jump to navigation

Ajaloolane. Tanel Rõigas

Ülesandeid on küll õigupoolest mitut tüüpi, järele mõtlema hakates aga võib tüüpide arvu küllalt väikseks taandada. Üsna suur osa neist jääb tavaliseks rutiiniks, neist pole isegi midagi mäletada ja ajapikku hakkavad nad omavahel sassi minema.Meenutamisväärt aga pole vahest isegi ülesande lahendamine, kui selle ettevalmistus. Loomulikult teevad suurema töö ära meie kaastöötajad Infoteenistusest. Eriosakond ei tekkinud sugugi juhuslikult selle ametkonna allüksusest – toimikud aga on harilikult vähekõnekad, neetud kroonukeel ja alatine lahterdamine, loomulikult hädavajalik nende materjalide igapäevakasutajale, teeb need sageli väheväärtuslikuks. Mul kujunes üpris kiiresti harjumuseks enne ülesannet toimikumaterjalidele reaalset tagapõhja otsida. Kohati osutus too töö isegi huvitavamaks, kui ülesande täitmine ise.


Minu grupp vajas ajaloolast. Ülesande suhtes ei oska ma öelda, milles too õieti seisnes – küllap rutiin. Küll aga mäletan, kuidas me hõlmasime Auren Larki; idee kuulus mulle ja õigustas end üle ootuste.
Hipp Melcheniga sidus mind vana sõprus. Me olime ühevanused ning meie tutvusele pani aluse vastastikune positiivne mulje – kumbki ei varjanudki, et ta on oma eriala patrioot. Põhimõtteliselt oleks see ehk rääkinud kummagi kahjuks; külgeharjunud stereotüübid, arvatavasti mõeldud erialapatriotismi huvideks, sunnivad teise ala meest tavaliselt skeemi mahutama. Ent millegipärast jäi mulle jalamaid mulje, et Melchen ei ole tavaline operaator, nagu minagi pole kõige tüüpilisem eriosakondlane. Me saime ka väljaspool tööaega vahest kokku, aga oma tegemised Infoteenistusega sättisin ma edaspidi Melchenit kasutades.
“Ajal’lane ja opositsionäär?” päris Hipp muiates. “Tahad poolt arhiivi? Neil peagu p’legi klassikalisi patrioote. Ühtedel on ajalugu leebeks aetud, teised arva, et MF’i kirjeldat’ tendentslikult liiga progressiivsena ning kolmandad kuulut’ üleüldse kõik võltsin’ks.”

“Poolt ei taha,” ütlesin järelemõtlemist teeseldes. “Paluks viimasest nimetatud kategooriast. Kolmest aitab.”

“Võt’ neli,” pakkus Hipp lahkelt. Ma olin alles pärast pooleaastast suhtlemist temaga aru saanud, et tegelikult pole tal kõnedefekti, vaid tema infotöötajate klikk räägibki omavahel nii. Oma ülemusi, näiteks algul mind, sai selle abil segadusse ajada – pole viisakas kõnehäirega inimese kallal norida, aga aru ju ei saa! Ja hiljem oli tema alatine lühendamine märgiks, et ta loeb mind vennaskonda. Nad oskasid ka normaalselt kõnelda (näiteks suurte ülemustega), mina olin praktika mõttes nende keele ära õppinud. “Säh, k’rstall.”.


Loomulikult olid kõik neli meest “korralikud poisid”, teistsugused paigutati tööle Keskplaneedist kaugemale. Nende opositsioonilisus väljendus võitluses “teaduse” eest, see tähendab, nad sattusid lugematutesse vastuoludesse meie propaganda ja ametliku ajalooga.
(Ma ei oska kokku lugeda, kui palju ma olen oma küllalt lühikese elu jooksul kohanud inimesi, kes on pühendanud ennast mingisugusele võitlusele. Sealjuures ma kohtun nendega peaaegu sama palju oma töökohustusi täites, kui vabal ajal, niisama suheldes. Paradoksaalne, kuid eriosakonna töötajate hulgas on neid kõige vähem. Kui mulle täiesti ametlikult ja avaliku arvamuse heakskiiduga pärjatult makstakse palka Võitluse eest, nürineb missioonitunne isegi siis, kui ma ei vaevu üleüldse järele mõtlema, kui aus ja üllas on mu töö tegelikult.)

Eriosakonna tegelikust funktsioonist isegi teadmata, valisid nad täiesti legaalsed vahendid oma pühaks ürituseks. Küllap arvasid nad, et ametlik ajalugu on tekkinud kogemata, näiteks masside soovist oma järjepidevust ilusamana näha. Kõiki neid ekslikke suhtumisi tekitasid vaid teiste koolkondade vildakad kontseptsioonid. Just need teised koolkonnad olid meie juhtkonna harilikust ajaloo mittetundmisest tingituna soositud. Loomulikult ei paranda asja veel üks või kaks tööd, oh ei, need laovad vaid üksikuid kive tõelise teaduse ehitisse. Töötada, avaldada, oma töid kaitsta – küll saabub päev, kui võiduni jõuavad targemad.

Enesestmõistetavalt valitses meie teaduses demokraatia. Ent leidub hetki, kui vajalikumaks osutub diktatuur – ja selleks puhuks olidki nende opositsionääride, koolkonna, toimikud eriosakonnas.

Mina kui grupijuht ei hakanud oma alluvaid loomulikult materjalidega üle koormama ja töötasin toimikud ise läbi. Kõige perspektiivikamana tundus mulle Auren Lark..


Toimiku kaudu ma teadsin, et Auren Lark näeks meelsasti oma suunal märgatavalt rohkem uurijaid. Ligipääs oli mehele järelikult lihtne. Ma veetsin paar päeva Infoteenistuse ajaloo- osakonnas ja koostasin seejärel Larkile viisaka läkituse. Lisaks vestlesin üliõpilasbaaris mõne tunni kahe ajalootudengiga ja tundsin end seejärel piisavalt ettevalmistununa.
Me vajasime legendi. Täpsemalt, legend oli olemas, aga sellele oli tarvis reaalset katet. Identifikaator ei tõesta kellelegi, et sa oled ajaloolane, olgu või ainult magistrikraadi taotleja. Ma võtsin otsustavalt isikliku kontakti enda peale, teades, et ühelegi mu kaaslastest ei tekita raskusi mängida kitsa eriala spetsialisti (eriti seetõttu, et tänu olemasolevale infole on lihtne nii eriala paika panna, et haakumine Larki tööga jääb tühiseks), ent meil oli vaja opositsionääri etendada.

Auren Lark ei olnud raamatukoi. Kõrvalepandud raha eest ostis ta endale kerge reisiraketi ja armastas sellest saadik mööda kaaslasi turismiretkedel käia – julge mees, pidin nentima. Muidugi oskasin ma ükskõik millist MF sõidukit juhtida, kuid kerge reisiraketi ainus hea omadus oli tema odavus.

Lark oli mobiliseeritud, võttis osa väiksematest konfliktidest pärast Harma lahingut. Pärast demobiliseerimist avaldas esimese tsükli töid, mis Impeeriumi ajal olid jäänud vormistuse tõttu ilmumata – Lark oli keeldunud neid varustamast poliitiliste kommentaaridega. Teema: Maa ekspansioon kosmosesse. Intrigeerivad pealkirjad, haarav esitus. Tööd materdati maa sisse; kaheldavad allikad ebaküllaldase autentsusega, väitsid korüfeed; kolleegid opositsionäärid aga heitsid ette liigset kommertslikkust ja – ohoo! – ülepolitiseeritust. Hoolimata korüfeedest esitas Lark kaks aastat hiljem samadele allikatele tuginedes hoopis tõsisema uurimuse, mida ka tõsisemalt lahkama hakati. Viimane toimus akadeemilistes ringkondades ja ehk poleks Larki materjalid eriosakonda jõudnudki, kuid kuidagi sattus tema töö Vincent Dorkani silme alla. Dorkani on erialalt psühholoog, kuid kutsumuselt mässaja. Mõned kuud pärast Larki monograafiat avaldas ta, muide, Larki lahkel loal, ulatusliku töö Maa ekspansiooni psühholoogilistest aspektidest. Dorkanil hoidis eriosakond ammu silma peal, pealegi tekitas publikatsioon tormi: kui Lark oma kirjutistes keskendus sündmustele ja riikidevahelistele suhetele, tõmbas Dorkani joone alla inimesele, sealtkaudu Maa välispoliitikale – ja paraleele polnud vaja kaugelt otsida. Liiati meenutas Dorkani traktaat kohati lausa manifesti, tuues välja viimase kui aspekti, mida Larki töö ajalooteaduse jaoks tähendas. Vaevalt oleks ajaloost küllaltki kaugelseisev eriosakond taibanud midagi välja lugeda Larki monograafiast, kuid Dorkani keelt nad mõistsid. Lark võeti hoolikalt uurimisele, kuid midagi kahtlustäratavat ei leitud. Pealegi ei teinud mees tekkinud kärast väljagi. Ta ei vastanud ühelegi oponendile, kes teda ründas Dorkani tööd aluseks võttes, diskuteeris endiselt oma ametikaaslastega täiesti apoliitiliselt, oli endale ilmselt eesmärgiks seadnud kunagi kateeder rajada, tõestas viimase huvides agaralt oma teema perspektiivikust ja käitus üldse eriosakonna mõistes rahulikult.

Dorkani oli aga meie juhtkonna kõvasti ära tüüdanud. Eriosakonna meetodite jaoks oli ta liiga lojaalne – märtrit temast pealegi teha ei tohtinud. Asja võttis enda kätte Infoteenistus, muidugi koostöös meiega. Dorkanile söödeti ette hulk täies ulatuses fabritseeritud materjale, mis talle kõvasti hoogu andsid. Dorkani läks õnge. Järgnes korralik skandaal, mees visati välja Võrdleva Psühholoogia Instituudist, tehti ajakirjanduses võltsijaks ja politikaaniks – parasjagu siis tuli talle tööpakkumine SF endiselt liikmesmaalt. Paar- kolm eriosakondlast “psühholoogiaüliõpilased” – ülesandega etendada tobu, esitasid talle ridamisi võitlusprojekte ja nõudsid, et nende iidol alla ei annaks; tuntud psühholoog avaldas kaasatundva artikli, kus nentis, et kolleeg pidas “ilukirjandust” tegelikuks uurimuseks – kellel ei juhtu?; see kõik oli Vincent Dorkani jaoks liig. Ta kaotas eneseusalduse ja nõustus pakutud koha vastu võtma..


Kui suurt uhkust oleks ta tundnud, teadnuks ta, millised jõud tegelikult tema vastu rakendati; kuid Dorkani uskus, et ta ise eksis. Tema juhtumiga tegeles arvukas grupp eriosakonna psühholooge. Me oleks Dorkani kõhklemata tööle võtnud, polnuks tema poliitilisi veendumusi.
Auren Lark võttis mind vastu oma elutoas. Mees ei olnud kuigi pikk, kandis standardsoengut, tema näojooned tunnistasid üpris muretust elust ja silmades paistis vaikne väljakutse. Lark oli moodne teadlane – mingeid märke paljuparodeeritud akadeemilisusest ma tema olekus ei täheldanud.

Vahetasime paar mittemidagiütlevat fraasi ja Lark asus esimesena asja juurde. “Te märkisite oma kirjas, et koostasite töö, mis haakub minu uurimissuunaga?” küsis ta.

Teadlasviisakus, muigasin mõttes. Loomulikult olin ma väljendunud risti vastupidi. “Jah, aga ma ei võtnud seda siiski kaasa. Mul jäi mulje, et ma pean tublisti viimistlema…” (…enesest mõista pärast teie monograafiaga tutvumist, oli see lause mõeldud lõppema, ja Lark sai muidugi aru – muigas vaevumärgatavalt).

“Ja teid, nagu ma aru sain, huvitab tekkinud diskussioon?”

“Just. Ma jõudsin järeldusele, et selle materjalid peaaegu ületavad teie tööde mahu…”

Lark muigas sedapuhku avalikult. “…ja teie töö on tähtajaline. Arusaadav.”

“Ma lootsin, et te ehk täpsustaksite selle diskussiooni põhipunkte. Ma arvan, et teie töö mitmed teesid pakuksid terve teemadehulga.” (Ka sellel väitel oli oma tagamaa. Vestlus üliõpilastega näitas, et koolkonnad peegelduvad ka tudengigruppide vaadetes. Ma vihjasin Larkile, et pole sugugi üksi.)

“Ekspansioon. Kas ei kõla see veidi pretensioonikalt? Meil on ju küllalt hästi teada, et meie esivanemaid ajas kosmosesse ka reostus…”

“Vaadake, see on küllalt keeruline. Kõigepealt, termini “ekspansioon” leiutas Maa rahvas ammu enne igasugust reostust. Üldiselt tuleneb see “laiendamisest”.”

Tsivilisatsioonidel on oma ajalugu, algus ja lõpp. Teie tunnete praegust maailma – vaenulike jõudude omavahelise võitluse tandrit. Hoolimata kooliõpetusest on küllalt raske ette kujutada galaktikat enne Maa Föderatsiooni. Kujutlege endale lilleaeda: vastavalt aastaajale hakkavad õitsema erinevad lilled; sügise poole jääb õisi järjest vähemaks; kuni kõik on kuivanud, vaid pruunid varred igal pool… Maa on noor tsivilisatsioon, võrreldes nendega, mis asustasid Galaktikat meie tulekul. Te muidugi teate, et tsivilisatsioonide ühendatud väed üritasid meid lüüa – ammu võõrdunud sõjapidamisest, kõige erinevama tehnikataseme laevadega, väljaõppeta meeskondadega – ja said loomulikult lüüa. Pärast MF tekkimist oli meil moodsaim laevastik Galaktikas, me olime alati valmis sõda alustama omavahel ja loomulikult sõdisime seda efektiivsemalt ühise vaenlase vastu. Me loeme seda võiduks – vastane oli meist arvukam, kasvõi vanem; meie tolleaegsed juhid kartsid alati mingit ülivõimsat salarelva, neile ei mahtunud pähe, et tsivilisatsioon võib areneda, edendamata oma relvastust. Tulemus – poolt Galaktikat kontrolliv Maa Föderatsioon.

Muide, meie Põhja päritoluga teoreetikud pole kunagi iseseisvalt üritanud seda võitu analüüsida muust seisukohast, kui meie ja nende sõjalise jõu võrdlus. Küll aga pärineb hoopis teisest aspektist uurimusi nn. Idast.”

Siinkohal teadsin ma tudengi kohta isegi liiga palju. Kuid hetkel polnud sobiv seda eksponeerida. “Hmh?”

“Maa jaotati omal ajal tinglikult Idaks ja Lääneks, hiljem aga, naljakas küll, Idaks ja Põhjaks. Idas elas nn. kollane rass, mis on Maal senini tuntavalt esindatud.”

“Aa…” ütlesin meenutades.”Mitteühinejad?”

Lark muigas jällegi. Ma teadsin ka, miks. Tudengid on uudishimulikud inimesed ja mitteühinejatest räägiti nende ringkonnas palju. Tudengid ei saanud neist aru. Muide, ka eriosakond ei saanud. Me hoidsime neid küll omateada vaos, lüües piraatide egiidi all nende kosmoselaevastikke, kuid eriosakonnas oli vaid mõni “kollane”. Neil oli Maal oma ulatuslik kogukond, nad rajasid sõna otseses mõttes sõltumatuid kolooniaid omaenda Kolonisatsioonivalitsuse juhtimisel – ja nende jaoks oli MF keel võõrkeel. Müstika. Ent nad ei osalenud sõjas, relvajõud olid neil samuti kaitseotstarbelised: nad kujutasid endast meie jaoks rohkem mõistatust kui probleemi.

“Küllalt väheuuritud treema, aga Ida kunagine tsivilisatsioonivariant meenutab rohkem Galaktika ekspansiooniaegseid rahvaid, kui MF-lase, keda me ikka veel maalaseks nimetame, analoogi.”

“See kõlab ju suisa patriootiliselt,” märkisin veidi hämmeldunult. “MF-lased on siis Galaktika võimsaim rass?”

Lark naeratas. “Tuleme lilleaia juurde tagasi. Ühtäkki hakkab keset meie õitemerd kasvama kuusejuurikas. Muudkui kasvab ja varjab õied valguse eest…”

Ma ei saanud aru. Ma küll arvasin taipavat, kuhupoole Lark sihib, kuid selline lähenemine tundus uskumatuna. “Meie – ja kuusejuurikas, mis rikub lilleaia?”

“Oleneb, kelle seisukohalt vaadata,” mainis Lark tagasihoidlikult. “Muide, mina olen MF-lane. Võib-olla seetõttu, et mulle on sisse kasvanud, või ehk tõepoolest väljakujunenud veendumusena, ettekujutus progressist kui sellestsamast kuusejuurikast – püsivast puust keset lillekeste sündimis- hääbumisprotsessi. Mul on selleks ka enda jaoks ilus motivatsioon.”

Lark naeratas jälle, sedapuhku veidi nukralt – justkui vabanduseks, et järgnev jutt ei lähe päris kokku tema faktidele-tuginemise- metoodikaga; me olime märkamatult jõudnud ajaloost abstraktsioonideni.

“Ekspansioonieelses kirjanduses on laialt vaagitud kosmoselennu kasu ja kahju,” alustas ta. “Nagu arvata võib, hõlmavad need arutelud ka võimalusi kokkupuudeteks kosmoses. Maalased, nagu pahatihti ka praegu, kujutlesid ja kujundasid tollalgi välismaailma endale tuntu järgi. Lühidalt, nad lootsid eest leida rea ekspansiooni teostavaid riike.”

“Petetud-unistuste-eest-paras-teile?” naeratasin. “Ärge nüüd spekuleerige,” nõudis Lark ja jätkas. “Esialgu leidsid maalased piisavalt palju poolkõlblikke planeete – tekkis Maa Föderatsioon. Ent kontaktid näitasid midagi võimatut: maalased ei huvitanud galaktikas kedagi.”

See oli minu jaoks uus. Ma vaatasin harjunult mööda MF’i ülistavatest lõikudest ajaloo kooliprogrammis, mis jaotas maalasi vastu võtnud galaktika sõpradeks ja vaenlasteks – ent ma polnud kunagi kuulnud nii kategoorilist versiooni.

“Endastmõistetavalt sõlmiti kontakte, loodi esindusi ja nii edasi – kõik, nagu me oleme harjunud uskuma. Ent maalaste eneseteadvus uskus, et nad olid sooritanud hüppe uude maailma: siin pidi neid vastu võetama, õlale patsutatama või läbi noomitama; oodati suurt ühist peret koos probleeme lahendamas, teadmistevahetust – muide, poliitika-diplomaatia tekkis kujutelmadesse Ülegalaktikalistest suhetest hiljem käituti meiega aga nagu kontvõõrastega: tere ja ei midagi rohkemat.

Ja siin ongi minu põhjendus. Mida oli meil valida? Pöörduda peksasaanutena tagasi? Austada tsivilisatsioonide puutumatust, mitte rikkuda lilleaeda, rajada kaitseala? Perspektiivikas rass murrab läbi vaid selleks, et sättida end sügist ootama ja närtsima teiste samasuguste kõrvale?

Meil pole sellest kombeks rääkida, aga Hemmethi koolkonna tööd näitavad küllalt veenvalt, et Maa kolooniatel oli umbes 200 aastat pärast ekspansiooni algust oht laguneda eraldi riikideks – kadunud oleks edasimineku jõud, ja alanud paratamatu langus. Eksisteeris kaks alternatiivi: sisevaenlane; tulemuseks kaks või rohkem suurriiki, moodustatud ühinenud kolooniatest – ja välisvaenlane. Esimene oleks tõenäoliselt venitanud meie arengut veel kuni viissada aastat ja meil oleks tekkinud mitu Impeeriumi. Läks paremini, tekkis välisvaenlane. Me olime liiga relvastatud, meie nõrkust polnud märgata ja me olime hirmuäratavalt noor rass. Nende levinumaid filosoofilisi kontseptsioone on, et kosmosesse tuleb lennata siis, kui hinges on rahu – see tähendab, kõik probleemid on lahendatud. Meie aga soovisime leida ressursse, olles enda omad ära kulutanud, hõlvata territooriume, kuna meil oli kitsas… Just hirm ajas nii rahumeelse Galaktika meie vastu. Ent meil polnud kuhugi taanduda. Me ei tulnud Galaktikasse Ida kultuuriga. Ja me võitsime…”

“See on ju lausa militarism,” ütlesin mõtlikult.

“Te peaksite vahet tegema ideoloogia ja teooria vahel,” lausus Lark kuivalt. “Mul oli kunagi psühholoogist sõber, kes kaldus mulle samuti silte külge kleepima. Muide, tema järeldused minu teooriast olid risti vastupidised, kui teie mõtteavaldus. Ideoloogia valib kahest võimalikust ilmtingimata ühe – mina aga pole senini veel väitnud ega kavatsegi väita, et Maa Föderatsioonil oli globaalne, missiooniline õigus Galaktika rahvaid oma suva järgi suunata. Me ei saa eelistada ühte arenguvarianti teistele vale-õige meetodiga. Minule meeldib kuusejuurikas rohkem mitte tema õigsuse pärast, vaid seetõttu, et ma eelistan olla teadlane Maa Föderatsioonis põlluharija asemel kunagises Maa koloonias, mis on unustanud igasuguse progressi. Keegi ei taga, et ka maalased ei õitse lõpuks ära – ja ma olen veendunud, et iga kultuurispetsialist eelistaks vaikset galaktikat, kus võistlevad kaduvuse hiilguses kunstiväärtused, aga mitte hüperruumilaevad. Tundub, et nad oleksid isegi valmis kasutama sedasama sõjalist jõudu, et kaduvuse hiilgust ja kõike sellega seonduvat kaunist saavutada.”

“Meie ametlik propaganda käsitleb peaaegu samamoodi maalasi üleolevatena kogu galaktikast,” mõtisklesin ma valjusti.

Lark kehitas õlgu. “Ärge ajage segamini,” lausus ta kuidagi leebelt, “tegelikku ajalugu, ajalooteadust ja selle massidele mõeldud versiooni. Viimane, mida võib siis ilmselt propagandaks nimetada, on teema, mida mulle üldse arutada ei meeldi. Sellel on oma kahe algallikaga juba kahtlaselt vähe pistmist.”

“Kas sellepärast, et ta on ebaobjektiivne?” küsisin muiates.

“Oh ei. Me ei saa ju nõuda kirvelt, et ta oleks hea labidana kasutada. (Ma olin õnneks midagi taolist juba üliõpilastelt kuulnud ja aimasin, mida Lark tolle kõnekäänuga silmas pidas.) Ajalool ja propagandal on funktsionaalne erinevus. Jällegi tuleb mulle meelde mu psühholoogist sõber. Ta nimi on Vincent Dorkani. Ütleb see teile midagi?”

“Kas ta ei olnud teie kaasautor?”

Lark krimpsutas kulmu. “Ei, ta vaatles üht mu tööd oma vaatenurga alt. Ta oleks võinud olla suurepärane psühholoog, aga ta tahtis teha oma teadusest mingit universaalrelva just poliitilistel eesmärkidel. Arvatavasti tuli tal idee seda ajalooga laadida. Vincentile oli väga raske selgitada, miks propagandale peab jääma oma ja ajaloole oma osa.

Massid vajavad ideoloogiat. Võib-olla on see jällegi ainult maalastele iseloomulik parameeter – SF- lastel oli samuti ideoloogia, kuid see tekkis rohkem peegelpildis meie omale – ma ei ole sel teemal pädev. Teadus, erinevalt propagandast, peab alati tunnistama, et suhtuda päris üheselt ei saa. Kahtlemata me võime väita piisava täpsusega, mis sündmused toimusid sel-ja-sel ajal – ent me ei saa leida neisse ühest ja ainuõiget suhtumist. Niisiis, tõe järel astub platsi ajalooteadus: asutakse arendama erinevaid teooriaid ja sündmuste loogilisi järgnevusi; sedapuhku juba suhtumisi kaasa haarates. Varem või hiljem sekkub asjasse propaganda: valitsus tahab vähemalt teada, mille eest meile, teadlastele, palka makstakse – esitage tööd! Kuna ideoloogia alternatiive ei tunnista, valibki propaganda endale välja sobivaima variandi, modifitseerib selle kasutamiskõlblikuks; ja tekibki Ametlik Ajalugu. Omakorda selle baasil loovad käsitöölised tarbija-ajaloo – kirjanduse, filmid, teatmeteosed.” Lark naeratas, arvatavasti meenutades midagi. “Dorkani tahtis omal ajal meie vestluse tulemusel asuda kirjutama monograafiat maalase värdjalikust olemusest, aga ma jõudsin talle õigeaegselt meelde tuletada, et tema ideoloogilisele võitlusele see vaevalt et kasuks tuleb. Tema otsis süüdlasi. Kõigepealt sobis selleks kahtlemata valitsus; kui aga tuli järeldada, et propaganda ei eksisteeri valitsuse, vaid rahva jaoks, tahtis ta süüdistada masse – sealjuures selleks, et neid süüdistuse abil äratada.”

“Kas ainuüksi ajaloo muteerumisprotsess annab põhjuse nii inimvihkajalikuks suhtumiseks?” kahtlesin.

Lark vaatas mind üpris küsival ilmel. “Kas te arvate, et teiste teadusaladega on asi teisiti?” päris ta vastu. “Impeeriumiaegne “kõik inimese heaks” loosung võib ju käibelt kadunud olla, aga kõik, mis ei leia rakendust massides, on endiselt teadlaste eralõbu ja liigne kulutus riigile. Vaevalt et meie kirjandusteadus on niivõrd riigitruu, kui paistab tema väljundist propagandasse. Vaevalt et meie tehnikud tegelevad vaid sõjalaevastikuga. Neid näiteid leidub hulganisti. Vajaduse teaduse järele määravad massid ja hoopiski mitte vastupidi. See on ju loomulik, või kui soovite – demokraatlik. Milleks peaks minule kui ajaloolasele valmistama probleeme, mis otstarbel kasutab minu töid propaganda? Ma ei ole ju poliitik.”

Lark ei taha kuidagi mahtuda eriosakonna mõtlemisraamidesse, vilksas mul läbi pea. Oh tüütust, ma pean meie kohtumisest veel neile kummipeadele raporti koostama, ja seda neile arusaadavas keeles. Kuidas ikkagi defineerida Larki poliitilisi vaateid?

“Ajalugu ja propaganda… See suhe on küllalt keeruline. Sündmust, fakti ei vaja tegelikult keegi. Produktiivse teaduse – ütleme, bioloogia, tehnikateaduste ja muu sellise tulemuseks on praktiline otstarve – teatud uuringutest saadav majanduslik tulu, olgu see siis kohene või alles kauges tulevikus realiseeritav. Kui me hakkame otsima, kus on humanitaarteaduse produkt, tundub asi esmapilgul hoopis keerulisem.” Lark vaatas lakke ja tegi käega liigutuse, nagu näitaks midagi. “Vaevalt oleks ma jõudnud lahenduseni ilma Dorkanita. Tema kui psühholoog lahendas asja lihtsalt. Minu töö tarbijaväärtus oli tema jaoks aksiomaatiliselt poliitiline.”

Lark tõusis ja valis “raamatukogu” kombinatsiooni. “Mitte vähem oluline, kui meie igapäevaseks eluks vajalik materiaalne baas, on poliitiline teadvus – seda mitte niivõrd otseses välis- ja sisepoliitilistes päevauudistes, vaid üldises, nn. isikuideoloogias. Iga isik samastab kas ennast mingi rühma või ringkonnaga või käitub endalegi teadvustamata selle liikmena.” tsiteeris ta ekraanilt. “Loomulikult on see Dorkani. Mitte midagi tõsist, ainult artikkel üsnagi populaarteaduslikus kuu-ülevaates nende asutuse töödest – tegemistest. Ehkki väga iseloomustav.” Ta istus tagasi tugitooli. “Dorkani lemmikteema oli propaganda. Vincent pühendas terve tsükli töid niinimetatud müütidele.

Kui ma õieti aru sain, eeldas ta, et MF kujunemisel Impeeriumist demokraatlikuks riigiks peaks muutuma kogu propaganda iseloom, õigemini, propaganda peaks üleüldse ära kaduma, asendudes Tõega. Kui seda ei juhtunud, asus ta otsima põhjuseid… ja süüdlasi. Ma ei tea, kus on Dorkani praegu – loodetavasti on ta leidnud, mida otsis ja rahunenud.”

Ma vahetasin ekraani. Lark muigas. “Muidugi, diskussioon. Mulle muidugi pole Dorkaniga vaidlemine just jõukohane: inimesed on minu seisukohast ikkagi ühikud, kes ainult suure massina ja selgi juhul statistiliselt ajaloo loovad. Aga isikuideoloogia… Ideoloogia kui niisugune, nagu ma juba märkisin, välistab alternatiive. Inimene, maalane, on juba loomu poolest sunnitud võtma seisukoha; selleks ta vajabki propagandat. Ajaloost leiab ta vastavalt isiklikule maitsele oma rassi üleoleku teistest rassidest või hoopis tohutu panuse, mida temasugused on andnud maailma turvalisemaks muutmisel; oma rahva järjepidevuse ja traditsioonilisuse, või hoopis kiire kohanemisvõime ja mobiilsuse ja nii lõpmatuseni edasi. faktidel pole kõigi nende müütidega vähimatki pistmist. Siit ei saa ju järeldada, et propaganda valetab meile – ta lihtsustab ja teisalt dramatiseerib, ühesõnaga, seab faktist meie tavakodanikule meeldivalt tarbitava produkti.”

Ma olin järelemõtlemise lõpetanud. Kõigepealt, ajaloolase “võitlusest” võisin nüüd endale image luua. Kuid mul oli ka vaja kuidagi lahkuda ja – kurat võtaks! – midagi kirjutada hilisemasse raportisse. “Diskussioon Dorkani tööde üle on kahtlemata huvitav,” ütlesin, püüdes viisakas olla. “Kuid ma sooviks teie tööde problemaatikast ehk enne ülevaadet saada…”

Lark vaatas mind natuke pikemalt, kui oleks pidanud. Ehk ei andnud ma piisavalt tudengi mõõtu välja – siinkohal oleks ma pidanud olema uudishimulikum?


Ma eksisin. Meie jutuajamise edasine käik näitas, et just sellest hetkest hakkas Lark mind tegelikult usaldama. Mina olin provotseerinud teda ja tema mind vastu – ja küllap oli Dorkani teema juurest äraminek tema jaoks minu tudengitõsiduse kriteerium.
Oma raporti materjali sain samuti kokku. Vormistasin oma käigu rutiinse kontrollina EO nimekirjades oleva inimese juurde ja tegin, mis suutsin, et Lark nendest nimekirjadest välja arvataks. Minu arvates oleks talle kateeder ära kulunud ja, kui see poleks olnud Larkile liiga kerge ülesanne, soovitanuks ma kõhklematult teda Eriosakonna Kooli ajalugu õpetama.


Autoriõigused EÕTK kirjastus 1993
Korrastanud Andreas Jõesaar

%d bloggers like this: