jump to navigation

Masoni elu. Kingsley Amis

«Kas tohib?»

Silmatorkamatult riietatud, tuima ilmetu näoga keskmist kasvu mees tõstis pilgu Pettigrew’le, kes seisis teisel pool väikest nurgalauda, õlleklaas käes. Pikast, kena välimuse ja vägagi isikupäraste näojoontega Pettigrew’st hoovas pinevat, peaaegu erutavat hõngu, mis mõnes teises olukorras oleks esile kutsunud eitava vastuse, mees aga kostis sõbralikult:

«Muidugi. Võtke istet.»

«Ehk sooviksite midagi?»

«Ei, tänan, mul on veel,» vastas keskmist kasvu mees ja osutas enda ees laual olevale peaaegu täis klaasile. Tagaplaanil käis tavaline baarielu — baarimees, ühe- ja kahekaupa napsitajad, mitte midagi, mis silma oleks torganud.

«Me ei ole vist tuttavad?»

«Minu teada küll mitte.»

«Hästi, hästi. Mina olen Pettigrew, Daniel R. Pettigrew. Ja teie?»

«Mason. George Herbert Mason, kui täit nime teada tahate.»

«Täit ikka, mis muud. George… Herbert… Mason.»

Pettigrew rääkis, nagu tahaks neid kolme lühikest sõna endale mällu taguda. «Andke nüüd oma telefoninumber.»

Mason võinuks muidugi Pettigrew pealetükkivusele vastu hakata, kuid ta vaid ütles: «Leiate mind kerge vaevaga telefoniraamatust.»

«Ei, seal võib sellenimelisi mitu olla… Ma ei või aega kaotada. Palun.»

«Oh, hea küll, pole ju mõtet salatseda. Kaks-kolm-kaks, viis…»

«Pidage, ärge nii kiiresti. Kaks… kolm… kaks …»

«Viis-neli-viis-neli.»

«Milline vedamine; see peaks mul igal juhul meelde jääma.»

«Kui see nii tähtis on, miks te seda üles ei võiks kirjutada?»

Seepeale manas Pettigrew näole teadja naeratuse, mis vaibus aga kohe pettunud ilmeks. «Kas te siis ei tea, et sellest poleks mingit kasu?» Noh, igatahes: kaks-kolm-kaks, viis-neli-viis-neli. Annaksin teile nüüd oma numbri ka. Seitse-»

«Ma ei taha teie numbrit, mr. Pettigrew,» ütles Mason mõningase kannatamatusega hääles, «ja pean tunnistama, et ma juba kahetsen, et teile enda oma andsin.»

«Aga te peate minu numbri võtma.»

«Lollus — te ei saa mind sundida.»

«Siis mõni väljend — võtame ühe väljendi, mida saaks hommikul vahetada.»

«Võib-olla oleksite nii lahke ja ütleksite, mis siin õieti sünnib?»

«Palun, meie aeg saab otsa.»

«Seda te juba mainisite. Meie aeg — mille jaoks?»

«Iga hetk võib midagi muutuda, ma võin ennast leida hoopis kusagilt mujalt, ja teie samuti, ma vähemalt arvan nii, kuigi tundub üsna kahtlane, kas…»

«Mr. Pettigrew, ma nõuan otsekohe selgitust, või ma lasen teid välja visata.»

«Olgu,» kostis Pettigrew, kelle pettumus näis olevat veelgi süvenenud, «aga ma kardan, et sellest pole mingit kasu. Kui me hakkasime vestlema, pidasin ma teid tõepoolest reaalseks inimeseks, just sellepärast, kuidas te…»

«Taeva pärast, säästke mind oma lapsikutest jaburustest. Ma ei olegi siis reaalne inimene,» ümises Mason solvunult.

«Ma ei mõtle seda otseselt, vaid nii kaudselt kui üldse võimalik.»

«Issake! Kas te olete hull või purjus või mis?»

«Mitte midagi sellist. Ma magan.»

«Magate?» Masoni argine ilme väljendas ülimat jahmatust.

«Jah. Nagu ma juba ütlesin, pidasin teid algul reaalseks inimeseks, kes on samasuguses olukorras kui mina: magab sügavasti, näeb und ja on ise sellest teadlik ning tahab kangesti kellegi teisega nimesid, telefoninumbreid või muud sellist vahetada, et järgmisel päeval ühendusse astuda ja ühist kogemust kinnitada. See tõestaks ju inimteadvuse kohta midagi harukordset — inimesed unenägude kaudu omavahel suhtlemas. Kahjuks saavad unenäod nii harva teoks: viimase kahekümne aasta jooksul on mul ainult 4-5 korda õnnestunud katset teha, ja alati on mul viltu vedanud. Kas unustan üksikasjad või avastan, et säärast isikut polegi, nagu praegusel juhul. Aga ma jätkan…»

«Te olete haige.»

«Oh ei. Muidugi on mõeldav, et on olemas teiesugune isik. Kuigi see tundub kahtlane, sest te oleksite minu arvates olukorra kohe ära tabanud, selle asemel et kogu aeg vastu puigelda. Aga ma võin ka eksida.»

See annab pisut lootust. Mason oli maha rahunenud ja pani aeglaselt suitsu ette. «Ma ei taipa neist asjust kuigi palju, aga ilmselt pole lood teiega veel päris hullud, kui te ise möönate, et võite eksida. Lubage kinnitada, et ma tõesti ei hakanud eksisteerima viis minutit tagasi teie peas. Minu nimi, nagu ma juba ütlesin, on George Herbert Mason. Olen 46-aastane, abielus, kolm last, töötan mööbli alal… Ah, pagan võtaks, ainuüksi oma elu üldjoontes kirjeldada võtaks mul terve öö, nagu muide igal normaalse mäluga inimesel. Joome klaasid põhjani ja lähme meile edasi, siis saame…»

«Te olete lihtsalt üks mees minu unenäos, kes nii räägib,» ütles Pettigrew valju häälega. «Kaks-kolm-kaks, viis-neli-viis-neli. Kui selline number on olemas, siis ma helistan, aga see pole teie, kes kõne vastu võtab. Kaks-kolm-kaks-»

«Mispärast te nii närvi läksite, mr. Pettigrew?» «Seepärast, mis teiega iga hetk võib juhtuda.» «Mis võib minuga juhtuda? Kas see on ähvardus?» Pettigrew hingeldas. Tema peened näojooned hakkasid muutuma häguseks, pintsakumuster ähmaseks. «Telefon!» karjus ta. «Aeg peab olema hilisem, kui ma arvasin!»

«Telefon?» kordas Mason silmi pilgutades ja pingutades, sellal kui Pettigrew kuju üha muutus. «Telefon minu voodi kõrval! Ma ärkan kohe üles!»

Mason haaras Pettigrew’l käest kinni, käsi oli aga kaotanud peaaegu kõik piirjooned, sellest oli saanud juba hajuv valguskiir; ja kui Mason siis omaenda kätt vaatas, nägi ta justkui läbi udu, et selgi ei olnud enam sõrmi, ei ülemist ega alumist poolt, ei nahka, polnud üldse midagi.


«Täheaeg» 1991; talv
Tõlkinud Tiina Laats
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

Advertisements
%d bloggers like this: