jump to navigation

Atollil. Ilja Varšavski

«Nüüd võime robinsone mängida, niipalju kui süda kutsub,» ütles isa, «meil on ehtne asustamata saar, onn ja isegi Reede.»

See oli hästi maru mõte — nimetada paksu kohmakat robotit Reedeks. Ta oli täitsa uus ja kõik praod ajasid päikese käes õli välja.

«Vaata, ta higistab,» ütlesin mina.

Me seisime kõik rannal ja vaatasime eemalduvat «Albatrossi». See oli juba nii kaugel, et ma ei näinud, kas tekil on inimesi. Siis kerkis korstna kohale valge aurupilveke ja mõne sekundi pärast kuulsime venivat ulgumist.

«Kõik,» lausus isa, «läki majja.»

«Noh, kes jõuab enne!» hüüdis ema ja me panime võidu minema. Päris finiši juures komistasin juurikale ja lendasin ninali, ja isa arvas, et see oli õnnetu juhus ning jooksu tuleb korrata, aga ema päris, kas ma haiget sain. Mina ütlesin, et see on tühi puru ja ma võin vabalt uuesti randa jooksta, aga sel hetkel helises kell ja isa ütles, et see on arvatavasti väljakutse «Albatrossilt», võistlused tuleb edasi lükata.

Kell muudkui tärises ja tärises, kuni isa videofoni sisse lülitas. Ekraanile ilmus «Albatrossi» kapten. Ta oli endiselt skafandris ja kiivriga.

«Me lahkume,» ütles ta, «seepärast, et…»

«Ma mõistan,» katkestas teda isa.

«Kui te mind vajate…»

«Jah, ma tean. Õnnelikku reisi!»

«Tänan! Kivi kotti!»

Isa plõksatas lülitiga ja ekraan kustus.

«Iss,» küsisin mina, «kas nad läksid päriselt ära?»

«Nad tulevad meile järele,» vastas ta.

«Millal?»

«Umbes kolme kuu pärast.»

«Nii hilja?»

«Aga kas sinul ei ole hea meel, et võime lõpuks omaette olla ja keegi ei tule meid segama?»

«Muidugi on,» ütlesin mina ja see oli sulatõsi.

Olin ju oma isa vaid kolm korda näinud ja mitte rohkem kui kuu aega korraga.

Kui ta koju lendas, tuli meile alati terve kari inimesi ja me ei saanud kuhugi välja minna, ilma et rahvamurdu poleks kokku jooksnud. Isa jagas autogramme ja vastas hulgale küsimustele ja kunagi ei lastud meil korralikult koos olla.

«Noh, vaatame oma valdused üle,» pani isa ette.

Meie majal oli neli tuba: magamistuba, söögituba, minu tuba ja isa kabinet. Veel olid köök ja külmutuskamber. Isal oli kabinetis terve hulk igasuguseid aparaate ja ehtne raal ja isa ütles, et ta õpetab mind sellel arvutama, et ma võiksin teda aruande koostamisel aidata.

Minu toas olid voodi, laud ja raamatukapp, mis oli raamatuid täis tuubitud. Ma tahtsin neid vaadata, aga isa ütles, et seda on parem teha hiljem, kui oleme saare üle vaadanud.

Õues oli väike elektrijaam ja me proovisime isaga mootorit käivitada. Ema seisis meie juures ning muudkui seletas, et meiesugused mehaanikud põletavad kindlasti midagi läbi, aga meie ei põletanud midagi läbi ning kontrollisime ainult laadimisvoolu akudes.

 

Siis me läksime antenni vaatama ja isale ei meeldinud see, kuidas antenn suunatud oli. Ta käskis Reedel üles ronida ja dipool otse põhja suunata, aga post oli metallist ja robot libises sellel ning ei suutnud kuidagi üles ronida. Siis me leidsime isaga elektrijaamast kampolit ning puistasime seda Reede pihkudele ja põlvedele. Siis ronis ta väga osavalt üles ning tegi kõik, mis tarvis, meie aga seisime all ja plaksutasime käsi.

«Iss,» küsisin ma, «võib, ma lähen ookeani suplema?»

«Ei tohi,» ütles ta.

«Miks?»

«See on ohtlik.»

«Kellele?»

«Sulle.»

«Aga sulle?»

«Mulle samuti.»

«Aga päris kalda juures?»

«Ookeanis supelda ei tohi,» ütles ta ja ma mõtlesin, et kui isa ütleb sellise häälega «ei tohi» seal kaugetel planeetidel, siis ei julge vist ükski meeskonnaliikmeist talle vastu vaielda.

«Me võime supelda laguunis,» ütles isa.

Tõepoolest, see polnud ookeanis suplemisest põrmugi halvem, sest laguun oli suur järv saare keskel ja vesi oli seal kangesti soe ja täiesti läbipaistev.

Me ujusime kolmekesi võidu ja pärast sukeldusime isaga, et kes korjab põhjast rohkem konnakarpe. Mina korjasin rohkem, sest isa korjas ühe käega, aga mina kahega.

Kui konnakarpide kogumine oli meid ära tüüdanud, tegime emale korallidest ja vetikatest krooni ja isa ehtis selle meritähega.

Krooniga oli ema ehtsa kuninganna moodi ja me laskusime tema ette ühele põlvele ja tema lõi meid rüütliks.

Siis ma kutsusin Reedet ujuma. Oli väga naljakas näha, kuidas ta vee juurde läks, arvutusseadmega plõksutas ja taganes. Aga siis kruvis ta äkki käelt ühe sõrme ja viskas selle vette ning kui sõrm uppus, ütles Reede tähtsalt, et robotid ujuda ei saa. Me lihtsalt oigasime naerust, nii rahulolev ilme oli tal sel hetkel. Siis ma küsisin temalt, et kas robotid poisse kätel kanda saavad ja tema vastas, et saavad. Ma astusin ta peopesadele ja ta tõstis mu kõrgele üles, otse palmi latva ning ma rebisin kookospähkleid, loopisin alla ja isa püüdis.

Kui päike oli päris madalale vajunud, pani ema ette minna ookeani rannale loojangut vaatama.

Päike muutus väga-väga punaseks ja vajus otse vee juures loperguseks ning tema juurest ulatus rannani punane helendav viirg. Ma pigistasin silmad kinni ja kujutlesin, et ma kihutan mööda seda punast viirgu otse päikesesse.

«Iss,» pärisin ma, «kas sul on tulnud otse päikesesse lennata?»

«On,» vastas ta.

«Kas seal ka niisugune viirg on?»

«Ei.»

«Aga mis värvi on seal taevas?»

«Must,» üttes isa. «Seal on kõik teistmoodi… tundmatu ja… vaenulik.»

«Miks?» küsisin mina.

«Ükskord ma jutustan sulle põhjalikumalt, poja,» ütles ta, «aga praegu läki õhtust sööma.»

Edgar Valteri illustratsioon

Kodus hakkasime väga huvitavat mängu mängima. Ema seisis külmutuskapi juures ja meie mõistatasime, mis tal käes on. Muidugi nimetas igaüks oma lemmikrooga ja mingi ime läbi arvasime iga kord õigesti ära. Seepärast kukkus meil vahva õhtusöök välja.

Isa tegi lahti pudeli veini ja ütles, et meestele kuluks pärast suplust üks klaasike ära. Ta kallas enda ja minu klaasid täis, aga emale vaid veidikese. «Ainult kokkulöömiseks,» ütles ema.

Pärast õhtusööki vaatasime televiisorist kontserti ja enne algust ütles diktor, et see kontsert on pühendatud meile. Ema koguni punastas heameelest, sest ta on väga uhke sellele, et meil nii kuulus isa on.

Nad laulsid kõige ilusamaid laule ja üks lauljanna laulis koguni minu lemmiklaulu oravast, kes pähkleid korjab. Lihtsalt imelik, kust nad seda teada said.

Kui kontsert oli lõppenud, ütles isa, et ta peab hakkama aruannet kirjutama, aga mina läksin magama.

Ma olin juba voodis, kui ema tuli mulle head ööd soovima.

«Emm, ole minu juures,» palusin ma.

«Meeleldi, kullake,» ütles ta ja istus voodiservale.

Avatud aknast paistis kuu ja oli täiesti valge, nagu päeval. Ma vaatasin ema nägu ja mõtlesin, kui ilus ja noor ta on. Ma suudlesin ta kätt, mis lõhnas millegi väga meeldiva, aga nukra järele.

«Ema,» küsisin ma, «miks on olemas nukraid ja rõõmsaid lõhnu?»

«Ei tea, kullake,» vastas tema, «ma pole selle üle kunagi mõelnud. Võib-olla kutsub iga lõhn esile mõne mälestuse, nukra või rõõmsa.»

«Võib-olla,» ütlesin mina.

Mul oli väga hea olla. Ma meenutasin möödunud päeva, parimat päeva oma elus ja mõtlesin sellele, et ees on veel kaheksakümmend üheksa niisugust päeva.

«Oh, ema,» ütlesin ma, «kui tore asi on elu ja kuidas ei tahaks surra!»

«Mis sa nüüd, värvuke?» ütles ta. «Kas sinul kõlbab surmast rääkida? Sul seisab ees nii tohutu suur elu.»

Mul oli temast väga kahju: juba «Albatrossil» kuulsin ma öösel, kuidas nad rääkisid isaga sellest hirmsast haigusest, millesse isa oli kosmoses nakatunud, ja sellest, et ühelgi meist pole elada jäänud üle kolme kuu, kui selle aja jooksul ei ole leitud vahendeid selle haiguse ravimiseks. Sellepärast ju «Albatrossi» meeskond oligi skafandrites ja meie ei tulnud kajutitest välja, ning kui see haigus nakkav on, siis ei või me arvatavasti ookeanis supelda.

Ja siiski mõtlesin ma, et kui inimesed üksteist nii armastavad, siis on tarvis alati tõtt rääkida.

«Pole vaja, kallis emmeke,» ütlesin ma. «Kui sellele haigusele ravi ei leitagi…»

«Leitakse,» ütles ema tasa. «Kindlasti leitakse. Selles võid päris kindel olla.»


«Horisont» 1968; nr 6

Tõlkinud Mati Vaga

Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

Advertisements
%d bloggers like this: