jump to navigation

Kõuekärgatus. Ray Bradbury

Seinal rippuvale sildile nõrgus vett ja pani kirja virvendama. Eckels tundis, kuidas silmalaud vajusid kinni ja selles hetkelises pimeduses lõi kiri helenduma:

AJAHANKED! ÜHING.

HANGIME MISTAHES MÖÖDUNUD AASTA.

TEIE VALITE ULUKI.

MEIE VIIME TEID PÄRALE.

TEIE LASETE TEDA.

Midagi sooja tõusis Eckelsile kurku; ta neelatas ja surus selle alla. Huuled vormisid naeratuse, kui ta tõstis aeglaselt käe ning lehvitas laua taga istuvale mehele kümne tuhande dollarist tšekki.

«Kas teie ühing garanteerib, et ma eluga tagasi pääsen?»

«Meie ei garanteeri midagi peale dinosauruse,» ütles ametnik. Ta pööras pead, «See on mr. Travis, Minevikuhangete giid. Ta ütleb teile, keda ja millal lasta. Kui ta keelab, ärge laske. Kui te juhisele ei allu, maksate täiendavalt kümme tuhat dollarit trahvi pluss võimalikud valitsuse abinõud pärast teie tagasijõudmist.»

Eckels heitis pilgu üle suure, looklevaid juhtmeid ja undavaid metallkaste läbisegi täistuubitud ruumi, kus sähvis kord oranž, kord hõbedane, kord sinakas valgus. Kostis helisid, nagu oleks hiiglalõkkes lõõmanud kogu Aeg, kõik aastad, kõik pärgamendist kalendrid, kõik kõrgeks kuhjaks laotud ja põlema süüdatud tunnid.

Üks käeliigutus ja silmapilkselt muutub põlemine iseenda kauniks vastandiks. Eckels mäletas reklaamkuulutuste sõnastust täht-tähelt. Tukkidest ja tuhast, tolmust ja sütest paiskuvad välja möödunud aastad, haljad aastad; rooside lõhn täidab õhku, valged juuksed muutuvad sitikmustaks, kortsud kaovad; kõik viimseni muutub lennates seemneks, põgeneb surmast, tormab alguse poole; päike tõuseb läänetaevast ning loojub õhetavas idas, kuu kahaneb, vastupidi seninähtule, teisest servast, kõik viimseni mahub üksteisesse nagu hiina karbikesed või nagu küülik kübarasse, kõik viimseni pöördub surema värskuses, surema seemnes, surema haljuses, aega enne algusi.

«Tohoo tonti,» ohkas Eckels, Masina valgus kõhnal näol. «Tõeline ajamasin.» Ta raputas pead. «See paneb mõtlema. Kui eilsed valimised oleksid läinud kehvasti, oleksin ehk tulnud siia, et põgeneda tagajärgede eest. Jumal tänatud, Keith võitis. Temast saab Ühendriikidele korralik president.»

«Jah,» nõustus mees laua taga. «Meil vedas. Kui Deutscher oleks pukki upitatud, oleks võinud tulla viletsamat sorti diktatuur Selle mehe iga kant hakkab vastu: militarist, antikristlane, inimvaenulik, mõistust vihkav. Teate, inimesed helistasid meile, pooleldi nalja pärast, pooleldi tõsiselt. Nad ütlesid, et kui Deutscher saab presidendiks, tahavad nad minna elama 1492. aastasse. Meie asi pole muidugi juhatada põgenemist, vaid vormistada hankeid. Igal juhul on praegu Keith president. Teil pole muud kui…»

«Lasta dinosaurus,» lõpetas Eckels tema eest.

«Tyrannosaurus rex. Kõuesisalik — kõige jõledam elukas ajaloos. Kirjutage sellele kviitungile alla. Mis teiega ka juhtub, meie selle eest ei vastuta. Need dinosaurused on õige näljased.»

«Tahate mulle hirmu nahka ajada!» pahvatas Eckels pahaselt.

«Ausalt öelda, jah. Me ei taha, et sinna läheks mõni niisugune, kes satub paanikasse esimesest lasust. Möödunud aastal sai surma kuus Ühingu giidi ja tosin jahimeest. Pakume teile põrgulikku põnevust, mida tõeline jahimees alati igatseb. Viime teid kuuskümmend miljonit aastat tagasi — mängima kõikide aegade suurimat ja kuratlikumat mängu. Teie kviitung on ikka veel siin. Võtke see enda kätte.»

Mr. Eckels silmitses kaua kviitungit. Ta sõrmed värisesid.

«Õnn kaasa,» ütles mees laua taga. «Mr. Travis, see on teile viimane.»

Nad võtsid püssid ning liikusid vaikselt läbi ametiruumi Masina poole, hõbedase metalli ja mühiseva valguse poole.

Mehed tõmbasid pähe hapnikukiivrid ja kontrollisid õhuvoolikuid.

Allex Kütti illustratsioon

Alguses päev, siis öö, jälle päev ja öö, siis päev — öö — päev — öö — päev… Nädal, kuu, aasta, kümme aastat! Anno Domini 2055, Anno Domini 2000. 1999! 1957! Möödas! Masin möirgas.

Eckels kõikus polsteristmel, näost kaame, lõug kangestunud. Ta tundis värinat kätes ja märkas oma sõrmede haardes uhiuut püssi. Peale tema oli Masinas veel neli meest: Ühingu giid Travis, tema abi Lesperance ning kaks kütti — Billings ja Kramer. Nad istusid ja jälgisid üksteist ning aastad lõõmasid nende ümber.

«Kas need püssid teevad külmaks dinosauruse?» kuulis Eckels end lausumas.

«Kui tabate õigesse kohta,» kõlas Travise vastus kiivriraadiost. «Mõnel dinosaurusel on kaks aju: üks peas, teine sügaval selgroo all. Selle viimase jätame rahule. Selle tabamine oleks liialt õnnemäng. Kaks esimest lasku sihtige silmadesse, tehke ta pimedaks, kui suudate, ja seejärel tulistage ajju.»

Masin ulgus. Aeg oli kui tagurpidi jooksev film. Päikesed kadusid ja kümme miljonit kuud nende kannul. «Püha jumal,» ütles Eckels. «Meid kadestaksid täna kõik maailma jahimehed, kes kunagi on elanud.»

Käik aeglustus, undamine muutus pobinaks. Masin seiskus.

Päike peatus taevas.

Masinat ümbritsev udu hajus ja nad viibisid iidses ajas, tõeliselt iidses ajas — kolm kütti ja kaks ühingu ametnikku, põlvedel püssid.

«Kristus ei ole veel sündinud,» teatas Travis. «Mooses ei ole läinud veel mäele kõnelema oma jumalaga. Püramiidide kivid lebavad alles maa all, ootavad väljaraiumist ja ülesladumist. Pidage meeles, veel ei ole olnud Alexandrit, Caesarit, Napoleoni ega Hitlerit.»

Mehed noogutasid.

«See siin on ürgmets kuuskümmend miljonit kaks tuhat viiskümmend viis aastat enne president Keithi,» märkis mr. Travis.

Ta osutas metallrajale, mis viis üle aurava soo eemale rohetavasse padrikusse, mööda hiiglasõnajalgadest ja palmidest.

«Ja selle tee,» ütles ta, «on Ajahanked teie jaoks teinud. See hõljub kuue tolli kõrgusel maapinnast. Te ei tohi puudutada ainsatki rohuliblet, lille ega puud. Tee on antigravitatsioonilisest metallist. Jääge ainult teele. Ärge astuge kõrvale, Ma kordan. Ärge minge kõrvale. Ühelgi juhul! Kui astute kõrvale, karistatakse teid. Ja ärge laske ühtegi looma, keda me ei luba.»

«Miks?» päris Eckels.

Nad olid keset ürgset puutumatust, Tuul kandis kohale kauge linnu kiljatuse, tõrva ja ürgmere soolakat lõhna, niiske rohu ja verevate lillede hõngu.

«Me ei taha muuta tulevikku. Meie ei kuulu siinsesse minevikku. Valitsusele ei ole meie siinviibimine meele järgi. Peame maksma suuri altkäemakse eesõiguste säilitamiseks. Ajamasin on neetult peen värk. Kui me selle unustame, võime surmata mõne tähtsa looma, väikese linnu, kalamaimu või ka ainult lille, purustades sellega areneva liigi olulise lüli.»

«See asi pole mulle klaar,» ütles Eckels.

«Hästi,» jätkas Travis, «ütleme, et me tapame siin juhuslikult ühe hiire. Tähendab — hävivad kõik selle hiire tulevased perekonnad. Eks ole?»

«Tõsi.»

«Ja kõik selle ühe hiire perekondade perekonnad! Ühe sammuga teete olematuks esiteks ühe, siis tosina, siis tuhat, miljon ja miljard võimalikku hiirt!»

«Nii, neid ei tule,» nõustus Eckels. «Aga edasi?»

«Mis edasi?» Travis urahtas tasakesi. «Aga mis saab rebastest, kelle eluks läheb vaja hiiri? Kümne puuduva hiire pärast sureb rebane. Kümme rebast vähem ja lõvi kärvab. Ei ole lõvi, heidetakse kaosesse ja hävingusse iga sorti putukad, raisakullid, tohutu hulk eluvorme. Ja kuhu me jõuaksime? Viiekümne üheksa miljoni aasta pärast läheb üks koopainimene, üks tosinast koopainimesest maailmas, hankima toiduks metskulti või mõõkhambulist tiigrit. Aga teie, mu sõber, olete oma ainsa sammuga surnuks tallanud kõik selle piirkonna tiigrid. Koopainimene sureb nälga. Aga see koopaelanik, pange hästi tähele, ei oie sugugi mingi kasutu mees, ei! Ta on terve tuleviku rahvas. Ta sigitaks kümme poega! Need sigitaksid omakorda sada poega ja nii edasi, kuni tsivilisatsioonini välja. Hävitage see mees, ja te hävitate rahva, rassi, kogu elu ajaloo. Seda võiks võrrelda mõne Aadama lapselapse tapmisega. Teie jalaga surnuks litsutud hiirest saab alguse maavärisemine, mis raputab meie Maad ja võib muuta tema saatust läbi aegade kuni päris põhjani. Selle ainsa koopainimese surmaga kägistatakse üsas palju miljoneid teisi, seni veel sündimata inimesi. Võib-olla ei teki iialgi Rooma linna oma seitsmele künkale. Võibolla jääb Euroopa igavesti pimedaks metsaks ning ainult Aasia õitseb ja pulbitseb. Astute hiirele ja purustate püramiidid. Astute hiirele ja jätate pärivuse kaudu jälje nagu Suur Kanjon. Kuninganna Elizabeth võib jääda sündimata, Washington ei ületa võib-olla iialgi Delaware’i ja võib-olla ei tule Ühendriike üleüldse. Nii et olge hoolikas. Jääge rajale. Ärge astuge kõrvale ühelgi juhul.»

«Mõistan,» ütles Eckels. «Meil ei maksa isegi rohtu puudutada?»

«Selge. Teatud taime purustamisel võib olla tohutu mõju. Väike eksitus praegu kasvab kuuekümne miljoni aasta jooksul nii, et muudab kõiki suhteid. Muidugi võib meie teooria olla vale. Võib-olla ei suuda me aega muuta. Võib-olla saab teda muuta ainult vaevu märgatavalt. Siin surnud hiir võib teisal viia tasakaalust välja putukate arvu, põhjustades hiljem ülerahvastust, edasi järgneks ikaldus, depressioon, massiline näljasurm ja lõpuks ühiskondliku temperamendi muutumine arenenud maades. Võib isegi midagi veel peenemat. Võib-olla ainult nõrk hingus, sosin, õhus hõljuv ebemeke, õhkõrn muutus, mida ligidalt uurimata ei märkagi, kes seda teab? Kes julgeks öelda, et ta teab? Meie ei tea. Me ainult oletame. Aga kuni me kindla peale ei tea, kas meie sekkumine aja kulgu võib sünnitada ajaloos suure pöörde või väikese nihke, peame olema kohutavalt ettevaatlikud — see Masin, see rada, teie rõivad ja kehad, nagu teate, steriliseeriti enne reisi algust. Hapnikukiivreid kanname sellepärast, et me ei puistaks baktereid muistsesse atmosfääri.»

«Ja kuidas me teame, milliseid loomi lasta?»

«Nad on märgitud punase värviga,» seletas Travis. «Täna, enne meie matka, saatsime Masinal siia Lesperance’i. Ta saabus sellesse aega ja jälgis teatud loomi.»

«Vaatas, mida nad tegid, või?»

«Seda küll,» ütles Lesperance. «Ma jälgin neid kogu nende elu vältel ja teen kindlaks, kes neist elab kaua. Väga vähesed. Palju nad paarituvad? Mitte sageli. Elu on lühike. Kui ma leian mõne, kellel varsti tuleb surra langeva puu all, või mõne, kes upub pigihauda, märgin selle aja täpselt — tunni, minuti ja sekundi pealt. Tulistan teda värvipommiga. See jätab nahale punase jälje. Mööda lasta ma seda ei tohi. Siis seame minevikku saabumise nii, et me ei kohtaks elukat varem kui kaks minutit enne tema nagunii kindlat surma. Sel viisil tapame ainult tulevikuta loomi, kes enam kunagi ei paarituks. Kas mõistate, kui hoolikad me oleme?»

«Aga kui te täna hommikul Aega tagasi tulite,» ütles Eckels õhinal, «pidite kokku põrkama meiega, meie sõiduga minevikku. Mis sellest välja tuli? Kas see õnnestus? Kas me kõik pääsesime eluga?»

Travis ja Lesperance vaatasid teineteisele otsa.

«See on paradoks,» ütles viimane, «Aeg ei luba sedasorti segadust, et inimene kohtuks iseendaga. Kui ähvardavad tulla niisugused juhused, astub Aeg kõrvale. Nagu õhuauku sattuv lennuk. Te tundsite, kuidas Masin hüppas just enne peatumist? See oli meie möödumine meist endist tagasiteel tulevikku. Me ei näinud midagi. Ei ole ühtegi võimalust öelda, kas see ekspeditsioon oli edukas, kas me saime eluka kätte, või kas kõik meist — mõtlen teid, mr. Eckels — pääsesid eluga.»

Eckels naeratas pisut hädiselt.

«Küllalt,» ütles Travis teravalt. «Võtke nüüd jalad alla!»

Nad olid valmis Masinast lahkuma.

Ürgmets oli kõrge ja lai — terve maailm oli lõputu ürgmets. Hääled kui muusikahelid ja hääled kui palakate plagin täitsid taeva; need olid oma õõnsatel hallidel tiibadel hõljuvad pterodaktülosed, otsekui deliiriumi- või palavikunägemuste hiiglaslikud nahkhiired. Kitsal rajal tasakaalu hoides sihtis Eckels neid niisama naljaks.

«Jätke järele!» ütles Travis. «Ärge sihtige isegi nalja parast, kurat võtku! Kui te püss läheb lahti…»

Eckels punastas. «Kus on meie türannosaurus?»

Lesperance vaatas käekella. Kohe. Meie teed ristuvad kuuekümne sekundi pärast. Pange tähele punast värvilaiku, Kristuse nimel. Ärge laske enne, kui anname märku, jääge ainult teele. Jääge ainult teele!»

Nad liikusid edasi hommikutuules.

«Imelik,» pomises Eckels. «Kohe. Kuuskümmend miljonit aastat… Valimised on möödas… Keith sai presidendiks. Kõik pidutsevad. Ja meie oleme siin, miljonid aastad on kadunud, neid pole olemaski. Asjad, mille pärast oleme muretsenud kuudekaupa või kogu elu, ei ole veel alanud ega ole veel kavandatudki.»

«Kõigil vabastada kaitseriiv!» käsutas Travis. «Teie, Eckels, lasete esimesena. Teine on Billings. Kolmas — Kramer.»

«Olen käinud tiigri, metssea, pühvli ja elevandijahil, aga Jeesus, see on tema,» ütles Eckels. «Värisen nagu laps.»

«Ah!» ütles Travis.

Kõik seisatasid.

Travis tõstis käe. «Seal ees,» sosistas ta. «Udus. Seal ta on. Seal Tema Majesteet praegu ongi.»

Ürgne laas oli ääretu, täis siristamist, kriginaid, urinaid ning ohkeid.

Äkki katkes see kõik, nagu oleks keegi sulgenud ukse.

Vaikus.

Kõuemürin.

Sada jardi eemal väljus udust Tyrannosaurus rex.

«Issand jumal,» sosistas Eckels.

Ta lähenes õliläikelistel vetruvatel voldilistel jalgadel. Suur kurjajumal, õrnad kellassepakäed asetatud libedale roomajarinnale. Kumbki tagajalg meenutas tohutut kolvikepsu, tuhat naela valget lihasesõlmedesse uppunud luud, mille katteks sätendavast kruusapaberist nahk nagu kohutava sõdalase soomusrüü. Kumbki reis oli terve tonn liha, luud ja terastrosse. Päratu ülakeha küljest ripnesid ette kaks õrna kätt — kätt, mille labadest piisas inimese kui mängukanni tõstmiseks kõverduva maokaela alla. Ja pea ise — tonn raidkivi, mis pingutuseta sirutus taeva poole. Ta ajas suu ammuli, paljastades hambad nagu pistodade rea. Ta jaanalinnumunasuurused silmad pöörlesid, tühjad igast tundest peale nälja. Ta sulges oma suu surmavaks irvituseks. Ta jooksis nii, et vaagnaluud raksasid vastu puid ja põõsaid ning küünestatud jalad kraapisid rõsket maad, jättes kuue tolli sügavused jäljed kõikjale, kuhu ta toetas oma võimsa kere. Ta jooksis libiseval tantsusammul, liigagi loodis ja tasakaalus oma kümne tonni kohta. Ta liikus ettevaatlikult päikesepaistes, suurepärased roomaja esijäsemed vehkimas õhus.

«Mu jumal!» Eckelsi suu tõmbles. «Ta ulatab ju katsuma kuud!»

«Tss!» Travis nõksatas vihaselt. «Ta ei ole meid veel märganud.»

«Teda ei ole võimalik tappa.» Eckels ütles selle lause vaikse häälega, nagu vaieldamatu tõe. Ta oli kaalunud kõiki võimalusi ja see oli kaalutlustel põhinev arvamus. Relv tema käes näis talle tongipüssina. «Olime narrid, et tulime. See on võimatu.»

«Pidage suu,» sisistas Travis.

«Lummutis.»

«Ümber pöörd!» kamandas Travis. «Kõndige rahulikult Masina poole. Me alandame teie maksu poole võrra.»

«Ma ei osanud arvata, et ta on nii suur,» ütles Eckels. «Ma arvestasin valesti, see on kõik. Ja nüüd tahan ma ära.»

«Ta näeb meid!»

«Ta rinnal on punane laik!»

Kõuesisalik ajas end sirgu. Ta soomustatud keha helkis nagu tuhat vastset münti. Mündid, mida kattis lima, aurasid. Limas vingerdasid pisikesed putukad, nii et kogu keha näis tõmblevat ja lainetavat isegi siis, kui monstrum ennast ei liigutanud Ta hingas välja. Toore liha lõhn hoovas üle tihniku.

«Viige mind siit ära,» ütles Eckels. «Ma pole varem näinud midagi sellist. Olin täiesti kindel, et pääsen eluga, et mul on head giidid, ohutu sõit ja julgeolek. Seekord arvestasin ma valesti. Olen tõmmanud oma loosi ja pean nüüd sellega leppima. Ma ei suuda seda välja kannatada.»

«Ärge jookske,» ütles Lesperance. «Pöörake ümber. Peitke end Masinasse.»

«Jah.» Eckels oli oimetu. Ta vaatas oma jalgu nagu püüaks neid liikuma sundida. Ta ägises abitult.

«Eckels!»

Ta astus lohisevatel jalgadel poolpimesi paar sammu.

«Mitte niiviisi!»

Esimese liigutuse peale sööstis elukas kohutava karjega ettepoole. Ta kattis sada jardi nelja sekundiga. Välkkiirelt tõusid püssid ja sülgasid tuld. Tuuleiil eluka suust kattis mehed lima ning hüübinud vere lehaga. Elukas möirgas, hambad välkusid päikeses.

Allex Kütti illustratsioon

Eckels läks mööda tee serva midagi nägemata ja tagasi vaatamata. Püss tolknes ta käes. Ta astus teelt kõrvale ja jalutas endalegi märkamatult džunglisse. Ta jalad uppusid rohelisse samblasse ning kandsid teda edasi. Ta oli üksinda ja väljaspool sündmusi.

Püssid raksatasid veel kord. Paugud mattusid kriiskamisse ja möiretesse. Roomaja vibutas oma suurt, hooba meenutavat saba ja laksatas sellega külgedele. Puud plahvatasid lehe- ja oksapilves. Eluka juveliirikäed laskusid madalamale, et «hellitada» inimesi, et väänata mehed pooleks, purustada nad nagu marjad, toppida nad oma hammaste vahele, oma kriiskavasse kõrri. Ta kivirahnudest silmad vajusid juba meeste kõrgusele. Silmades nägid mehed iseenda peegelpilti. Nad tulistasid metalsetesse pupillidesse ja leegitsevmustadesse iiristesse.

Nagu kivvi raiutud puuslik, nagu hiiglalaviin, langes türannosaurus. Ta kahmas puudest ja tiris need koos endaga pikali. Ta väänas ja rebis metallrada. Mehed visklesid edasi ja tagasi. Kümnest tonnist külmast lihast ja kivist keha prantsatas maha. Püssid paukusid. Elukas peksles soomustatud sabaga, siis lõnksatasid maolõuad ja ta jäi vaikselt lamama. Kõrist purskus verejuga. Kuskil kehas lõhkes vedelikupõis. Jahimehi kastis iiveldama panev juga. Nad seisid paigal, punased ja läikivad.

Mürin vaibus.

Ürgmets oli vaikne. Roheline rahu pärast laviini. Hommik pärast luupainajat.

Billings ja Kramer istusid teel ja oksendasid. Travis ja Lesperance seisid, käes suitsevad püssid ja vandusid üha.

Värisev Eckels lamas näoli Ajamasinas.

Ta oli leidnud tee tagasi rajale ja roninud Masinasse. Travis lähenes pikkamisi, heitis Eckelsile pilgu, võttis ühest kastist paki vatti ning läks tagasi rajal istujate juurde.

«Tehke endid puhtaks!»

Nad pühkisid kiivritelt vere. Nemadki hakkasid vanduma. Elukas — terve mägi, tihket liha — lamas maas. Sisemusest kostis kahinat ja mulksumist: kehaosad surid, organid lõpetasid töö, põied täitusid ning tühjenesid viimast korda, kõik lõppes ja sulgus igaveseks. See oli nagu seismine purunenud veduri või aurumasina kõrval, mis jäetakse saatuse hooleks. Kondid ragisesid; keha raskus, tasakaalust välja viidud surnud mass murdis õrnad esikäpad, mis olid jäänud keha alla. Liha vajus värisedes kokku.

Veel üks raksatus. Ülal peade kohal murdus tüve küljest raske oks ja langes mütsatades surnud kehale.

«Nii.» Lesperance vaatas kella. «Täpselt õigel ajal. See on see hiiglapuu, mis tegelikult pidi looma tapma. Ta heitis pilgu kahele jahimehele «Kas soovite trofeed pildistada?»

«Mis?»

«Me ei saa jahisaaki tulevikku tagasi viia. Keha peab jääma täpselt siia, kus ta tegelikult suri, nii et putukad, linnud ja bakterid pääseksid talle kallale nagu ette nähtud. Kõik olgu tasakaalus. Keha jääb siia. Aga pildi, kus seisate tema kõrval, me saame võtta.»

Kaks meest püüdsid mõelda, kuid loobusid sellest pearaputamisega. Nad lasksid end juhtida piki metallrada. Vaevatuma vajusid nad Masinas istmetele. Nad vaatasid veel kord lõpnud elukale, liikumatule künkale — imelikud roomajatest linnud ja kuldsed putukad olid ametis läikiva soomuse kallal.

Allex Kütti illustratsioon

Ajamasina põrandalt kostis hääl, mis tõmbas nende tähelepanu endale. Seal istus lõdisev Eckels.

«Ma vabandan,» ütles ta viimaks.

«Püsti!» hüüdis Travis.

Eckels tõusis.

«Minge üksinda mööda seda rada,» ütles Travis. Ta hoidis oma püssi laskevalmis. «Teie Masinasse tagasi ei tule. Me jätame teid siia!»

Lesperance võttis Travisel käsivarrest. «Oota…»

«Ära sega!» Travis vabastas käe. «See litapoeg oleks meid peaaegu tapnud. Aga see pole veel kõige hullem. Ei, kurat ja põrgu. Need on ta kingad! Vaata neid. Ta on rajalt kõrvale jooksnud. Issanda nimel, see hävitab meid. Jumal teab, kui palju me kaotame. Kümneid tuhandeid dollareid kindlustuseks! Me nõuame, et keegi ei lahkuks rajalt. Tema lahkus. Oh, seda neetud tola. Ma pean sellest valitsusele ette kandma. Nad võivad tühistada meie reisi litsentsi. Jumal teab, mida ta on teinud Ajale, Ajaloole!»

«Ära võta seda nii tõsiselt. Kõik, mida ta suutis kaasa võtta, oli pisut muda.»

«Kust me seda teame?» hüüdis Travis. «Me ei tea midagi. See on kõik üks kuradi müsteerium! Käi välja, Eckels!»

Eckels kobas oma särki. «Ma maksan kõik kinni. Sada tuhat dollarit!»

Travis vahtis Eckelsi tšekiraamatut ja sülitas. «Käi siit välja. Elukas lamab raja kõrval. Suru oma käed küünarnukkideni talle kurku. Siis võid tulla meiega.»

«Sel pole mõtet!»

«Elukas on surnud, sa närune värdjas. Kuulid! Kuule ei või me siia jätta. Need ei kuulu minevikku ja võivad midagi muuta. Võta mu nuga. Urgitse need välja!»

Ürgmets oli jälle täis elu, täis endisi helinaid ja linnukisa. Eckels pöördus aeglaselt ümber, et vaadata ürgse kuhja säilmeid, luupainajalikku hirmumäge. Pika kõhklemise peale komberdas ta välja ja läks nagu pimesi piki rada.

Viie minuti pärast jõudis ta vabisedes tagasi, käed küünarnukkideni märjad ja punased. Ta sirutas käed ette: kummaski oli mitu teraskuuli. Siis kukkus ta maha ja jäi liikumatult lamama sinna, kuhu langes.

«Seda käsku poleks te pidanud talle andma,» arvas Lesperance.

«Kas tõesti? Seda on liiga vara otsustada.» Travis müksas liikumatut keha. «Ta jääb elama. Järgmine kord ei tule ta jahti mängima nagu nüüd. Hea küll.» Ta suunas roidunult oma pöidla Lesperance’ile.

«Pane käima. Lähme koju.»

1492. 1776. 1812.

Nad puhastasid oma käed ja näod, vahetasid paatunud särgid ja püksid. Eckels oli uuesti üles tõusnud, kuid vaikis. Travis jõllitas teda kümme minutit järjest.

«Mis te mind vahite,» karjatas Eckels. «Ma ei ole midagi teinud.»

«Kes seda kinnitab?»

«Jooksin ainult teelt kõrvale ja see oli kõik, veidi pori kingade küljes — mis ma pean teie arvates tegema — laskma põlvili ja palvetama või?»

«Võib-olla läheb meil sedagi tarvis. Hoiatan teid, Eckels, võib-olla tapan teid siiski. Mu püss on valmis.»

«Ma olen süütu. Ma pole midagi teinud!»

1999. 2000. 2055.

Masin seiskus.

«Tulge välja,» ütles Travis.

Ametiruum oli samas kohas, kust nad olid lahkunud. Aga see polnud sama, kust nad olid lahkunud. Endine mees istus sama laua taga. Aga see ei olnud päriselt endine mees ning laudki polnud täiesti sama.

Travis heitis kiire pilgu enese ümber. «On siin kõik korras?» päris ta.

«Tip-top. Tere tulemast koju!»

Travis ei lõtvunud. Ta näis uurivat viimset kui õhuaatomit ja seda, kuidas päike tungis tuppa läbi ainsa kõrge akna.

«Hea küll, Eckels, astuge välja. Ärge enam kunagi tagasi tulge.»

Eckels ei saanud paigast.

«Kas kuulete või,» ütles Travis. «Mis te passite?»

Eckels seisis ja nuusutas õhku ja õhus oli midagi, mingi väike erinevus koostises, nii õrn, et ainult ebaselge signaal tema alateadvuses teatas selle olemasolust. Valge, hall, sinine ja oranž värv seintel ja mööblil ja taeval akna taga olid nagu… Ja oli tunne. Ta keha värises. Käed värisesid. Ta seisis ning ta poorid imesid endasse midagi väära. Kuskil pidi keegi vilistama selliselt, mida ainult koerad kuulevad. Teisel pool seda tuba, teisel pool seda seina, teisel pool seda meest, kes ei olnud päris sama mees ja kes istus laua taga, mis ei olnud päris sama laud… oli kogu tänavate ning inimeste maailm. Missugune oli see maailm nüüd, seda ta ei teadnud. Ta peaaegu tundis, kuidas nad liikusid seal seinte taga, terve hulk malendeid kuivas tuules…

Kuid otsene tõend oli ametiruumi seinale maalitud kiri, sama kiri, mida ta oli juba täna siia tulles lugenud.

Kiri oli mõneti muutunud:

AJAGA HANGELDAMISE ÜHING.

HANGELDAMINE IGA MÖÖDAS AASTAGA.

TE ÖELGE TÕBRAS.

ME VEAME PÄRALE.

TE PÕRUTAGE TA SIRULI.

Eckels tundis, kuidas ta kukkus tooli. Hullunult urgitses ta paksus poris oma saabaste all. Lõdisedes tõstis ta üles mudakamaka. «Ei, see ei või olla. Mitte nii väike olend nagu see. Ei!»

Porisse oli pressitud säravalt roheline ja kuldne ja must liblikas, tõesti ilus ja tõesti surnud.

«Ei. Seda ei saa teha nii väike olend nagu see! Mitte liblikas!» hüüdis Eckels.

Liblikas kukkus põrandale, õrn väikene olend, kes oli rikkunud tasakaalu ja paisanud segi esmalt väikese rea doominokive, seejärel pika rea doominokive ja siis hiiglapalju doominokive — läbi kõikide Aja aastate. Eckelsi pea pööritas. See ei saanud midagi muuta. Ühe liblika surmal ei võinud olla sellist tähtsust! Kas võis siis?

Ta nägu kangestus. Suu värises, kui ta küsis: «Kes… kes võitis eilsed presidendivalimised?»

Mees laua taga irvitas. «Teete nalja või? Te teate seda kuradi hästi. Deutscher loomulikult! Kes muu? Mitte see neetud argpüks Keith. Nüüd on meil raudne mees, mees külma kõhuga, jumal tänatud!» Ametnik jäi vait. «Mis viga?»

Eckels ägises. Ta langes põlvili. Ta püüdis värisevate sõrmedega haarata maast kuldset liblikat. «Kas me kuidagi ei saa,» anus ta maailmalt, iseendalt, ametnikult, Masinalt, «kas me ei saa viia teda tagasi, kas me ei saa äratada teda uuesti ellu? Kas me ei saa alustada uuesti? Kas me ei…»

Ta ei liikunud paigast. Ta ootas suletud silmi, värisedes. Ta kuulis toas Travise valju hingamist; ta kuulis, kuidas Travis võttis püssi, vabastas kaitseriivi ja tõstis relva.

Kärgatas kõu.


«Horisont» 1968; nr 5
Tõlkinud Andres Tarand
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

Kommentaarid

1. Anni Mäger “Kõuekärgatus” « Mister Costello — kangelane - 29.05.2012

[…] need 22 lehekülge pilte üle vaadata. Ning kui tahtmist ka originaallugu lugeda, siis selle leiab siitsamast, minu […]

2. Ray Bradbury « Stalkerid - 17.08.2012

[…] jutte on wõrgus tekstina – “Kõuekärgatus”,  “Õhtune kõne, võta toru”, “Prügivedaja” – ja ka kuulamiseks – […]


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: