jump to navigation

Etüüd. Tanel Rõigas

Pärast hoolikat radarikontrolli jõudsid nii Ray kui ka Frank veendumusele, et midagi laevasarnast lähedalasuva planeedi ümber polnud. Ray lülitas automaatika sisse ja mõlemad suundusid meeskonnaruumi.

“Kohati tuleb tahtmine sulle su žestide eest vastu molu anda,” tähendas Ray, vaadates, kuidas Frank end tugitooli sätib. “Mingis ajaloolises filmis oli üks samasuguste kommetega krahv…” “Vaata aga vaata, mis pahnaga sa vabal ajal tegeled,” nentis teine. “Mis nendesse filmidesse puutub, siis üks ajaloolane, keda ma Keskplaneedil kohtasin, pani mulle südamele, et ma ei usaldaks ühtki olustikku, riidehilpu ega ammugi süzeed ainsaski ajaviiteteoses, mis käsitleb kaugemat aega, kui kakssada aastat tagasi. Ma arvan, et žestid võib olustikuks lugeda.” “Vaadake komandör Hairlow` kangelastegusid,” resümeeris Ray. “Eriosakond, nii nagu ta on. Ühe seeria ma jaksasin isegi ära vaadata, kuigi igav oli. Sulle kuluks ka ära, komandör Steen, seal olid nii liigutavad stseenid suhetest oma alluvatega…”

Frank ohkas. “Olgu, siin planeedil katan su iga hädaohu korral oma rinnaga. Nüüd oleks igatahes aeg panuseid teha. Mina pakun, et hüpnokiirgur hakkab siinse keele peale streikima – planeet on kahtlaselt roheline.” “Humanoidid,” lausus Ray kaalutlevalt. “Sinised,” täiendas Frank. “Mitte mingit kosmosetehnikat.” “Stopp, nii pole aus. Radariandmed kinnitavad, et ei ole.” “Paks helesinine diktaator massiivsel troonil,” tegi Ray uue pakkumise. “Looduslapsed,” vaidles Frank vastu. “Sealjuures kalurid – kütid, ilma igasuguse põllumajanduseta, banaan puu otsas ja aborigeen, suu lahti, all.” “Suur piraadilaevastik seilab piki kaldaid.” “Kuus täis, aitab. Anna ülesandepakett.”


Halva uudise tõi Keapile tema lemmiklaps Lik-Gen. Heledanahkne, sihvakas, siniste silmadega nooruk ulatas rahva armastatud heategijale kile fotoga. Pilt oli kahemõõtmeline ja ebaloomulikes värvides, kuid Keap muutus näost. Ta ütles midagi, millest Lik-Gen aru ei saanud – ent nooruk aimas. Emakeelt ei rääkinud Keap kunagi.

“Frank Steen ja Ray,” sõnas ta seejärel. Kuna hääldus oli kohalik, taipas Lik-Gen, et tegu on nimedega. “Nii, nüüd on häda majas. Võtke oma korravalvurid, ja pange jälgima, kellega nad kokku puutuvad. Ühtki meest ärge seltskonda sokutage, nemad taipavad jalamaid. Ja kutsuge ohvitserid kokku. Kui kusagil on näha tundmatut tehnikat, teatage kohe mulle. Need kaks tüüpi on ülimalt ohtlikud.” “Aga nad on ju teiesugused,” ütles Lik-Gen imestunult. “Minusuguseid on väga erinevaid,” ohkas Keap. “Olgu, nüüd tuleb nii mõndagi rääkida…”


Keap viskas lauale pikliku karbi ja surus hooletult oma liistakul nuppu. “Palun. Kõige ehitum neist on valitsusjuht… ma ei mäleta tema nime. Ainus erariides inimene grupis ongi Frank Steen. Pilt tehti planeedi esimese kosmosejaama valmissaamise puhul.”

Toas oleks nagu viibinud veel kuus inimest. Lik-Gen teadis teiste Keapi veidrusi puudutavatest juttudest hologramme küll juba ette, kuid kujutiste tõepärasus ruumis üllatas teda ikkagi.

Esiplaanil seisis valitsusjuht. Tema valvsalt fotogeeniliseks seatud ilme meenutas noorukile pärimusi koduplaneedilt, kunagist nüüdseks juba unustusse vajunud riiklikku süsteemi, regaalidki erinesid vanadest piltidest vaid kujult ja paigutuselt riietusel. Viimase lõige oli lõivu maksnud kohalikele traditsioonidele mugavuse ees. Neli vähemate kaunistustega meest tuletasid samuti meelde vanu pilte: milleski omavahel sarnased hallid näoilmed; sisseharjunud kehahoiak – mehed, kes on rahva poolt esiletõstetud , seisavad tema eest, toetades juhti ja teades oma kohta.

Kuues inimene erines ülejäänutest igati. Kõigepealt jättis selle mulje loomulikult riietus. Ta kandis tunduvalt mugavamaid ja ilma igasuguste eraldusmärkideta rõivaid, polnud kammitsetud hoiakust ja ka tema näoilme vajas põhjalikumat analüüsi. Kõigepealt, erinevalt ülejäänutest pildil, ei püüdnud ta oma olekuga ilmselt mitte midagi väljendada.

Mehel olid küllalt vabas soengus tumedad juuksed, kandilisena tunduv nina ja lähemal vaatamisel veidi igavlev pilk. Uskudes lõua väljendusrikkusesse, võis Steenile omistada küllaldase enesekindluse, kuid ka siit polnud leida erilist esiletükkivust. Mehe suujoon paistis pildil väljendavat teatud kärsitust.

“Mida selline ilme tähendab?” mõtiskles Lik-Gen valjusti. Keap reageeris peaaegu kohe. “Ükskõiksust,” ütles ta kõveralt muiates. “Meil on seda küllalt raske mõista, aga Franki ei huvita selline protseduur, ilma milleta valitsusjuht oma olemasolu ette ei kujuta. Milleks talle mingi kolkaplaneet, mida tähendakski uudistesaatesse sattumine riigipea kõrval? Tal pole ju üldse mingit pistmist selle planeedi elanikkonnaga, kelle huvides too show käib, tema täidab oma ülesannet.”

Lik-Gen jalutas üle toa ja vaatas Steeni kujutisele otsa. “Kas ta esindab kedagi?” päris ta mõistmatult. “Nii?” Keap ohkas. “Sellest ongi eelkõige vaja aru saada,” ütles ta. “Frank Steenil pole taskus uhket pitseritega mandaati – muidugi võib ta selle endale valmistada, kui ta arvab sellest endale tulu tõusvat. Tema ja temasugused opereerivad terve galaktikaga. Muide, just tänu sellele mentaliteedile on meil võimalik, kuigi üpris ebatõenäoline, neid lüüa.”

“Järgmine foto. Klassikaline operatsioon Ecco-5`l. Esiplaanil Steen, taga tema partner Ray. Operatsioon oli Steeni jaoks mõneti ebatüüpiline, Eriosakonnal leidub küll ja küll paremaid terroriste, Frank on rohkem intellektuaalsete ülesannete jaoks. Tuli hõivata teineteist dubleerivad satelliit või planeedil asuv baas. Kuna Steen ja Ray olid seal ainult kahekesi, pidid nad lõpuks taanduma. Riist, mis Ray`l käes on, kujutab endast tüüpilist MF multirelva – suure laskevõimsusega kuulipilduja ning laser, paigutatuna ühte kesta. Pilt on tehtud nende endi poolt.”

Sedapuhku hõlmas hologramm ka ruumi. Keapi tagasihoidlikust toast oli saanud mitmete pultide ja ekraanidega ruumika saali osa. Frank seisis kergelt muiates ühe seina juures, valmistudes mingit klahvi puudutama. Taamal istus teine noormees üpris mugavas asendis toolil, olles toetanud aukartustäratava välimusega relva tooli najale. Kaaslane oli Frankist veidi pikem ja veelgi vähemütlevama näoga.

Üsnagi huvitav kuju see Ray,” tähendas Keap. “Ainuke teadaolev inimene, kes Frankiga sõbrustab. Ray on põlvkonna võrra hiljem koolitatud, juba kaasaegses mõistes eriosakonna väljaõppega.” “Kas Steen siis pole?” imestas Lik-Gen. “Steeni koolitati veel impeeriumi ajal, Eriosakond alles kujunes välja,” selgitas Keap. “Praktiliselt on Steenil kaks haridust – tema õppeaeg langes MF reformidega kokku. Eriosakonda vajas just Maa Föderatsioon, impeeriumiajal aitas sõjaväestki. Ray on saanud juba täisväljaõppe Eriosakonna stiilis.”

“Nüüd üks ebatavaline pilt – koht sama, lahing välioludes. Frank hoiab siin relva käes. Arvestades, et Zen-3’l tulistas Ray Franki kattes surnuks nelikümmend kaks sõdurit, pole Frankil ka olulist vajadust kuulipildujaga ringi käia. Siit järeldus – proov Franki ootamatult maha lasta ei tasu vaeva, vähemalt mitte eeldusel, et ta seda kas või aimata oskab. Ray tapab kas või mõnisada eraisikut, kui need talle tuletrajektooril ette jäävad.”

Lik-Gen vaatas Keapi mõtlikult. “Aga mispärast te üldse eeldate, et nad on vaenulikud?” päris ta seejärel. Keap muigas jälle kõveralt. “Sellepärast, et nad on Eriosakonnast,” vastas ta siis. “Sellisel planeedil saab neil olla ainult üks ülesanne – rikkuda Maa Föderatsiooni “Deklaratsiooni neutraalsetest välissuhetest”, mis sätestab, et Maa Föderatsioon ei sekku nende planeetide siseasjadesse, kes ei soovi selleks sõlmida lepinguid, Kõige tõenäolisemalt leidis valitsus, et siia on sobilik rajada sõjaväebaas. Frank ja Ray on siin selleks, et saavutada planeedi rahvajuhtide nõusolekut – või näiteks panna pukki juhid, kes nõusoleku annavad. Kui nad sellega hakkama saavad, pole see neil esimene ega viimane kord.”

“Kas Eriosakond sellega tegelebki?” “Oh ei. Nad tegelevad kõigega. Piraatkaubandus Galaktikas, opositsioon Maa Föderatsioonis, kiilu ajamine kõigis süsteemides, mis võiksid MF vastu ühineda, omaaegse lahingutest jäänud sõjatehnika äravarastamine leidjate käest – ühesõnaga kõik, mida MF seaduste järgi sõjavägi teha ei tohi. Ametlikult on Eriosakond midagi kunagise kriminaalpolitsei sarnast ning arvukad filmid keerutavad nende ümber kena õilsuse ja vapruse kookoni.”

Keap tonksas veel kord küünega tal peos olevat liistakut ja tuba sai endise kuju. “Aga… Tohib asjasse mittepuutuva küsimuse esitada? Te olete tohutult ära teinud meie planeedi tehnika arendamiseks, aga näiteks needsamad ruumilised pildid…” Keap ohkas. “Kui mul poleks noorusaegadel saadud tehnilist haridust, jäänuks teie õnnis planeet ka firmast “Keap ja Co.” ilma. Ma olen nii pagana kaua Eriosakonna instruktorina töötanud, et tundub isegi hea, kui palju ma meie tehnikast lahti olen mõtestanud ja suutnud siin tootmise korraldada. Hologramm on kasutajale küll tohutult lihtne, ent välja mõelda minu jaoks ületamatu. Lõpuks kujutab ta endast ainult mänguasja, aga kui palju on juba kas või minu laevas asju, mida läheks siin hädasti vaja…”

Muidugi, kui saabub MF, saate mänguasju enam kui küll. Teie põlvkond on võib-olla rahul, järgmine juba mässab ja taotakse maa sisse ning ainult pagan teab, milliseks kujuneb kolmas põlvkond, kui selline üldse muidugi tuleb…”


“Ray, ära jonni,” tähendas Frank skeptiliselt. “Siin o n midagi viltu,” jäi Ray enda juurde kindlaks. “Tehnika peaks isoleeritud planeedil kindlasti erinema meile tuttavast disaini poolest, rääkimata juba siinse arengu ebaühtlusest. Just nagu oleks keegi võtnud peotäie leiutisi kusagilt kultuurist ja siia maha visanud. Aga kus on tolle kellegi jäljed? Kus on püstitatud suure kollasenäolise mehe ja tema sigarikujulise raketi monument?” “Sina peaks küll rahul olema,” ühmas Frank.”Paarkümmend opositsioonimeelset kõlupead meil juba on, ja riigipöörded on just sinu eriala. Aga kollasenäoline… Piraadid need ei ole, ideedemüük pole nende moodi, liiati oleks nad siia kaubanduskeskuse rajanud. Aga hoopis rohkem häirib mind siinne paadunult demokraatlik mõtteviis. Äärmiselt mandunud ühiskond!” Meeldiv paigake vanaduspuhkuseks,” tähendas Ray.”See rass eksisteerib oma praeguselgi tasemel arvatavasti vaid tänu sellele, et esialgu teda banaanipuu juurde ei lastud.”

“Selles vanaduspuhkuse mõttes midagi on,” arvas Frank. Nad olid end küllalt mugavalt sisse seadnud, otsides esialgseks peatuspaigaks asustuse ääreala. Juba esimestest kontaktidest aborigeenidega taipasid nad, et mahuvad, hoolimata oma tumedamast nahavärvist ja veidratest jäsemetest, küllalt hästi kohalikku filosoofiasse. Paari nädalaga olid kohalikud nad omaks võtnud.

Planeedi loodus meenutas tõepoolest maalilist kaitseala, tõsi, seda ühel kontinendil. Ainuke rass oli kulutanud peaaegu kolmandiku oma eksisteerimisajast, enne kui jõudis läbi vulkaanilise põrgumöllu ja parajalt suure ookeani ületamisel välja teiselt kontinendilt tõotatud maale. Tänu “banaanipuule”, nagu Ray väljendus, lokkasid päris mitmed usundid, mis mõnesaja aasta eest lubaduse maapealsest paradiisist edukalt täitsid.

Rass ise nägi välja küllaltki humanoidne, kuigi erines inimesest tublisti. Esindaja oli veidi pleekinum ja tunduvalt pikem, varustatud hoopis liigestatumate kätega ja nende jaladki olid reliktina haardevõimelised. Usklikena ei pidanud aborigeenid pärast uue ala hõivamist sõdu. See oli rahvas, kellel oli aega küll ja küll.

Pärandina edasiantud hierarhiast oli siiski midagi säilinud, nii mõnigi traditsioon ei meeldinud kõigile ja Frankil läks peatselt korda koondada enda umber grupp noori, kel muutuste vastu midagi polnud. Nende suhtumine sõjasse ja vägivalda oli aga nii eitav, et Frank tundis end kohapeal tammuvat.


Keap ohkas sügavalt. Mõnes mõttes oleks praegu kergem, kui ma omal ajal laeva õhku lasknuks, nagu kavatsus oli, mõtles ta. Nüüd võiks rahulikult oodata, kuni andekas poiss Steen mulle käe õlale paneb. Ent laev on alles, relvastatud, ja järelikult tuleb võidelda. Rohkem ei ohka, ütles Keap iseendale ja torkas identifikaatori luugi kõrvale pilusse.

Teine plaan oli mul ju edasi sõita, kui MF planeedile jõuab, meenutas Keap. Teadsin liiga hästi Eriosakonna süsteemi ja uskusin, et kakelda pole mõtet. Aga ma olen nende aastatega juba liiga vanaks jäänud, mul on soliidne positsioon ja mulle meeldib see planeet. No oota, andekas poiss, küll ükskord ka sulle labaruu pähe kukub, lõpetas Keap oma mõtiskluse kohaliku kõnekäänuga. Ta seisis oma laeva juhiruumis ja lülitas peapuldi sisse.

Hüperruumimajakas tuli peaaegu kohe kuuldele. Keap muigas. Härra Keaton oli omal ajal teinud vea, jättes Keapi eriosakondlase koodi annulleerimata – Eriosakonna infokanal andis traditsioonilise signaali valmisolekust.

Viie minutiga sai Keap teada, mida Frank Steen planeedilt otsis.

Siinses galaktikanurgas, vaid kaheteist valgusaasta kaugusel oli kahjutuks tehtud piraadikeskus. Kellegi rinda riputati aurahasid, Eriosakond pälvis tänu, sõjavägi oli, nagu alati, tasemel – ja samas teadis Keap, et keegi sai Eriosakonna mugavas majas, MF administratiivkeskusel Keskplaneedil pähe. Keskus oli olnud suur – järelikult juba pikemat aega oli kellegi tähelepanematuse tõttu kahjustatud MF majandushuve. Õigupoolest olid piraadid, hoolimata oma poeetilisest nimetusest, lihtsalt kunagised MF kodanikud, kes leidsid, et ilma emamaa kontrollita on äri ajada tunduvalt tulusam või vähemalt vabam. Osa hankis oma kaupa küll ka ehtsal piraadikombel, kuid, mis peamine, keegi neist ei tahtnud midagi teada MF juhtivast osast galaktikas. Nad rikkusid majandusembargosid, toetasid lausa mässajaid – ja loomulikult müüsid kõike odavamalt, kui MF. Niisiis, vältimaks MF huvide edasist kahjustamist, tuli kusagilt keskuse ümbrusest leida kohta MF sõjaväebaasile. Keap kehitas õlgu ja nentis, et oli õieti arvanud.

Huvitav, mida kuradit ma selle laevukesega õieti peale hakkan? mõtles Keap äkki vihastades. Steenil on korraks vilistada, ja maandub patrull täies aus ja hiilguses, viis suurepärast ja läbiproovitud sõjalaeva, pardal kohusetundlik käske ootav meeskond… Ta ei vilista, lohutas mees end ebakindlalt. See oleks agressioon ja just seetõttu ongi siin vaid Frank ja Ray… ja ta ei vilista ka seetõttu, et see näitaks tema mittehakkamasaamist.

Aga ta saab ju hakkama, mõtles Keap pealetükkiva õudusega. Ma olen teda ju isegi koolitanud. “Vait, vanamees!” käratas ta samas valjusti. “Sina, eriosakondlane, oled nüüd patrioodi rollis, ja oska siis olla!” Hetkeks tundus Keapile midagi veidrana. Siis ta taipas. MF’s valmistatud laeva ruumides ei kajanud. Oi naiivsust ja barbaarsust! No on alles planeet!


“Staap on koos,” teatas Lik-Gen. Keap nentis mõttes, et kui Steeni operatsiooni nurjaajamisel pole seni muid edusamme, siis vähemalt usaldus tema, Keapi vastu on märgatavalt kasvanud. Eriosakonna komandör-instruktorist mingi planeedikese vägede staabiülemaks – milline karjäär…

Keap vaatas oma võitlejaid küllalt kinnisel ilmel. Kui olla humanist, peaksin ma nad viisakalt kodudesse tagasi saatma, arutas ta endamisi. Siin nad istusid, mööda Keapi laeva meeskonnaruumi laiali, harjumatud laigulised riided seljas ja päevinäinud torud vöödel rippumas, kõige erinevamas vanuses ja küllap ka kõige erinevamalt asjasse suhtumas.

Planeedil oli pärast paradiisi kättevõitmist säilinud traditsioonina isegi teatud võitlusvõime. Kuigi relvi enam ei toodetud, säilitati olemasolevad. Rahvaarvu kasvades kahanes pidevalt sõjaväelaste meessoost järeltulijate hulk – traditsiooni järgi pidi relvaga ümber käia oskama vaid vanim poeg planeedil esinevas perekonna analoogias (see süsteem erines Maa omast tublisti).

Keapi staapki oli formeeritud põlvkondadetaguste sõjaliste juhtide järeltulijatest. Mingeid juhtimiskogemusi neil muidugi ei olnud, kuid ranged pärimisreeglid tegid võimatuks kedagi teist kasutada. Kokkuvõttes – sõjategevus härra Steeni ja tema võimalike toetajate vastu pidi ainuvõimalikult kujunema lühikeseks ja hõlmama väikest arvu inimesi, nii et vajadust armeetaolise struktuuri järele Keapil ei olnud.

“Esimene samm, mille me astume, on küllalt lihtne,” alustas Keap. “Nagu teada, on härra Steen kaasa haaranud umbes paarkümmend tegelast kohapealt. See jõuk tuleb likvideerida. Kui Franki ja Ray’d nendega kaasas pole, on teostamine küllalt lihtne. Tõsi, kuna Steen on nad võib-olla relvastanud, ei saa lahingut korraldada, vaid nad kõik tuleb hävitada äkkrünnakuga. Kogunevad nad tavaliselt Uhri juurde, see tähendab, et sealt väljumisel tulebki nad maha lasta. Selle, et neid kahte pole ülejäänutega koos, korraldan ma ise.”Keap jälgis oma sõnade mõju. Kas nad on võimelised inimest tapma, mõtiskles ta. Tõsi, kiskjaid nad hävitavad, Steeni pihta laseksid küll – aga need relvastatud tüübid on minu komandöride rassi esindajad. Nende seisukohast muidugi midagi marutõve taolist, aga tappa?

Mehed vaatasid oma tumedanahkset heategijat tuimade nägudega. Temaga ei vaielda, teadsid nad. Ta oli eksimatu, ta polnud kunagi varem peale surunud, käskinud – ent nüüd oli see loogiline. Keap oli neile tuhat korda tõestanud, et võimatu on võimalik, et nende teadmised võivad olla valed, et ravimatu on ravitav ja väärtusetu on väärtuslik. Eksisteeris olukordi, kus üks pidi juhtima – nagu eksisteeris jumal teab mis väärtusetust jamast toodetud kerge ehitusmaterjal, arstivad masinad, asemelepandavad silmad ja kõik muu, mida ei tuntud planeedil enne Keapi valge laeva maandumist. Järelikult tuli tappa.

“Niisiis, nüüd vaatame Frank Steenil, Ray’l ja meie noortel võimalikult olemasolevat relvastust,” jätkas Keap, kui tema plaanile vastuväiteid ei tulnud. “Mul pole neid küll kuigi palju, aga operatsioonideks jagub…”


“Meie aktsiad lähevad ülesmäge,” teatas Frank uksest sisse astudes. “Meie lambakari relvastub ja on kenakesti organiseerunud.” “Kus sa jälle jõlkusid?” päris Ray tülpinult. Siinne tegevus ei vastanud tema mõttelaadile. “Kõndisin ümber linna. Seal on sisse seatud terve armaada mingeid valveposte väga koledate torudega.” “Ükskord jääd sa minuga nõusse,” tähendas Ray. “Millegi nii rumala peale aborigeenid küll oma peaga ei tule. Muide, mida sa mõtled meie aktsiate ülesmineku all?” “Sedasama,” lausus Frank süngelt muiates. “Varsti näed. Muide, meie kaastöölised lüüakse maha. Need mehed olid seal selliste nägudega, et nad kasutavad oma torusid, ja vaevalt et esimene löök meie pihta tuleb.” “Siis me peame ju jälle otsast hakkama?” “Vastupidi.” Ray ei saanud aru.

“Muide, veel üks hea uudis. Meie poisid võtsid relvad vastu,” jätkas Frank mõne aja pärast. Ray elustus. “Jah?” “Ma pidin neile tükk aega seletama, et nendega saab ka märki lasta,” muigas Frank. “Tõsi küll, demonstratsioon mõjus veenvamalt. Pärast tunniajalist paugutamist provotseeris Um-Sijai jalamaid vaidluse, kas selliste mänguasjade omamine ainult pärimisjärgluse alusel on õigustatud või ei. Ma vihjasin, et relvi kasutatakse ka teiseks otstarbeks, ja saatsin nad patrulle vaatama. Tulid, ja olid üpris segaduses. Rääkisin nende lõbustamiseks tükk aega parlamentaarsest süsteemist ja lisasin paar vihjet, mida opositsiooniga aeg-ajalt tehtud on.” “Oma praktikast?” muigas Ray. “Ei. Muide, nad ei saanud aru, miks nii tehti. Inimesi ju ei tapeta…” Üle Ray näo jooksis pilv.


Keap meenutas.

Viimane kohtumine Keatoniga toimus mehe kabinetis. Keap uuris Eriosakonna Komandöri nägu ja avastas kohkumusega, et kortse pole küll märgata, kuid vana sõber hakkab paksuks minema. Soovitaks talle dieeti, mõtles Keap masinlikult ja ta pilk langes Keatoni käele. See lebas rahulikult laual, sõrmus sõrmes siramas. Ei värisegi, nentis Keap hajameelselt.

“Anthony, sulle ei tundu, et me hakkame vanaks jääma?” “Mina igatahes mitte,” mühatas Keaton. Hm, võib-olla on tal õigus, mõtles Keap. Mina olen ju ainult instruktor, tema aga Komandör. “Palju neid veel aktiivsel tööl on, kellega me koos Eriosakonna rajasime?” “Me ju ise tahtsime, et ta oleks isetäiustuv struktuur,” lausus Keaton. “Me järeltulijad on sobilikumad seda juhtima. Siit küll midagi vanadusele viitavat ei leia.” Isetäiustuv, mõtles Keap. Me ju kõik uskusime, et teame, mida me loome. Tõsi, igaüks uskus erinevalt – Rom pimesi, mina idealistlikult, Eldridge kohusetundliku lootusega helgele homsele. Ainult Keaton ei vaevanud endal ettekujutamisega pead, ja ehk seetõttu ongi meist kõigist kaugemale jõudnud: isetäiustuva struktuuri juht ja teine mees valitsuses.

Meil pole ju tolerantsi, taipas Keap äkki. Too uus põlvkond hakkab mulle vastu eelkõige sellepärast, et ma ei oska mõista ega taluda midagi tõeliselt uut oma koha peal. Tõsi, Keaton omab tolerantsi meist kõigist veel kõige vähem, kuid ta ei tunneta pealetulevat uuena. Kuuldavasti olevat just tema hiljuti Frank Steeni komandöriks teinud, nii et ajaga kaasaminek on täiesti märgatav.

“Nii et sina siis pensionile minna ei kavatse,” püüdis Keap jutule kelmikat tooni anda. “Ehk lähed veel mõnda ülesannetki täitma?” “Nojah, selles mõttes pole me ehk tõesti enam need,” möönis Keaton. “Õnneks on mul alati nooremaid, keda saata. Kohati vaatan neid ja hakkab kahju, et Eriosakonna lõime alles meie. Oleksime saanud parema väljaõppe.”

Keap tunnetas järsku selgesti, et Eriosakonnas pole tal enam midagi teha.

“Mina aga lähen jälle,” ohkas Keap püsti tõustes. “Kindlat tooli sulle istumise alla!” “Head kulgemist,” soovis Keaton viisakalt. Eh, William, ma räägiksin sinuga hoopis teist juttu, kui meie töötaja aruanne sinu reaktsioonist viimase lojaalsuskontrolli ajal olnuks teistsugune. Aga kuna sa oled endiselt meiega, andestame sulle su jorinad ja nendime, et sa oled tõepoolest vanaks jäänud.

Keapi ei hakatud otsima, kuna Eriosakonnas ei osatud kaduma läinud kaubalaeva ja mehe lahkumist seostada. Oma rolli mängis ka Keatoni veendumus, et Keap, kellel raha küll, otsustas lihtsalt kuhugi vaiksesse kohta vanaduspuhkusele minna. Infoteenistusele anti leebe soovitus mehe väljailmumine MF planeetidel registreerida, laev, nagu kõik samasugused juhtumid, kirjutati piraatide kontosse. Keap aga istus oma “Kajakaks” ristitud laevas ja uuris perifeeria kaarti. Tal vedas – juba kolmas planeet, mille ta välja oli valinud, kõlbas elamiseks.

Tookordsest oli möödas MF aja järgi seitse aastat. Esialgu hoidis Keap oma identifikaatori abil Eriosakonna kanalit kasutades end Keskplaneedil toimuvaga kursis, kuid ta huvi vaibus järk-järgult. Viimast korda oli ta hüpermajakat kasutanud kaks aastat enne Steeni jõudmist planeedile. Sealt pärinesid ka Lik-Genile näidatavad fotod.

Keap nõjatus oma tooli tagasi ja pühkis käega üle kuiva lauba. Ta tundis küll läbi ja lõhki Eriosakonna toimikute süsteemi, oli osalenud nii mõneski vaidluses selle sisseseadmise ajal, kuid pidi nentima, et olemasolev on tõepoolest ühelt poolt küllaldaselt informatiivne, aga paraku asjatundmatule piisavalt läbitungimatu. Keap taipas üht-teist terminoloogiasse peidetud teenistuskäigu tagapõhjast, võis oletada Frank Steenile antud ülesannete spetsiifikat, kuid, tänu seitsmeaastasele eemalolekule Eriosakonnast, teadmata MF poliitika viimase aja hoovusi, muutus tekst tema jaoks ikkagi abstraktseks.

Vaid nii palju oli ilmne: Frank Steeni eluloos peitus paari aasta taga ülesanne, mis oli täiesti salastatud (reeglina tabas see saatus kas täiesti või osaliselt täitmata jäänud ülesandeid); selle järel oli noormees karjääriredelil liikunud otsustavalt üles. Loomulikult oli karjaar Eriosakonnas suhteline mõiste; juba loomisaegadel võeti suund igasuguse hierarhia vastu – nii, nagu Keaton omal ajal Steeni Eriosakonna komandöriks tegi, nii oli ta selleks ka jäänud, samuti ei märkinud midagi Steenile antud autasud; ent Keap oskas piisavalt hästi noormehe edukust välja lugeda ülesannete eripärast ja suhtelisest vabadusest, mis Frankile nende täitmisel jäeti. Too ebaõnnestunud ülesanne oli Frankile mingitmoodi toniseerivalt mõjunud.

Veelgi enam, Keap luges salvestusest valja, et Frank oli enda asukoha Eriosakonnas pärast salastatud juhtumit osanud paika panna. Mitmed tema ülesanded nõudsid küllalt head oskust mängida dissidenti – Keap teadis hästi, et ainult näitlemisega edu ei saavuta. Frank oli jõudnud otsusele teenida oma süsteemi, hoolimata sellest, et ta oli nägema õppinud selle puudusi. Sellise mehega on võimatu kokku leppida, mõtles Keap nukralt.


“Ta on ikka seal,” tähendas Ray hajameelselt. “Oled kindel, et ilma mingi kahurita?” päris Frank häiritult. “Täiesti.”

Frank ja Ray kasutasid inimeste mugavust, kellel on vahepeal rohkesti aruandlust ja kes sellest mõneks ajaks pääsenud. Peale relvade polnud nad oma ajutisele elamispinnale laevast midagi kaasa võtnud. Ray oli endale üles seadnud lamamistooli – tänu liikuvamale kehaehitusele aborigeenid sellist asja ei tundnud, kuid kohaliku mööbli mati-padja ristsugutistest komponentidest sai nii mõndagi kombineerida. Frank, viitsimata vaeva naha, kuhjas endale kokku midagi vooditaolist ja lebas, seadnud nõu kohaliku joogiga käeulatusse.

“Läheneb,” teatas Ray lakooniliselt. Aborigeen, kes juba pool tundi nende tagasihoidlikku maja pidamist piiras, oli otsustanud tegudele asuda.

Miski kukkus matsatades elamu sissekaigu juurde. “Pageb,” kommenteeris Ray. “Kumb püsti tõuseb?”

Nad uurisid saadetist mõlemalt poolt. Seejärel vaatasid nad üksteisele küllaltki jahmunult otsa. Esimesena kõneles Frank. “Niisiis, sul oli õigus,” võttis ta kaotuse omaks. “Aga seda ei oodanud sina ka, et kohalviibija on Maa Föderatsioonist?” “Nõus,” noogutas Ray. “Mida see peaks tahendama?” “Otseselt? Muidugi läbirääkimisi. Pluss vihje, et oleme võõras liivakastis. Kohtumispaik on muidugi hea, nii et esimene mõte – lõks. Teisalt, kuna nõutakse meid mõlemaid, jääb uskumatu variant – ta tunneb meid.” “On veel üks,” ütles Ray. “Meie jõuk.” Franki näole tekkis muie. “Loodame,” ütles ta siis. “Mida?” Frank ei vastanud.


Nõgu oli perfektne lõks – seda aga moodsa relvastuse mõistes. Frank Steen lendas sellest “herilasega” küllalt kõrgelt üle, et märkamatuks jääda, ja mõne aja pärast uurisid mõlemad saadud ülesvõtteid.

“Suurepärane,” nentis Steen. “Piisab kolmest “herilasest” või ühest “kutsikast”, et me kunagi enam sellest nõost ei väljuks. Ainuke küsimus – kumbagi pole siinkandis nähtud.” Ray mühatas. Nõo nõlvad olid taimestikust hõredad, mõni üksik põõsas välja arvatud. See-eest oli kokkulepitud kohtumispaik, nõo keskosa, üpris metsistunud ja tihe. Frank projekteeris hologrammi toa keskel veidi suuremaks.

“Kasvõi helikopteritega,” tähendas Ray.”Neid ka pole näha.” “Ütleme, iga puu taha mees ühe siinse toruga,” mõtiskles Frank edasi.”Tobe, me tuleme ikka välja. Niisiis, minu arust me läheme. Sina jääd siia (ta osutas käega), tulepositsioon on hea; lähed varem kohale. Mina tulen siit. Ühtegi kohalikku tappa muidu, kui äärmise vajaduse korral ei luba. Kohtume… ütleme, et siinsamas. Liigume.” “Jah, komandör,” urahtas Ray pilklikult.

Kogemused olid teda juba ammu veennud, et Frank teab, mida teeb – kuigi pidi ilmtingimata ohtu seadma just iseenda.


Jalutuskäigul kokkulepitud kohta ei märganud Frank ainsatki inimest. See süvendas veelgi tema veendumust, et tegu pidi olema lõksuga. Keegi oli tema teelt ära koristanud igasugused võimalikud kõrvalejuhtivad asjaolud; veel eile oleks Steen sattunud vähemalt ühele patrullile. Kes sa ka ei oleks, igatahes me mängime, mõtles Steen. Eemal jäid puud hõredamaks; Frank oli nõkku jõudmas.

Keap arvestas küllaltki peenelt – ta polnud asjata eriosakonna instruktor. Frank ja Ray pidid ära tundma lõksu. Sellest tulenevalt oli ainuvõimalik, et nad lähevad lahku: üks, loomulikult Ray, katab. Keap valis nõo välja just seetõttu, et ta teadis, kuhu Ray end seal sisse seab. Olnuks Keapil võimalik, rünnanuks ta “Kajakal”; üksinda polnud aga mõtet proovida. Keapile ei tulnud seitsme aasta jooksul mõtetki kedagi kohalikest õpetada “Kajaka” relvastust kasutama.

“Miks just nii?” päris Lik-Gen, kui Keap talle oma plaani selgitas. “Väga lihtne,” vastas mees enesega rahuloleval toonil (Keapil polnud pooltki seda usku oma operatsioonisse, mida ta demonstreeris oma kaasvõitlejaile). “Peamine on Steen. Me peame ta tapma, me ei suuda seda, kui teda kaetakse – järelikult tuleb nad lahutada. Ning teie hooleks jääb Steeni grupp.”

Steen jäi kallakule seisma. Ta ei märganud ikka veel kedagi. Kuid nüüd ta juba teadis. Varitsus ei oodanud, vaid tuli tema järel. Milline võis olla signaal, märkimaks, et ta on nõos? Seda Steen ei teadnud, niisiis tuli ikkagi laskuda.

Plahvatus nõo otsas tegi Frankile olukorra selgeks. Mõttes kirudes kahlas ta oksi eemale lükates läbi võsa. Ray sai ka ilma temata suurepäraselt hakkama, pealegi ootasid vastased teda sinna: minna ei tohtinud. Veel üks valang kõlas, imelikult plaksudes mõni aeg tagasi nii vaikses metsas. Frank muigas. Loomulikult oli Ray elus. Hetkeks tabas Franki kõrv justkui vaikset laskude kaja hoopis muust suunast. Võit, mõtles ta kahjurõõmsalt. Esimene tema pihta sihitud lask läks kaugelt mööda, olles justkui hoiatus: tule-tule, me juba ootame. Frank kummardus veidi ja võttis põuest püstoli. Ma lähen siit välja.


Keap vandus mõttes ja hoidus hoolega žestidest – kohalikud taipasid neid liiga hästi. Kuidas ta võis unustada? Nad ootasid viiekesi, relvad välja sihitud sinna, kust pidi saabuma Frank, appi oma sõbrale, kes asus hoopis halvemas olukorras, hästirünnataval positsioonil. Kuid Frank ei tulnud. Millegipärast ei soovinud ta vastu astuda niivõrd hästiplaneeritud surmale – ja Keap taipas oma viga. Ei, Frank polnud lõksu läbi näinud, samuti ei hirmutanud teda maastik – nõo nõlv, kust tema asus läbi murdma, polnud kuigivõrd ohutum, vähemalt Franki andmete järgi. Keap oli laskepositsioonid ette valmistanud alles öösel, endastmõistetavalt teadis ta Franki ja Ray kontroll-lennust üle nõo ja teadis ka, et nad pole seda korranud. Aga Frank mõtles oma ülesandele ja jättis Ray teadlikult hätta.

Keap polnud küll arvestanud sellise asjade käiguga, kuid pidas siiski varuks mõnda varianti. Ray võinuks midagi tähele panna ja hoiatada Franki; nad võinuks kõige kiuste valida mõne muu paigutuse katteks – Keap oli oma ülejäänud armee paigutanud neid võimalusi arvesse võttes. Ettevalmistatud lõksu asemel tuli nüüd ette võtta tagaajamine, mis aga andis Frankile eelise – Keap, kes ainsana õieti teadis, kuidas temaga toime tulla, ei saanud asuda kõikjal korraga.

Olles lõplikult veendunud, et Frank ei kavatsegi tema lõksu tulla, kamandas Keap oma väed liikvele. Loodetavasti vähemalt noorteoperatsioon sai ühele poole, mõtles ta väsinult.


“Härra Keap, ta on meil peos,” raporteeris Lik-Gen rõõmsalt. “Nagu käskisite, piirasime ta sisse. Ta taandus ühte majja kõrvalkvartalis. Nagu te soovitasite, pole me üritanud teda sealt välja tuua.” “Sõidame,” ütles Keap lühidalt.

Masin peatus sujuvalt. Keap heitis pilgu majale ja tema suu kiskus virilale muigele. “Ah et siia taanduski?” ütles ta ohates. “Mis auk seal seina sees on?”

“Ei tea,” vastas Lik-Gen veidi imestunult. “Aga läbi ta ei paase, sisse piirasime tihedalt.”

“Kohe näete,” lausus Keap raskelt.”Vaadake, see on kasulik õppetund.”

Lik-Geni hämmastunud silmade all sähvatas august kolm paralleelset kiirt. Vastasmaja sein prahvatas tükkideks ja hetkeks oli õhk täis laialilendava plastiku kilde. Sõdurid jooksid karjudes laiali. Siis ilmus avausest midagi pikka ja valget. See oli noolja kujuga, kahe kitsa tiivaga kulgedel, sabaga taga ja kabiiniga eesotsas.

“Frank Steen, taibukas, nagu ta on, tabas meie plaani ära,” selgitas Keap häirimatult. “Riistapuu, mida ta praegu juhib, on MF standardne 12. suurusjärgu rakett, hüüdnimega “herilane”. Ainus masstoodangus lennuaparaat, mis on ette nähtud atmosfääris tegutsemiseks. Relvastuseks asub pardal seesama kolmekiireline pealaser, mida Frank hetk tagasi kasutas.”

Lik-Gen vaatas jahmunult, kuidas rakett end horisontaalasendist vertikaali keeras ja sabamootorite sisse lülitudes üles paiskus. Veel hetk, ja ja sõidukist oli näha vaid kiiresti eemalduv tapp. Mullapilv määris kõik juuresolijad korralikult pruuniks.

“Kuidas selle asjandusega võidelda saab?” küsis Lik-Gen, kui ennast koguda oli jõudnud. Keap kehitas õlgu. “Kõige tavalisema kosmoselaserpüstoliga,” ütles ta. “Tõsi, peab nentima, et neid meil praktiliselt pole. Samuti on selge, et püstoliga saab seda alla tuua vaid juhul, kui Frank samasuguse aeglusega juhib. Mida Frank loomulikult ei tee, kui teab, et meil on laserpüstol. Üsna raske küsimus, kokkuvõttes.” “Palju selliseid Maa Föderatsioonil on?” uuris Lik-Gen süngelt. Keap ohkas. “Põhimõtteliselt ei oma arv ega hulk tähtsust,” vastas ta seejärel. “Igal sõjalaeval on “herilase” ja “kutsika” kohti umbes vastavalt meeskonna kolmekordsele suurusele. Kaubalaevades vastavalt kaks, seal, tõsi, loetakse ka seisukohti – ohutustehnika. Relvastus on kõigil standardne. “Ei tea, kui ma talle ligikaudse olemasolevate laevade arvu ütleks, kas ta veel viitsiks võidelda, arutas Keap mõttes. “Peamine aga on mitte relvastus, vaid need kaks tüüpi, kellest on vaja lahti saada. Niisiis, lahing on võidetav,” lõpetas ta väitega, milles ise päris kindel ei olnud. Lik-Gen naeratas.


Aver ei osanud karta neid kahte meest, kes tema eluaseme uksel seisid. Hoolimata viimase aja sündmustest polnud ta tegelikult veel mõistnud hädaohtu, mis peitus teises inimeses. Pealegi ei paistnud nad kandvat ühtegi relva, ja olid kuidagi harjumatult tavalised. Kui meeste silmad pimedusega harjusid, astus üks neist aeglaselt ette ja tegi kõigi reeglite järgi viisakusžesti, millega tuleb austada kaaluka perekonna vanemaid – ehkki temal kui külalisel polnud see kohustuslik.

“Te palun vabandage meid teie eluasemel, ” ütles noormees tuttava lause. “Teades teie otsustuse jõudu, tulime nõu pärima.” Milline kena noormees, imestas Aver. Uus põlvkond tikkus nii sageli tollesama otsustava nõuandmisõiguse kallale…

Alles oma kolm tundi hiljem taipas Aver, et sedapuhku jääb tema ainuisikulisest otsusest väheks. Patt tunnistada, kuid mees oli segaduses. Nad peaksid Keapi poole pöörduma… ent nagu too noormeeski märkis, pole Keap siiski vanem ja pole tal ju tegelikult perekondagi, aga too lugu kuulub ju ilmselgelt just nende kompetentsi. Paljugi meenus tolle jutuajamise käigus Averile unustatut ja ometi kunagi nii loomulikku. Ja paljus selles unustatus oli mõndagi, mis noormehe juttu Keapist kahtlaselt näis kinnitavat. õnneks ütles noormees lõpuks ise lahenduse välja.

“Me paluksime, kui ehk vanemail aega on, pöörata nende tähelepanu meie probleemile. Kui te meid austate toetusega, julgeksime pakkuda vanematele otsustuse,” sõnas Frank. Tema näost ei paistnud midagi peale seisusekohasele pöördumisele iseloomuliku. Aver vaikis sündsalt, nagu mõtte kaalumisel kombeks oli. “Jah, ma annan toetuse,” ütles ta siis väärikusega. Ray mörises mõttes. Ehkki Aver polnud märganud relva, oli Ray ainus ülesanne selles vestluses maja ümbrust jälgida ja vajaduse korral Franki katta. Jutuajamine aga oli tema arvates tapvalt igav.


Keap muutus päevast päeva rahutumaks. Kõik oli endine. Pärast pilotaaživigureid tiirutas Steen senikaua ringi, kuni leidis Ray, võttis mehe peale ja kadus. Rohkem ei teadnud Keap kummastki midagi.

Steeni grupp maeti kohalikke kombeid ignoreerides; ilmne põlgus ja kahjutunde puudumine hukkunute suhtes rahustas Keapi täiesti: tema rahvas võttis toimunut loomulikuna. Noormeestel olid Steeni antud relvad kaasas olnud, kaks neist isegi kiskusid neid enne pihtasaamist välja – süü koosseis oli seega ilmne. Keapi staap ootas uusi korraldusi, patrullidel oli juurde ilmunud tunduvalt otsustavust. Kõik paistis ülesmage minevat, ainult Frank ja Ray olid kadunud. Nad p i d i d kusagilt uuesti ründama! Ja ühel päeval avastas Keap, et tema staap on kadunud. Lik-Gen, kelle Keap oli käskjalana välja saatnud, tuli tagasi täiesti nõutult: perekondades ei osatud midagi öelda. Juba varahommikul olid mehed lahkunud, mainimata, kuhu. Oma staatuse tõttu polnud neil tavaliselt kombekski oma käikudest aru anda.


“Alati on kasulik tunda kohalikku hierarhiat,” tähendas Frank Steen asjalikult. “Keap jõudis seitsme aasta jooksul selle olemasoluga nii harjuda, et unustas tähelepanu pöörata. Tõsi, vaevalt ta ilma selleta midagi saavutanuks…”

“Tagantjäreletarkus,” ütles Ray lühidalt.


Automaadivalangule reageeris Keap harjumuslikult – viskus oma istekohalt seina äärde pikali. Lik-Gen kummardus ja otsis põuest kohmakalt püstoli. “Marss teise ruumi,” kamandas Keap vaikselt.”Esimesel võimalusel kaod majast… lähed “Kajakale”. Mina samuti. Kähku!” Uks lendas hoobist lahti. Keap tulistas ukseavasse ja veeretas end kiiresti üle toa uuele positsioonile – siinsed seinad ei pidanud MF relva valangut. Lik-Gen sööstis nagu vettehüppaja teise tuppa. Keap tulistas ruttamata ja süstemaatiliselt. Ta teadis, Steen ja Ray pidid taanduma. Keapile jäid mõned sekundid, ning ta polnud veel nii vana, et poleks suutnud neid kasutada. Relv hambus, käed ette sirutatud, hüppas ta floppi aknast välja.

Keap nägi majas toimuvat, nagu vaataks filmi. Laskevalmis relv peos, viskus Ray saltoga läbi ukseava tuppa. Lik-Gen, kuuldes kõrvalruumist heli, tulistas umbropsu läbi seina. Keap lasi Ray ‘st mööda. Silmapilk hiljem oli noormees kindlaks teinud, kust tuli eelmine lask, ja vajutas päästikule. Keapi silmad läksid ebaloomulikult suureks. Lik-Gen vankus, püstol pudenes ta käest. Keap jõudis Ray’d silmas pidada ja lasi õigeaegselt pea maadligi. Lik-Geni kukkumine kõlas ta kõrvus nagu kahuripauk.

“Stopp,” kostis kusagilt Frank Steeni hääl. Keap roomas majast eemale. Järele ei tulnud kedagi.

Kui Keap jälle usaldas püsti käia, oli tema nägu raske ära tunda. Kurat, vandus ta mõttes jõuetult. Patrullid, pidev valvelolek – ikkagi tabasid nad mind ootamatult. Lootusetu. Kuid tuleb proovida. Nad on siin, asulas – võib-olla küll laevaga, aga ikkagi tuleb…

“Käed üles!” röögatas patrullijuht Keapi nähes. Keap raputas jahmunult pead. “Tulistan,” teatas mees, ja tõstis toru. Keapis ärkas refleks. Nad lasid peaaegu üheaegselt.

Eriosakondlasena Keap pidi sellises situatsioonis tabama. Jaht toimus kõigi kohalike poolt vastõpitud julmusevarudega. Keap, silmis hullumeelne pilk, tegi õppinult metsas haake, võttis jälitajate indu vahepeal maha üsna muljetavaldava tulega – ja lähenes pikkamisi oma laevale.

“Kohal,” möönis Ray. “Seal metsatukas.” Nad olid Keapi elamu juurest otse “Kajaka” juurde tulnud. “OK, Keap, võite välja tulla,” hõikas Steen. Tema häälest kostis endaga rahulolu. “Meie ei kavatse teid maha lüüa.”

Keap vankus veidi jalgadel. Tema relv oli alla lastud ja Ray temale suunatud toru märgates viskas mees enda oma laias kaares eemale. Ta oli möödunud kahe tunniga viis aastat vanemaks jäänud. “Ja nüüd?” päris ta Steenile otsa vaatamata.

Frank kehitas õlgu. “Kuidas soovite. Näiteks võin ma välja pakkuda järgmise variandi: sõidate meiega Keskplaneedile ja saate hea kaasabi eest järjekordse paela ja hunniku tasu.” “Hea kaasabi eest?”

Frank ohkas. Keapi näost võis naha, et mees ei saanud tõepoolest aru. “Kuulge Keap, meie õnnestumine siinkandis on ju ilmselgelt teie teene,” selgitas ta muiates. “Juba kohale saabudes oli meil suurimaks probleemiks, kuidas nii õnnetult demokraatlikus riigis tegutseda. Siis lõite teie oma kaitsesalgad, isegi relvastasite oma kalli rahva – ja meil jäi üle vaid asjade käiku veidi suunata.”

“Te võite kolida seni meie laeva.” märkis Steen järele mõeldes. “Kohalikud on teie peale küllaltki pahased. Usurpeerida võim, pidada lemmikuid vanematest mööda minnes…” “Ja teie?” ütles Keap masinlikult. “Seaduslikud MF kaubandusesindajad,” kehitas Steen õlgu. “Mis siin meist. Teie tegite neile selgeks, mis on võim ja valitsus, ja et need tagab vägivald. Nad poleks ju isegi aru saanud, mille te olete usurpeerinud. Keap, ma olen teile südamest tänulik.” Keap ajas end sirgu. “Kas sellest tasust aitab nii mõneaastaseks rahulikuks vanaduspuhkuseks kusagil Keskplaneedist kaugemal?” päris ta siis, Frankile endiselt otsa vaatamata. “Mõneks ajaks kindlasti,” lohutas küsitu. “Ma mõtlen järele,” ütles Keap vaikselt.

“Ahjaa, te võite hiljem minna isegi oma laevaga,” lausus Steen. “Selle relvastus monteeritakse juba mõne päeva jooksul maha ja antakse vanemate kogu käsutusse. Muide, see oli nende, mitte meie ettepanek. Aga praegu – kuidas oleks dusiga?”

Keap märkas Ray temale suunatud mõtlikku pilku ja tundis end järsku kohutavalt vanana.


Autoriõigused EÕTK Kirjastus 1993
Korrastanud Andreas Jõesaar

Advertisements
%d bloggers like this: