jump to navigation

Minu poeg — füüsik. Isaac Asimov

Tema juuksed olid õrnalt helerohelised – nii tagasihoidlikult, nii vanamoodsalt! Võis kohe näha, et juustega käib ta ümber ettevaatlikult: nii värviti kolmkümmend aastat tagasi, kui punktiir polnud veel moodi läinud. Ja kogu selle ammu enam mitte noore naise olemus, tema pehme naeratus, selge pilk – kõik kandis häirimatut rahu.Sellest kõigest tundus riigiasutuses valitsev tohuvabohu järsku metsiku ja kohatuna.

Keegi tütarlaps möödus peaaegu joostes, pööras siis ringi ja jäi üllatusega külalist vaatama.
„Kuidas te siia sattusite?”
Küsitu naeratas.
„Ma lähen poja juurde, ta on füüsik.”
„Poja juurde?”
„Üldiselt on ta sideinsener. Peafüüsik Gerard Cremona.”
„Doktor Cremona? Kuid ta on praegu… Kas teil luba on?”
„Palun, siin. Ma olen tema ema.”
„Ma tõesti ei tea, mrs. Cremona. Mul pole praegu hetkegi aega… Kabinet koridori otsas. Igaüks võib teile juhatada.”
Ja ta kiirustas edasi.
Mrs. Cremona raputas aeglaselt pead. Paistab, et neil on siin mingid ebameeldivused. Loodame, et Gerardiga pole midagi juhtunud.

Kaugelt eemalt kostis hääli, ja ta nägu lõi särama: poja hääl!
Ta astus kabinetti ja ütles: „Tere, Gerard.” Gerard – pikka kasvu, suure kehaehitusega, tumedates juustes juba vilksamas halli: tema neid ei värvi, ütleb, et pole aega, liiga palju tegemist. Niisuguse poja üle võib uhkust tunda. Ta on emale alati meeldinud.

Nüüd selgitab ta midagi sõjaväevormis mehele. Mine võta kinni, mis auaste sel on, kuid küll juba Gerald oskab enda tahtmise läbi suruda.

Gerard tõstis pea.
„Mida te soovite? Sina, ema!? Mis sa siin teed?”
„Tulin sind vaatama.”
„Kas täna on neljapäev? Oh, ma täiesti unustasin. Istu, ema, pärast räägime. Istu, kuhu tahad. Kuhu tahad… Kuulge, kindral…”
Kindral Rainer vaatas üle õla ja asetas käed selja taha risti.
„See on teie ema?”
„Jaa.”
„Kas tal on vaja siin juures viibida?”
„Praegu poleks küll, aga ma vastutan tema eest. Ta ei kasuta isegi termomeetrit ja sellest siin ei saa tuhkagi aru. Nii, kindral. Nad on Pluutol. Saate aru? Arvatavasti. Need raadiosignaalid ei saa mingil juhul olla iseeneslikud. Tähendab, neid saadavad inimesed, inimesed Maalt. Te peate sellega nõustuma. Ilmselt üks meie ekspeditsioonidest, mille me saatsime asteroidide vööndi taha, oli ikkagi edukas. Nad jõudsid Pluutole.”
„Nojah, teie järeldused on mulle arusaadavad, kuid kas see on võimalik? Inimesed saadeti välja neli aastat tagasi, aga kõiki varusid pidi neil jätkuma kõige rohkem aastaks, nagu ma aru saan? Rakett lähetati Ganymedesele, kuid lendas Pluutoni – see on ju kaheksa korda kaugemal.”
„Just nimelt. Ja me peame teada saama, kuidas ja miks see juhtus.”
„Võib-olla… Võib-olla said nad abi.”
„Millist? Kustkohast?”

Hetkeks surus Cremona hambad risti, justkui varudes kannatust.
„Kindral,” ütles ta. „Tõepoolest, see kõlab veidralt, aga ikkagi. Ehk oli siin midagi maavälist? Me peame selle välja selgitama. Ei ole teada, kui kaua õnnestub sidet hoida.”

Kindrali mornil näol oli midagi naeratuse taolist.
„Te arvate, et neil läks korda põgeneda valve alt ja neid võidakse peagi uuesti tabada?”
„Kõik võib olla… Meil on vaja täpselt teada saada, mis toimub. Võibolla sõltub sellest inimkonna tulevik.”
„Olgu. Mida te tahate?”
„Me vajame otsekohe sõjaväelaste Multivaci. Lükake edasi kõik ülesanded, mida ta teie jaoks täidab, ja programmeerige meie peamine semantiline ülesanne. Vabastage sideinsenerid, kõik viimseni, teistest töödest ja andke meie käsutusse.”
„Milleks see? Ei saa aru!”

Äkki kostis mahe hääl:
„Kas te ei tahaks apelsini, kindral?”
„Ema, palun oota,” ütles Cremona anuvalt. „Kõik on väga lihtne, kindral. Praegu on meilt Pluutoni veidi rohkem kui neli miljardit miili. Kui raadiolained isegi liiguvad valguse kiirusega, läbivad nad selle vahemaa kuue tunniga. Oletame, et meie ütlesime midagi – vastust tuleb oodata kaksteist tundi. Oletame, et nemad ütlesid midagi, aga meie ei kuulnud, küsisime üle, nemad kordavad – ja ongi ööpäev läinud!”
„Kas seda ei saa kuidagi kiirendada?” küsis kindral.
„Loomulikult mitte. See on side põhireegel. Valguse kiirus on piir, mingit informatsiooni ei saa edastada kiiremini. Meie jutuajamine siin võtab aega tunde, Pluutoga aga kuluksid kuud.”
„Nii, sain aru. Ja te mõtlete tõepoolest, et asjasse on segatud teiste planeetide elanikud?”
„Jah. Ausalt öeldes pole kõik sugugi minuga nõus. Aga ikkagi me poeme nahast välja, et leida mõni teadete mahu suurendamise viis. On vaja edasi anda võimalikult rohkem infot sekundis ja paluda Issandat Jumalat, et õnnestuks välja pigistada kõik enne side katkemist. Vaat selleks lähebki mul vaja elektronaju ja teie inimesi. Vaja on mingit strateegiat, et edasi anda needsamad teated väiksema arvu signaalidega. Kui saaks suurendada mahtu kasvõi kümme protsenti, võidaksime terve nädala.”

Ja jälle katkestas neid mahe hääl:
„Mis on, Gerard? Teil on vaja korraldada mingi vestlus?”
„Ema! Palun sind!”
„Kuid sa alustad valest otsast. Usu mind.”
„Ema!” Cremona hääles võis kuulda meeleheidet.
-Olgu, olgu. Kuid kui sa kavatsed midagi öelda ja seejärel kaksteist tundi oodata vastust, siis on see väga rumal. Ja täitsa mittevajalik.”
Kindral turtsatas kannatamatult.
„Doktor Cremona, võib-olla konsulteerime…”
„Üks hetk, kindral. Ema, mida sa tahtsid öelda?”
„Kuni te ootate vastust, saatke oma teateid ikka edasi,” soovitas mrs. Cremona väga tõsiselt. „Ja käskige neil niisamuti teha. Rääkige kogu aeg, ja las nemad räägivad samuti kogu aeg. Ja las teil üks kuulab ja neil üks kuulab. Kui keegi ütleb midagi, mis nõuab vastust, võib selle vastuse sisse panna, kuid tõenäoliselt kuulete isegi küsimata kõike, mida vaja.”

Mehed vaatasid teda löödult.
„Muidugi,” sosistas Cremona. „Katkematu jutt… Kaksteist tundi faasinihkes ja kõik… Jalamaid hakkame pihta!”
Ta läks otsustavalt toast välja, kindralit peaaegu jõuga endaga viies, kuid tuli kohe tagasi.
„Ema,” ütles ta. „Anna andeks, see võtab arvatavasti mitu tundi. Ma saadan kellegi tüdrukutest, nad räägivad sinuga juttu. Või heida pikali, tõmba hinge, kui tahad.”
„Ära minu pärast muretse, Gerard,” ütles mrs Cremona.
„Kuid kuidas sa selle välja mõtlesid, ema? Miks sa selle välja pakkusid?”
„Kuid seda teavad ju kõik naised, Gerard. Kui kaks naist räägivad ükskõik, kas videofonis, stratoraadios või lihtsalt üksteisega – saavad nad suurepäraselt aru: et edasi anda ükskõik millist uudist, tuleb lihtsalt katkematult rääkida. Selles ongi kogu saladus.”

Cremona püüdis naeratada. Siis hakkas tal alahuul värisema, ta pööras järsult ümber ja läks välja.

Mrs. Cremona vaatas talle õrnusega järele. Tubli poeg on mul. Selline suur, täiskasvanud, silmapaistev füüsik, aga ikka ei unusta, et poeg peab ema sõna kuulama.


Korrastanud Andreas Jõesaar

Advertisements
%d bloggers like this: