jump to navigation

Lühikokkuvõte Maa Föderatsiooni ajaloost. Tanel Rõigas

Väljavõte abimaterjalidest keskastme kooli lõpetajatele ajaloo kursuse kordamiseks, ära toodud ilma illustreeriva visuaalse taustata

Maa Föderatsiooni esialgseks lähtekohaks oli üks planeet, mille järgi meie riik on ka nime saanud. Tundub muidugi veider, et kogu inimkond asus kunagi ühel planeedil /…/

21. sajandit loetakse Maa Föderatsiooni alguseks. Kui senini piirdusid inimeste kosmoseretked vaid reisidega ühe planeedisüsteemi piires, tähistas hüperruumitehnoloogia leiutamine gigantset väljamurret ja avas uued perspektiivid inimkonna ees. Maa ühiskond oli selleks ajaks juba kaotanud paljuski oma edasiviiva jõu ja väljunud loomulikust olekust. Killustununa eraldi riikideks, seistes vastamisi omavahelise sõja ohuga, mis esialgset koloniseerimist tublisti segas, oleks inimkond võib-olla teiste rahvaste kujul hääbunud. Liiati oli käibel mitmeid toetajaskonda omavaid võltsteooriaid – ühel planeedil elamist peeti loomulikuks ja isegi kolonistidele omas planeedisüsteemis vaadati halvustavalt; Maa probleeme loodeti lahendada range sündivuse piiramise, isegi teaduse ja tehnika arengu range reglementeerimisega /…/

Inimkond tunnetas oma missiooni Galaktikas. Toetudes nendele samadele põlatud teadusele ja tehnikale, alustasid ülerahvastatud ja ohtliku saastumise piirini jõudnud Maa elanikud väljarändu kosmosesse. Tolleaegne hüperruumitehnoloogia ei erinenud põhimõtteliselt kaasaegsest. Kuid esimestel kolonistidel polnud kasutada kaasaegseid kaarte ja nii olid nad sunnitud leppima planeetidega, milleni nad suutsid jõuda. Tehisliku keskkonna loomise kogemused pärinesid juba Marsi koloniseerimise ajast ja nii tekkiski Maa Föderatsioon – esialgu vaid kitsa ribana, mis märkis hüperruumilaevade teed Galaktika keskme poole. Kuid järk-järgult avastati ka planeete, mille keskkond kas koheselt või pärast kohandamist sobis inimestele ka loomuliku keskkonnaga elamiseks. /…/

Maa Föderatsiooni kolonistid kuulusid rahvustesse /vt. Maa ajalugu/, kuid siiski mitte täies Maa rahvaste esindatuses. Esialgsed kolooniad, kuigi ühendatud lepingute järgi, mis kosmose hõivamiseks Maa riikide vahel sõlmiti, esindasid veel riike, mille kodanikud kolonistid olid. NB! Kolonistid ei kasutanud Galaktika standartkeelt, nagu on küllaltki levinud eksiarvamus, vaid meie praegust emakeelt, mis kujunes ühendkeeleks juba Maal infokeelena /vt. Maa ajalugu/. Galaktika Standardkeele töötasid MF spetsialistid välja hiljem, kokkupuudete tulemusena teiste humanoidsete rassidega. Kolonistid suhtlesid baasides sageli oma tolleaegses emakeeles, kuid juba kolmas-neljas põlvkond valdas seda harilikult vähe.

Kuni 2212 aastani jäi Maa Föderatsiooni keskuseks planeet Maa. Tõsi küll, juba pärast viiekümneaastast ekspansiooni ei õigustanud planeet keskuse nimetust, esialgu tänu suhtelisele kaugusele; tolleaegne mitte just täpne HR-tehnika ei võimaldanud pikemaid reise sooritada ühe “hüppega”, mis raskendas tunduvalt Maaga aktiivsemat läbikäimist. Liiati olid Maa mineraaliressursid suhteliselt ammendunud ja igasugune tootmine tänu mitmetele piirangutele raske. Juba 2192. aastal avastasid Wilk ja Limmer oma ekspeditsiooniga asendilt ja kliimalt igati sobiva planeedi, mille ristisid Paradise’ks sealse lopsaka taimestiku ja praktiliselt hingatava õhu tõttu. Planeet koloniseeriti kiiresti, seda suures osas Maa elanikkonna arvelt, kelle isegi konservatiivsemat osa planeet rahuldas. Aastal 2212 otsustati Maa Föderatsiooni keskus üle tuua Paradise’le ning ühtlasi nimetada planeet ümber Keskplaneediks. Aastani 2343 omas Maa siiski juhtplaneedi staatust esimestele kolooniatele, mis asusid päikesesüsteemi vahetus läheduses. Selle ajani säilis teatud tinglik vahetegemine Maa ja Maa Föderatsiooni vahel, kusjuures viimast loeti ekspansiooni alguses esimese allüksuseks ja olid määratud isegi nendevahelised geograafilised piirid. Kuni aastani 2343 oli Keskplaneet Maa Föderatsiooni keskus ja Maa juriidiliselt ikka veel Päikesesüsteemi ja lähemate kolooniate keskus. Samuti kehtis formaalselt aastani 2343 Maa jagunemine riikideks ja kolooniate jaotamine riikliku kuuluvuse järgi, kuigi kolonistidel reeglina puudus muu kui MF kodakondsus ja nad kõnelesid üht keelt.

Kolooniate ühinemist Maa Föderatsiooniks kiirendas tunduvalt välisoht. Inimkonnale vaenulikud tsivilisatsioonid Galaktikas, kes esialgu suhtusid maalastesse ükskõikselt, hakkasid edasise ekspansiooni käigus järjest enam väljendama oma ebasõbralikku suhtumist noorde rassi. Kuigi senine lepingutega ette nähtud koostöö oli jäänud suhteliseks, hakkasid erinevate riikide kolonistid peagi taipama, et inimkonna killustatus on vaid vaheepisood. Siiski tuleb silmas pidada, et just tänu inimkonna killustatusele riikideks olid maalased hästi relvastatud ja võimelised end edukalt kaitsma, kui vaenulikud tsivilisatsioonid lõpuks ühendatud jõududega ründasid.

23. sajandi alguses sagenesid kolooniate relvakonfliktid Galaktika tsivilisatsioonidega. Aastal 2343. kuulutasidki Maa Föderatsioonis viibivad saadikud ametlikult sõja, kui MF esindajad olid läbirääkimistel järsult keeldunud nende esitatud piiranguid ja nõudmisi täitmast.

Võib vaid kujutleda, millist julgust nõudis maalastelt see otsustav samm! /…/

Pärast otsustavat lahingut 2344. aastal võis MF üle minna kaitsepositsioonidelt rünnakule. Pärast kaheaastast lahingutegevust, mis nõudis Maa Föderatsioonilt juba vähem kaotusi inimestena ja tehnikana, nõustusid vaenulikud tsivilisatsioonid sõda lõpetama. Saabus pikaajaline rahuperiood.

Sõjatingimuste tõttu oli Maa Föderatsiooni sisepoliitikas toimunud paratamatu demokraatia kitsendamine. Mis aga oli loomulik ähvardava ohu korral, muutus järk-järgult liialduseks saabunud rahu tingimustes. Kui üles kasvasid põlvkonnad, kes sõjast ise polnud osa võtnud, suurenes järjest rahulolematus Maa Föderatsiooni seadusliku korraga. Pealegi luges Maa Föderatsiooni konservatiivne juhtkond valimatult vaenlasteks kõiki võõrplaneetlasi, kellest osadega koostöö vajadust olid ärksamad pead juba ammu märganud.

Kuna Maa Föderatsiooni sisepoliitika oli küllaltki jäik, asusid teisitimõtlejad looma niinimetatud Sõltumatuid kolooniaid. Mitmed neist ehitati üles demokraatia printsiipide järgi ja pärast Harma lahingut ja muudatusi MF sisepoliitikas avaldasid nende juhid soovi uuesti föderatsiooni astuda.

Paraku leidus ka mitmeid, kes nägid tekkinud situatsioonis võimalust poliitiliseks avantürismiks ja seaduslikkuse täielikuks eiramiseks. Ka nemad nimetasid end “sõltumatuteks”, kuid tegelesid revanši ihkavate maalastevaenulike tsivilisatsioonide ilmsel mahitusel MF kolooniate röövimisega ja ohustasid kosmoselende.

24.. aastal moodustasid erinevad MF poliitikaga rahulolematud Galaktika rühmitused liidu, mida nimetati Sõltumatuks Föderatsiooniks. Kui suurem osa Sõltumatu Föderatsiooni programmist oli tegelikult mõistetav ja põhjustatud vastuseisust Maa Föderatsiooni imperialistlikule poliitikale, seati siiski ka nähtavalt revanšistlikke eesmärke, mida esindasid SF koosseisus maalastevaenulikud tsivilisatsioonid ja maalastena identiteedi kaotanud MF-päritolu grupeeringud.

Maa Föderatsioon, kindel oma jõus ja soovimata näha imperiaalsuse jõudmist kriisini, ei tunnistanud Sõltumatut Föderatsiooni üldse partnerina. Loogilise jätkuna sündmustele algas aastal 24.. pikaajaline sõda MF ja SF vahel. Kuid siin sõdisid juba maalased maalaste vastu ja MF poolt loodetud kiire võit jäi saabumata. Vahemikus 24.. kuni 27.. toimus küll mitmeid lahinguid sõdivate poolte vahel, kuid otsustavat ülekaalu ei andnud need kummalegi. Nii võib näidetena tuua /…/ Tegelikult ei peetud 24.. kuni 27.. sõda kaugeltki mitte selle harjunud mõistes. Pärast esimesi ägedaid lahinguid tekkis teatuid tasakaal, mille käigus Maa Föderatsioon läks kompromissile. Aja käigus sõlmiti arvukalt vaherahusid, lepiti kokku sõjapidamise seaduslikkuses, vältimaks eelmise sõja kohati esinenud tsiviilisikute vastaseid rünnakuid. Kompromissi põhjustas mõlemapoolne tunnetus, et ülekaalu pole veel saavutatud, samuti oli maalastel nii ühes kui teises leeris soov koloniseerimist jätkata. Hoolimata sellest, et 25. sajandi teine pool ja praktiliselt terve 26. sajand möödusid suuremate kokkupõrgeteta, oli mõlemale sõdivale poolele selge, et rahu on ajutine.

26. sajandi lõpus hakkasid sisemised vastuolud Maa Föderatsioonis esile kerkima uue hooga, eriti tänu sellele, et varem suhteliselt sidumata kolooniatest koosnev MF oli selleks ajaks kujunenud ühtseks riigiks. Kui endiste kolooniate sidemete tihenemine mõjus igati positiivselt riigi ja üksikute planeetide arengule, siis sisepoliitiline konservatiivsus ja keskuse imperialistlik suhtumine nii oma- kui ka võõrplaneetidesse põhjustas kasvavat rahulolematust, kuna impeeriumi kontroll kohtadel tugevnes. Et MF sõjaline potentsiaal oli samuti tunduvalt kasvanud, otsustas MF juhtkond aktiviseerida sõjategevust SF vastu, mis pidi nende arvamuse kohaselt tõstma MF-laste poliitilist teadlikkust. Tõepoolest, MF saavutas esialgu SF vastu tähelepanuväärset edu. Kogu 27. sajandi algus kulges tormilise sõjategevuse tähe all. Peeti järgmised lahingud: /…/

SF-laste vastulöögi tugevust ei osanud MF strateegid ette aimata. Tunda andis armee väsimus pikaajalisest sõjast: sagenesid deserteerimised, puhkes arvukalt mässe MF ääreplaneetidel, viimaseid juhtisid juba kogenud sõjaväelased. Opositsioon Keskplaneedil valmistus võimu haarama relvajõul, kui see vajalikuks osutuks. Selline oli olukord MF-s enne Harma lahingut.

NB! Harma lahingu nimetus ei tulene kohanimest, vaid projekti “Harmageedon” nimetusest. Samuti ei tohi segi ajada projektiga “Harmageedon” seda, mis tegelikult lahingu käigus toimus.

MF strateegide hulgas olid 272. aastaks ülekaalu saavutanud need, kes pooldasid ühe ulatusliku lahinguga lõpu tegemist SF sõjalisele võimsusele, hävitades selle laevastiku olulise osa. Sellise operatsiooni teostamiseks koostatigi projekt “Harmageedon”, mis eeldas konflikti kergesti ligipääsetava (laiade ja arvukate HR koridoridega) planeedisüsteemi pärast. Aastal 272. tekkiski selleks võimalus Ollese planeedisüsteemi lähedal. /…/

Lahingu käik näitas veenvalt, et strateegid eksisid. Nagu hilisemad andmed näitasid, osales lahingus tõepoolest ligi 3/4 MF laevastikust ja vähemalt sama suur hulk SF laevastikust. Ent lahing kulges suurel määral vastavalt juhuslikkusele. Kuigi MF-i tuleb lugeda Harma lahingu võitjaks, kaotas riik tohutult sõjalises potentsiaalis ja, ehkki SF kandis kokkuvõttes suuremaid kaotusi, ei saa seda lugeda strateegide, vaid MF sõdurite ja ohvitseride vapruse teeneks. Samuti kahjustas lahing koloniseerimispotentsiaali ning loendamatu on moraalne hoop, mille andsid imperialistid oma sõduritele, saates nad sedavõrd mõttetusse surma.

Maa Föderatsiooni juhtide konservatiivsus ja impeeriumimeelsus, valmisolek tuua igasuguseid ohvreid oma läbikukkunud poliitika jätkamiseks ja täielik mittevastavus ajastu nõuetele paljastusid lõplikult ka iga lihtsõduri ees. Veel enne, kui lahingu kangelased tagasi pöördusid, haaras relvastatud opositsioon stiihilise verevalamise vältimiseks Keskplaneedil võimu, arreteeris enamiku valitsuse liikmetest ja asus moodustama uut, demokraatlikku rahvavalitsust. Enamik MF-i tagasisaabunud veteranidest tervitas uue valitsuse reforme ja asus nende teostamisel kaasa lööma.

Valdav enamus lepinguid, mis sõlmiti pärast demokraatlikku riigipööret, on jõus senini. Meie partnerid on aru saanud pöördest Maa Föderatsiooni poliitikas ja selle igati heaks kiitnud. Isegi meie ägedamad poliitilised vastased on sunnitud tunnistama, et MF on ilmutanud head tahet, hoolimata sellest, et Galaktikas pole pärast Sõltumatu Föderatsiooni lagunemist enam sõjalist jõudu, mis meid sunniks oma välispoliitikat korrigeerima.

Sõltumatu Föderatsioon, kaotanud oluliselt relvajõududes, lagunes aastal 272. mitte niivõrd sõjalise nõrkuse, kui selle tõttu, et Maa Föderatsioonis toimunud muutused rahuldasid enamikke SF programmi punkte. Loomulikult ei saanud selline asjade käik rahuldada revanšistlikke elemente ja seadusetust oma eesmärgiks seadvaid MF-päritoluga inimesi. Ennekõike viimase kategooria vaenutegevuse tõkestamiseks eksisteerib küll juba Impeeriumi lõpuaastail loodud, aga hoolikalt reformitud Maa Föderatsiooni Välisministeeriumi Eriosakond. Maa Föderatsiooni rahupoliitikat kinnitab ka fakt, et aastast 272. pole Maa Föderatsioonil kasutusel ühtset sõjalaevastikku. Mõnest sõjalaevast koosnevad Patrullid, ette nähtud ennekõike MF kolooniate ja liiduplaneetide kaitseks, ei kujuta endast aktiivset sekkumisvahendit suveräänsete riikide sisepoliitikasse.

Isikutest. Maa Föderatsiooni reformide läbiviimiseks andis võimaluse küll rahva arusaamine nende vajalikkusest, kuid siiski väärivad mainimist mitmed inimesed tolleaegsest opositsioonist ja üleminekuvalitsusest. /…/


Autoriõigused EÕTK kirjastus 1993
Korrastanud Andreas Jõesaar

%d bloggers like this: