jump to navigation

Kapsel. Matt Barker

1

Londonderryle oli laskunud pime öö. Õhk oli niiske ja jahe, pimedast taevast sadas külma vihma, mis täielikus vaikuses langes tänavasillutisele ja voolas kõnniteeäärsetesse lompidesse. Tänavad olid inimtühjad, väikeste elamute ees seisid Westi linnaosas tuhmid autod, enamik maju olid juba pimedad. Vaid üksikutes oli ikka veel näha mõne unetu paistetanud silmadega elunautija kuju jalgpalliülevaadet näitava televiisori ees istumas, õllepudel käes ja kivistunud pilk ekraanile suunatud.

Gary astus kiiresti väiksest tänavast välja. Ta peatus korraks, vaadates halli seina enda ees, millel oli kujutatud suur valge kuusnurk verise käega ja selle all kiri: “Ulster iirlastele!”. Ta oli seda seina näinud korduvalt päevavalguses ja paar korda ööselgi, tulles tagasi Laurie juurest, ning alati oli see tema jaoks millegi heaga seostunud. Ent täna oli kõik teistmoodi: ta oli Laurie’t oodanud kella kümnest saadik, kogu aeg lootes, et ta tuleb “kohe” koju, ja nüüd oli ta läbimärg. Tema riietest olid kuivad ehk ainult aluspüksid, kõik muu oli märg ja lühikesed karvad käte peal olid püsti nagu koeral, kes on silmanud konkurenti oma territooriumil.

Gary sülitas vihaselt maha ja läks noruspäi edasi. Ta ropendas omaette, kinkides mahlasemad palad oma sõnavarast iirlastele, seelikukandjatele ja kogu Westi täitnud rahvale (nüüd kuulus nende hulka ka Laurie). Selja taha jäi väike park Westi politseijaoskonna kõrval.

Gary kuulis selle lõbusa seltskonna naeru veel enne, kui ta Union Streetile jõudis. Nad seisid väikese teismeliste ööklubi ees; neid oli viis ning kõik paistsid olevat poisid. Neil olid käes mingid pudelid pimedas helendavate siltidega, nähtavasti õlled, ning nad seisid karjas mingi Gary jaoks nähtamatu eseme ümber. Baarist kostsid summutatud tümpsuhelid; poistel olid seljas räpased riided ja kallid botased ning Gary kuulis nende lärmi hulgast üksikuid rõvedaid sõnu Westi iirlaste slängis.

Iirlased! mõtles Gary ja tahtis teelt kõrvale keerata, kuid läks siiski külmavereliselt edasi. Hakkan ma mingeid pubekaid iirlasi kartma!

Ta lähenes kiiresti poistele, pööramata neile tähelepanu.

Järsku astusid iirlased naerdes laiali ning üks neist suunas tumeda nüri metalleseme valge kuulutustetahvli poole ööklubi ukse kõrval. Teised ässitasid teda tagant. Mingi tumeda pesapallurimütsiga poiss viskas oma pudeli kolinal kõnniteele.

Gary ei teinud neist välja. Ta ei kavatsenud nendega jännata, tal oli praegu liiga külm ja sellepärast oli ta liiga vihane. Ta läheb neist rahulikult mööda ja kui kellelgi on midagi tema kohta öelda, siis klohmib ta selle iiri keelt kõneleva isendi lihtsalt läbi. Siis viiakse ta arestimajja, kui Rahuprotsessi tõkestav protestant, kuid see teda enam ei huvita, sest siis on tal soe…

Gary möödus mõrult naeratades diskoteegi ees seisvatest poistest nagu neid märkamata.

“Hei, kuuled!” hõikas järsku Garyle see poiss, kes sihtis metallesemega kuulutustetahvlit. Ta rääkis vaevumärgatava iiri aktsendiga. “Suitsu on, sell?”

“Ei suitseta,” viskas Gary talle üle õla, aeglustamata sammu.

“Hei, oota!”

Iirlane kahmas Garyl varrukast kinni ning noormees peatus. Ta tundis, kuidas tugev vihavärin jooksis mööda tema juukseid kuklasse ja sealt mööda selgroogu alla, nagu külmad vihmapiisad, mille eest tema keha praegu kaitsetu oli. Ta pöördus ülbelt naeratava iirlase poole ja küsis:

“Mida?”

“Hei, kes siis niimoodi räägib?” Iirlane naeris, heites pilgu üle õla oma kaaslastele. Tal oli seljas soe kampsun, peas sinine NY Knicksi embleemiga nokkmüts ning tema õhetava näo järgi oli näha, et tal pole külm. Igal juhul mitte seestpoolt, sest teda soendas vähemalt paar head klaasi viskit. “Me oleme siin viisakas seltskond, eks ju?”

Tema kaaslased hakkasid naerma.

Poiss keerutas käes eset, millega ta oli enne kuulutustetahvlit sihtinud. Siis ei saanud Gary pimedas aru, mis see oli, kuid nüüd nägi ta eset selgelt ja korraga valdas teda jääkülm hirm. Poisi käes oli väike läikiv Lilliputiani-tüüpi püstol. Musta läikiva toruga, mis paistis kalgi rahuga uurivat esiteks Gary kõhtu, siis rinda ja nägu.

Browning, mõtles Gary millegipärast ning hirm võttis talt liikumisvõime. Ta seisis tummalt paigal, silmitsedes kohmetunult püstolitoru.

Iirlane naeris.

“Kuule, Niall, jäta jama,” ütles keegi poitsest iiri keeles. “Ära mängi lolli.”

“Lase tal minna, mul on koni.”

“Ma tahan suitsu!”

Niall pöördus taas irvitades Gary poole ja tonksas teda püstolitoruga nagu poksikotti. Teised hakkasid jälle naerma.

Gary tundis, kuidas külm hirm taandub temas järsku keema löönud kuuma viha nagu pulbitseva geisri ees. Ta muutus näost vaevunähtavalt kaamemaks. Kui Gary niimoodi vihastas, siis lõppes see enamikule ümbritsevatele halvasti, kõige halvemini aga vihastamise põhjustajale endale. Tänu sellistele äkkvihahoogudele, mille tulemusena tuli ühtekokku kolmel iirlasel ja ühel vastasmeeskonna jalgpalluril erinevate luumurdudega traumapunkti pöörduda, oligi Gary õigustatult teeninud kaaslaste hulgas hüüdnimeks Marutõbine.

Ta vaatas seda õhetavat idiooti, kellel polnud varastatud rahaga nähtavasti midagi muud teha kui ennast täis kaanida, laaberdada öise linna peal ja mängida püstoliga 50-ndate gangsterifilmi kangelast.

“Mul pole sulle suitsu. Kao eest!”

Gary lükkas iirlast ja läks edasi. Teised poisid hakkasid pahaselt nohisema.

“Niall, ära jama temaga!”

Kõik, mõtles Gary vihase kergendusega, nagu jooksja, kes teab, et on oma vastasest üle, kuid on siiski õnnelik, et jooks ära jäi.

Ent sel hetkel iirlane sülitas. Gary tundis, kuidas midagi sooja langes tema paljale kaelale, kuid järgmisel hetkel pühkisid külmad vihmapiisad selle juba ära.

Nialli kaaslased hakkasid naerma.

“Hästi tehtud, Niall!”

“Kas sulle Silvia tatt ei maitsenudki siis või?”

Nad hakkasid jälle naerma. Gary jäi seisma nagu naelutatult ning pööras aeglaselt ümber. Ta pühkis käega kaela; tema silmis oli raev.

Naer vaikis järsult, vaid Niall irvitas Garyle näkku. Irve püsis iirlase näol veel ka siis, kui Gary rusikas lömastas ta nina, heites poisi paari sammu kaugusele külmale asfaldile. Kui ta ennast juba küünarnukkidele püsti ajas, oli irve kadunud. Nialli ninast nirises veri ning kogu tema näo alumine osa oli punaseid pritsmeid täis.

Ta pühkis sõrmega nina ja nägi, et see on verine.

“Siga!” karjus ta, muutudes näost valgeks. Tema kaaslased vaikisid. “Värdjas! Pederast! Inglane, siga!…”

Ta tõstis järsult käe ning samal silmapilgul lõikas pimedust ere sähvatus. Vaikuses kõlas pauk, mille peale Nialli kaaslased võpatasid ning diskoteegis jäi korraga kõik vaikseks. Oli kuulda vaid seinu võngutavat tümpsmuusikat.

Järgmisel hetkel kostis müdin ning klubist tormasid välja kõik, kelle pead veel toimuvat jagasid. Diskoteegi uks avanes ning esimesed kolm välja tormanud noormeest tardusid paigale nagu soolasambad. Niall lebas maas; tema suu oli nagu imestusest lahti vajunud ning nägu meenutas valget kriidipulka.

Gary seisis hetke paigal, vaadates arusaamatu pilguga uksest välja tormanud rahvast. Mida nad tahavad? Miks nad?… Valu… Ogard, iirlane!… Laurie!… Ogard!…

Ta vajus vaikselt maha nagu ümber lükatud kartulikott ja sel hetkel toibus kogu rahvahulk tardumusest. Paar tütarlast hakkasid kisama; keegi jooksis diskoteeki telefoni juurde, et kiirabi kutsuda; ülejäänud ümbritsesid erutatult rääkides Nialli ja Garyt.

Kui klubist hüüti, et kiirabi juba tuleb, toibus Niall järsku. Ta heitis püstoli eemale, nagu oleks sellesse ootamatult elekter lastud, ning kargas püsti. Ta jooksis rahva vahelt välja trügides minema, korrutades endamisi pidevalt “Surnud!” Tema pudel McEwans Lagerit jäigi pingi kõrvale seisma, kuni keegi selle ümber ajas ning see veeres kolinal ja vahtu pritsides autoteele.

Gary lebas asfaldil. Tema nõrgad sõrmed kobasid aeglaselt veritsevat haava kõhus, kuni vajusid alla ka nemad. Kogu tema olekust õhkus rahu ja… surma külmust.

Gary ajutegevus hääbus, kuid ta oli elus. Saabus kiirabi. Tema keha kanti õrnalt masinasse, nagu kartes talle ikka veel haiget teha, ning mikrobuss sööstis sireenide unnates linnahaiglasse.

2

Iirlased!… Sead!… Sähvatus… Asfalt… Raiped!…

Gary peas tantsisid tulukesed ja mingid seosetud sõnad. Ta tundis, et lebab millelgi pehmel ja avas aeglaselt silmad. Ta ei teadnud, mida ta ootas enda ümber näha, kuid millegipärast mitte haiglapalatit.

Ta lebas ühekohalises palatis; tema suus oli läbipaistev hapnikutoru; aknast paistis sisse hele juulipäike. Voodi kõrval seisid mingid aparaadid; üks piiksus vaikselt.

Miskit on korrast ära, mõtles Gary. Palat, palat… Ta meenutas meeleheitlikult. Kuidas ma siia sattusin? Midagi on tõesti korrast ära…

Sähvatus…

Gary ajas ennast küünarnukkidele, kuid vajus kohe padjale tagasi. Tema keha oli veel liiga nõrk füüsiliste pingutuste jaoks. Naba piirkonnas tuksus tuim valu. Ta puudutas õrnalt sõrmedega valutavat kohta ning läbi särgi tundis karedat õmblust, nagu oleks kõhu sisse püksilukk tehtud.

“Mis kurat!” Gary tõmbas särgi üles ning nägi naba kõrval umbes pöidlapikkust punetavat haava. “Põrgu, mis asi see veel on!”

Sähvatus…

Gary vahtis arusaamatult õmblust ega saanud midagi aru. Mis asi see oli? Miks ta üldse haiglas on? Mis põrgut temaga juhtus?

“Suva,” Gary püüdis rahuneda ning lasi sõrmedel närviliselt üle õmbluste joosta. “Pagana värk ikkagi!”

Ta püüdis meenutada, mis juhtus, kuid ei suutnud. Oli mingi sähvatus, oli teab mis jama veel, kuid nüüd on ta haiglas…

Kõik Gary sees karjus ja kiunus, tema pea valutas ja sõrmed mudisid rahutult õmblust.

Operatsioon…

“Operatsioon!” karjatas Gary mõistus ning ta litsus hambad hapnikutorusse. “Kurat, see on ju operatsiooni jälg! Mulle tehti operatsioon!”

“Operatsioon” jäi tema pähe kõlama nagu halb kaja, kui silme ette ilmusid järsku eredad tuled ja helesinistes maskides näod; kõrvu kostis skalpellide ja kääride klõbin ning summutatud hääled. Miski Gary sees liikus ettevaatlikult.

“Käärid… Ei, väiksemad… Jah, need… Tehke kiiremini, palun! Jah, aitäh…”

Sinistes maskides inimesed kadusid vahel heleda lina taha, mis varjas Gary eest tema keha rinnust saadik. Miks ei ole ma narkoosi all, välgatas Gary peas, kuid tundus, nagu ei teeks mitte keegi sellest välja.

Gary pööras aeglaselt pead ja nägi enda kõrval laual väikesi kandikuid. Ühe peal olid puhtad, teise peal juba kasutatud, veriste plekkide vahel lebavad riistad — erineva suurusega käärid, skalpellid, pintsetid ja veel mingisugused vahendid, mida Gary nägi esimest korda. Eemal oli ka kolmas kandik, kuid selle peal ei olnud esmapilgul midagi näha. Gary pingutas silmi ja tahtis pead tõsta, kuid ei suutnud; tundus, nagu oleks ta laua külge naelutatud.

Mingi rumalus, mõtles Gary. Mingi rumal unenägu, kõik see operatsioon ja haigla…

“Õde, pintsetid!”

“Jah.”

Kostis vaikne kolin, kummikindas käsi võttis esimeselt kandikult hõbedased pintsetid ning kadus lina taha.

“Aitäh…”

Samal hetkel, kui teisele kandikule asetati verest tilkuvad käärid, tundis Gary, kuidas miski hakkas tema sees tugevalt liigutama,

nagu oleks keegi pintsettidega tema sees urgitsenud.

Ei! röögatas Gary, kuid sai kohe õudusega aru, et ei suuda oma suud avada. Pintsetid tõmbasid mingit tema siseelundit lahti.

EI! EI! E-EI!… Gary röökis ja püüdis rabelda, kuid tema keha lebas operatsioonilaual liikumatult nagu laip. Ta ei kontrollinud seda. Samal ajal urgitsesid hõbedased pintsetid halastamatult tema sisikonna kallal.

Järsku tundis Gary, kuidas mingi väike elund tema sees rebiti lahti ning järgmisel hetkel lendas teisele kandikule verd immitsev tükike. Iiveldus tõusis Gary kurku.

“Valmis… Õde, pintsetid…”

Pintsetid asetati teisele kandikule muude veriste riistade juurde.

“Puhtad pintsetid ja kapsel.”

“Jah.”

Kummikindas käsi võttis kandikult puhtad pintsetid ning sirutas kolmanda kandiku järele. Ta võttis haarade vahele mingi väikese metallitüki ning enne, kui ta kadus lina taha, nägi Gary, et see oli piklik vaskse läikega kapsel, millel hüplevad eredad valguskiired paistsid noormehele naeratavat. “Ära pabista, sind lõigutakse väheke ja kõik saab korda, ainult püksilukk jääb pärast järele…” ütles see naeratus võika muigega.

Läbi valu ja hirmu kusagilt kaugelt kostis Gary peas küsimus: mis asi see on? Kuid järgmisel hetkel tungisid võõrad pintsetid jälle tema kehasse ning Gary hing jäi kinni. Ta maigutas tummalt suud, kuni tema sees lükati mingid kaks elundit laiali ning väike külm metallitükk asetati nende vahele.

Jumal, mis!… Ju-umal! Gary laup kattus higiga, tema sisemus tõmbles. Külm metallitükk muutus järsku kuumaks nagu lihapraadimise varras, tõmbas ennast väikeste teravate jäsemetega vastu suuremat elundit ning järgmisel hetkel sulas Gary kehaga ühte.

“Korras… Õde…” Kandikule langesid verised pintsetid. “Ulatage nõel.”

Gary karjus ja rabeles, kuid sel hetkel avas ta silmad ning nägi ennast jälle oma palatis. Aknast paistis sisse juulipäike, väljast kostsid summutatud tänavahelid.

Gary kõrval seisis noor heledajuukseline haiglaõde. Ta hoidis värisevates kätes süstalt, mille nõel oli juba Gary käes, ning surus viimased tilgad rahustit noormehe kehasse. Seejärel tõmbas ta nõela välja ja tõusis püsti. Ta pani süstla öökapi peal olevale kandikule ning heitis argliku pilgu Garyle. Nähes, et noormees vaatab teda vaikides, ta võpatas.

“Te… Ma ei teadnud, et teiega on… Et te ei maga.”

“Kas… ma magasin?” küsis Gary vaevukuuldavalt. Tema pea huugas, kõik liikmed valutasid, kehas oli raske väsimus. Hapnikutoru oli suust välja kukkunud, kogu keha kattis külm higi.

“Te nägite vist… halba und…”

“Nähtavasti…” Gary silmad hakkasid kinni vajuma. “Öelge, mis minuga… tehti?”

Kuid sel hetkel hakkas õe nägu tema silme ees virvendama ning hetke pärast kadus pimedusse.

“Teile…” alustas õde, kuid nähes, et Gary on unne vajunud, jäi vait. Ta seisis tema voodi ees, mõeldes, kuidas nii kena noormees võis hetk tagasi nii õudselt rögiseda ja karjuda, nagu oleks ta… Õde ei teadnud isegi, mida see talle meenutas, kuid Gary nägu tõi talle veel praegugi ebameeldivad külmavärinad peale.

Noormehe suul vahutas sülg ning õde pühkis selle ära.

Kuid nüüd ta magab, mõtles õde rahunedes ja ohkas. Oleks teadnud, mida siin kõike näha saab, siis poleks iialgi siia tööle tulnud! Aga, noh, selle-eest on, mida kodus Dickile rääkida. Siis saab koos naerdagi, mõtles ta ning astus palatist välja.

Kuid mingi ebameeldiv tunne jäi tema sisemusse püsima veel kauaks.

Gary avas aeglaselt silmad. Palatis oli hämar, seintel mängisid veripunased loojuva päikese kiired. Aken oli suletud, kuid õhk ruumis oli värske.

Gary vaatas lakke. Praegu tundis ta ennast tunduvalt paremini, tema kehas oli juba piisavalt jõudu liigutamiseks — uni oli hästi mõjunud.

Talle meenus operatsioon, kuid see ei vapustanud teda enam. Ta oli täiesti maha rahunenud. Nüüd sai ta vähemalt aru, kuidas ta siia sattus. Operatsioon… Õudusunenägu nägi ta nähtavasti liigse närvipinge pärast, mida ta oli pidanud viimasel ajal kannatama. Ega surma ja operatsioone iga päev näha ei saa.

Kõik oli vaikne.

“Gary? Oled sa ärganud?” küsis järsku mingi metalse kõlaga hääl kusagil lähedal ning Gary võpatas.

Ta ajas ennast istuli ja vaatas ringi. Palat oli täiesti tühi.

Kuradi nali see veel on! Viirastusi kuulen või! Ta laskus väsinult pikali tagasi.

“See ei ole mingi nali,” ütles hääl jälle ning Gary kargas ehmunult istuli. Ta ei saanud eksida! Keegi rääkis temaga!

Ent palat oli tühi.

“Kes see on?” küsis Gary vaikselt, tundes isegi, et tema küsimus kõlab rumalalt. Kuid keegi pidi ju see olema, kes temaga rääkis!

“Sa tead, kes ma olen Gary…” ütles hääl. Ta rääkis õrna iiri aktsendiga. Gary vaatas ehmunult ringi: “Ma olen osa sinust, see, mille nimel sa siin oledki… Ma olen sinu Kapsel.”

Mis rumalus see on! mõtles Gary. Mis kuradima kapsel? Kas nad siin haiglas püüavad kõiki patsiente hulluks ajada? Kusagil peab olema kõlar…

“Siin pole mingit kõlarit, Gary, ära ole rumal. Ma olen sinu sees ja räägin sinuga läbi sinu enda keha…”

“Ärge lollitage mind! Mis naljad need on! Keerake see makk välja, kurat võtaks!…”

“Ära lõuga!” röögatas hääl. “Oled sa loll või mis sul viga on! Sulle on selgelt öeldud, et mina olen Kapsel ja asun sinu sisemuses maksa küljes! Ning räägin sinuga läbi sinu enda.”

Gary vaatas ringi nagu nurka aetud metsloom. Tema silmis oli hirm.

väike vaskse läikega metallkapsel, mis kadus pintsettide vahel lina taha

“Kuidas?…” suutis ta endast lõpuks välja suruda. Järsku tekkis tal õudne tunne, et mitte keegi ei lollita teda, vaid see on tõepoolest nii. Temaga tõesti rääkis see kuradi Kapsel.

“Ma olen sinu organismis ühendatud selgroo külge, mille läbi olen võimeline osasid sinu närve juhtima. Meie inimesed tulistasid sind, mind pandi seejärel sinu sisse operatsiooni käigus ning minu ülesanne on juhtida sinu tegevust.”

“Misasja?” küsis Gary vaikselt.

“Sa kuulsid, mis ma ütlesin…”

“Oot-oot, kuulsin küll!” käratas Gary ägestudes. Tema oimukohtades hakkas tuksuma veresoon, pea valutas. “Mis kuradi juhtimine? Mis lollus see on? Sa hakkad mind juhtima? Kes kuradi sina! Kes seda nalja räägib? Lülitage see sigadus välja!” karjus ta ukse poole.

Gary hingeldas. Üha sügavamale jõudis arusaam, et temas on Kapsel, kelle vastu ta ei suuda mitte midagi teha. Isegi mitte kõrvu kinni suruda, et mitte kuulda seda häält.

“Meid ei huvita, mis sina sellest arvad, Gary,” ütles Kapsel nagu kahetsevalt. “Sa oled praegu Meie võimuses, nagu on juba mitmed tuhanded inimesed üle planeedi ja sa ei saa enam sinna midagi parata. Sind juhime Meie, sina oled nüüdsest relv Meie käes…”

“Kelle kuradi teie?”

“Ettevaatlikumalt, Gary! Talitse oma keelt! Meie oleme need, kelle kohta sa ei pea midagi teadma. Meie kohta ei tea mitte keegi mitte midagi, vaid pühendatud isikud. Meid nimetatakse vabamüürlasteks ja veel mitut moodi. Me oleme paljudel juhtivatel kohtadel maailma poliitikas ja majanduses. Meie oleme need, kes juhivad inimkonda. Mis sa arvad, et inimkond areneb iseenesest? Et ta elaks veel oma tarbimise seaduste järgi, kui poleks kedagi, kes paneks tema hävitustele piiri? Lollus, mõistad, lollus! Nad oleks juba ammu surnud!”

Kapsli hääl muutus üleliia valjuks ning Gary vaatas valutavate silmadega ukse poole, oodates, et keegi astub sisse. Kuid mitte keegi ei tulnud.

“Kui inimene juhiks ise enda tegevust,” jätkas Kapsel, “sööks ta ennast peagi rasvaseks nagu siga ja sureks oma väljaheidete sees, sest kõik, mis võimalik, oleks tema poolt juba ammu ära tarbitud või lihtsalt ära rikutud. Inimene on täitmatu siga ja ahnuse kehastus, kuigi mitte keegi ei taha seda tunnistada!”

Kapsel jäi hetkeks vait.

“Ära vaatagi ukse poole, mitte keegi ei tule siia. Ainult sina kuuled mind… Meie võimuses on palju organisatsioone ja inimesi ning peaaegu keegi neist ei tea, et nad töötavad Meie heaks. Nad on vaid kohustatud täitma Meie koostatud seadusi ja kui nad ei tee seda, siis nad likvideeritakse. Inimesed on vaid robotid Meie käes, sest nad sõltuvad Meie pakutavast “vabadusest” — rahast. Meie oleme need, kes piiravad inimesi, ja sina oled nüüdsest osa Meist, koos sellega kaasnevate kohustustega.”

Nad vaikisid. Gary sisemuses lõhenes kaheks: üks karjus, et see kõik on lollus ja Gary tahtis seda uskuda, kuid teine osa andis vaikselt, kuid selgelt tunda, et see on tõde, mida ta kuuleb. Tema peas pulseeris tuim valu ning ta haaras kätega juustest kinni.

Ta küsis väriseva häälega:

“Kas te kontrollite… minu keha?”

“Peaaegu. Sa oled peaaegu Meie võimuses, kuid varsti oled täielikult. See juhtub väga varsti, küll sa näed. See juhtub siis, kui Me hõivame lõplikult sinu närvisüsteemi ja aju. Siis oled sa lõplikult Meie liige…”

Järsku hakkas terav valu tuksuma naba piirkonnas. Gary laubale veeresid suured higitilgad ja kätesse ilmus värin. Ei! kordas ta endamisi, ei, ei! Kuid miski vastas talle vaikselt ja kindlalt “Jaa!” Ta vaatas hirmunult ringi, tundes enda peale vajuvat rasket betoonseina, mille alla ta paratamatult jääb, ning hakkas karjuma. Ta karjus hüsteeriliselt; ta nuttis, rebides juukseid enda peas, ning tundis sisemuses Kapsli liigutamist. Nagu roniks keegi mööda tema selgroogu külmade kombitsate abil edasi-tagasi.

“Ole vait!” karjus talle Kapsel, kuid Gary ei suutnud peatuda. “Ole vait, sa idioot, sa ajad kogu rahva kokku!”

Koridorist kostsid kiiresti lähenevad sammud. Palati uks avanes ning sisse astus vanema näoga haiglaõde. Tema hallid juuksed ääristasid korraliku soenguga ümarat nägu.

“Mis juhtus?” küsis ta erutatult, nähes Gary’t. “Mis juhtus? Kas teil on paha? Rahunege, ma toon teile kohe rohtu.”

Kuid sel hetkel juhtus midagi ootamatut. Gary rahunes järsku maha. Mingi tugev pinge kõverdas tema mõttetöö kokku nagu vana räpase ajalehe, surudes isegi valu tagasi, ning ta tundis, et keha väljub tema kontrolli alt.

Gary pühkis aeglaselt ja kuidagi kohmakalt pisarad ära ning tõstis uduse, kuid täiesti rahuliku pilgu õe otsa.

“Mul ei ole midagi viga,” ütles ta monotoonse häälega. “Kõik on korras. Rohtu pole vaja. Ma tunnen ennast täiesti hästi. Tütarlaps tuli meelde. Andke andeks, et ma teid tülitasin.”

Õde vaatas teda imestunult. Ta seisis arusaamatult palati keskel, kehitas siis õlgu, pomisedes: “Kuidas soovite…”, ning astus ruumist välja.

“Nüüd sa saad aru, mis tähendab kontroll sinu üle?” küsis Kapsel, kui sammud eemaldusid mööda koridori. “Meie otsustame, mida sa pead rääkima ja mida tegema.”

“Kas sa laseks mul praegu puhata,” ütles Gary vaikselt, vajudes pikali. Pinge, mis tekkis, kui sisse astus õde, kadus vähehaaval. Kapsli mõju andis pikkamisi järgi. Peas hakkas jälle valuna tuksuma veresoon. Gary keha läks jälle tema käsutusse ning ta tundis ennast täiesti kurnatuna.

“Puhka. Varsti oleme Me nii võimsad, et sa ei pea enam midagi tegema, Meie teeme kõik sinu eest. Praegu on aga Meil selleks veel liiga vähe energiat ja potentsiaali.”

Gary ei öelnud midagi. Ta sulges silmad, millesse ilmusid jälle pisarad, ning lõdvestus. Ta tahtis kangesti uinuda, tema pea valutas ja liikmetes tundis ta tugevat väsimust nagu pärast pikka jooksu. Nagu oleks keegi temast kogu energia välja imenud.

Kuid magama õnnestus tal jääda alles kahe tunni pärast.

3

Peaarst doktor Carlton ja noor praktikant Ruth Staunton istusid Carltoni kabinetis ja vestlesid. Carlton, suurte mõõtmetega, tumepunaseks värvitud juustega ja lihava näoga umbes kuuekümneaastane proua istus oma laua taga, millel valitses eeskujulik kord, mida pidid järgima ka teised haigla töötajad. Tema täielik vastand Staunton oli pikkade ja saledate jalgadega, segamini aetud juuste ja kõhna kahvatu näoga noor neiu. Ta oli juba teist kuud praktikandi kohaga Londonderry linnahaiglas. Ta istus sirge seljaga Carltoni laua vastas toolil ja lehitses pabereid oma põlve peal.

“Temaga on muidu kõik korras,” ütles Staunton. “Kuid ta on veel väga nõrk.”

Ta lappas oma pabereid.

“Ta on küll jõudsasti paranenud… Näete, siin on tema analüüside tulemused…”

Carlton võttis lehed vastu ja heitis neile ükskõikse pilgu.

“Ei noh, seda jah…” ütles ta. “Tema ema helistas, tahtis teada, kuidas poisi enesetunne on ja millal teda näha saab…”

“Ah seda… Ma veel ei tea öelda, ta peab ikka üksinda mingi aja olema, sest teate, tal paistab olevat nagu mingi… šokiseisund. Ta näeb halbu unenägusid ja karjub unes. Ma olen seda mitu korda läbi palati ukse kuulnud ja andnud rahustit, aga mingi aja pärast on jälle kuulda, kuidas ta räägib kellegagi või teeb mingeid hääli. Aga üldiselt… on vist korras.”

“Jah, huvitav. Te olete tema eest tublisti hoolt kandnud. Kui te niimoodi jätkate, siis ma usun, et saate kunagi ka täiskohaga tööle. Kohe kindlasti isegi, ma arvan.”

“Aitäh… Kas see küsitlus oli siis nagu mingi… kontroll praktiseerivale õele?” küsis Staunton naeratades.

“Noh, peaaegu,” vastas Carlton ning tema paksud huuled kõverdusid naeratuseks, kuigi silmad jäid tõsiseks, isegi külmaks. “Igal juhul on teie vastus maksimum palle väärt.”

“Aitäh.”

Libe nõid! mõtles Staunton püsti tõustes. Ta vältis peaarsti pilku, see ajas teda iiveldama. Carltoni kavalad silmad jälgisid iga tema liigutust.

Staunton astus kabinetist välja, kirudes endamisi kõiki haiglaid, patsiente ja eriti peaarste. Kui ta protokolli järgmise vahetuse õele laua peale viskas ja mantli selga tõmbas, et koju minna, tuli talle järsku pähe mõte hakata kiruma ka enda kunagist valikut hakata põetajaõeks. Kui rumal ta siis oli! Kuid, vastas ta iseendale, kuidas võisin ma siis teada, et minu esimene ülemus on selline nõid ja patsient röögib öösiti oma palatis nagu hull. Ent iiveldus ei tahtnud kuidagi kaduda.

Ta ohkas alistunult, vaatas kella — oli juba peaaegu kesköö — ning läks koju, et puhata sellest neetud haiglast.

Gary ärkas vaiksete häälte peale. Ta praotas silmi ning nägi, et palati uks on lahti ning lävel seisab noor valges kitlis haiglaõde ja räägib kellegagi ukse taga. Õde hoidis käes mingeid pabereid. Ta heitis vahetevahel pilgu Gary poole.

Gary sulges silmad ja kuulatas.

“Jah, see on õudne,” ütles ukse tagant summutatult naisehääl. Gary tundis selles ära vana haiglaõe. “Üle kahesaja hukkunu!”

“Oota, kust kuhu ta lendas?”

“Kas sa siis tõesti ei ole sellest midagi kuulnud? Londonist Frankfurti. Sellise klassi lennukite hukkude tõenäosus on kord kümne aasta jooksul maksimaalselt.”

“Ei, ma ei ole veel ajalehti lugeda jõudnud täna hommikul. Nii et kõik hukkusid? Kui õudne. Kakssada reisijat. Õudus!…”

“Rohkem kui kakssada!”

“Õudus!” kordas õde. “Nii ohtlikuks on elu nüüd muutunud, no mis sa ütled. Maailm läheks nagu hulluks. Mis seal siis juhtus, on juba teada?”

“Ah, sa ju tead, teooriaid on nagu alati üle äärte voolamas. Igaühel on oma versioon: pomm, terroriakt, meeskonna hooletus, lennuki tehniline viga… No sa mõistad, läheb aega, enne kui saab lõplikult teada ja siis kah aetakse otsad vette, nagu polekski midagi juhtunud!”

“Aga kakssada hukkunut!…!

“Muide, minu onutütre teine abikaasa oli kah seal peal. Ta lendas Frankfurti mingile füüsikute kongressile…”

“Kas tõesti!” Õde tõmbas sügavalt hinge. “Kui õudne… Oota, kuhu ta lendas?”

“Frankfurti. Kuule, ma pean minema, minu päev lõpeb, väsimus, sa mõistad. Lähen viskan protokolli Carltonile laua peale ja lähen puhkama. Hommikustes uudistes saab sellest rohkem kuulda.”

“Nojah.”

Sammud mööda koridori eemaldusid ning õde sulges vaikselt ukse. Ta läks aeglaselt akna juurde ning seisis paar minutit vaikides. Isegi tema hingamist ei olnud kuulda. Lõpuks tõmbas ta kardinad kärinal laiali. Ta vaatas Gary poole.

Noormees avas silmad.

“Tere hommikust,” ütles õde ja naeratas, kuid Gary nägi tema silmis pisaraid. Tal olid pikad ja sirged kahvatu kõrvitsa värvi juuksed ning lumivalge nägu. Ei tilkagi kosmeetikat. Tal oli seljas pikk valge kittel (vaid natuke valgem kui tema nägu), mille varrukatest paistsid kondised randmed ja peenikesed sõrmed. Rinna küljes oli silt “Mary-Anne”.

“Tere hommikust,” pomises Gary.

“Kuidas enesetunne täna on?” küsis õde, avades oma mapi. Vaevunähtava liigutusega pühkis ta pisarad silmist. Ta pani ette kitsa raamiga prillid ja tõstis ootava pilgu Garyle.

“Ma ei tea… Hea. Haav valutab ainult natuke ja pea kah, muidu pole viga.”

“Kuidas uni oli? Kas te magasite ennast ikka korralikult välja?”

“Enam-vähem… Aga mis siis?”

“Ega midagi, kõigest protokoll,” õde näitas ükskõikselt lehtedele oma käes. Kuid miski tema pilgus reetis teda. Gary ei teadnud, mis, kuid tundis selgelt, et ta valetab.

“Öelge, kus ma olen?” küsis Gary.

Õde vaatas talle imestunult otsa.

“Linnahaiglas.”

“Aga…” Gary tahtis küsida, kas see kuulub vabamüürlastele, kuid jäi viimasel hetkel vait. Ta ei tohi sellest rääkida, sest koht ei pruugi olla nende võimuses ja ega lihtne õde seda vist teakski, kui oleks. Vaevalt, et ta on midagi nendest kuulnudki; arvaks lihtsalt, et Gary on šoki tõttu lollusi mõtlema hakanud. Tema järelepärimised aga ei jääks nende poolt karistamata.

Selle asemel ta lausus: “Ma sooviks tänaseid ajalehti näha, kui saab.”

“Ma kardan, et ei saa. Eile oli… Tähendab… Te ei tohi veel oma silmi koormata… Noh, saate isegi aru.” Ta tegi ebamäärase liigutuse käega.

“Nojah.”

Õde täitis vaikides protokolli. Pastakas tema käes värises õrnalt ning mitu korda tõmbas ta kirjutatud sõna närviliselt maha. Tundus, nagu viibiks ta mõtteis kusagil eemal.

Võib-olla lennuõnnetuse juures, mõtles Gary ja millegipärast hakkas tal sellest Mary-Anne’ist kahju. Kui mõelda seebiooperite tasemel, siis võib-olla tema enda peigmees lendas selle lennukiga Frankfurti ja nüüd püüab ta ennast vaos hoida, et mitte nutma puhkeda…

Tema peigmees lendas Frankfurti.

Gary vaatas õde ning järsku ta küsis:

“Öelge, mis on teie… e-e… noormehe nimi?”

Õde võpatas ja tõstis järsult oma punased silmad tema peale.

“Miks te seda küsite?”

“Ega ta eile Frankfurti ei lennanud?”

Mary-Ann vaatas talle pikalt vaikides otsa. Ta ei liigutanud, tundus, et ta isegi ei hinga, ainult tema pilk õgis Gary nägu.

Ning järsku puhkes ta nutma. Ta kattis näo peenikeste lumivalgete kätega ning Gary nägi, kuidas tema sõrmede vahelt voolasid pisarad. Paberid kukkusid tema põlvede pealt põrandale. Ta nuttis ja nuuksus, tema õlad värisesid õrnalt, kuid minuti pärast võttis ta ennast kokku. Ta pühkis pisarad kangekaelselt nuuksumist maha surudes ära ja tõmbas hinge. Siis korjas paberid põrandalt üles ja vaatas Gary’le otsa.

“Kust te teadsite?” küsis ta vaikselt, uurides noormehe nägu selgineva pilguga.

Gary võpatas. Ta tundis järsku, et ei teadnudki, miks ta seda arvas. Nagu oleks lihtsalt selline tunne olnud. Või keegi seda öelnud. Tema sisemuses. Gary hoidis hetke hinge kinni.

“Ma ei tea…” vastas ta lõpuks. “Tekkis selline tunne.”

“Jah, ta lendas tõesti Saksamaale, kuid minu arvates rääkis ta mulle, et lendab Münchenisse.” Mary-Ann kritseldas närviliselt veel paar sõna protokolli, pistis siis lehed vihaselt oma mappi ning pomisedes, et täidab need valvelauas, astus kiiresti palatist välja.

Gary saatis teda pilguga ning kui ta välja astus, sulges silmad. Lennuõnnetus… Kakssada inimest…

“Need olid rasvased sead, aga mitte inimesed,” kuulis Gary häält, kuid ei avanud silmi. Ta isegi ei võpatanud. “Nende hulgas oli vaid väike osa turiste, enamik olid pankurid, suurärimehed, nii-öelda finantseliit — kõik, kelle tõttu meie planeet ja inimkond on ohus. See õnnetus oli meie organiseeritud, paari päeva pärast töötatakse välja uus versioon, mille kohaselt lennukis oli pomm. Lennufirma maine jääb kahjustamata. Meie inimesed kannavad selle eest hoolt. Need ei olnud juhuslikud reisijad, me ei tee midagi juhuslikult. Kõik pardal viibinud olid üleliigsed, igaühel neist oma kuritegu inimkonna vastu…”

“Mis kuritegu oli Mary-Anne’i noormehel?”

“Ta oli inglane.”

Gary võpatas ning avas silmad.

“Mis see tähendab, kurat?” küsis ta vihaselt.

“Inglased on kõige allakäinum rahvas siinilmas, koos teiste tööstusriikide rahvastega. Kuid teie süü on suurem. Teie rõhute teisi rahvaid: iirlasi, šotlasi, ueilslasi ja veel paljusid. Te surute oma usku siin, Ulsteris peale! Inglased on kõige suuremad kurjategijad maailma ajaloos!”

“Kas vabamüürlased olid inglased?” küsis Gary sarkastiliselt.

“Pole sinu asi! Jäta see meelde, meie määrame, mis siin on õige ja mis vale, ning meie teeme kõik, et siin ilmas korda taastada. Ja sina hakkad meid selles samuti aitama, pea meeles!”

“Käi põrgu, idioot!” Gary hingeldas raskelt. Ta oli raevus. Need idioodid hakkavad teda kamandama, raisad! Ta oleks enamgi karjunud Kapslile, kuid järsku tekkis tal tunne, nagu oleks see välja lülitunud ega kuuleks teda enam.

Gary tõmbas vilinal hinge ning pööras teise külje. Ta püüdis rahuneda ja tundis, kuidas sees miski liikus. Miski nagu püüdis midagi tema sisemuses rajada.

Et haarata kontrolli tema üle.

Käigu põrgu! mõtles Gary ja virutas endale kõigest jõust rusikaga kõhtu, nii et ta valust konksu tõmbus.

4

“Teie poeg paraneb, mr. Anderton,” ütles Carlton telefonitorusse, klõpsutades teises käes pastakat. “Ta käib juba haiglarõdul jalutamas, hingab värsket õhku. Sööb ta kah üpris tublisti, kuid lõplikult ta veel terve ei ole. Aga ta paraneb varsti.”

Et Gary paranes, see oli tõsi, kuid see, et tal oli “üpris” hea söögiisu, kiskus vale poole. Ta üritas küll süüa, kuid isu ei olnud, ning peeglisse vaadates nägi ta isegi, et on tunduvalt kõhnemaks jäänud. Tema silmade alla olid ilmunud tumedad ringid, põsed lohku vajunud, pilk kurnatud. Ent arvutid olid tema toast koristatud ning ta elas juba täiesti oma organismi jõul, kuigi alguses oli probleeme tema närvide seisundiga. Carlton seletas seda esimese operatsiooniga elus ning sellega kaasneva šokiga ja käskis vabastada Gary arvutitest. Homme viiakse ta aga üldse uude palatisse, et ta saaks vaheldust tunda.

Ja sellepärast võis Carlton öelda, et mr. Andertoni poja paranemine on silmanähtav.

“Selge…” venitas Gary isa. Carlton tahtis toru hargile panna, et jätkata aruande kirjutamist juba teise sel kuul kopsuvähki surnud naise kohta, kui Anderton küsis: “Aga kas tal on kõik korras?”

“Jah, peaks olema. Söök on siin hea, värske õhk…”

“Ei, mitte seda…” Anderton tegi pausi. Ta oli üldse mingi aeglane tüüp. Carlton plõksutas pahaselt pastakat.

“Ma tahtsin öelda,” ütles Anderton aeglaselt, nagu kaalutledes oma sõnu, “et… saate aru, teda siiski tulistati… Ta oli surmasuus…”

“Seda ta veel ei jõudnud.”

“Siiski.. On temaga kõik korras? Ma mõtlen pead… Tähendab, kas ta saab edasi elada normaalse… mmmm…” Anderton mõmises, valides õiget sõna. “Normaalse elujõulise ja töövõimelise inimesena?”

“Pea kohta ma ei julge midagi lubada, ma ei ole psühhiaater. Kuid ma olen uurinud tema haiguslugu ning ei ole sealt leidnud ühtegi kokkupuudet närvisüsteemi töö häiretega. Enne seda õnnetust oli ta igal juhul normaalne, praegu aga… noh, esialgu ei ole veel mingeid kõrvalekaldumisi näha olnud.”

“Kena…” Paistis, et Anderton tahab toru hargile panna.

Ei, kui sa raiskad minu aega, mõtles Carlton vihaselt, siis ära veel kipu toru ära panema! Nüüd räägin ka mina natuke!

“Šoki elas ta ilusasti üle, vähemalt füüsiliselt. Ainult see õmblus tema haava kohal, seda ta kipub ülemäära puutuma, nagu…”

…nagu ei suudaks ta seda omaks võtta, tahtis ta öelda, kuid jäi poole lause pealt vait. Anderton ei pea teadma selliseid asju, nagu ei pea ta teadma ka seda, et viimaste päevade jooksul on Garyga tegelev praktikant Ruth Staunton hakanud tähele panema noormehe käitumises mingit neurootilisust. See, et noormees on kõhnaks jäänud, seda võis seletada tema isu- ja nähtavasti ka unepuudusega, mille all on ta Stauntoni sõnul kannatama hakanud. Ja see, et ta pidevalt viib jutu oma armile, küsitledes selle päritolu kohta…

Ent kõige halvem on see, et Gary käitumine hakkas muutuma. Staunton püüdis alguses selles ise selgusele jõuda, kuid lõpuks jõudis asi siiski Carltoni kõrvu teise põetaja, Mary-Anne Gillespie kaudu, kes leidis ühel hommikul Gary näolt mitu sinikat, nagu oleks teda keegi öösel peksnud. Hiljem kuulis Gillespie, kuidas Gary karjus oma toas, ning tormates sisse, leidis poisi hingeldades voodil lebamas. Ta peksis ennast rusikatega vastu nägu ning tema ninast voolas veri. Veel kaks korda leiti Gary kehal erinevates kohtades jälgi enese peksmisest, kuid noormees ise keeldus seletamast. Ta vaid röögatas nende peale:

“Mis see teie asi on!” Ning lisas pärast vaikselt ja tigedalt: “Nagu te ise ei teaks!..”

See oli tõesti imelik ja Carlton kavatses Gary juurde psühholoogi kutsuda, kuid kogu aeg tuli midagi ette. Kuid vanal Andertonil oli parem seda mitte teada, ning Carlton vaikis.

Nähtavasti mõtles Anderton, et Carlton on lõpetanud, ning ütles:

“Ega siis midagi, saatke talle tervisi vanemate poolt ja kogu see värk… Noh, te mõistate. Ma püüan kunagi veel kord helistada, et tema endaga rääkida.”

“Väga kena,” ütles Carlton ja tahtis juba toru ära panna, kuid Andertoni hääl peatas ta.

“Ja veel, suur tänu, et te ta päästsite, suur tänu!..”

“Pole tänu väärt. Nägemiseni,” ütles Carlton ning lõi toru kiiresti hargile, et mitte kuulda, kuidas Anderton hakkab vastu ajama ja õigustama oma kiidusõnu. “Mis te nüüd!”, “Tänu arstidele me eksisteerime…”, “Ta on minu ainuke poeg…” Ei, seda Carlton ei tahtnud kuulda. Ta pidi kirjutama aruannet kopsuvähki surnud naise haiguse kulgemise kohta.

Ta vaatas hetke vaikivat telefonituru, nagu kartes, et see võib temaga uuesti rääkima hakata, heitis siis morni pilgu enda ees lebavatele surnud patsiendi protokollidele ja ohkas. Ta võttis oma käekotist kaks läikivas sinises paberis šokolaadikommi, pistis ühe neist suhu ja asus aruande kallale.

Ta ei mõelnudki enam vana Andertoni tänusõnadele, ei olnud neid peagi enam meeles Gary isal endalgi. Meenusid nad alles siis, kui ta nädala pärast oma kabinetis kirjutuslaua taga istudes ja kangeid prille ninale sättides, et ajalehte lugema hakata, tõstis telefonitoru ja kuulis neid saatuslikke sõnu, mis rikkusid tema elu kuni lõpuni ära.

Õhtul toodi Garyle veel kord tablette, mida ta pidi pärast sööki sisse võtma; seejärel sulges õde lõplikult tema palati ukse. See oli juba uus neiu — Jane. Mary-Anne oli kuhugi kadunud, Staunton rääkis, et ta viidi üle haigla teise tiiba, kuid Gary ei uskunud teda. Staunton oli samasugune kui kõik teised, kes opereerisid Kapsli Garyle sisse. Ta lausa tundis seda. Ning nemad likvideerisid (selles Gary samuti ei kahelnud) Mary-Anne’i, sest tema üritas Garyt aidata, kui Kapsel sundis teda ennast peksma. Peksma vereni, peksma valusalt, et alistada ta. Kuid Gary ei olnud nõus alistuma ning see ajas neid marru, ta tundis seda läbi Kapsli.

Kapsel rääkis Garyga viimasel ajal harva ja kogu aeg teatas, et tal on tegemist Gary keha “töötlemisega”. Gary ei teinud sellest välja ja üritas Kapslit ignoreerida, kuid iga kord sundis mingi jõud seestpoolt teda oma otsust murdma. Ta tundis iga päevaga, et Kapsel muutub võimsamaks, kuid sisemiselt jätkas ta vastupanu ja teadis, et see mõjub, sest Kapsel hakkas teda selle eest piinama. Ja see oli valus, väga valus, kuid Gary ei alistunud ja kordas endale kogu aeg läbi hammaste, kui Kapsel sundis teda ennast lööma:

“Ei saa!… Ei saa minust jagu! Ei lase, raiped! Saatanad!..”

Gary istus rahulikult voodil, jalad lina all (mis sai alles täna välja vahetatud, sest eelmisel avastas Gary mingid kahtlased kollased laigud), ning vaatas, kuidas õe vari kadus pärast hetkelist kõhklust mattklaasiga ukse tagant.

Jälle tahtis ta oodata, et näha, kas ma võtan tabletid sisse, mõtles Gary pahaselt, visates rohu aknast välja.

Gary oli nüüd üle toodud uude kahekohalisse palatisse, mille aknad avanesid väiksele tänavale. Siit võis ta vaadata, kuidas naabermaja ees muruplatsil mängisid pätakad jalgpalli, kuidas punapäine ümara näoga neiu viis igal hommikul oma kokkerspanieli pissile ning ükskord ta nägi isegi viie iirlase ja kolme inglase vahelist kaklust. Isegi tema avatud aknast oli kuulda, kuidas kaklejad sõimasid teineteist erinevates keeltes, kuni lõpuks iirlased löödi taganema ning nad kadusid ühte haavatud kaaslast järel lohistades minema.

Gary seisis avatud akna ees, nautides õhtust värsket õhku, ning puudutas siis õrnalt armi särgi all. Jaa, mõtles ta, selle valge õmbluse järgi jätavad tulevikus kõik minu tüdrukud mind meelde.

Ta sulges akna, litsudes selle kõvasti kinni, ning laskus voodile. Tema jalad külmetasid meeldivalt ja ta pistis nad kiiresti teki alla.

Ta võttis öökapilt Londoni Arsenali jalgpalliklubi ajakirja eelmise numbri (muud midagi tal lugeda ei lubatud) ja kobas käega pimeduses. Lõpuks leidis ta lüliti, süütas tule põlema, et lugeda natuke, ning… tardus paigale. Gary vaatas õudusest pärani silmadega enda ette linale, millel lamas süsimust roheliste helkivate silmadega kass. Tema kaela ümber oli kaks valget ringi nagu omapärane karvadest kee.

Kass ei nurrunud, vaid lebas rahulikult Gary jalgadel, meenutades laipa. Kuid tema julmad rohelised silmad vaatasid uurivalt Garyle otsa, nagu üritaks teda hüpnotiseerida.

Kust ta siia sai? välgatas Gary peas. Kuidas ta siia ronis, nii et ma seda ei tundnud?

Lõpuks sai ta endast jagu ja tõstis ähvardavalt käe, et kassi ära peletada.

“Kõtt, kao minema!” Ta üritas kassi lükata, kuid loom ei lasknud. Ta kargas püsti ning põigates Gary käe eest kõrvale, hakkas vihaselt susisema. Ta surus kõrvad peadligi ja paljastas hambad, kuid maha ei hüpanud. Gary tundis selgelt, kuidas ta vajutab linasse lohku tema jalgade vahel.

“Kuradi elukas, või et ajad veel vastu, raibe!” Gary võttis kogu aeg silmadega kassi jälgides põrandalt aeglaselt ajakirja ning tõstis selle voodile. Ta tegi näo, nagu vaataks pilte, kuid järsku virutas ilma hoogu võtmata sellega täiest jõust vastu looma pead.

Kass veeres kräunudes voodi pealt maha nagu lohakalt kedratud must lõngapundar ja kukkus vääneldes põrandale. Ta kadus lambivalguse sõõrist välja ning järsku tekkis Garyl tunne, nagu oleks ta kontrolli situatsiooni üle kaotanud. Palatis valitses hetke haudvaikus.

Gary juuksed tõusid aeglaselt turri.

Kus see elukas on? Miks ta vait jäi, raibe?

Gary vahtis pimedust, kuid ei näinud mitte midagi. Ta tahtis lampi pea kohal keerata, et valgustada põrandat, kuid jäi hiljaks.

Must kogu hüppas öökapile, pimedas vilksatasid vaid rohelised silmad, ning järgmisel hetkel tundis Gary, kuidas kakskümmend teravat küünt tungis tema näkku.

Gary karjatas ootamatusest, ent sel silmapilgul purskus soe veri haavadest tema näole ning noormees hakkas röökima. Tal oli tunne, nagu oleks tema näkku löödud kakskümmend naasklit, mis rebivad tema nahka, paljastades siin-seal juba pealuud. Kass kräunus metsikus vihas ning Gary haaras temast pimesi kahe käega kinni.

Noormees rabeles voodil, veri voolas tema silmadesse ja pritsis linad täis. Kassi küüned püüdsid kangekaelselt silmadeni jõuda. Gary jõud rauges, tema liigutused muutusid üha aeglasemaks, röökimine sumbus nutusteks karjeteks ning kui kassi küüned rebisid tema parema põse naha narmendavateks ribadeks, kaotas ta meelemärkuse.

Kui Ruth Staunton hommikul palatisse astus, et Gary üles ajada ja teatada talle hommikusöögist, jäi ta lävel tardunult seisma.

Kogu voodi oli verine, noormehe näos oli hulganisti kuivanud haavu, nagu oleks seda kääridega lõigatud. Isegi lävelt oli näha, et tema parema silma laug oli julmalt katki rebitud. Paljastatud silm vaatas tuimalt enda ette, midagi nägemata.

Staunton vaatas hetke vaikides Gary liikumatut keha, siis pööras järsult ümber ning tormas lubivalge näoga Carltoni kabinetti.

“Patsient 304-ndas!” hüüdis ta, enne kui jõudis ukse avada. Ta vajus Carltoni kabinetti ning jäi peaarsti laua ette nõtkuvatel jalgadel hingeldades seisma.

“Mis temaga on?” küsis Carlton ärevalt, nähes Stauntoni näoilmet. Ta tõusis kiiresti püsti.

Noor õde seisis vaikides keset kabinetti, vahtides uduse pilguga Carltoni lauda.

“Ta on… üleni verine… ja… lõigutud…” ütles ta vaevukuuldavalt ning vajus teadvuseta põrandale.

“Pagana tüdruk!” pomises Carlton vihaselt, tormates kabinetist välja. Neiu jäi helepruunile vaibale liikumatult lebama.

Carlton sööstis Gary palatisse. Esimesel hetkel jäi ta tummalt seisma, kuid võttis ennast kohe kokku ja astus voodi juurde.

Ta kergitas ettevaatlikult noormehe pead ja katsus pulssi. Carltoni sõrmed tajusid selgeid lööke, Gary oli elus. Arst rahunes natuke. Verekaotus oli praegu kõige hullem. Noormees võis terve öö olla siin lebanud ning ta tuli kiiresti reanimatsiooni toimetada. Imelik oli ainult see, kuidas Gary oli suutnud endale sellised haavad tekitada. Tõenäoliselt on tegemist tõeliselt raske masohhismi-juhtumiga…

Kuid praegu ei olnud aega sellistele asjadele mõelda. Oli vaja kiiresti midagi ette võtta, ta noormees oli juba niigi nähtavasti väga kaua selles seisundis olnud. Kui Carlton laskis tema pea padjale tagasi, kostis Gary kurgust kokkusurutud korin, nagu viimase vee väljumisel vannist.

Carlton hakkas kohe tegutsema. Erinevalt sellest noorest õest, kes lebas praegu tema vaibal, oli ta kogenud arst, kes oli ka hullemaid asju pidanud nägema. Kuigi isegi temal tuli endale tunnistada, et sellist õudust polnud tal veel ette tulnud. Gary magas (Carlton imestas, kuidas ta selliste haavadega magada suutis) ühe poolavatud silmaga, mille laug narmendas väikese nahariba küljes ja oli verega kleepunud tema nina külge.

Carlton jooksis telefoni juurde ning paari minuti pärast olid mehed reanimatsioonist kohal ja Gary toimetati minema. Hiljem, kui noormehe haavad oli kinni õmmeldud ja Ruth Stauntoni praktika lõpetatud lahti laskmisega, käskis Carlton tema enda silme all Gary küüned lühikeseks lõigata.

“Tule üles, Gary!” ütles mingi vana tuttav hääl käskivalt Gary kõrva ääres. Noormees toibus. Ta ootas, et keegi hakkab teda raputama, kuid seda ei juhtunud. Vaid hääl rääkis:

“Aitab, Gary! Tule üles, sa oled juba kaua maganud. Kuuled sa, ärka, kurat!”

Hääl rääkis tugeva iiri aktsendi ja metalse kõlaga, nagu…

“Kapsel?”

“Jah.”

“Mis sa minust veel tahad?” Jälle kadus tunne, mis oli selle viimase magamisega tekkinud — et Kapsli-jant on kõigest unenägu või šokis sonimine. Gary tundis uuesti, et Kapsel elab temas, kasutab tema energiat, õhku, toitu…

“Ma tahtsin sulle meelde tuletada, et sa ei unustaks meid. Me ei pruugi sind kogu aeg juhtida, enne kui me hõivame sinu närvisüsteemi lõplikult (mis juhtub vägagi varsti, sest meie käsutuses on juba üle poole sinu potentsiaalist), kuid sa pead meid mäletama. Sa oled juba peaaegu osa meist ega suuda sellest enam taganeda, kuigi sa proovid. Ära ole rumal. Gary, sa kuulud meile, sõltumata sinu tahtest, ja sinu tõrkumine saab ka edaspidi julmalt karistatud. Teinekord ei piirdu asi kriimustatud näoga…”

Gary suu vajus hämmeldusest lahti. Ta hõõrus uduseid silmi ning tundis teravat valu värskeid kriimustusi täis näol. Parem laug liikus vaevaliselt ega tulnud lõplikult lahti, põsel oli neli pikka haava, piki nina vasaku suunurgani venis sügav kipitav vagu.

“Nii et… Kass… See oli teie tehtud?” küsis Gary, katsudes õrnalt põske.

“Jah, Gary. Seda oli vaja, sest sa käitusid, nagu ei saaks sa meist aru. Me ei taha sulle halba ega haiget teha, me vaid tahame sind.”

“Ära ole rumal, te ei saa mind mitte iial!” käratas Gary vihaselt.

“Arvad, Gary?” Kapsel rääkis vaikselt, kuid tema hääles kõlas külm talitsetud viha. “Sa oled rumal. Kui muu ei aita, asume me sinu lähedaste kallale.”

“Mida sa sellega öelda tahad?!” küsis Gary ning ootamatult mõistis, et tema hääl väriseb. Kapsel ei vastanud.

“Kuuled, sa siga, mida sa sellega öelda tahad!” röögatas Gary jõuetus vihas, kuid Kapsel ei vastanud enam. Praegu ei olnud tal enam midagi Garyle öelda, ta tegi tööd — hõivas noormehe närvisüsteemi ning Gary tundis seda.

5.

Haiglaõde Jane Rutherford asetas Gary lauale tema õhtusöögi ning vaatas noormehele ootavalt otsa. Gary vaatas otse enda ette, nagu teda tähele panemata.

“Kas ma saan teile veel kuidagi kasulik olla?” küsis õde.

“Ei,” vastas Gary monotoonse häälega, ilma et oleks pilku tõstnud.

“Siis ma lähen…”

Jane vaatas veel kord kahtlevalt Garyle otsa ning lahkus palatist. Imelik patsient, mõtles ta, sulgedes vaikselt ukse. Juba hommikusöögist saadik istub niimoodi, ei liiguta ega tõsta pilku. Ja ainult räägib mingi moonutatud häälega.

Õde tahtis Carltoni juurde minna, et teatada talle Gary imelikust käitumisest, kuid jõudes peaarsti kabineti juurde, peatus kõhklevalt. Ta seisis ukse ees, kuulates, kuidas Carlton räägib telefoniga, ning läks siis edasi. Võib-olla poiss pole lihtsalt välja maganud, kes teda teab, miks sellepärast kohe Carltoni juurde jooksma hakata!

Pealekauba olid enamiku jaoks valehäired siin haiglas halvasti lõppenud.

6

Udu Gary silme ees hajus aeglaselt. Ta vaatas ikka veel hägusa pilguga ringi ning nägi enda ümber palatit.

Mis pagana värk see oli? ütles ta endamisi. Mingi udu… Kurat, kuidas see söök siia sai!

Laua peal seisis jahtunud kruus teega ja paar võileiba. Supp oli juba nähtavasti minema viidud või polnud seda üldse toodudki, kuigi päikese järgi võis kell juba kolm olla. Lõunasöögi aeg on juba ammu möödas… Kas ma tõesti magasin nii kaua? mõtles Gary hämmeldunult.

“Sa ei maganud,” ütles Kapsel ning Gary tõmbus pingule.

“Jälle sina?”

“See oli meie katsetus,” katkestas teda Kapsel, “ning nüüd võin ma sulle öelda, et sa oled meie osa. Me oleme hõivanud sinu närvisüsteemi.”

Kapsel tegi pausi, nagu oodates aplausi. Gary tundis värinaid seljal ning tema juuksed hakkasid järsku kuklas liikuma.

“Kas nüüd on… kõik?” küsis ta vaevukuuldavalt. Imelikul kombel ta sugugi ei ehmatanud. Kõik tundus olevat vanamoodi, ainult mingi teine jõud oli tema sisemusse asunud. Jõud, millest tema enam jagu ei saa.

“Jah, sinu närvisüsteem on nüüd meie võimuses ja nüüd ei vaja me sind enam. Me ei pea sind ähvardama, ei pea keelitama, kuid üht-teist on siiski sellist, mida ei peaks olema. See miski võib sind veel mõjutada piisavalt, et meie võimusest vabastada… Ma räägin sinu vanematest. Nemad on üleliigsed.”

“Mida?” küsis Gary nagu umbusklikult. “Mis see tähendab?”

“Nad tuleb hävitada, et nad ei segaks sind, ning selle kallale asuvad kohe meie inimesed…”

“Ei, te ei tee seda!” hüüdis Gary. “Kurat, te ei tee seda! Kas teil on veel minust vähe?!”

Nad on üleliigsed,” vastas Kapsel külmalt. “Peale selle, sa ei saa enam midagi muuta, meie inimesed on juba teel…”

“Ei!” karjatas Gary, tundes järsku kogu olukorra õudust. “Te ei saa seda teha! Ma ei…”

Ta kargas paaniliselt üles ja tormas palatist välja, sonides endamisi. “Ei, seda te ei tee!… Seda te ei tohi teha!”

Kapsel tema sisemuses vaid naeris ega vastanud midagi. Sest inimesed on juba teel ning Gary ei saa neid enam peatada.

Gary tormas lubivalge näoga ilma koputamata Carltoni kabinetti. Ta jäi hingeldades peaarsti laua ette seisma. Haavad noormehe näol olid tumepunased. Carlton tõstis imestunult pilgu, kuid nähes Gary silmades põlevat metsikut leeki, pani juba mitmendat päeva käsil oleva artikli kohaliku ajalehe jaoks kõrvale.

“Jah?” küsis ta võltsilt naeratades. “Mis juhtus?”

“Minu vanemad…” kähises Gary. Ta vaatas Carltonile otsa ning tema pilgus vaheldus hirm palvega. Ta vaatas arsti — nagu talle tundus — sõbralikesse silmadesse ning järsku puhkes nutma. “Mu isa… ja ema…” nuuksus ta, kattes näo kätega. “Nad lubasid… nad… hävitada…”

Mrs. Carlton tõusis laua tagant kiiresti püsti ning nihutas noormehele tooli. Gary istus, suutmata ennast pidada. Pisarad voolasid mööda tema nägu helesinistele haiglariietele ning tema sõrmed olid kramplikult juustesse haakunud.

“Nad tahavad neid… tappa… Miks?.. Miks ta mulle sisse pandi?!.. Miks?!”

Gary luksus ning paljud sõnad muutusid Carltoni jaoks täiesti arusaamatuks.

“Rahune, Gary,” ütles arst, istus noormehe kõrvale ja pani käe tema õlale. “Ära nuta, nendega on kõik korras…”

“Nad tapavad nad! Nad lubasid!.. Nad tapavad kõik liigsed…”

“Kes nemad?”

Gary jäi järsult vait ning tõstis punased silmad Carltonile.

“Nemad!” ütles ta vaikselt ja kurjakuulutavalt. “Kapsel ja vabamüürlased!”

“Mis kapsel?” küsis Carlton hämmeldunult. Poiss ajas mingit arusaamatut juttu, kusjuures ta näis ise seda täiesti uskuvat. Mis kapsel? Mis vabamüürlased?

“See, mis mulle sisse ope…”

Gary jäi järsult vait. Ta vaatas Carltonile otsa, nagu oleks midagi üleliigset öelnud, ning pööras pilgu kõrvale.

Ma ei tohtinud talle seda öelda… Ta on ju samuti üks nende seast; tema osales operatsioonis, ta on nende organisatsiooni liige! Ma ei tohtinud talle seda öelda, muidu nad peatavad mu!

“Kas ma tohin helistada?” küsis Gary, vältides Carltoni pilku, et mitte reeta oma kavatsusi.

Arst viivitas hetke ning Gary tundis korraga, et ta on paljastatud. Kuid järgmisel hetkel Carlton lausus:

“Nojah, eks sa helista… Et haiglast helistada, vali 0 ette.”

“Aitäh,” ütles Gary ning tõusis rahulikult püsti, kuigi tema jalad värisesid. Ole rahulik, sa võid ennast muidu reeta, ära pabista!

Ta läks tohtri pilgu saatel laua juurde ja tõstis toru.

“Sa ei tohi helistada!” hüüdis Kapsel ootamatult ning telefonitoru Gary käes võpatas. “Kuuled, sa ei tohi!..”

“Ole vait!” käratas Gary vihaselt ja tõstis toru kõrva juurde. “Sa ei saa mind takistada! Te ei jõua mu vanemateni, kui palju teid ka ei oleks. Isegi kui terve haigla on teie võimuses!”

“Gary, mida sa räägid?” küsis Carlton ning noormees jäi ehmunult vait. Ta vaatas arstile otsa ning alles nüüd märkas Carlton tema silmis hirmu. Noormees hoidis kramplikult torust kinni, tema silmad kobasid paaniliselt ringi ja huuled liikusid tummalt.

“Gary?” Carlton tõusis püsti.

“Ei!” karjatas Gary. “Ärge lähenege!”

Ta surus telefonitoru meeleheitlikult vastu rinda.

“Gary,” alustas Carlton rahulikult, “rahune. Mis sinuga juhtus?”

“Olge vait!” Gary hääl muutus kriiskavaks. “Ei tohi rääkida! Te kõik olete ühesugused, te kõik tahate neid hävitada!”

“Gary…”

“Vait, raibe!” Noormees haaras kirjutuslaualt punase käepidemega Schwanni paberilõikamisnoa. Ta tõmbas kitsa tera värisevate sõrmedega välja. Korraks riivas tera Gary pöialt, ning sõrmele ilmus peenike verine haav.

“Raibe!” sosistas Gary ning tõstis noa hullult naeratades silmade kohale. Mööda tema kätt nirises peenike verejuga. “Vaadake, kurat! Üks samm, ja ma tõmban selle mänguasjaga üle teie haisva kõri!”

Gary naeris, tundes oma võimu. Tema naer meenutas pigem hommikust kuke kiremist ning Carlton tundis jäist külmust sisemuses.

“Gary, mida sa…”

“Vait!” kriiskas noormees. “Ärge segage mind, muidu saate nuga! Ma helistan!”

Ta surus toru pea ja õla vahele. Ühes käes hoidis ta läikivat paberinuga, teisega valis numbreid. Tema käsi värises märgatavalt ja sõrm libises nulli pealt ära.

“Kuradi raisk!”

Ta lõi käega närviliselt hargile ja tahtis uuesti nullile vajutada, kuid sel hetkel kostis torust meloodiline naisehääl.

“Doktor Carlton? Palatis 311 on…”

“Doktor Carltonit ei ole!” röögatas Gary vihaselt ja virutas uuesti vastu harki, kuid hääl ei kadunud.

“… te olete? Andke, palun, doktor Carltonile. Palatis 311…”

“Olge vait! Kaduge ära, ma pean helistama!”

Gary peksis vastu harki, kuid naise hääl püsis liinil. Tema jutt muutus katkendlikuks nagu filmis, millest on jupid välja lõigatud.

Gary tundis, et kõik on siin tema vastu ning et ta niikuinii ei saa helistada, kui nemad seda ei taha. Ja nad ei tahtnud seda.

Gary muutus näost surmvalgeks. Mu vanemad!… kajas tema peas. Toru vajus alla.

“Sa oled loll, Gary,” ütles Kapsli hääl ning see põrkus valusalt Gary oimukohtadest tagasi. “Sa ei saa helistada, sa hilinesid, meie kontrollime kõike. Sa ei suuda enam oma vanemaid päästa. Meie inimesed…”

“Ole vait!” karjatas Gary.

“… on juba nende toas. Kodus on ainult isa, ta loeb lehte oma mugavas tugitoolis ja joob kohvi. Ta pöördub võpatades meie poole, kuid samal hetkel…”

“Ei! Palun, ei!”

“… nuga lõikab ribide vahele pika haava rinnast seljani. Su isa rögiseb ja oksendab verd, ajaleht vajub põrandale, tema veri voolab. Meie vaatame…”

Ning sel hetkel nägi Gary oma silme ees isa. Ta lebas uuel kahekohalisel diivanil, kuhu ta oli komberdanud verd rögisedes ja vajunud siis oma ajalehe peale. Veri oli kõikjal: diivanil, vanaema kingitud kireval põrandavaibal, tugitoolis, isa riietel ja… selle kätel. Gary tõstis aeglaselt pilgu peeglisse, mis seisis ema öökapi peal, ning nägi selle nägu. Ilma silmade ja kujuta, lihtsalt valge sile nahk. Vaid suu kohal moodustus nagu vaevumärgatav irve.

“Ei!… Ei!” kordas Gary, tundes jõuetust terves kehas. Telefonitoru langes kolksatades kirjutuslauale, korrutades:

“Doktor Carlton! Doktor Carlton! Kutsuge doktor Carlton, palatis 311 on abi vaja…”

Carlton vaatas Garyle hirmunult otsa. Noormees paistis olevat kusagil kaugel, tema silmad ei märganud midagi enda ümber. Tema eemalviibivas pimedas pilgus vaheldusid hirm ja raev, valu ja meeleheide. Gary surus noatera nii kõvasti pihku, et metallile ilmus veel üks peenike verenire.

“Gary?” küsis Carlton arglikult. “Gary, mis sinuga on?”

Ta nägi poisi silmi ning need sundisid teda minema jooksma, kuid ta ei nihkunud paigast. Hetke viivitades astus ta aeglaselt Gary juurde ning puudutas noormehe kätt.

“Gary? Kas sa kuuled mind?”

Sel silmapilgul ilmus Gary silmadesse elu tagasi ning ta vaatas kiiresti ringi. Tema metsik pilk peatus Carltonil ja ta kargas püsti.

“Teie! Teie pärast ta tapetigi! Ma teadsin algusest peale, et see haigla on nendega seotud! Ma teadsin, milleks nood iirlased mulle kuuli lasid! Nemad tapsid minu isa! Ja selle eest…”

Ta haaras Carltoni juustest kinni ning lõi naise näoga vastu laua serva. Carlton karjatas ja vajus vaikselt põrandale. Tema ninast jooksis veri.

“Nüüd te ei saa mind enam takistada!” Gary naeratas vihaselt, laskudes arsti juurde. “Lurjused, ma päästan oma ema!” karjus ta tundetult lebavale Carltonile kõrva. “Ja te kahetsete, et tapsite mu isa!”

Gary tõmbas noaga järsult läbi Carltoni kõri, nii et kitsas tera kadus korraks naise lihasse, ja tõusis püsti. Veri pritsis tema jalgadele ja voolas põrandale, moodustades paksu sültja lombi. Carltoni kurgust kostis vaikne korin nagu katkisest kraanist, ning järgmisel hetkel jäi kõik vaikseks.

Gary hakkas naerma. Ta naeris, vaadates verist nuga enda käes, naeris, vaadates enda ees lebavat naise laipa, mille kõris pulseeris veel verejuga, muutudes iga hetkega nõrgemaks. Ta naeris ega suutnud ennast pidada.

“Sa oled loll, Gary,” ütles Kapsel. Gary oli ta peaaegu juba unustanud. “Ta oli meie agent, sa ei tohtinud!”

“Vait, siga! Sa veel kahetsed! … Te kahetsete, et asusite minu kallale! Minu ema te ei puutu, kui ei ole sind, Kapsel!” kriiskas Gary naerdes ning lõi hooga noa endale kõhtu. “Ma roogin su endast välja! Küll sa näed … Te ei puutu … ema … Raibe…”

Ta üritas nuga endas keerutada, et Kapslit kätte saada, kuid kogu tema jõud hakkas kuhugi kaduma. Gary silme ees läks pimedaks. Ta tundis, kuidas Kapsel püüab haarata tema üle uuesti kontrolli, kuid Gary keha oli juba kahjustatud ja kaotanud Kapsli jaoks juhitavuse.

Läbi segase udu silme ees Gary kuulis, kuidas Kapsel karjus nagu tapetav siga.

“Sa ei tohi! Sa ei saa! Ma olen sinu sees! Minu energia, energia lõpeb! Me sureme koos… Ma ei tohi surra, ma ei taha surra, ei, ei, e-e-ei!…”

“Sured!” korises Gary vaevaliselt ning enne, kui ta suri, tundis, et ema enam oht ei ähvarda. Kapsel oli surnud ega saanud enam kedagi juhtida.

7

Inspektor Ronald le Tissier seisis keset Carltoni kabinetti, käed rahulikult hallide viigipükste taskus. Tema ümber sagisid politseinikud, plõksusid fotoaparaadid, Jeff Ferdinand pani kirja kaame näoga toolil istuva Jane Rutherfordi segaseid seletusi, kuidas ta astus peaarsti kabinetti ning leidis eest kaks surnukeha. Noor tütarlaps luksus ja pühkis pidevalt pisaraid. Lõpuks viisid kaks politseinikku ta minema.

Ferdinand tuli le Tissier’ juurde.

“Mis ta räägib?” küsis inspektor.

“Midagi segast, mitte midagi konkreetset. Paistab olevat mõrv ja enesetapp.”

“Millega?”

“Seal on nuga, millega ta selle naise kõri läbi lõikas.” Ferdinand osutas kohale, kus lebas Gary.

Le Tissier noogutas vaikides ja läks näidatud koha juurde. Ta kummardus ning nägi lauajala juures punase käepidemega verist paberinuga.

“See?”

“Seesama. Soovite kinnast?”

Ferdinand ulatas le Tissier’le kummikinda ning inspektor tõstis noa kahe sõrme vahel üles. Ta vaatles hetke seda ning näitas siis Ferdinandile.

“Mis asi see on?” küsis ta, osutades mingile väiksele verega tera külge kleepunud läikivale metallitükikesele. Ferdinand kehitas õlgu.

“Pole aimugi.” Ta tõmbas tükikese pastaka otsaga ära ning see kukkus vaikselt klõbisedes lauale. Mõlemad mehed kummardusid selle kohale.

“Mingi murdunud pintseti ots, paistab nii,” ütles Ferdinand. “Sellist kraami on see koht täis. Praht arvatavasti… Ega ta ometi seda kõhust välja ei tõmmanud, lõikudes ennast selle noaga!”

Ferdinand hakkas võltsilt naerma ning lükkas sõrmega pintsetitüki prahikorvi.

Hiljem tunnistas uurimine Gary psüühiliselt haigeks.


«Sõnumileht» 1997; nr. 129-142
Digitaliseerinud Kersti Taurus
Korrastanud Andreas Jõesaar

%d bloggers like this: