jump to navigation

Diplomaatiline puutumatus. Robert Sheckley

«Astuge aga sisse, härrased,» kutsus Saadik neid tollesse üsna iseäralikku tuppa, mille Riigidepartemang tema käsutusse oli andnud. «Palun võtke istet.»

Kolonel Cercy laskus toolile, püüdes jõuda mingile otsusele isiku suhtes, kes oli kogu Washingtoni küüsi närima pannud. Saadik ei näinud põrmugi ohtlik välja. Ta oli keskmist kasvu ja nigela kehaehitusega, riietatud vanamoelisse pruuni tviidülikonda, mille Riigidepartemang oli talle andnud. Tema nägu oli arukas, peenejooneline ja ükskõikne.

Inimlik nagu inimene, mõtles Cercy tulnukat külma osavõtmatu pilguga uurides.

«Millega võin teid teenida?» küsis Saadik naeratades.

«President tegi mulle ülesandeks teie juhtumiga tegelda,» ütles Cercy. «Ma olen professor Darrigi ettekandeid lugenud» — ta noogutas teadlasele enda kõrval, — «kuid sooviksin kogu lugu isiklikult kuulda.»

«Loomulikult,» ütles tulnukas sigaretti süüdates. Ta näis tõepoolest rahul olevat, et temalt seda paluti; mis on iseenesest huvitav, arvas Cercy. Tema maandumisest peale, terve möödunud nädala jooksul, olid kõik riigi tähtsamad teadlased tema ümber keerelnud.

Kuid viimases hädas kutsuvad nad ikka sõjaväe appi, tuletas Cercy endale meelde. Ta nõjatus tooli seljatoele, käed hooletult taskusse pistetud. Parem käsi puhkas 45-kaliibrise püstoli käepidemel. Püstolil oli kaitseriiv pealt ära.

«Ma tulin siia erisaadikuna,» lausus tulnukas, «ning esindan impeeriumi, mis hõlmab pool galaktikat. Tahan teile öelda oma rahva nimel tere tulemast ning kutsuda teid meie ühendusega liituma.»

«Ah nii,» vastas Cercy. «Mõnel teadlasel jäi mulje, et liitumine on kohustuslik.»

«Te liitute kindlasti,» sõnas Saadik sõõrmeist suitsu välja puhudes.

Cercy nägi, kuidas Darrig toolil jäigaks tõmbus ja huulde hammustas. Cercy nihutas püstoli asendisse,

kust ta sai selle kergesti välja tõmmata. «Kuidas te meid üles leidsite?» küsis ta.

«Meile, erisaadikuile, on igaühele määratud üks kosmose läbiuurimata osa,» ütles tulnukas. «Igas selle piirkonna tähesüsteemis otsime me planeete ja igal planeedil mõistusega elu. Teate, mõistusega elu on galaktikas haruldus.»

Cercy noogutas, kuigi ta polnud sellest faktist teadlik olnud.

«Kui me niisuguse planeedi leiame, siis maandume, nagu minagi tegin, ning valmistame elanikkonna ette osavõtuks meie organisatsioonist.»

«Kuidas teie rahvas teab, et te mõistusega elu leidsite?» küsis Cercy.

«Meil on saatjamehhanism sisse kodeeritud,» vastas Saadik. «Kui me jõuame asustatud planeedile, siis see käivitub. Signaal kiirgab vahetult kosmosesse ja selle tegevusraadius on mitu tuhat valgusaastat. Kontrollmeeskonnad peilivad pidevalt iga saadiku vastuvõtupiirkonna äärtel, püüdes niisuguseid signaale. Kui midagi avastatakse, suundub sellele planeedile koloniseerimisrühm.»

Ta koputas sigaretiga peenutsevalt tuhatoosi servale. «Taolisel meetodil on kahtlematuid eeliseid võrreldes sellega, et saata välja üheaegselt kombineeritud koloniseerimis- ja uurimisrühmi. Nii välditakse vajadust varustada suuri üksusi võimalikeks aastakümneid kestvateks otsinguteks.»

«Seda muidugi.» Cercy nägu oli ilmetu. «Kas te ei räägiks mulle veel midagi oma sõnumist?»

«Ega teil palju rohkem olegi vaja teada. Kiirgust ei ole teie meetoditega võimalik avastada ja järelikult ka mitte tõkestada. Sõnumi saatmine jätkub niikaua, kuni mina elus olen.»

Darrig tõmbas Cercyle pilku heites järsult hinge.

«Kui te lakkate signaali saatmast,» ütles Cercy hooletult, «ei leita meie planeeti enam kunagi.»

«Seni mitte, kui seda kosmose piirkonda uuesti uurima ei hakata,» nõustus diplomaat.

«Olgu. Ühendriikide presidendi ametlikult määratud esindajana palun ma teil signaali saatmine lõpetada. Me ei soovi teie impeeriumi osaks saada.»

«Kahetsen väga,» ütles Saadik. Ta kehitas kergelt õlgu. Cercy mõtles, kui palju kordi kui paljudel teistel planeetidel ta oli seda stseeni juba esitanud.

«Ma ei saa sinna tõesti midagi parata.» Saadik tõusis püsti.

«Te siis ei lõpeta?»

«Ma ei saa. Kui saatja on käivitatud, puudub mul selle üle kontroll.» Diplomaat pöördus ja astus akna juurde. «Aga ma valmistasin teie jaoks ette teooria. Minu kohus teie Saadikuna on ülemineku šokki võimalikult kergendada. See teooria näitab otsekohe, et…»

Kui Saadik akna juurde jõudis, oli Cercyl püstol juba taskust väljas ja paukus. Saadikule pähe ja selga sihtides vajutas ta nii kiiresti päästikule, et kuus lasku tundusid ühe plahvatusena. Siis läbis teda vastupandamatu võbin.

Saadikut polnud kuskil!

Cercy ja Darrig jõllitasid teineteisele otsa. Darrig pomises midagi vaimudest. Saadik ilmus nähtavale niisama järsku, nagu ta oli haihtunud.

«Ega te ometi arvanud,» ütles ta, «et see nii lihtsalt käibki? Meil, Saadikutel, on loomulikult olemas teatav diplomaatiline puutumatus.»

Ta puudutas üht kuuliauku seinas. «Juhuks, kui te minust aru ei saanud, lubage ma esitan selle niimoodi. Mind tappa ei ole teie võimuses. Te ei saaks minu kaitse olemusest isegi aru.»

Ta vaatas neile otsa, ja sel hetkel tundis Cercy, kui lõpmatult võõras olend ta neile on.

«Head päeva, härrased,» ütles ta.


Darrig ja Cercy läksid juhtimisruumi tagasi. Kumbki polnud tegelikult arvanud, et Saadikut tappa oleks kerge, kuid nad olid ikkagi vapustatud, et kuulid polnud üldse mõjunud.

«Eks te vist nägite kõike pealt, Malley?» küsis Cercy, kui ta juhtimisruumi jõudis.

Kõhn, kergelt kiilaspäine psühhiaater noogutas nukralt. «Sain selle ka filmilindile.»

«Ei tea, mis teooria see võiks tal olla,» mõtiskles Darrig pooleldi endamisi.

«Oli ebaloogiline loota, et me temast jagu saame. Mitte ükski rahvas ei saadaks välja niisuguse sõnumiga saadikut ega arvaks, et ta ellu jääb. Kui just…»

«Kui mida?»

«Kui tal pole õige tõhusat kaitset,» lõpetas psühhiaater õnnetult.

Cercy läks üle toa ja vaatas videoekraanile. Saadiku tuba kujutas endast midagi väga erilist. See oli kiiruga ehitatud kaks päeva pärast seda, kui ta maandus ja oma sõnumi teatavaks tegi. Tuba oli vooderdatud terase ja tinaga, täis video-ja kinokaameraid, magnetofone ja igasuguseid muid seadeldisi.

See oli ülimoodne põhjalikult viimistletud surmamõistetukong.

Ekraanil nägi Cercy Saadikut laua ääres istumas. Ta kirjutas väikesel kaasaskantaval kirjutusmasinal, mille valitsus oli talle andnud.

«Kuulge, Harrison!» hüüdis Cercy. «Me võiksime plaani number kaks käiku lasta.»

Harrison tuli kõrvaltoast, kus ta oli Saadiku tuppa viivaid juhtmeid sättinud. Ta kontrollis korralikult rõhumõõtureid, pani lülitid valmis ja vaatas Cercyle otsa. «Nüüd kohe?» küsis ta.

«Nüüd kohe.» Cercy jälgis ekraani. Saadik kirjutas ikka veel.

Äkitselt, Harrisoni lülitile vajutades, mattus tuba leekidesse. Tuld, paiskus seina peidetud avaustest, purskas laest ja põrandast.

Ühe hetkega nägi tuba välja nagu hõõguv ääs. Cercy laskis toal kaks minutit põleda, siis viipas ta Harrisonile, et too seadme välja lülitaks. Nad vahtisid laastatud tuba pärani silmi.

Tegelikult lootsid nad näha söestunud laipa.

Kuid Saadik ilmus laua kõrval nähtavale ja silmitses kahetsevalt rikutud kirjutusmasinat. Ta ei paistnud isegi kõrbenud olevat.

«Kas te saaksite mulle uue kirjutusmasina muretseda?» küsis ta otse varjatud kaamerasse vaadates. «Ma koostan teie vaeste tänamatute jaoks teooriat.»

Ta võttis istet tugitooli jäänustel. Hetke pärast ta juba magas.


«Heakene küll, toetage ennast kuhugi,» sõnas Cercy. «Aeg on sõjanõu pidada.»

Malley istus kaksiratsa toolile. Harrison süütas istet võttes piibu, seda aeglaselt põlema tõmmates.

«No nii,» lausus Cercy. «Valitsus on kogu loo täielikult meie kaela jätnud. Saadiku me ilmselt tapma peame. Mind pandi selle kõige eest vastutajaks.» Cercy muigas kahetsevalt. «Arvatavasti sellepärast, et kõrgematest ülemustest ei taha keegi nurjumist enda peale võtta. Ning ma valisin teid kolmekesi oma staapi. Me võime saada kõike, mida tahame, igasugust abi või nõu, mida iganes vajame. Nii on lood. Kas kellelgi on ideid?»

«Kuidas oleks plaaniga number kolm?» küsis Harrison.

Küll me selleni jõuame,» ütles Cercy. «Aga ma ei usu, et see aitab.»

«Mina ka ei usu,» nõustus Darrig. «Me ei tea isegi seda, kuidas ta ennast kaitseb.»

«See tulebki kõigepealt selgeks teha. Malley, võtke kõik andmed, mis meil seni on, ja las keegi söödab need Derichmani Analüsaatorisse. Te teate, mis materjali meil vaja on. Mis omadused on X-il, kui X on võimeline toimima nii ja naa?»

«Õigus,» ütles Malley. Ta lahkus, pomisedes midagi füüsikateaduse eelistest.

«Harrison,» küsis Cercy, «kas plaani number kolm jaoks on kõik valmis?»

«Kindel see.»

«Teeme katset.»

Niikaua kui Harrison viimaseid ettevalmistusi tegi, jälgis Cercy Darrigit. Pisike ümar füüsik vahtis omaette pomisedes mõtlikult kaugusse. Cercy lootis, et ta millegagi lagedale tuleb. Ta lootis Darrigilt üldse väga palju.

Teades, et suure hulga inimestega on võimatu koos töötada, oli Cercy oma staabi hoolikalt valinud. Ta lähtus inimeste võimetest.

Esimesena oli ta valinud Harrisoni. Too jässakas hapu näoga insener oli kuulus selle poolest, et oli võimeline ehitama ükskõik mida, kui ta kas või pooleldi aru sai, kuidas see peab töötama.

Malley, psühhiaatri oli Cercy valinud sellepärast, et ta polnud kindel, kas Saadiku tapmine ikka kujuneb puhtalt füüsiliseks probleemiks.

Darrig oli matemaatik-füüsik, kuid tema rahutus uudishimulikus ajus oli sündinud mõningaid huvitavaid teooriaid ka teistest valdkondadest. Ta oli neist neljast ainus, keda Saadik tõepoolest huvitas kui intellektuaalne probleem.

«Ta oli justkui Metallvanamees,» ütles Darrig lõpuks.

«Kes see on?»

«Kas te pole kuulnudki lugu Metallvanamehest? Teate, see oli üks mustade metallsoomustega kaetud koletis. Ta kohtus apatšide legendaarse vägilase Koletisetapjaga. Pärast arvukaid katseid Koletisetapja viimaks tappiski Metallvanamehe.»

«Kuidas ta seda tegi?»

«Tulistas teda kaenlaauku. Seal tal soomuseid ei olnud.»

«Tore,» irvitas Cercy. «Palume oma Saadikul käe üles tõsta.»

«Valmis!» hüüdis Harrison.

«Hästi. Lase käia!»

Nähtamatu gammakiirte voog hakkas hääletult Saadiku tuba surmava radiatsiooniga üle ujutama.

Kuid Saadikut, keda kiired võinuksid tabada, enam ei olnud.

«Aitab küll,» ütles Cercy mõne aja pärast. «See tapaks terve elevandikarja.»

Saadik püsis nähtamatuna viis tundi, kuni radiatsioon hakkas pisut hääbuma. Siis ilmus ta uuesti.

«Ma ootan ikka veel seda kirjutusmasinat,» ütles ta.


«Siin on Analüsaatori ettekanne.» Malley ulatas Cercyle pataka pabereid. «See siin on kokkuvõtlikult lõplik tulemus.»

Cercy luges selle valjusti ette: «Lihtsaim kaitse igasuguse relva vastu on muutuda ise selleks relvaks.»

«Vahva,» ütles Harrison. «Mis see tähendab?»

«See tähendab,» seletas Darrig, «et kui me ründame Saadikut tulega, muutub ta leegiks. Tulistage teda — ja ta muutub kuuliks — seniks, kuni oht on möödas, siis muutub ta jälle iseeneseks.» Ta võttis Cercylt paberid ja lehitses neid.

«Hm. Ei tea, kas siin mõnd ajaloolist paralleeli ka peaks olema? Ei usu.» Ta tõstis pea. «Tulemus pole küll lõplik, aga ta näib küllalt loogiline. Igasugune muu kaitse eeldaks esmalt relva äratundmist, siis hindamist, seejärel vastutegevust vastavalt relva võimalustele. Saadiku kaitse on tunduvalt kiirem ja ohutum. Ta ei peagi relva ära tundma. Arvatavasti tema keha mingit moodi lihtsalt s a m a s t u b ähvardava ohuga.»

«Kas Analüsaator ütles, et tollest kaitsest on võimalik läbi murda?» küsis Cercy.

«Analüsaator teatas kindlalt, et kui eeldused on tõesed, pole see võimalik,» vastas Malley nukralt.

«Tolle otsuse võime kõrvale jätta,» sõnas Darrig. «Masina võimed on piiratud.»

«Aga ikkagi pole me seni osanud Saadikut kahjutuks teha,» rõhutas Malley. «Ja ta jätkab signaalide saatmist.»

Cercy mõtles viivu. «Kutsuge kohale kõik eksperdid, keda leiate. Paneme kõik mängu. Ma tean,» ütles ta Darrigi kahtlevat ilmet nähes, «aga me peame vähemalt katset tegema.»

Järgmiste päevade jooksul katsetati Saadiku peal kõikvõimalikke tapmise eriviise, teisendeid ja kombinatsioone. Teda rünnati igasuguste relvadega, kivikirvest moodsate täpsuspüssideni, teda täkiti käsigranaatidega, uputati happesse, lämmatati mürkgaasidega.

Tema vaid kehitas filosoofiliselt õlgu ning jätkas töötamist uuel kirjutusmasinal, mille nad olid talle andnud.

Talle saadeti kaela bakterid, algul tuntud haiguste tekitajad, seejärel mutantseid tüvesid.

Diplomaat isegi ei aevastanud.

Teda rünnati elektri ja radiatsiooniga, puust, rauast, vasest ja pronksist relvadega — absoluutselt kõigega, lihtsalt selleks, et kõik võimalused ära proovida.

Temal endal polnud ühtegi kriimustust, kuid ta tuba nägi välja, nagu oleks seal viiskümmend aastat järjest lakkamatult kõrtsikaklusi peetud.

Malley töötas mingi oma teooria kallal ja Darrig samuti. Füüsik tegi väikese vaheaja, et Cercyle meelde tuletada müüti Balderist. Balderit oli ka igasuguste relvadega rünnatud, kuid ta oli jäänud vigastamata seetõttu, et kõik asjad Maal olid andnud tõotuse teda armastada. Kõik peale puuvõõriku. Sellest valmistatud nooleke tõi talle surma.

Cercy pöördus läbematult kõrvale, kuid andis korralduse üks puuvõõrik üles saata, lihtsalt igaks juhuks.

Igatahes polnud sellelgi rohkem mõju kui lõhkekehadel või vibul ja nooltel. Temast polnud muud kasu, kui et ta andis räsitud toale veidralt piduliku ilme.

Nädalase jändamise järel kolisid nad sõnakuuleliku Saadiku uude, suuremasse ja tugevamasse kambrisse. Nad ei saanud radioaktiivsuse ja mikroorganismide pärast enam ise tema vanasse tuppa minna.

Saadik asus uuesti kirjutusmasinal tööle. Kõik tema eelnevad katsetused olid põlenud, puruks rebitud või muidu hävitatud.

«Lähme räägime temaga,» pani Darrig ette, kui veel üks päev oli möödas. Cercy nõustus. Momendil oli neil puudus ideedest.

«Tulge aga sisse, härrased,» ütles Saadik nii rõõmsatujuliselt, et Cercyl paha hakkas. «Vabandage mind, et ma ei saa teile midagi pakkuda. Mingi hooletuse tõttu pole mulle juba umbes kümme päeva toitu ega vett antud. Mitte et sellest muidugi midagi oleks.»

«Rõõm kuulda,» lausus Cercy. Saadik ei näinud just niimoodi välja, nagu oleks ta pidanud ära kannatama kõik vägivalla liigid, mis Maal pakkuda oli. Vastupidi, Cercy ja ta meeste välimuse järgi oleks võinud arvata, et n e m a d on pommitamise üle elanud.

«See kaitse on teil üsna asjalik,» ütles Malley näiliselt ükskõiksel toonil.

«Tore, et ta teile meeldib.»

«Võib-olla te räägiksite meile, kuidas see toimib?» küsis Darrig süütult.

«Kas te siis ei tea?»

«Me teeme oletusi. Te muutute selleks, mis teid ründab. On meil õigus?»

«Muidugi,» ütles Saadik. «Näete, mul pole teie ees mingeid saladusi.»

«Kas me võiksime teile midagi kinkida,» küsis Cercy, «et te signaali välja lülitaksite?»

«Altkäemaksuks?»

«Nojah,» ütles Cercy. «Midagi, mis…?»

«Mitte midagi,» kostis Saadik.

«Kuulge, olge ikka mõistlik,» ütles Harrison. «Ega te ometi taha sõda valla päästa? Maa riigid on nüüd ühinenud. Me hakkame relvastuma…»

«Millega?»

«Aatomipommidega,» vastas talle Malley. «Vesinikupommidega. Me…»

«Poetage mõni mulle pähe,» ütles Saadik. «Mind see ei tapa. Miks te arvate, et see minu rahvale midagi halba teeb?»

Neli meest vaikisid. Sellele polnud nad õigupoolest mõelnud.

«Rahva oskus sõda pidada,» väitis Saadik, «on nende tsivilisatsiooni taseme mõõdupuu. Esimene aste on lihtsad käsirelvad. Teine aste on molekulaarsel tasemel olevate jõudude käsutamine. Teie asute kolmanda astme künnisel, ehkki olete atomaarsete ja subatomaarsete jõudude valdamisest veel kaugel.» Ta naeratas kütkestavalt. «Minu rahvas hakkab jõudma viienda astme piirini.»

«Ja see oleks?» küsis Darrig.

«Küll te teada saate,» vastas Saadik. «Aga võibolla olete vaevanud oma pead sellele mõeldes, kas minu võimed on minu rahva hulgas tavalised? Võin teile öelda, et ei ole. Selleks, et võiksin teha oma tööd ja mitte midagi muud, on minusse programmeeritud teatud piirangud, mis võimaldavad mul ainult passiivselt tegutseda.»

«Miks?» küsis Darrig.

«Põhjused on ilmsed. Kui ma viha hetkel tegutseksin aktiivselt, võiksin hävitada kogu teie planeedi.»

«Kas te loodate, et me seda usume?» küsis Cercy.

«Miks mitte? Kas seda on nii raske mõista? Kas te ei usu, et on olemas jõude, millest te midagi ei tea? Ja minu passiivsusel on veel teinegi põhjus. Nüüdseks olete selle kindlasti avastanud?»

«Arvatavasti meid psüühiliselt murda,» ütles Cercy.

«Täpselt. Ja siin ei muuda ka see midagi, et ma teile seda räägin. Protseduur on alati üks ja seesama. Saadik maandub ja annab oma sõnumi üle tulisele, metsikule noorele inimtõule nagu teie. Talle avaldatakse meeleheitlikku vastupanu, püütakse teda iga hinna eest tappa. Kui kõik katsed nurjuvad, on rahvas tavaliselt üsna masendatud. Kui koloniseerimisrühm kohale saabub, toimub nende harimine sellevõrra kiiremini.» Ta peatus ja jätkas siis: «Enamik planeete on olnud siiski rohkem huvitatud teooriast, mida ma pakun. Kinnitan teile, et see muudab ülemineku palju kergemaks.»

Ta ulatas pataka masinakirjalehti. «Vaadake need vähemalt läbigi.»

Darrig võttis paberid vastu ja pistis taskusse. «Kui ma aega leian.»

«Soovitan teil proovida,» ütles Saadik. «Te peaksite nüüd kriitilise punkti lähedal olema. Võibolla loobuksite?»

«Veel mitte,» vastas Cercy kõlatult.

«Ärge unustage lugeda teooriat,» ütles Saadik tungivalt.

Mehed ruttasid toast välja.


«Kuulge,» ütles Malley, kui nad juhtimisruumi tagasi jõudsid, «mõningaid asju me pole veel proovinud. Mis oleks, kui võtaks kasutusele psühholoogia?»

«Kõik, mida soovite,» nõustus Cercy, «kaasa arvatud must maagia. Mis teil plaanis on?»

«Minu arvates on asi nii,» vastas Malley, «et Saadik on programmeeritud silmapilkselt reageerima igasugusele ähvardavale ohule. Tal peab olema mingi kõik-või-mitte-midagi kaitserefleks. Teen ettepaneku proovida kõigepealt midagi niisugust, mis ei laseks sellel refleksil tööle hakata.»

«Nagu näiteks?» küsis Cercy.

«Hüpnoos. Ehk saame midagi teada.»

«Olgu pealegi,» sõnas Cercy. «Proovige. Proovige kõike.»

Cercy, Malley ja Darrig kogunesid videoekraani ümber, kui Saadiku tuppa lasti tilluke annus kerget hüpnootilist gaasi. Samal ajal tabas tooli, millel Saadik istus, elektrilaeng.

«See oli selleks, et ta tähelepanu kõrvale juhtida,» seletas Malley. Saadik kadus enne, kui elektrilöök teda tabas, ning ilmus siis tugitoolis kerratõmbununa uuesti nähtavale.

«Aitab küll,» sosistas Malley ja sulges ventiili. Nad jälgisid ekraani. Mõne aja pärast pani Saadik raamatu käest ja jäi kaugusse vahtima.

«Küll on imelik,» ütles ta. «Alfern on surnud. Hea sõber… lihtsalt tobe juhus. Sattus sellele seal otsa. Ei mingit lootust. Aga seda ei juhtu just sageli.»

«Ta mõtleb valjusti,» sosistas Malley, kuigi Saadik ei võinud neid kuidagi kuulda. «Teeb oma mõtted kuuldavaks. Too sõber pidi tal juba mõnda aega südamel olema.»

«Muidugi,» jätkas Saadik, «millalgi pidi Alfern ju surema. Surematust veel ei ole. Aga niimoodi — kaitsetult. Seal avakosmoses nad vahel lihtsalt kerkivad esile. Alati kusagil all, oodates juhust, et välja lüüa.»

«Tema keha ei reageeri veel hüpnoosile kui ohule,» sosistas Cercy.

«Nojah,» pomises Saadik endamisi, «reguleeriv printsiip on üsna hästi toiminud, kõike seda maha surudes, vastuolusid siludes…»

Äkitselt hüppas ta korraks näost kahvatades püsti, püüdes ilmselt meenutada, mida oli öelnud. Siis puhkes ta naerma. «Üsna nutikas. See on esimene kord, mil seda nalja minuga tehakse, ja viimane ka. Aga härrased, mingit kasu teil sellest ei ole. Ma ei tea isegi, kuidas enda tapmisega hakkama saada.» Tema naer kaikus tühjade seinte vahel.

«Pealegi,» jätkas ta, «koloniseerimisrühmal peaks nüüd suund käes olema. Nad leiavad teid ka ilma minuta üles.»

Ta istus naeratades uuesti toolile.

«Käes!» hüüdis Darrig. «Ta ei ole haavamatu. Miski tappis tema sõbra Alferni.»

«Miski avakosmoses,» tuletas Cercy talle meelde. «Ei tea, mis see võis olla.»

«Oot-oot,» mõtiskles Darrig valjusti. «Reguleeriv printsiip. See peab olema mõni loodusseadus, millest me midagi ei tea. Ja allpool — mis tähendab allpool?»

«Ta ütles, et koloniseerimisrühm leiab meid igal juhul,» tuletas Malley meelde.

«Võtame järjekorras,» ütles Cercy. «Ta võis ka bluffida… ei, ei usu siiski. Me peame ikkagi Saadiku teelt kõrvaldama.»

«Ma arvan, et tean, mis tähendab allpool!» hüüdis Darrig. «Suurepärane. Sellest võib alguse saada uus kosmoloogia.»

«Mis see siis on?» küsis Cercy. «Kas me saame seda kuidagi kasutada?»

«Ma arvan küll. Aga ma pean sellega veel veidi vaeva nägema. Ma vist lähen hotelli tagasi. Mul on seal mõnest raamatust vaja järele vaadata, ja ma tahan mõne tunni segamatult olla.»

«Hea küll,» nõustus Cercy. «Aga mis…?»

«Ei, ei, võib-olla pole mul õigus,» ütles Darrig. «Las ma mõtlen järele.»

Ta ruttas toast välja.

«Kuhu ta teie arvates sihib?» päris Malley.

«Ei mina tea,» kehitas Cercy õlgu. «Tulge, proovime veel pisut seda psühholoogiavärki.»

Kõigepealt täitsid nad Saadiku toa mitme jala kõrguselt veega. Mitte niipalju, et ta ära upuks, vaid just parasjagu, et ta end õige ebamugavalt tunneks.

Sellele lisasid nad valguse. Kaheksa tundi järjest välkusid Saadiku toas tuled — eredad tuled, mis talle laugude alla pidid tungima; tuhmid tuled, et teda teistmoodi häirida.

Järgmiseks tulid helid — kiljatused ja kriisked ning läbilõikav krigisev müra; tuhandekordselt võimendatud hääl, nagu tõmbaks keegi küüntega üle tahvli; ning kummalised imevad häälitsused, hüüded ja sosinad.

Seejärel lõhnad. Siis kõik muu, mida nad oskasid välja mõelda, et inimest hulluks ajada.

Saadik magas selle kõik rahumeeles maha.


«No teate,» ütles Cercy järgmisel päeval, «paneme lõpuks oma neetud pead tööle.» Tema hääl oli kare ja kähisev. Tundus, et psühholoogilised piinad, mis polnud Saadikut üldse häirinud, olid Cercyle endale ja ta meestele mõju avaldanud.

«Kus pagan Darrig on?»

«Murrab ikka veel pead oma idee üle,» ütles Malley habemetüükas lõuga hõõrudes. «Ütleb, et tal on lahendus peaaegu käes.»

«Töötame edasi eeldades, et tal ei tule midagi välja,» ütles Cercy. «Pange pead tööle. Näiteks kui Saadik võib muutuda milleks tahes, milleks ta siis muutuda ei saa?»

«Hea küsimus,» ühmas Harrison.

«See ongi põhiline küsimus,» lausus Cercy. «Pole ju mõtet visata odaga inimest, kes võib ise odaks muutuda.»

«Mis te selle kohta arvate?» küsis Malley. «Eeldades, et ta võib muutuda ükskõik kelleks, mis oleks, kui seaksime ta olukorda, kus teda rünnatakse isegi p ä r a s t muutumist?»

«Ma kuulan,» ütles Cercy.

«Oletame, et teda ähvardab oht. Ta muutub selleks, mis teda ähvardab. Aga mis siis, kui seda ohtu e n n a s t miski ähvardab? Ja seda omakorda veel miski? Mida ta siis teeks?»

«Kuidas te kavatsete selle teostada?» küsis Cercy.

«Vaat niimoodi.» Malley võttis telefonitoru. «Hallo? Andke mulle Washingtoni loomaaed. Kiirkõne.»


Kui uks avanes, pöördus Saadik ümber. Tuppa lükati rahulolematu, vihane, näljane tiiger. Uks prantsatas kinni.

Tiiger vaatas Saadikut. Saadik vaatas tiigrit.

«Väga leidlik,» lausus Saadik.

Tema hääle peale asus tiiger tegutsema. Ta hüppas nagu lahtilastud terasvedru, maandudes põrandal selle koha peal, kus Saadik oli seisnud.

Jälle avanes uks. Teine tiiger tõugati sisse. Ta urises vihaselt ja kargas esimesele kallale. Nad põrkusid poolel teel õhus kokku.

Mõni jalg eemal ilmus Saadik nähtavale ja silmitses neid. Kui uksest tuli sisse erk lõvi, pea püsti, astus ta kõrvale. Lõvi hüppas tema poole, tehes peaaegu kukerpalli, kui ta vastupanu ei kohanud. Inimest mitte leides kargas lõvi kallale ühele tiigritest.

Saadik ilmus uuesti oma toolile ja jälgis suitsetades, kuidas loomad üksteist maha murdsid.

Kümne minuti pärast nägi tuba välja nagu tapamaja.

Aga selleks ajaks oli Saadik juba vaatepildist tüdinud ning lebas lugedes voodil.


«Mina loobun,» ütles Malley. «See oli mu viimane hea idee.»

Cercy vahtis põrandale ega vastanud midagi. Harrison oli nurka maha istunud ja jõi, ilmse sooviga end purju võtta.

Telefon helises.

«Jaa?» ütles Cercy.

«Käes!» hüüdis Darrigi hääl läbi traatide. «Nüüd oleme vist küll õigel teel. Kuulge, ma tulen kohe taksoga sinna. Öelge Harrisonile, et ta otsiks mõned abilised.»

«Milles asi on?» küsis Cercy.

«Kõige all asub kaos!» vastas Darrig ja pani toru ära.

Tema saabumist oodates kõndisid nad nurgast nurka. Möödus pool tundi, siis tund. Lõpuks, kolm tundi pärast helistamist, astus Darrig tuppa.

«Tere,» lausus ta hooletult.

«Mis pagana tere!» urises Cercy. «Mis teid kinni pidas?»

«Teel siia,» ütles Darrig, «lugesin ma Saadiku teooriat. Üsna tubli töö.»

«Kas sellepärast teil läkski nii kaua või?»

«Jah. Ma lasksin taksojuhil end pargis ringi sõidutada, kuni ma seda lugesin.»

«Selle võite vahele jätta. Kuidas on …»

«Ma ei saa seda vahele jätta,» ütles Darrig kummalise pineva häälega. «Kardan, et meil polnud õigus. Ma mõtlen, tulnukate koha pealt. On täiesti õige ja sobiv, et nad meid valitsevad. Tegelikult sooviksin, et nad juba rutem kohale jõuaksid.»

Kuid Darrig ei näinud sugugi enesekindel välja. Tema hääl värises ja näolt voolas higi. Ta murdis käsi, nagu oleks ta ahastuses.

«Seda on raske seletada,» ütles ta. «Niipea kui ma lugema hakkasin, sai kõik selgeks. Ma mõistsin, kui rumalad me oleme, püüdes terves vastastikku sõltuvas universumis sõltumatud olla. Ma mõistsin… ah, kuulge Cercy. Lõpetame kogu selle jama ja võtame Saadiku vastu nagu sõbra.»

«Rahunege maha!» karjus Cercy täiesti rahulikule füüsikule. «Te ei tea ise ka, mis te räägite.»

«Küll on imelik,» ütles Darrig. «Ma tean, mida ma tundsin… lihtsalt enam ma ei tunne niimoodi. Ma arvan. Igatahes tean ma, milles on t e i e häda. Te pole seda teooriat lugenud. Kui te selle läbi loete, saate otsekohe aru, mida ma mõtlen.» Ta ulatas paberipataka Cercyle. Cercy pani sellele silmapilk välgumihkliga tule otsa.

«Sellest pole midagi,» ütles Darrig. «Mul on see peas. Kuulake ainult. Aksioom number üks. Kõik rahvad …»

Cercy virutas talle järsu ja hästi sihitud hoobi ning Darrig vajus põrandale.

«Need sõnad peavad olema semantiliselt häälestatud,» sõnas Malley. «Arvan, et nad on nii kodeeritud, et tekitavad meis teatud reaktsioone. Saadik lihtsalt kohandab teooriat vastavalt rahvastele, kellega tal tegemist on.»

«Kuulge, Malley,» lausus Cercy. «See on nüüd teie töö. Darrig teab vastust või arvas, et teab. Te peate selle temalt kätte saama.»

«Kerge see ei ole,» vastas Malley. «Tal on tunne, et kui ta meile ütleb, reedab ta kõik, millesse usub.»

«Pole minu asi, kuidas te sellega hakkama saate,» ütles Cercy. «Te peate selle kätte saama.»

«Isegi kui see ta tapab?» küsis Malley.

«Isegi kui see teid tapab.»

«Aidake ta mul laborisse viia,» ütles Malley.


Sel ööl valvasid Cercy ja Harrison Saadikut juhtimisruumis. Cercy tabas oma mõtted ringiratast kihutamas.

Mis oli tapnud kosmoses Alferni? Kas seda saab Maal dubleerida? Mis on reguleeriv printsiip? Mida tähendab «kaos kõige all»?

Mida põrgut ma siin üldse teen? küsis ta endalt. Aga niiviisi ei tohtinud ta mõelda.

«Mida see Saadik teie meelest endast kujutab?» küsis ta Harrisonilt. «On ta inimene?»

«Näeb sedamoodi välja küll,» kostis Harrison uniselt.

«Kuid ta ei toimi nagu inimene. Huvitav, kas see on tema tõeline kuju?»

Harrison raputas pead ja pani piibu põlema.

«Millest ta koosneb?» küsis Cercy. «Ta näeb inimese moodi välja, kuid võib muutuda ükskõik milleks muuks. Rünnata teda ei saa: ta kohaneb. Ta on nagu vesi, mis võtab anuma kuju, kuhu see valatakse.»

«No muidugi. Veel pole ju kuju, eks ole? Või on? Mis on peamine?» ühmas Harrison. Ta pingutas, et keskenduda Cercy sõnadele. «Molekulaarstruktuur? Maatriks?»

«Maatriks,» kordas Cercy, ise ka haigutades. «Struktuur. Midagi taolist peab see olema. Struktuur on abstraktne, eks ole?»

«Nojah. Struktuur võib ükskõik millel olla. Mida ma ütlesin?»

«Oot-oot,» ütles Cercy. «Struktuur. Maatriks. Saadiku juures on kõik võimeline muutuma. Mingi ühendav jõud peab olema, mis säilitab tema isiksuse. Miski, mis e i muutu, mistahes moondusi ta ka läbi ei teeks.»

«Nagu jupp nööri,» pomises Harrison suletud silmil.

«Nojaa. Seo ta sõlme, punu köieks, keera ümber sõrme; nöör jääb ikka nööriks.»

«Jajah.»

«Aga kuidas rünnata struktuuri?» küsis Cercy. Ja mõtles, et miks ei võiks ta hoopis pisut magada. Põrgusse too Saadik kõigi oma kolonisaatorite hordidega, tema laseb igatahes korraks silma looja…


«Ärgake üles, kolonel!»

Cercy kangutas silmad lahti ja vaatas Malleyle otsa. Harrison tema kõrval norskas valjusti.

«Kas saite midagi?»

«Mitte kui midagi,» tunnistas Malley. «See teooria on talle ilmselt rängalt mõjunud. Aga mõju ei olnud lõplik. Darrig teadis, et ta o l i  t a h t n u d Saadikut tappa, ja et selleks oli hea ja piisav põhjus. Kuigi ta praegu teisiti tunneb, kartis ta ikkagi, et ta meid reedab. Ühelt poolt ei võinud ta Saadikut kahjustada, teiselt poolt ei tahtnud ta meile halba teha.»

«Kas ta midagi ei räägi?»

«Kardan, et see pole nii lihtne,» ütles Malley. «Teate, kui teil on ületamatu takistus, mis t u l e b ületada… ja ma arvan, et teooria mõjus ta mõistusele samuti kahjulikult.»

«Mida te tahate öelda?» Cercy tõusis püsti.

«Andestage,» vabandas Malley, «ma ei saanud mitte tuhkagi tehtud. Darrig võitles kogu oma mõistuse jõuga selle vastu, ja kui ta enam võidelda ei suutnud, siis — taandus. Kardan, et ta on lootusetult hullumeelne.»

«Lähme teda vaatama.»

Nad kõndisid mööda koridori Malley laboratooriumi. Darrig lamas jõuetult kušetil, silmad jõllis ja klaasistunud.

«Kas teda kuidagi ravida ei saa?» küsis Cercy.

«Šokiteraapia ehk aitaks.» Malley hääl kõlas kõhklevalt. «See võtab kaua aega. Ja tõenäoliselt blokeerib ta kõik, millel on midagi tegemist tolle seisukorra tekkimisega.»

Cercy keeras pööritust tundes pea kõrvale. Isegi kui Darrigit saab ravida, on juba hilja. Nüüdseks on tulnukad arvatavasti juba Saadiku teate kätte saanud ning kahtlemata teel Maa poole.

«Mis see on?» küsis Cercy Darrigi käe juures lebavat paberitükki võttes.

«Ah, ta siin kritseldas niisama,» ütles Malley. «Kas sinna on midagi kirjutatud?»

Cercy luges ette: «Lähemal kaalutlusel mõistan, et kaos ja gorgo Medusa on tihedalt seotud.»

«Mida see tähendab?» küsis Malley.

«Ei tea,» oli Cercy segaduses. «Teda on alati mütoloogia huvitanud.»

«Kõlab skisofreeniliselt,» arvas psühhiaater.

Cercy luges uuesti: «Lähemal kaalutlusel mõistan, et kaos ja gorgo Medusa on tihedalt seotud.» Ta silmitses paberit üksisilmi. «Kas pole võimalik,» küsis ta MalleyIt, «et ta katsus meile mõne vihje anda? Püüdis end petta, nagu annaks midagi, aga samal ajal ei annaks ka?»

«Võib küll olla,» nõustus Malley. «Ebaõnnestunud kompromiss — aga mida see võiks tähendada?»

«Kaos.» Cercy mäletas, et Darrig oli oma telefonikõnes seda sõna maininud. «Kas see polnud kreeka müüdi järgi mitte universumi algolek? Vormitus, millest kõik alguse sai?»

«Justkui midagi niisugust jah,» ütles Malley. «Ja Medusa oli üks kolmest õest, kellel olid õudsed näod.»

Cercy seisis viivu paigal, jõllitades paberit. Kaos… Medusa… ja organiseeriv printsiip. No muidugi!

«Ma arvan…» Ta pöördus ja jooksis toast välja. Malley vaatas talle järele; siis täitis ta süstla ja järgnes.

Juhtimisruumis karjus Cercy Harrisoni peale niikaua, kuni too teadvusele tuli.

«Kuulge,» ütles ta. «Ma tahan, et te kiiresti midagi ehitaksite. Kas te kuulete mind?»

«Jahjah.» Harrison pilgutas silmi ja tõusis istuli. «Kuhu teil nii kiire on?»

«Ma tean, mida Darrig tahtis meile öelda,» ütles Cercy. «Tulge, ma räägin teile, mida ma tahan. Ja teie, Malley, pange see süstal ära. Ma pole hulluks läinud. Tahan, et muretseksite mulle ühe raamatu kreeka mütoloogiast. Ja tehke kähku.»

Kell kaks öösel kreeka mütoloogiat leida pole sugugi kerge ülesanne. FJB meeste abiga ajas Malley mingi raamatukaupmehe voodist üles. Ta sai raamatu kätte ja tõttas tagasi.

Cercy oli erutatud ja ta silmad olid punased. Harrison ja tema abilised nägid vaeva kolme tobeda välimusega seadeldise kallal.

Cercy kahmas Malleylt raamatu, vaatas sealt midagi ja pani raamatu ära.

«Võimas teos,» ütles ta. «Nüüd on meil kõik olemas. Valmis, Harrison?»

«Peaaegu.» Harrison koos kümne abilisega kruvisid viimaseid detaile külge. «Kas te võiksite mulle öelda, mis asi see on?»

«Mulle ka,» lisas Malley.

«Ega ma midagi salajas hoida taha,» ütles Cercy. «Mul on lihtsalt kiire. Seletan teile töö käigus.» Ta tõusis püsti. «Olgu pealegi, äratame siis Saadiku üles.»


Nad jälgisid ekraanil, kuidas elektrilaeng hüppas Saadiku voodisse. Otsemaid oli Saadik kadunud.

«Nüüd on ta osa sellest elektronide voost, eks ole?» küsis Cercy.

«Nii ta meile ütles küll,» lausus Malley.

«Aga sealjuures säilitab ta ikkagi oma struktuuri,» jätkas Cercy. «Et omaenda kujusse tagasi pöörduda, peab ta ju seda tegema. Käivitame nüüd esimese lõhusti.»

Harrison ühendas masina vooluvõrguga ja saatis abilised minema.

«Siin näete elektronide voo jooksvat graafikut,» seletas Cercy. «Kas märkate erinevust?» Graafikul paistis hulk ebaühtlasi tippe ja vagusid, mis pidevalt tasandusid ja muutusid. «Kas mäletate, kui te Saadikut hüpnotiseerisite? Ta rääkis oma sõbrast, kes oli kosmoses surma saanud.»

«Õige küll,» noogutas Malley. «Tema sõbra oli tapnud miski, mis oli lihtsalt esile kerkinud.»

«Ta ütles veel midagi,» jätkas Cercy. «Ta rääkis meile, et universumi organiseeriv jõud surub tavaliselt niisugused nähtused maha. Mida see teile ütleb?»

«Organiseeriv jõud,» kordas Malley pikkamisi. «Kas Darrig mitte ei öelnud, et see on uus loodusseadus?»

«Ütles küll. Aga mõelge, mida see endaga kaasa toob, nagu Darrig oletas. Kui organiseeriv jõud on mingi tegevusega hõivatud, peab olema miski, mis sellele vastu töötab. See, mis vastandub korrale, on…»

«Kaos!»

«Seda Darrig mõtleski ja meie oleks pidanud sellest aru saama. Kaos on kõige all, ja sellest kerkis esile organiseeriv printsiip. Kui me seda nüüd õigesti mõistame, siis too printsiip püüdis algset kaost maha suruda, kõike korrapäraseks muuta.

Kuid kaos murrab ikka veel kohati esile, nagu Alfern tunda sai. Korraldav jõud võib ju kosmoses nõrgem olla. Igatahes on need kohad ohtlikud, seni kui organiseeriv printsiip nendega tegelema asub.»

Ta pöördus puldi poole. «Hea küll, Harrison. Pange teine lõhusti ka käima.» Mäed ja orud graafikul muutusid. Nad hakkasid hullumeelseid, mõttetuid kujundeid moodustama.

«Vaatleme Darrigi sõnumit selles valguses. Kaos, nagu teame, asetseb kõige all. Kõik moodustus selle põhjal. Gorgo Medusa oli miski, m i l l e  p e a l e  e i  o l n u d  v õ i m a l i k  v a a d a t a. Tuletage meelde, ta muutis inimesed kiviks, hävitas nad. Niisiis, Darrig leidis seose kaose ja millegi niisuguse vahel, mida ei saa vaadata. Kõike seda mõistagi Saadikut silmas pidades.»

«Saadik ei või vaadata kaost!» hüüdis Malley.

«Nii see ongi. Saadik on võimeline lõpmatuks hulgaks teisenemisteks ja muutumisteks. K u i d  m i s k i — maatriks — ei saa muutuda, sest muidu ei jääks midagi järele. Selleks, et hävitada midagi niivõrd abstraktset nagu struktuur, vajame me seisundit, milles ükski struktuur ei või püsima jääda. Kaose seisundit.»

Kolmas lõhusti lülitati võrku. Graafik nägi välja nii, nagu oleks purjus sajajalgne seda joonistada püüdnud.

«Harrison mõtles need lõhustid välja,» ütles Cercy. «Ma ütlesin talle, et mul on vaja elektrivoolu, millel pole absoluutselt mitte mingit järjekindlat rütmi. Lõhustid on tegelikult raadiosegajate lisand. Esimene muudab elektrilist rütmi. See ta eesmärk ongi: tekitada arütmiat. Teine püüab hävitada esimesest järele jäänud struktuuri; kolmas püüab muuta olematuks esimese kahe tekitatud struktuure. Siis saadetakse need tagasi, ja vooluvõrk purustab süstemaatiliselt igasuguse järelejäänud süsteemi — nii ma loodan.»

«Ja see peab siis tekitama kaose?» küsis Malley ekraanile vaadates.

Mõnda aega kostis ainult masinate undamist ja graafik hüples hullumeelselt. Siis ilmus Saadiku toa keskele täpp. See võbises, tõmbus kokku, laienes.

Mis juhtus, oli kirjeldamatu. Nad teadsid ainult seda, et täpi sees oli kõik lakanud olemast.

«Lülitage välja!» hüüdis Cercy. Harrison vajutas lülitile.

Täpp kasvas suuremaks.

«Millest see tuleb, et meie võime seda pealt vaadata?» küsis Malley ekraani silmitsedes.

«Perseuse kilp, mäletate? Seda peeglina kasutades võis ta Medusat vaadata.»

«Laik kasvab ikka edasi!» hüüdis Malley.

«Teatud riskitegurit tuli muidugi arvestada,» ütles Cercy. «Alati on võimalus, et kaos kontrollimatult laieneb. Kui nii juhtub, pole erilist tähtsust, mis…»

Laik lakkas kasvamast. Selle servad kõikusid ja lainetasid ning seejärel hakkas ta kahanema.

«Korrastav printsiip,» lausus Cercy ning vajus toolile.

«Kas Saadikust on midagi näha?» küsis ta mõne hetke pärast.

Laik väreles ikka veel. Siis see kadus. Otsekohe kaikus plahvatus. Terasest seinad paindusid sissepoole kõveraks, kuid pidasid vastu. Ekraan kustus.

«Laik kõrvaldas toast kogu õhu,» seletas Cercy, «ühtlasi ka mööbli ja Saadiku.»

«Ta ei kannatanud seda välja,» ütles Malley. «Ükski süsteem ei saa süsteemituse olukorras püsima jääda. Ta on nüüd sealsamas, kus Alfern.»

Malley hakkas naeru kihistama. Cercyl kippus samuti naer peale, kuid ta võttis end kokku.

«Rahu,» ütles ta. «See pole veel kõik.»

«Oh küll! Saadik…»

«On mängust väljas. Aga meie kosmosenurga poole on ikkagi teel tulnukate vägi. Nii võimas vägi, et oma vesinikupommiga ei suuda me seda isegi mitte kriimustada. Nad otsivad meid taga.»

Ta tõusis püsti.

«Minge koju ja magage end välja. Mul on tunne, et homme peame hakkama mõtlema, kuidas maskeerida üht planeeti.»


«Täheaeg» 1991; talv
Tõlkinud Heli Greenbaum
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

Advertisements
%d bloggers like this: