jump to navigation

Meteoor. John Wyndham

Maja rappus, aknaklaasid klirisesid, vaas kukkus riiulilt maha ja purunes. Väljast kostis hirmus kõmakas. Graham Toffts pani oma joogiklaasi aeglaselt lauale ja ütles: «Sellised asjad käivad närvidele. Lasevad vist jälle rakette!»

Sally raputas pead. «Ei usu. See polnud raketi moodi.» Ta astus akna juurde ja tõmbas kardinad eest. Väljas oli väga pime ja aknaklaasil pärlendasid vihmapiisad.

Sel hetkel avanes uks ja tuppa astus Sally isa. «Kas te kuulsite?» küsis ta. «Arvan, et see oli väike meteoor. Ma nägin põllu peal sinist leeki. Läheks vaataks järele?»

«Ei,» pahutses onu Graham, «ma ei kavatse oma õhtusööki rikkuda. See rakett või meteoor võib oodata.»

Pärast õhtusööki läksid nad taskulampidega välja. Sündmuskohta polnud raske leida — keset põldu haigutas väike kraater. Nad seisid kraatri äärel ja vahtisid, püüdes asjatult midagi selle sisemuses näha. Sally koer Mitty jooksis klähvides tolle imeliku augu ümber.

«See peab olema väike meteoriit,» arvas Sally isa. «Homme laseme töömeestel ta välja kaevata.»


O-N-N’i päevikust:

Tahaksin alustada meie päevikut Suure Juhi kõnega päev enne meie lahkumist koduplaneet Fortalt. Need mõni tuhat, kes pidid Fortalt lahkuma, koguti Suurele Väljale kokku ja Suur Juht C-O-T alustas:

«Homme asuvad Kuulid teele ning teie koos nendega. Te kõik olete vabatahtlikud ja et igaüks teist on omaette isiksus, on teie vabatahtlikkuse põhjused kindlasti väga erinevad, kuid üks on kindel — meie ühine soov on säilitada oma rahvas.

Me oleme Fortal elanud lugematu arv sajandeid. Oleme üles ehitanud võimsa tsivilisatsiooni, lahendanud seni kõik probleemid, kuid seisame nüüd ometi lahendamatu probleemi ees. Meie Ematäht hakkab kustuma ja mõne aja pärast hävitab külm Fortal igasuguse elu. Praegu on meil veel soe, oleme terved ja tugevad ning peame leidma endale kiiresti uue kodu. Sellepärast ongi Kuulid stardivalmis.

Ja mis saab teist, kes te nende pardale asute? Seda me praegu ei tea. Kuulid suunduvad kõigisse universumi soppidesse ja meil pole aimugi, mis teid seal ees ootab.»

Suur Juht vaikis viivu ning jätkas siis:

«Teie kätes on meie ajaloo, kultuuri, kogu tsivilisatsiooni saatus. Kasutage seda, kasutage hästi. Jagage seda teistega, püüdke ühtlasi ka teistelt õppida. Ärge klammerduge minevikku. Pidage meeles, et kes klammerdub minevikku, sellel pole tulevikku. Kui te olete Fortalt lahkunud, ei saa me teid enam aidata. Kuid me mõtleme teist alati, niikaua kui elame…»

Need olid Suure Juhi sõnad.

Vaatan praegu teleskoobiga meie uut kodu. Paistab, et meie rühmal oli õnne. Me läheneme planeedile, mis pole ei liiga vana ega liiga noor. Nagu aparaadid näitavad, on üle kahe kolmandiku sellest planeedist vee all. Seegi on tore, kuigi loodan väga, et me ikka kuival maal maandume. Hingan nüüd jälle unegaasi. Kui me kõik koos uuesti ärkame, oleme juba uuel planeedil. Peaks aga maandumine ebaõnnestuma, ei saa me seda kunagi teada, sest siis me lihtsalt ei ärka.

Võib-olla on need minu viimased sõnad. Kui ei, siis jätkan kirjutamist uuel planeedil…

Avo Paistiku illustratsioon

«Miks te selle välja kaevasite?» küsis politseiinspektor vihaselt. «Oleksite pidanud selle sinnasamasse jätma seniks, kuni sõjaministeeriumi eksperdid kohale tulevad.»

«Ja miks peaksid sõjaministeeriumi eksperdid huvituma meteooridest?» küsis mister Fontain, Sally isa, külmalt.

Nüüd oli politseiinspektor tõesti vihane. «Kust te võtate, et see meteoor on? Peale meteooride võib taevast ka muid asju alla kukkuda. Isegi nüüd, mil ta päevavalgele on toodud, ei või te kindlalt väita, et see on meteoor.»

«Aga ta ju on meteoori moodi.»

Sally otsustas, et nüüd on tema kord vestlusse sekkuda.

«Hea küll, inspektor,» lausus ta naeratades, «järgmisel korral teame, mida teha, kui meteoor alla kukub. Parem läheme juba toda asjandust vaatama. See on nüüd kuuris.»

Nad astusid kuuri. Seal oli hämar, ainsaks valgusallikaks oli väike määrdunud aken. Meteoor seisis keset räpast põrandat. See oli 50—60-sentimeetrise läbimõõduga metallpall.

«Eks ole väga salarelva moodi?» küsis mister Fontain irooniliselt. «Minu arust meenutab see rohkem kahurikuuli kui moodsat raketti.»

«Kuid meil on käsk mitte puutuda taevast langenud mis tahes keha enne sõjaministeeriumi ekspertide tulekut.»

Graham, kes polnud vestlust kuulnud, astus nüüd lähemale ja puudutas palli käega. «Peaaegu jahtunud juba,» sõnas ta. «Ei tea, millest see tehtud on?»

«Paistab, et rauast,» vastas mister Fontain. «Kuid midagi on nagu viltu. Esiteks polnud ta üldse eriti kuum, kui me ta leidsime, teiseks ei tunginud ta nii sügavale maasse, nagu oleks võinud oodata.»

«Hea küll,» lausus inspektor, «oleme näinud kõike, mis siin näha on. Kuid siiski on mu kohus nõuda, et seda ei liigutataks enne, kui sõjaministeeriumi ekspert teda näinud pole.»

Nad astusid kuurist välja ereda päikese katte. Inspektor seisatas äkitselt.

«Mis susin see on?» küsis ta.

«Susin?» kordas Sally.

Nad seisid vaikselt. Susin tuli palli seest. Graham kõhkles, pöördus siis ümber ja läks tagasi palli juurde. Ta põlvitas maha, surus kõrva vastu palli ja kuulatas.

«Jah,» ütles ta, «siit see tuleb.»

Sel hetkel sulges ta silmad ja kukkus kummuli. Sally jooksis tema juurde. Teised aitasid Grahami välja kanda. Värskes õhus toibus mees silmapilkselt.

«Mis juhtus?» küsis ta.

«Olete te kindel, et susin tuli palli seest?» küsis inspektor.

«No muidugi, täiesti kindel.»

«Kas te imelikku lõhna ei tundnud?»

Graham vaatas teda üllatunult. «Ah te mõtlete mürkgaasi lõhna? Ei, enda arust küll ei tundnud.»

Inspektor pöördus mister Fontaini poole. «Kas see on tavaline, et meteoorid susisevad?» küsis ta.

«No… m-ma ei tea, aga ma ei usu,» vastas too.

«Siis on meil mitmekordne põhjus jätta kera kuuri alla eksperdi tulekuni,» lausus inspektor ametliku häälega.


O-N-N’i päevikust:

Ma ärkasin. Kogu mu kere valutab. Meie teadlased rääkisid, et ärgates tunneme valu suure ülekoormuse tõttu laskumisel. Võtsin sisse mõned arstide poolt kaasa antud pillid ning tundsin end kohe paremini. Raske on uskuda, aga me oleme UUEL PLANEEDIL. Ilusal sinisel ELAVAL planeedil. Planeedil, kus me hakkame endale tulevikku looma. Mõtlesin Suure Juhi sõnadele. «Te võite kohata väga võõraid eluvorme oma uues maailmas,» kõneles ta. «Sealsed olendid võivad olla madala intelligentsiga. Kuid pidage meeles, et see on NENDE maailm ja teie ülesanne ei seisne nende hävitamises, vaid te peate õppima nendega koos elama, koostööd tegema, peate tutvustama neile oma kultuuri.»


«Ja milleks te mulle praegu seda kassi näitate?» küsis inspektor.

Seersant Brown hoidis surnud kassi sabapidi peos.

«Söör, noh, ma mõtlesin, et see peaks sõjaministeeriumi eksperti huvitama.»

«Miks peaks sõjaministeerium huvituma surnud kassidest?»

Seersant seletas. «See oli nõnda, söör. Mina ja mu konstaablid valvasime kuuri. Tahtsin näha, mis see kera teeb, ja astusin kuuri. Olin väga ettevaatlik — mürkgaasi pärast —, kuid ei kuulnud mingit susinat. Läksin lähemale ja hakkasin kera uurima, ja siis kuulsin visinat.»

«Visinat?» kordas inspektor. «Te mõtlete susinat.»

«Ei, söör, visinat. Nagu puuriks keegi kusagil kaugel. Taipasin siis, et kera on veel aktiivne ja käskisin konstaablitel sellest eemale hoida.»

«Te alustasite surnud kassist ja lõpetasite mingi visiseva häälega,» lausus inspektor pahaselt.

«Seda ma just tahtsin teile öelda,» jätkas seersant Brown. «Istusime aias ja pidasime kuuri silmas, kui nägime kassi kuuri lipsamas. Me ei pööranud talle tähelepanu, aga kui poole tunni pärast kuuri läksime, lamas kass surnult palli juures.»

«Suri gaasist,» arvas inspektor.

«Ei, mitte gaasist. Vaadake, söör.»

Seersant pani kassi lauale ja kergitas ta pead. Surnud kassi peas oli väga väike auk, karv selle ümber oli sõõrjalt mustaks põlenud. Seersant võttis taskust peenikese traadi ja lükkas auku. Traadiots tuli välja teisest august pea teisel küljel. Selle ümber oli karv samuti ära põlenud. Mis see küll võis olla? Lask mikroskoopilisest püssist?

«Mida te sellest arvate?» küsis seersant.

«Ma ei oska midagi arvata,» kostis inspektor. «Mis see pall praegu teeb? Kas ta ikka visiseb?»

«Ei visise, sõõr. Ta oli vakka, kui me kuuri alla läksime ja surnud kassi leidsime.»

«Siis oodakem. Sõjaministeeriumi eksperdid on varsti siin.»

Avo Paistiku illustratsioon

O-N-N’i päevikust:

See on õudne koht, nagu mingi viirastuslik põrgu. Kuidas me küll sellisel planeedil elama ja tsivilisatsiooni looma hakkame? Oleme praegu varjul suures lehtris; meie uus juht l-S-S räägib meile varsti, mida edasi teha. Meid on üheksasada kuuskümmend neli. Üheksasada kuuskümmend neli! Aga oli tuhat. Kuulake, kuidas see juhtus.

Kuulsin, et lüüsid lakkasid töötamast. Järelikult olid need täielikult avanenud ning tee uude maailma vaba. Väljusime kõik oma boksidest, võttes kaasa isiklikud asjad, ja kogunesime suurde saali. S-U-N, kes oli siis veel meie juht, teatas, et kõik on valmis — me võime Kuulist lahkuda. Ta ütles nii:

«Me lahkume nüüd Kuulist. Peame kokku võtma kogu oma julguse. Keegi ei tea, mis meid ees ootab. Kuid mis ka ei juhtuks, pidagem ikka meeles, et me oleme tsiviliseeritud olendid ja peame ka vääriliselt käituma.»

Maapind, millel me seisime, oli niisama fantastiline. See oli pisikeste kivikestega kaetud suur platoo. Meie asukoha lähedal jooksis läbi maastiku täiesti sirge lõhe, mis oli peaaegu kaks minu pikkust lai.

N-l-S, minu sõber, hakkas rääkima mingist geomeetrilisest maailmast ja neljakandilisest päikesest, kuid ma sain ta peale väga pahaseks ja soovitasin mitte lobiseda asjadest, mis võiksid teisi hirmutada.

Lõpuks olime kõik Kuulist väljunud ja valmistusime rännakuks, kui kuulsime väga veidrat häält, nagu mingi hiiglase pehmet astumist. Enne kui me sammugi teha saime, ilmus meie Kuuli tagant välja kohutav monstrum.

Olen lugenud palju lugusid, kus reisimehed kirjeldavad igasuguseid hirmsaid elukaid, keda nad on kohanud. Kuid millestki sellesarnasest polnud ma ei kuulnud ega lugenud. Kõigepealt nägime meie kohal õhus rippuvat tohutu suurt nägu. See oli üleni must, seetõttu oli teda pimedas võimatu täpsemalt seletada. Monstrumil oli kaks rohekat põlevat silma ja kaks imelikku kõrva. Ta seisis veidi aega vaikselt, tema rohelised silmad sulgusid ja avanesid uuesti, ja siis tuli ta lähemale. Tema jalad olid kui kõrged sambad, kuid liikusid väga nõtkelt. Tundus üpris imelik, et miski nii kohutavalt suur võis nõnda nõtkelt liikuda. Monstrum langetas pea, et meid lähemalt silmitseda. Lähemalt paistis tema nägu veelgi õudsem.

Nüüd haaras mõnda meist paanika. Need, kes asusid monstrumile kõige lähemal, hakkasid tagasi jooksma. Sel hetkel liigutas monstrum jalga ja kakskümmend neli meist jäid surnult maha.

Olime kõik halvatud peale S-U-N’i. Ta jooksis monstrumi poole. Monstrum lõi uuesti ja veel üksteist meist kukkus. Kui ma S-U-N’i taas nägin, seisis ta monstrumi käppade vahel, tulekepp käes. Ta suunas tulekepi monstrumi pea sihis. Mida suudab tulekepp sellise eluka vastu, mõtlesin mina. Kuid S-U-N oli minust julgem ja targem. Ta tulistas. Hääletult vajus monstrum pikali.

S-U-N jäi tema alla. Ta oli nii julge ja tore mees…

Siis sai l-S-S meie juhiks.

Ta otsustas, et me peame leidma ohutu paiga, kus võiksime sääraste monstrumite eest julged olla. Kui me sellise paiga leiaksime, toimetaksime oma instrumendid ja varustuse Kuulist sinna ning võiksime mõelda, mida edasi teha. l-S-S otsustas, et läheme mööda kahe lõhe vahelist ala.

Hulga aja pärast jõudsime tumepunase püstloodse kalju jalamile. Kalju koosnes nelinurksetest plokkidest. Kalju jalamilt leidsime koopa, mis läks sügavale maa alla. Koopasuu oli täiesti ümmargune. Võib-olla oli N-I-S’il õigus, kui ta rääkis geomeetrilisest maailmast. Koobas pakkus küllaldast varju monstrumite eest, see oli nende jaoks liiga kitsas.

Hiljem:

Hirmus lugu juhtus! l-S-S koos kahekümnemehelise rühmaga laskus koopasse, et leida väljapääsu platoolt, kus seisis Kuul.

Just nimelt— seisis! Enam ei seisa. Meil ei ole enam Kuuli, see on meie jaoks kadunud.

Kui l-S-S oli läinud, istusime koopasse ootama. Mõni aeg ei juhtunud midagi. Hakkasime juba arvama, et rohkem monstrumeid tolles maailmas polegi, kui platoo, kus seisis Kuul, äkki valgenes. Surnud monstrumist mitu korda suurem elav olend astus monstrumi juurde ning tõstis selle õhku. Siis viis olend surnud monstrumi minema ja kõik mattus taas pimedusse.

Ma ei väida, et ma meie ümber toimuvaist sündmustest õigesti aru saan või et ma neid täielikult mõistan, kirjutan lihtsalt sellest, mida nägin.

Möödus veel hulk aega. Hakkasime juba muretsema I-S-S’i ja tema kaaslaste pärast, sest nad olid väga kaua ära olnud, kui juhtus jälle midagi väga hirmsat.

Platoo valgenes uuesti. Kuulsime koopas valju müra. Platoole tuli mitu olendit, ja kui nad Kuuli juurde astusid, selgus, et nad olid meie Kuulist kolm-neli korda kõrgemad. Arvan, et kui keegi Fortalt vöiks lugeda mu märkmeid, ei usuks ta seda — kuid see on tõsi.

Olendid vahtisid tükk aega Kuuli, panid oma esijalad selle külge ja tõstsid — just nimelt TÕSTSID tolle metallmäe ÜLES ja KANDSID minema.

Mida saime me teha? Olendid olid kaugel ja nii hiiglaslikud, et meil polnud lootustki neid tulekeppidega tappa. Nüüd on meie Kuul läinud ning kogu me varustus ja tehnika koos temaga. Nüüd pole meil midagi, millest tulevikku hakata ehitama.

Veidi hiljem tulid kaks I-S-S’i kaaslast tagasi ja jutustasid meile oma kurva loo. Nad rääkisid nõnda:

«Läksime I-S-S’i juhtimisel sügavasse koopasse, koopast sattusime tunnelisse. Seal oli pime ja õhk oli imelikust lehast paks. Mitu korda ründasid meid igat sorti olendid, ühed kuue-, teised kaheksajalgsed. Nad olid suured, mõned isegi meist suuremad, relvastatud hirmsate astlate, nappade ja kombitsatega. Saime aga varsti aru, et nad on ohtlikud vaid siis, kui äkitselt ründavad; neil polnud mõistust ja meie tulekepid tapsid neid kergesti.

Pärast arvukaid lahinguid jõudsime avamaale ja otsustasime tagasi pöörduda. Poole tee peal juhtus katastroof. Meid ründasid koledad hallid elukad, kes olid meie esimesest monstrumist poole väiksemad, ent hoopis kurjemad. See oli raske lahing. Enne kui me kõik monstrumid maha jõudsime lasta, sai suurem osa meist surma. I-S-S hukkus samuti, vaid meie kahekesi jäime ellu ning jõudsime siia, et teile seda kurba lugu jutustada.»

Mida jääb meil veel teha sellel hirmsal planeedil, mis kubiseb monstrumitest, kes on meilt röövinud kogu meie tehnika ja varustuse? M-U-l on nüüd meie juht. Ta otsustas, et meil tuleb tunnelisse laskuda, liikuda mööda tunnelit edasi kuni jõuame avamaale. Muidu sureme lihtsalt nälga.

Me ei tea, mis meist saab, me ju tahtsime nii vähe — lihtsalt rahus elada ja töötada.


Järgmisel päeval tuli mister Fontain Londonist tagasi.

«Noh, noormees, räägi meile uudiseid meteoorist,» uudishimutses onu Graham. «Mis asi see on? On see tõesti meteoor?»

«Ei ole, aga mis see on, seda nad ei tea. Ma räägin kõigest otsast peale.

Kui me Londonisse jõudsime, ei tahtnud nad algul mind laboratooriumisse uuringuile lubada, kuid lõpuks jäid siiski nõusse.

«Meteoori» uuriti hoolikalt ja põhjalikult. See on tehtud tundmatust metallist. Ühes kohas selle sees oli poolteisetollise läbimõõduga auk. Laborandid otsustasid kera lõigata, et näha, mis selle sees on. Tulemus oli üllatav. Tuli välja, et koor oli umbes poole jala paksune, kuid selle järel tuli tollipaksune tolmukiht tundmatust ainest, millel olid peaaegu absoluutse isolaatori omadused. Sees oli mitusada kummisarnasest ainest lahtrit. Lahtrid olid tühjad. Olid ka mõned palju suuremad lahtrid, milles oli palju pisikesi torukesi, metallipuru ja midagi, mis meenutasid kangesti mikroskoopilisi aparaate ja instrumente. Teadlased uurivad praegu kogu seda värki.»

«Mis pall see küll võis olla?» küsis Graham.

«Seda ei tea keegi. Võib-olla mõne veidriku naljatemp. Üks teadur avaldas arvamust, et see võib olla kunstlik meteoor, mis on meile läkitatud kosmosest, kuid keegi ei võtnud teda tõsiselt.»

«Kihvt küll, kui see nii oleks,» arvas Sally, «see tähendaks ju, et me ei ole kosmoses üksinda, et peale meie on veel olendeid, kes oskavad mõtelda ja rääkida ja kes tahavad meiega tuttavaks saada. Küll oleks huvitav, kui oleks…» Ta vakatas õuest kostva valju haukumise peale, mis muutus kiljuvaks hädakisaks ja ulgumiseks, kuni jäi hoopis vait.

«See on ju Mitty,» hüüatas Sally ja tormas aeda. Mõlemad mehed järgnesid talle.

«Mitty, Mitty,» hüüdis Sally koera. Nad läksid ümber majanurga sinnapoole, kust haukumine oli kostnud. Midagi valget lamas rohu sees kuuri lähedal.

«Kallis Mitty, mis sul viga on?» Sally põlvitas maha ja püüdis koera tõsta. «Ta on ju surnud! Mis…» Sally ei lõpetanud. Ta tõusis püsti, hõõrudes parema käega vasakut õlga. «Ai, ai, ma sain nõelata,» ütles ta ja puhkes nutma.

«Mis asi see siis…» alustas isa, uurides koera. «Kes need kõik on? Sipelgad?»

«Sipelgad need küll ei ole,» ütles Graham maha kummardudes. «Mina küll ei tea, kes need on.» Ta tõstis ühe mutuka oma peo peale. See oli pisike tollipikkune olevus. Tema keha, kui seda nii võib nimetada, oli ovaalne, keskelt laiem, tumepunane, üldse sarnanes ta väga lepatriinuga, kuid tal oli neli lühikest jalga. Pead tal polnudki, keha tipus oli aga kaks silma, nende kohal midagi suutaolist. Olend seisis tagajalgadel püsti, esijalgade vahel hoidis ta rohukõrre moodi eset.

Graham tundis käes äkilist valusähvatust ja viskas mutuka maha.

«Oi, nad hammustavad,» hüüatas ta. «Ma küll ei tea, kes nad on, kuid nad on ohtlikud. Nemad tapsidki Mitty. Mine too putukamürki.»

«Kuuris on paar ballooni,» kostis mister Fontain ja pöördus tütre poole. «On sul parem?» küsis ta.

«Valus,» nuuksus Sally.

Graham tuli tagasi putukamürgiga. Ta vaatas ringi ja märkas ümbruses sadu pisikesi punaseid olendeid. Kõik nad sibasid kuuriseina poole. Ta pihustas mürgipilve nende kohale ja vaatas, kuidas nad jalgu siputasid ja vakka jäid.

«Noh, kogu lugu,» lausus ta. «Veidrad olevused, Huvitav, mis putukad need olid?»

Avo Paistiku illustratsioon

«Pioneer» 1983

Tõlkinud Kalevi Kvell

Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

Advertisements
%d bloggers like this: