jump to navigation

Ärimees Harry — “ajude äravoolu” süüdlane. Richard Wilson

Kosmoseajastu ettevõtja, progressi teerajaja Harry mõtles ühe projekti välja veel Gus Grissoni aegadel.

Idee oli hämmastavalt lihtne: anda igale USA kodanikule isiklikult võimalus osaleda esimeses ameeriklaste maabumises Marsile.

Progressi teerajaja Harry mõtles välja midagi eripärast. Ta lubas mitte harilikku, tavalist osalemist ekspeditsioonis, kus inimesed peavad leppima hilinenud salvestustega astronautide häältest, mis räägivad valguslaikudest kosmoses, või jälgima ajaarvestust lennujuhtimiskeskuse tablool pärast seda, kui väljalend on ammu toimunud.

Ettevõtja garanteeris kõigi soovijate vahetu osalemise… elava kontaktina kosmose esmavallutajate ja nende õnnelike vahel, kel läks korda astuda tema klubisse nimega “Sina – astronaut”.

Harry müüs nii-öelda otsesidet neljast astronaudist ükskõik millise ajuga, kes osalesid projektis “Kaughüpe”. Ta pakkus täielikku ühtesulamist ühega esimestest inimestest, kes valmistusid astuma Marsi pinnale.

Osalemine selles projektis, mis oli võrreldav vaid esimese Kolumbuse poolt organiseeritud jalgpallimatšiga Läänepoolkeral, maksis mingid närused kümme dollarit, täpsemalt, kaheksa dollarit ja 75 senti neile, kes kohe saatsid välja tšeki vastavalt ettemaksu kokkuleppele, mis vabastas hilisematest protsentide tasumisest.

Harry, endine vanemtoimetaja ajakirjas “Life”, teadis täpselt, millise NASA ametnikuga tuleb tal asju ajada, et saada ainuõigus astronautide aju kasutamiseks.

Kogu asjaajamine läks Harryle maksma mingid 50 miljonit dollarit, mis jõudsid temani tagasi pärast kosmoselaeva starti.

Seekord suundusid Marsile George Lincoln, John F. Adams, Dwight D. Roosevelt ja Thomas Alva Wright.

Üllatav oli nende religioossete veendumuste kombinatsioon, neliku moodustasid protestant, katoliiklane, juudiusuline ja muhameedlane, kusjuures viimane oli muide neeger.

Tõelised sajaprotsendilised ameeriklased. Kõigil neil oli intelligentsuskoefitsient üle 130 ühiku, kuid mitte üle 146 (NASA direktoril võrdus see koefitsient 147-ga).

Igaüks astronautidest teadis, et ta võib ka mitte Maale tagasi pöörduda, kuid igaüks jättis seejuures meelde, et kui ta tagasi tuleb, on ta kangelane, pealekauba rikas kangelane. Arvukad lepingud, mis sõlmiti enne starti ärimees Harry ja temasugustega, tagasid astronautidele terve varanduse, aga nad polnud ükski veel kolmekümnesedki.

Nii, täiendava 10 000 dollarilise tasu eest, mille nad pidid tagasi jõudes kätte saama, lasid astronaudid paigutada oma ajju sensorseadme, mis neid ühendas mitte ainult NASA elektronajuga, vaid ka gigantse seadeldisega Harry klubis “Sina – astronaut”.

Asja käigus sattusid kavala Harry võrku kõik kuni viimase ameeriklaseni.

Nii juhtus seetõttu, et ta tegi veel laia žesti: seadis sisse spetsiaalse ühedollarilise maksu kooliõpilaste jaoks, nii et iga laps, kelle koolis oli elekter, lülitus otse ühe juurde Kartmatust Nelikust.

Kõigile pakuti valida astronauti, kusjuures lastele ainult dollari eest.

Maksad ühe või kümme dollarit, valid ebajumala oma maitse järgi ja teed koos temaga ajalugu.

Progressi teerajaja Harry lubas, et stardihetkel Maalt kuni maandumiseni Marsil tunneb, näeb ja mõtleb iga eksperimendis osaleja sedasama, mis temaga seotud astronaut.

Te juba arvasite ära, mis sellele järgnes?

Ja sellest hoolimata räägin ma lõpuni.

Saatuse iroonia tõttu lasid marslased astronautide laeva sel hetkel puruks, kui see hakkas maabuma. Nad (marslased) võtsid nad (astronaudid) kinni ja lasid maha. Kogu toimunu oli jube, aga nagu oleks öelnud inglased (aga hiljem just nemad seda ütlesidki), nii see välja kukkus.

Keegi ei uurinud eelnevalt välja marslaste iseloomu, kes osutusid lihtsalt metsikuteks, harimatuteks barbariteks.

Asjade tavalise käigu korral oleks me kaotanud vaid neli astronauti.

Kuid arvestades ärimees Harry grandioosset projekti, kus osales 174 362 580 inimest, hukkusid ka kõik nemad.

Toimus kõige ehtsam “ajude äravool”.

Ärimees Harry õnneks need 170 miljonit ja veidi üle selle maksti talle ette. Tema ise, instinktiivselt umbusaldades oma projekti, ei lülitunud ühegi astronaudi juurde.

Ja ta muutus väga nukraks ja üksildaseks miljardäriks, kuid mitte kauaks.

Inglased, kellel juba ammu oli kitsas nende saarekesel, tungisid Kanada kaudu USA-sse, et maa hõivata. Neid meelitas tekkinud vaakum. Siin nad ladusidki uuele kuningriigi alamale – nimelt ärimees Harryle – kaela oma mõrvarlikud maksud.

Inglased selgitasid seejuures, et tegutsevad parimate inglise-ameerika koostöö traditsioonide vaimus ja kõrgemate eesmärkide nimel: et siin vastu seista venelastele.

Siin pole enam midagi teha, ehk, teiste sõnadega, nii see välja kukkus.


“Liivimaa Kroonika” 1993; nr. 11

Tõlkinud Tanel Rõigas

Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

%d bloggers like this: