelikult on aga lõpp muidugi bradburylik ja seda Bradbury järeleaimamise soovi on Urmas Alase “Ootel” igas sõnas ja igas lauses. Minu meelest matkib autor suurmeistrit niivõrd täiuslikult, et kui teksti päises nimi ära vahetada, siis vahet ei teekski. Hindeks “viis” ja kahtlemata sobis see 1989 aasta märtsikuu “Pioneeris” trükivalgust näinud lugu 2002 aastal ilmunud “Eesti ulme antoloogia” avalooks.

Urmas Alas “Koletis” 10.11.2006

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Juba eile vihjasin, et olen taas lugude skännimisega jätkamas. Sedakorda pakun lugemiseks Eesti ulmekirjaniku Urmas Alase lühijuttu “Koletis”. Ja Avo Paistiku illustratsioone vaatamsieks ka. 🙂

Kui mul lugu alustades oli väike kahtlus, et äkki on Alas jälle liigses Bradbury vaimustuses olnud või on jutt lihtsalt üks järjekordne lame versioon Loch Nessie koletise otsingutest, siis lõpuni jõudes tõusis naeratus huulile ning leidsin, et loo digitaliseerimine tasus end ära küll. Nimelt on Urmas Alas osanud vana stsenaariumi mõnusa huumorisoustiga üle valada ja täiesti söödavana välja pakkuda.

Kuigi selline lugu pole kindlasti 100% minu maitse, sest sisaldab rohkem fantaasiat kui teadust ning kaldub seetõttu teadusliku fantastika radadelt kõrvale, meeldis ta mulle siiski, sest karakterid olid lahedad, tegevus sujus ja lõpupuänt oli olemas. Ka jäid teatud küsimused mõnusalt õhku rippuma ja andsid õhtul enne uinumist mõtisklemisainet. 💡