jump to navigation

Eestikeelne alternatiivajalugu 16.03.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , , , , , , , ,
12 kommentaari

Kolm kuud tagasi, kui Vladimir Sorokini “Sinist pekki” arvustasin, palus Punane Hanrahan kommentaarides, et kirjutaksin väikese ülevaate alternatiivajaloolistest teostest. Otsustasin selle palve kindlasti täita aga sügavamaks analüüsiks ja ülevaate kirjapanekuks sain aega alles nüüd. Ka pean tunnistama, et ega ma ise eriline alternatiivajaloo fänn pole, pigem loen seda ulme alamžanrit siis kui midagi kätte juhtub. Usun, et kui mõni oluline viide siit seetõttu välja jääb või kui ma millegagi puusse panen, siis Ulmeguru oskab kindlasti ehk täiendada ja parandada.

Kuna loen ja arvustan eesti keeles ilmunud ulmejutte, siis on ka käesolevas ülevaates käsitletud vaid eesti keeles ilmunud alternatiivajaloolisi romaane ja jutte. Minu allikateks selle info kirjapanemisel olid suures osas Ulmekirjanduse BAAS ja Raamatukoi raamatupood.

Alustan raamatutest ja juttudest, ma mida ise lugenud olen ja seetõttu oma kogemuse põhjal soovitada oskan. Sätin nad vastavalt isiklikele eelisustele pingeritta.

Romaanid:

Norman Spinrad “Terasunelm”
Mis oleks saanud, kui Adolf Hitler oleks emigreerunud Ameerikasse? Temast oleks saanud ulmekirjanik! 😆 Romaan ongi üles ehitatud nii, et kui kaaned lahti lööd, vaatab vastu teine pealkiri, “Haakristi isand” ning autoriks on märgitud Adolf Hitler. “Terasunelm” ehk siis tegelikult “Haakristi isand” jutustab sellest, kuidas kangelaslikud inimesed võitlevad mõistuseta mutandihordide vastu. Pseudoajaloolises järelsõnas arvustatakse ja analüüsitakse Hitlerit kui ulmekirjanikku ning tõmmatakse paralleele tema kirjeldatud mutantide kodumaa ja selles alternatiivajaloolises reaalsuses üle kogu Euraasia laiutava Nõukogude Liidu vahele.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Harry Harrison “Ajamasina saaga”
Põhimõtteliselt võib võib vaielda, kas see romaan on alternatiivajalooline või mitte. Mina liigitaksin ta siiski alternatiivajaloo hulka kuuluvaks, kuna enamus tegevusest toimub minevikus. Üks tegelane leiutab ajamasina, kuid ei suuda sellega kuidagi teadusringkondades läbi lüüa. Lõpuks pöördub vennike Hollywoodi, kus üks filmirežisöör haistab ajamasinas võimalust odavalt ajaloolist filmi teha. 😆 Nii rännataksegi kogu kupatusega minevikku, viikingite juurde, et nende Ameerika avastamise retkest film teha. Ja sealt see alternatiivne ajalugu tekibki.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Vladimir Sorokin “Sinine pekk”
Vaid osaliselt alternatiivajalugu, sest romaani esimese poole tegevustik toimub tulevikus ning selle kohta ei saa me tänasel päeval “alternatiivne” öelda, kuigi ehk tahaks. 😐 Minu kirjutatud pikem arvustus on siin.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Jutud:

Harry Turtledove “Saared meres” antoloogias “Täheaeg 2: Doominosillad”
Mis oleks juhtunud, kui bulgaarlased oleksid katoliikluse asemel pöördunud islamisse? Lugu kirjeldab bulgarite khaani juures peetavaid läbirääkimisi, kus mõlema usu misjonärid üritavad teda veenda just enda usu paremustes. Mõlemil on oma head ja vead: islamil mitmenaisepidamine aga kahjuks lauskarskus; katoliiklusel veinijoomine aga see-eest monogaamia. Lõpuks saab valik tehtud, tegelikkusele alternatiivne, ning ristiusk jääb saarekesteks islami meres.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Roman Podolnõi “Pseudoajaloolised pajatused” antoloogias “Diogenese latern”
Põhimõtteliselt on tegemist kogumikuga kogumikus. “Pseudoajaloolised pajatused” on kimp lühijutte, mis räägivad teise nurga alt sellest, kuidas inimkond hobuse kodustas, kuidas Kolumbus Ameerikat avastas ja kuidas Isaac Newtonist füüsik sai. Lisaks veel mitmete tuntud kirjanike alternatiivajaloolised tegemised.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Kim Newman “Übermensch!” antoloogias “Aphra”
Kas koomiksitegelase paigutamine teise aega ja kohta on alternatiivajalugu? Põhimõtteliselt vist küll, eriti kui jutus puudutatakse ka reaalselt eksisteerivat maailma. Pikemalt arvustasin seda lugu siin.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Nüüd need romaanid ja jutud, mida ma isiklikult lugenud pole. Tänu selle ülevaate tegemisele leidsin üsna mitu romaani, mida sisukirjelduse ja arvustuste põhjal tahaksin kindlasti lugeda, seetõttu sätin ka need järjestusse, et endal meeles oleks, millest alustada. Kahjuks pole enamikku nendest raamatutest enam müügis. 😦 Pean vist ikkagi lõpuks mõne raamatukogu lugejaks hakkama… 😐 Juttudest panen vaid viited, sest infot täpsemate sisuülevaadete kirja panemiseks oli kohati napilt. Õnneks on aga paar tükki nendest juttudest võrgus vabalt kättesaadavad, nii et huvilised saavad ka terviktekste lugeda.

Romaanid:

Philip K. Dick “Mees kõrges lossis”
Teise maailmasõja on võitnud natsid, venelased on tõrjutud Uraalide taha, Ameerika on jagatud Saksamaa ja Jaapani vahel. Mees kõrges lossis kirjutab raamatu, mis annab mõista, et kõik oleks võinud kulgeda ka teisiti…
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Brendan DuBois “Ülestõusmispäev”
1962. aasta Kuuba raketikriis ei lõppe õnnelikult ning puhkeb tuumasõda. Venemaa hävitatakse, Ameerika Ühendriigid nõrgestatakse ning Suurbritannia impeerium tõuseb fööniksina tuhast. Romaani tegevus toimub 10 aastat hiljem, 1972. aastal. Ameeriklasest ajalehereporter kajastab üht tavalist mõrvalugu, kuid diktaatorist presidendi kontrolli all olev sõjavägi püüab seda millegipärast summutada. Edasisel uurimisel selgub reporterile, et uuritaval lool on mingid seosed tuumasõja põhjustanud sündmustega.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Robert Harris “Vaterland”
Tegevus toimub kolmandas Reichis 1964. aastal. Sõda Nõukogude Liiduga kestab ikka veel, rindejoon kulgeb piki Uraali mäestikku. Vaba maailma ainuke kants on Ameerika Ühendriigid. Peategelaseks on sakslasest kriminaalpolitsei uurija, kes satub oma tööd tehes natse kompromiteerivatele materjalidele ning kelle tegevust Gestapo igati takistada püüab. Põhimõtteliselt on tegemist alternatiivajaloolise poliitilise põnevikuga.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Indrek Hargla “French ja Koulu”
Tegemist on alternatiivajaloo ja fantasy seguga. Tegevus toimub alternatiivses Eestis, riigis nimega Maavald, kus rahaühikuks on tammed, libahundid on igapäevane nähtus ja võlukunst toimib. Ajaliselt toimub tegevus alternatiivse 20. sajandi alguses, kus võõramaine salaorganisatsioon jahib võluesemetest suurimat, Tarbatu Suurt Ohvrikivi.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Indrek Hargla “Palveränd uude maailma”
Tegevus toimub 16. sajandi Euroopas, milles pole keiser Karl V-ndat. Martin Luther on keiser Ferdinandi peapiiskop, kes sesisab usupuhastust läbi viiva fanaatilise Vahimeeste Ordu eesotsas. Paavst astub talle vastu ja Euroopas puhkevad ususõjad. Süžee hargneb sõdade jalust põgenevate armunute ponnistuste ümber kokku saada.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Jutud:

Indrek Hargla “Kevade tulek” ulmeajakirjas “Algernon”
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Indrek Hargla “Cuncti simus concanentes: Ave Maria” ulmeajakirjas “Algernon”
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Indrek Hargla “Püha Graal – 1984” kogumikus “Hathawareti teener”
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Viktor Pelevin “Kristallmaailm” kogumikus “Sinine latern”
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Kristjan Oad “Latgalijaht” antoloogias “Terra Fantastica”
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Vladimir Sorokin “Sinine pekk” 26.12.2006

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Valdek Alberi kujundus

Lõpetasin ulmeantoloogia “Aphra” vahele väikeseks vahepalaks mõeldud Vladimir Sorokini ulmeromaani “Sinine pekk” lugemise. Tjahh, polnud ta nii väike ega vahepala midagi. Tegemist on tõsise teosega, mis pole sugugi kerge lugemine.

Et “Sinise peki” sisust on küllalt palju räägitud nii erinevates arvustustes “Sirbis”, “Eesti Ekspressis”, “Eesti Päevalehes” kui ka mitmetes foorumites, siis sisu ma pikalt ümber jutustama ei hakka, piirdun enda emotsioonide ja mõtete edasiandmisega.

Esimene kolmandik romaanist on kirja pandud Sorokini poolt välja mõeldud uusvene keeles. See tähendab siis meie, eesti keelde tõlgitud romaani lugejate jaoks hiinakeelsete (kuid mitte ainult!) väljenditega pikitud raskestiloetavat teksti. Raskestiloetavat sellepärast, et seletav sõnastik asub raamatu lõpus. Vihkan sellist lahendust ja oleksin eelistanud joonealuseid märkuseid. Mis sellest, et väljendid korduvad. Samas, mingi hetk avastasingi, et võin täiesti rahulikult iga tekstis esineva hiina sõna asemel lugeda mõne nilbuse, sõimusõna või roppuse (näiteks idioot, munandid, pärak, tõbras, kusi jms) ning ei kaota suurt midagi. Siiski hingasin kergendatult, kui sajanda lehekülje paiku ilmus välja Ivan, käskis rääkida inimeste, mitte litside keeles ning tulistas lõpuks seda keelt kasutavat minategelast Boris Glogerit otse laupa. :mrgreen:

Ülejäänud osa “Sinise peki” esimesest kolmandikust moodustasid vene kirjandusklassikute teoste paroodiad a la Sorokin. Paraku peab paroodia täielikuks mõistmiseks originaaliga tuttav olema — minu puhul, kes ma üldse igasugu klassikuid vähe lugenud olen, ei oleks aidanud isegi Tammsaare parodeerimine, rääkimata siis Dostojevskist, Ahmatovast, Platonovist ja teistest. 😀 Kuigi vähemalt niipalju see romaan mind loksutas, et sirutasin käe raamaturiiulisse entsüklopeediate järele, vaatamaks, kes nood klassikud siis on ja mida head nad kokku kirjutanud on.

Nendest paroodiatest vast kõige põnevamad olid Ahmatova poeem Urozlõ küla kolmest kolhoositarist, Platonovi sotsrealistlik jutustus “Korraldus” ning peatükid Tolstoi mõisnike elu kirjeldavast romaanist. Ärge küsige miks just need — olid lihtsalt loetavamad kui ülejäänud ja kõik. Üldse ei saa “Sinise peki” kohta eriti palju miks-küsimusi küsida. Miks? Sellele vastab allpool üks tsitaat. 😉

“Sinise peki” kaks ülejäänud kolmandikku on vormiliselt kahtlemata kergemini loetavamad kui esimene. Sisu jättis aga suht külmaks, sest paraku ei saanud ma täpselt aru, kellele see nõukogude võimu naeruvääristamine suunatud on? Kas veendunud isakese Stalini kummardajate marruajamiseks? Või palsamiks sama veendunud mementolaste, Kaitseliitlaste ja muidu antikommunistide ning parempoolsete vihkamisest muserdatud hingedele? Igatahes minu puhul laseb Sorokin märgist mööda. Eredam koht oli vaid vahepala “Sinine tablett”, mis kirjeldab ooperietendust kloaagiks muudetud Suures Teatris. Ning otse loomulikult “Sinise pekile” (kuri)kuulsust toonud stseen Hruštšovi ja Stalini suguaktiga. Viimane oli omaette emotsionaalne elamus veel seetõttu, et taustaks mängis sel hetkel täiesti juhuslikult Rammsteini “Amour”. 😛

Romaani alternatiivajalooline osa oli mannetum kui paljud teised selletaolised. Mõned paralleelid tegeliku ajalooga tõid muige suule, teised aga jälle koristasid selle sama kiirelt ära. Andekad olid Praha müür ning Potsdami konverents Suur-Saksamaa ja Nõukogude Liidu osalemisel. Mannetud olid aga nö pseudoparalleelid: Göring piitspeenike, Himmler meeletult paks, Stalin sigarit suitsetav, Hitler taimetoitu vihkav. Milleks? 🙄

Kokkuvõtteks ühtib minu arvamus selle romaani kohta vast kõige enam seda “Sirbis” arvustanud Fagira D. Morti aka Margit Adorfi arvamusega. Tsiteeriksin lugupeetud kriitiku retsensiooni seda lõiku, millele peaaegu täielikult alla kirjutaksin:

“Sinise peki” tekst on igakülgselt haige, see on sõna otseses mõttes tindinikkumine. Tekst on tolmukeerutav ja pakub lollpeadele võimalust seda sügavuti analüüsima hakata, hea tahtmise juures saab tõepoolest ehitada mitmekihilisi filosoofilisi skeeme ja paljutähendavaid allegoorilisi konstruktsioone. Aga seda ei ole mõtet analüüsida, siit ei ole mõtet otsida ridade vahele peidetud sõnumeid, õieti ei ole siit mõtet otsida ka autori tekstivalatud ängi. Tundub, et Sorokin püüab lihtsalt lugejat haneks tõmmata, kes loll, see ägestub, kes arusaaja, naerab natuke ja laseb tekstil minna kõige kaduva teed.

Edasi teeb Fagira D. Morti “Sinise peki” täielikult pihuks ja põrmuks nimetades kogu romaani barokseks peeretuseks mis hajub kiiresti ja mida on kohutavalt tüütu lugeda. Sellelega ma päris nõus ei ole — vähemalt hetkel tundub mulle, et “templi mälusse” see romaan mulle jättis. Tüütu lugeda samuti polnud. Hindan seda teost “kolmega”, mis tähendab minu hindamisskaalal, et võib lugeda, kuid ei anna midagi. Võib ehk kunagi ka üle lugeda, et areneda.

Ja viimaseks  — Fagira D. Morti soovitust raamatu läbi lugemise järel end purju juua ja siis vaidlema hakata, kavatsen esimesel võimalusel järgida. Ehk avastan juba siis uusi nüansse. 😎