Mister Costello — kangelane. Theodore Sturgeon
“Tulge sisse, laekur. Ja pange uks kinni.”
“Kuidas palun, söör?” Kapten ei kutsunud kunagi sisse, vähemalt mitte oma kajutisse. Kontorisse, seda küll, aga mitte enda poole.
Ta viipas järsult käega ning ma astusin sisse ja sulgesin ukse. Ruum oli kosmoselaeva kohta vägagi luksuslik. Ma püüdsin mitte silmi punni ajada, nagu näeksin sellist kajutit esimest korda, kuigi nägin seda tõepoolest esimest korda.
Võtsin istet.
Kapten tegi suu lahti, pani jälle kinni, surus keeleotsa õhukeste huulte vahelt läbi. Ta lakkus neid ja jõllitas mulle otsa. Ma ei olnud Raudset Meest kunagi sellisena näinud. Otsustasin, et parim, mis ma teha võin, on vait olla, ja seda ma ka tegin.
Ta tõmbas ülemisest keskmisest laekast välja kaardipaki ning libistas kaardid üle laua. “Tehke kaardid.”
Ma ütlesin: “Vab—”
“Ja ärge paluge mult vabandust,” pahvatas ta.
Noh, hea küll. Kui kapten tahab mängida üht mõnusat partiid, et parsekid kiiremini mööduksid, ei mina hakka siis… Ma segasin kaardid. Kuus aastat olen selle külmaverelise, kalasilmade ja kulmudega automaatarvuti valitsuse all olnud, ja see on esimene kord, kus ta…
“Tehke kaardid,” ütles ta. Ma vaatasin talle otsa. “Pokker, viie kaardi pokker. Te ju mängite pokkerit, laekur?”
“Jah söör.” Ma jagasin kaardid ja panin paki maha. Mul oli kolm kolme ja paar pilti. Kapten vaatas kortsus kulmul oma kaarte ning viskas kaks tükki maha. Siis jõllitas ta jällegi mulle otsa.
“Mul on kolmik, söör,” ütlesin ma.
Ta laskis kaardid käest, nagu neid polekski enam, kargas toolilt püsti ning pööras mulle selja. Ta kallutas pea taha ja vaatas üles tabloole, millel olid andmed kiiruse, aja, koha ja läbitud vahemaa kohta. Borinquen, planeet, kuhu me suundusime, oli kiviviske kaugusel, veel ainult päeva või kahe tee, ning Maa jäi väga, väga kaugele. Ma kuulsin mingit häält ja langetasin silmad. Kapteni käed olid selja taga nii kõvasti kokku pigistatud, et liigesed naksusid.
“Miks te siis kaarte välja ei vahetanud?” küsis ta teravalt.
“Vaband—”
“Niipalju kui mina pokkerimängust mäletan — ja omal ajal sai kuradi kõvasti pokkerit mängitud —, küsis jagaja mängijatelt pärast kaartide tegemist, kui palju keegi kaarte tahab, ja andiski nii palju, kui palju kaarte mängija lauale pani. Kas te olete kunagi sellist asja kuulnud, laekur?”
“Jah, söör, olen küll.”
“Ah või olete.” Ta pöördus ümber. Küllap ta oli niisama hävitava pilguga vahtinud tablood, ning ma mõtlesin, et ime küll, kuidas tolle katteklaas terveks jäi.
“Miks te siis, laekur, näitasite oma kolmikut, ilma et oleksite midagi maha pannud, ilma et oleksite asemele võtnud, ja kõigepealt, ilma et oleksite mult küsinud, söör, kui palju kaarte mina võiksin tahta?”
Ma mõtlesin selle üle. “Ma… ma… ma tahan öelda, söör, et me ei ole viimasel ajal pokkerit enam niiviisi mänginud.”
“Te mängite pokkerit, ilma et te kaarte välja vahetaksite!” Ta istus maha ja jäi mulle otsa jõllitama. “Kes siis reeglid ära muutis?”
“Ma ei tea, söör. Me lihtsalt… nii me lihtsalt mängime.”
Ta noogutas mõtlikult. “Öelge mulle nüüd üht asja, laekur. Kui kaua te eelmise vahi ajal köögis olite?”
“Umbes tunni, söör.”
“Umbes tunni.”
“Nojah, minu kord oli olla,” seletasin ma rutakalt.
Ta ei öelnud midagi ning mulle turgatas äkki meelde, et need köögivalved ju õieti ei olegi laeva määrustikus ette nähtud.
Ma küsisin kiiresti: “Ega selline vaht teie korralduste vastu ei käi?”
“Ei, ei käi,” ütles ta. Tema hääl oli nii mahe, et ajas kananaha ihule. “Öelge mulle, laekur, ega kokal midagi nende köögivalvete vastu ei ole?”
“Oh ei, söör! Talle see isegi meeldib.” Ma teadsin, et kapten mõtles köögi suurusele. Tõsi ta oli, et kaks meest tekitasid sellises kohas lausa rahvatungi. “Nii on ta kindel, et igaüks võib teda usaldada,” ütlesin ma.
“Te tahate öelda, et nii te olete kindlad, et ta teid ei mürgita.”
“Noh… jah, söör.”
“Öelge mulle, kes arvas, et ta võiks teid mürgitada?” Kapteni hääl oli veelgi mahedam.
“Ma tõesti ei tea öelda. See tuli lihtsalt kuidagi iseenesest. Pealegi, ega kokk pahaks pane,” lisasin ma. “Kui teda kogu aeg valvatakse, siis ta teab, et keegi ei hakka teda kahtlustama. Kõik on korras.”
Jälle kordas ta mu sõnu.
“Kõik on korras.” Ma soovisin, et ta seda ei teeks. Ma soovisin, et ta ei vaataks mind niimoodi. “Kui kaua on olnud tavaks, et tekiohvitser tuleb vahti üle võtma koos tunnistajaga?” küsis ta.
“Ma tõesti ei oska öelda, See ei kuulu minu kompetentsi.”
“Te ei oska öelda. No mõelge ometi, laekur. Kas te enne seda reisi olete enne näinud, et tekiohvitser toob vahi vahetuseks tunnistaja kaasa või et pokkerit mängitakse kaarte juurde võtmata?”
“Ega vist, söör. Ma arvan küll, et mitte. Küllap me ei tulnud selle peale.”
“Meil ei ole ka kunagi varem mister Costellot reisijaks olnud, eks ole?”
“Jah, söör.”
Ma mõtlesin korraks, et ta ütleb veel midagi, aga ta ei öelnud muud kui: “Väga hea, laekur. See on kõik.”
Ma läksin välja ja suundusin ahtrisse, olles hämmeldunud ja kuidagi häiritud. Kaptenil ei oleks tarvitsenud mister Costello kohta selliseid vihjeid teha. Mister Costello oli väga kena inimene. Ükskord oli kapten mister Costelloga riidu läinud. Nad karjusid teineteise peale puhkeruumis, see tähendab, et kapten karjus; mister Costello ei karjunud kunagi. Mister Costello oli nii lahke kui üldse võib olla. Ta oli lahke, tasase rääkimisviisiga mees, ja nägu oli tal selline aval. Aval ja aus. Ta oli Maal kunagi triumvir olnud; räägiti, et noorim, kes kunagi sellele ametikohale määratud.
Ei osanud nagu mõeldagi, et selline rahvamees võiks olla nii tähtis. Triumvire nimetatakse tavaliselt eluks ajaks, kuid mister Costello ei olnud sellega rahul. Teate, ta oli liikuva loomuga. Tahtis aina oma teadmisi täiendada, inimestega tuttavaks saada, olla inimestega kontaktis. Ta armastas inimesi.
Ma ei mõista, miks kapten temaga küll läbi ei saanud. Kõik said temaga läbi. Pealegi — mister Costello ei mänginudki pokkerit, miks pidi teda nii või teisiti huvitama see, kuidas meie mängime. Ta ei söönudki köögi toitu — tal oli omaenda vara kajutis —, nii et temal pidi küll ükskõik olema, kui kokk kedagi mürgitaks. Kuigi jah, ta hoolitses meie eest. Inimesi ta armastas.
Igal juhul on pokkerit parem mängida kaarte juurde võtmata. Pokker on hea mäng, aga ta on halvas kirjas. Ja mis te arvate, millest tal see halb kuulsus? Petjatest. Kuidas aga inimesed pokkerimängus petavad? Peaaegu mitte kunagi siis, kui nad kaarte jagavad. See juhtub siis, kui pärast kaartide mahapanemist uusi kaarte antakse. Eks ebaaus jagaja ju tea siis, mis temal käes on, ning teab, mida anda teistele, nii et ta saaks võita. Hüva, jätame kaartide mahapanemise ära, ning sellega on üheksa kümnendikku petjatest kõrvaldatud. Kõrvaldame petjad, ja siis võivad ausad inimesed üksteist usaldada.
Nii armastas igatahes mister Costello rääkida. Ja mitte sellepärast, et ta oleks kuidagiviisi enese eest hoolitsenud. Ta ei olnudki kaardimängija.
Ma läksin puhkeruumi ja seal oligi mister Costello koos kolmanda tüürimehega. Ta naeratas mulle lahkelt ja lehvitas ning ma läksin nende juurde.
“Tulge, tulge, istuge, laekur,” ütles ta. “Ma lähen homme laevalt maha. Ega mul rohkem võimalusi jäägi teiega rääkida.”
Ma istusin. Kolmas tüürimees lõi raamatu, mis laual lahti oli olnud, plaksti kinni ning püüdis seda silma alt ära toimetada.
Mister Costello naeris tema üle. “Nonoh, kolmas, näidake ometi laekurile. Te võite teda usaldada, ta on hea inimene. Ma oleksin uhke, kui teeniksin sellise laekuriga ühes laevas.”
Kolmas tüürimees kõhkles, siis aga tõstis raamatu sülest. See oli “Kosmose määrustik” koos lisaga “Teekonna reeglid”. Iga ohvitser pidi neid määrusi endale kõvasti pähe tuupima, et pabereid saada. Kuid niisugune raamat see nüüd küll ei olnud, millega tavaliselt aega veedeti.
“Kolmas näitas mulle siin, mida kapten tohib ja mida ta ei tohi teha,” ütles mister Costello.
“Te ju küsisite minu käest,” ütles kolmas tüürimees.
“Oot-oot, üks hetk,” lausus mister Costello kiiresti. Nii ta mõnikord ütles. See kuulus tema juurde, nii nagu hõrenevad juuksed pealael ja lai naeratus ning viis, kuidas ta pead ühele küljele kallutas ning küsis, et mis te ütlesite, nagu ei oleks ta hästi kuulnud. “Oot-oot, üks hetk, te ju tahtsite mulle seda raamatut näidata?”
“Nojah, mister Costello,” ütles kolmas tüürimees.
“Te ju uurite kapteni võimupiiride ulatust omaenda vabal tahtel?”
“Nojah, ma arvan küll, et nii see on,” ütles kolmas tüürimees.
“Nii see on,” kordas mister Costello rõõmsalt. “Lugege aga laekurile see koht ette, mida te äsja mulle lugesite.”
“Kas see, mille te raamatust leidsite?”
“Te teate küll, milline. Eks te lugenud ju ise mulle ette.”
“Ahah,” ütles kolmas tüürimees. Ta vaatas nagu mingi piinlikkustundega minu poole ning võttis raamatu.
Mister Costello pani käe raamatu peale. “Oh, ärge hakakegi enam vaatama,” ütles ta. “Teil on see ju peas.”
“Jah, ma arvan küll,” oli kolmas tüürimees päri. “See on ettevaatusabinõu juhuks, kui kaptenile võim pähe lööb — kui üldse midagi niisugust juhtuda saab. Oletame, et kapten hakkab niiviisi käituma ja meeskonnal on tunne, et kaptenisillal on hullumeelne. Noh, siis tuleb midagi ette võtta. Meeskonnal on õigus valida üks ohvitser ja saata ta kapteni juurde seletust nõudma. Kui kapten keeldub või kui meeskonda seletus ei rahulda, on neil õigus kapten tema kajutisse sulgeda ja laev enda kätte võtta.”
“Ma olen vist sellest kuulnud,” ütlesin mina. “Kuid ka kaptenil on õigusi. Ma mõtlen seda, et meeskond peab kõigest kohe teatama kosmoseraadiosse, kui see juhtub, ning järgmises sadamas kuulatakse kapteni tunnistus niisamuti ära nagu meeskonna omagi.”
Mister Costello vaatas meid ja vangutas täis imetlust oma suurt pead. Kui mister Costello kellestki hästi mõtles, siis oskas ta seda ka tunda anda.
Kolmas tüürimees vaatas kella ning tõusis. “Ma pean vahti minema. Kas tahate ühes tulla, laekur?”
“Ma tahaksin temaga veidike rääkida,” lausus mister Costello. “Mis te arvate, kas saate kedagi teist tunnistajaks?”
“Jah muidugi, kui te nii arvate,” ütles kolmas tüürimees.
“Aga te ikka võtate kedagi kaasa?”
“Kindlasti,” vastas kolmas tüürimees.
“Ma pole end varem ühelgi laeval nii kindlana tundnud,” ütles mister Costello. “Küll on hea tunne, kui tead, et vahiohvitser ei saa kunagi korraldusi muuta.”
Ma mõtlesin nii ka ise ja imestasin, miks me küll kunagi varem selle peale polnud tulnud. Ma vaatasin, kuidas kolmas tüürimees ära läks, ning jäin sinna, kus olin, endal hea, kindel tunne ja meel rõõmus, et mister Costello tahtis minuga kõnelda. Minuga, kes ma olin lihtne laekur, kuna tema oli ju ikkagi endine triumvir.
Mister Costello naeratas mulle ülilahkelt. Ta näitas peaga ukse poole. “See noormees jõuab kaugele. Kena inimene. Siin on kõik kenad inimesed.” Ta pani imikruusi kuumendisse ja ulatas siis oma käega mulle. “Võtke kohvi. Minu mark. Ma tarvitan ainult seda,” ütles ta.
Ma jõin kohvi ja see maitses hästi. Mister Costello oli väga helde. Ta laskus istme seljatoele ning ta nägu säras, kui ma kohvi jõin.
“Mida te Borinqueni kohta oskate öelda?” tahtis ta teada.
Rääkisin talle kõik, mis teadsin. Borinquen on väga kena koht, mida nimetatakse “neli üheksat normaal-Maad”, see tähendab, et kliima, raskustung, atmosfäär ja ökosüsteem on 0,9999 ulatuses ligilähedased Maa tingimustele. Selletaolisi planeete on teada ainult kuus. Ma jutustasin talle planeedi ainsast linnast ja karusnahaküttimisest, mis varemalt oli peamine majandusharu. Mantlid, mis tehakse glankrinahast, on praktiliselt kulumatud. Neil on valges valguses roheline helk ja sinises valguses soe hõõguvpunane helk; täissuuruses mantli võib kokkusurutult kahte pihku ära peita, sest nahk on nii kerge ja peen. Oma kerguse tõttu on see nahk ideaalseks kosmoselaevalaadungiks.
Peale selle oli Borinquen viimasel ajal kuulus veel haruldaste isotoopide, toiduainete ja farmaatsiatööstusele vajalike seemnete poolest, ning arvatavasti võiks karusnahaküttimine lõppeda, ilma et Borinquen oma tähtsust kaotaks. Kuid nahkade pärast planeet asustatigi, karusnahakaubandus pidas linna tema algpäevil ülal, ning praegugi elasid pooled asukad metsas ja küttisid.
Mister Costello kuulas mu juttu lugupidavalt.
Ma mäletan, et lõpuks ma ütlesin: “Mul on kahju, et peate maha minema. Mul oleks hea meel teid veelgi näha. Tahaksin teid Borinquenil vaatama tulla, kui me sinna satume, kuid ma arvan, et teiesugusel inimesel ei ole palju vaba aega.”
Ta pani oma suure käe minu käsivarrele. “Laekur, kui mul ka ei ole vaba aega, kui te saabute, siis ma leian selle aja. On selge?” Ta oskas suurepäraselt teistele head enesetunnet anda.
Järgmiseks, teate, kutsus ta mind oma kajutisse. Ta pani mu istuma ja ulatas mulle imipeekri täis mahedat punast veini, kaneeli järelmaiguga, mis oli mulle uudiseks, ning näitas mulle mõningaid oma asju.
Mister Costello oli suur kollektsionäär. Tal oli paar väikest värvilist paberitükki, mille kohta ta ütles, et need olla margid, mida enne kosmoseajastut kasutati kulutuste tasumiseks paberile kirjutatud kirjade eest. Ta ütles, et kus ta ka iganes ei viibiks, juba üksainus niisugune asjake võib talle tuua terve varanduse. Siis olid tal ka mõningad juveelid, mitte sõrmused ega midagi taolist, vaid lihtsalt vääriskivid, ning igaühe kohta oli tal ilus jutt.
“See mis teil praegu käes on,” ütles ta, “maksis ühele kuningale elu ning riigi, mis oli nii suur kui pool Ühinenud Maakerast.” Teise kohta aga: “Seda valvati kunagi nii hästi, et enamik inimesi ei teadnudki, kas ta oli üldse olemas või ei olnud. Sellele oli rajatud terve religioon — ja nüüd on ta läinud ja ka usk on kadunud.”
Nii imelik oli lähedal olla inimesele, kes oli nii rikas, tema aga kohtles mind soojalt ja sõbralikult nagu hea onu.
“Kui te võite mulle kinnitada, te need vaheseinad on helikindlad, siis näitan teile veel midagi, mida ma kogun,” ütles ta.
Ma kinnitasin seda, ja need vaheseinad olid tõepoolest helikindlad. “Kui laeva-arhitektid üldse midagi on õppinud, siis seda, et inimene peab vahetevahel ka omaette olema,” rääkisin ma talle.
Ta kallutas pea ühele küljele, nii nagu tal oli kombeks. “Kuidas, kuidas?”
“Inimene peab vahetevahel ka omaette olema,” kordasin ma. “Seega, hoolimata kaalust, hoolimata maksumusest, ehitatakse laeva vaheseinad nii, et inimene saaks end omaette tunda,” ütlesin mina.
“Hea küll,” ütles ta. “Ma näitan teile siis.” Ta tegi käsikohvri lukust lahti, avas kaane ja võttis väikesest eraldatud osast välja ühe kellakarbi suuruse asja. Seda lauale asetades käis ta sellega väga õrnalt ümber. Ese oli neljakandiline, pealt ilusa võrega kaetud ning külje peal kaks väikest hõbedast nuppu. Ta vajutas ühele neist ja pöördus naeratades minu poole. Ja tõsijutt, ma pidin äärepealt maha kukkuma, sest kuuldavale tuli kapteni hääl, nii valjuna, nii selgena ja loomulikuna, nagu oleks ta otse sealsamas meie kõrval seisnud. Ja kas teate, mis ta ütles?
“Meeskond kahtleb minu mõistuses — kuid te võite kindel olla, et kui keegi siin laeval kahtleb minu võimus, siis saab ta teada, kes siin peremees on, ja kui mitte muidu, siis revolvrisuu ees.”
Mis mind nii väga üllatas, ei olnudki niivõrd hääl, kuivõrd sõnad, sest ma olin ise kuulnud, kui kapten neid lausus. See oli tookord, kui nad mister Costelloga vaidlesid. Ma mäletan seda väga hästi, sest ma astusin just siis puhkeruumi uksest sisse, kui kapten karjuma hakkas.
“Mister Costello,” ütles ta oma valju, kõmiseva häälega, “hoolimata teie veendumusest, et meeskond kahtleb minu mõistuses…” Edasi läks täpselt nii nagu lindil. Veel mäletan ma, et ta ütles: “…ja kui mitte muidu, siis revolvrisuu ees. S e e, s ö ö r, k ä i b r e i s i j a t e k o h t a, m e e s k o n n a l o n
o m a d, s e a d u s e s e t t e n ä h t u d õ i g u s e d.”
Ma tahtsin seda ka mister Costellole öelda. Enne aga, kui ma sain suu lahti teha, küsis ta: “Palun öelge, laekur, kas see on teie laeva kapteni hääl?”
Ja ma ütlesin: “See ta on, nii tõesti nagu ma siin seisan. Ma ju ise kuulsin, kui ta neid sõnu ütles.”
Mister Costello patsutas mulle õlale. “Te olete tähelepanelik kuulaja, laekur. Kuidas meeldib teile mu väike mänguasi?”
Ta näitas seda mulle: väikest mehhanismi vääriskividega ehtenõela küljes, mida ta kandis kuuerevääril, ja peenikest traati, mis viis lülitusnupuni küljetaskus.
“See on üks mu lemmikkogusid,” seletas ta. “Hääled. Lindistan kõikide hääli, igas kohas ja igal ajal.” Ta võttis nõela kuue küljest ja libistas tillukese helme pesast välja. Ta pistis selle ühte karbi õnarusse ja vajutas nupule.
Ma kuulsin omaenda häält ütlemas: “Mul on kahju, et peate maha minema. Mul oleks hea meel teid veelgi näha.” Ma naersin südamest. Ma ei olnud iial varem nii kavalat riistapuud näinud. Ja mõelda vaid, et minu hääl oli seal kogus koos kapteni ja jumal teab kui paljude suurte ja kuulsate inimeste häältega!
Tal oli isegi kolmanda tüürimehe hääl, nii nagu see mõni minut tagasi ütles: “Kaptenisillal on hullumeelne. Tuleb midagi ette võtta.”
Kokkuvõttes oli külaskäik tema juurde äärmiselt meeldiv, ja siis ta palus mul vaadata, kas ta dokumendid on korras. Ma läksin oma tööruumi ja võtsin nad välja. Reisi ajal hoitakse neid laekuri seifis. Ma vaatasin nad läbi ja kõik oli tipp-topp. Dokumente oli hea hulk — tal oli neid rohkem kui enamikul inimestel.
Siis aga leidsin ma paberi, mis mind vihaseks tegi. Ma arvan, et see oli eksitus. See oli “Teadaanne kõigile” Maalt keskusest, mis hoiatas, et konsulaadiametnikud peavad Maa aja järgi iga kuue kuu tagant mister Costello tegevusest ette kandma.
Ma viisin selle tema kätte — muidugi oli see eksitus, ta ütles seda ka ise. Ma võtsin selle passist välja ja kinnitasin sinna ametliku tõendi, et õnnetu juhuse tõttu on hävinenud üks täistembeldatud leht viisadega. Ta andis mulle selle eest ilusa sinise kalliskivi.
Kui ma ütlesin: “Ma parem ei võta seda, muidu te veel arvate, et ma võtan reisijatelt altkäemaksu,” siis ta naeris ja pani ühe helmekese salvestajasse, ja mu hääl ütles: “Ma võtan reisijatelt altkäemaksu.” Ta oli suur naljahammas.
Me seisime Borinquenil neli päeva. Midagi erilist ei juhtunud. Mul oli ainult hirmus kiire. See teebki laekuriameti raskeks. Kosmoses ei ole nädalate kaupa midagi teha, ja siis sadamas on nii palju tööd, et ei saa õieti mahagi minna, kui ei ole just pikemat peatust.
Kuid ma ei teinud sellest kunagi eriti välja. Kuulun niiöelda matemaatikageeniuste hulka, kui mul ka muidu suurt taipu ei ole, ja ma olen oma töö üle uhke. Arvan, et igaühel on oma ala, kus ta saab end heast küljest näidata. Ma ei oskaks öelda, mismoodi see vigur töötab, mis paneb laeva liikuma valgusest kiiremini, kuid ma ei usaldaks mingi hinna eest peainseneri kätte planeetidevaheliste lastide loetelusid ega glankrinahkade ümberarvestamist Ühinenud Maakera dollaritesse.
Üks raskete lõuapäradega tüüp kosmoselaevastiku juurdlusosakonnast tuli pardale, häälesalvestaja kaasas, ning pani mind ja kolmandat tüürimeest rääkima igasugust jama mingisuguse testi jaoks. See juurdlusosakond tegeleb alati kasutute ja salapäraste asjadega. Mul oli sõnasõda sadamaagendiga ning ma käisin koos kokaga maal, et kiiresti teha üks naps. Harilik asi. Siis pidin ületunde tegema, et laevale kirjutada uus kolmas tüürimees. Eelmine pidi üle viidama ühele saabuvale korvetile.
Ah jaa, pärast seda reisi läks kapten erru. Ma arvan, et oli ka ülim aeg. Ta käitus juba väga närviliselt. Kui ta sel viimasel korral maale läks, heitis ta mulle niisuguse põrguliku pilgu, nagu ta ei teaks, kas mind tappa või nutma puhkeda. Jutt käis ringi, et ta oli märatsema hakanud ja meeskonda revolvriga ähvardanud, aga mina kuulujuttudest ei hooli. Pealegi võtab uusi kapteneid vastu sadamakapten ja mulle see lisatööd ei toonud, niisiis ei lugenud see suurt midagi.
Me tõusime uuesti kosmosesse ja tegime oma reise. Käisime Sigmal Karjase tähtkujust, Nightingale’il, Carànhol ja Maal — vedasime klaaskaupu keemiatööstuse tarbeks, valguskoopiaid, šooseemneid ja vilkekristalle; lõhnaõlisid, muusikalinte, glisardinahku ja aldebare — kõik tavaline kraam nagu kõigil reisidel. Ning ringiga saabusime jällegi Borinquenile.
Raske on ette kujutada, et üks koht nii lühikese ajaga nii palju võib muutuda. Borinquen oli ikka olnud vaba ja muretu planeet. Teate, seal on üksainus paraja suurusega linn, ja üle kogu asustamata maa-ala olid küttide laagripaigad. Kellele meeldis inimeste seltsis olla, see tuli linna ning võis tööd leida kuskil töötlemisvabrikus või teenustöökajas või kuskil mujal. Kellele see ei meeldinud, võis minna ja püüda glankreid. Igaüks võis Borinquenil endale midagi sobivat leida.
Selle reisi ajal aga olid asjalood hoopis teistsugused. Kõigepealt tuli üks Planeetide Valitsuse märgiga ametnik pardale, et, jumala tõsi, kontrollida linnale saadetud muusikalinte, ning tal oli selleks isegi vastav volituskiri. Järgmiseks avastasin ma, et linnavõimud olid konfiskeerinud kaubalaod — minu kaubalaod — ning muutsid need barakkideks.
Ja kuhu olid kadunud kaubad — karusnahad ja isotoobikangid ekspordiks? Kus oli üldse koht nende lasti jaoks? Kas nois majades, sadades igasse kaarde laiutavais majades, mis kõik kandsid uue suure asutuse nimesilti ning olid täis värvatuid ja vabatahtlikke, kelle tööks oli asju segi ajada ning neid segaduses hoida?! Esimest korda kosmoses töötamise ajal pidin ma pikemat peatust paluma, et asjadesse selgust tuua.
Vähemalt andis see mulle võimaluse mööda linna hulkuda, mida ma enamasti teha ei saa.
Seda kohta tasus näha! Paistis, et kõik olid majadest välja kolimas. Suured hooned tehti ümber õõnsateks karpideks, mis täideti madratsiridadega. Üle tänavate olid tõmmatud loosungid: OLED SA INIMENE VÕI OLED SA ÜKSI? ÜKS KATUSELAAST ON VILETS VARJUPAIK! KURAT HOIAB HULGAST EEMALE!
Ma ei saanud sellest kõigest tuhkagi aru. Alles siis, kui märkasin ühe baari klaasfassaadil lubjaga maalitud silti KÜTTIDELE KEELATUD!, mõistsin ma kõige suuremat muudatust.
Tänavatel ei olnud kütte, mitte ainsatki kütti. Varemalt olid nad ikka üks Borinqueni vaatamisväärsusi, kui nad glankrinahkadesse riietatuna käisid pikkade hõlmade lehvides mööda tänavaid, silmis kaugusetunne, mida ei olnud isegi kosmonautidel. Niipea kui märkasin nende puudumist, hakkasin nägema silte KÜTTIDELE KEELATUD! igal pool: kauplustel, restoranidel, hotellidel ja teatritel.
Ma jäin tänavanurgale seisma, vaadates enda ümber ja imestades, mis siin küll toimub, kui üks Borinqueni politseinik äkki oma üherattalisest patrullautost minu peale karjus. Ma ei saanud tast aru ja kehitasin lihtsalt õlgu. Ta tegi u-kujulise pöörde ja sõitis minu juurde.
“Mis viga, maakas? Kaotasid oma lõksud või?”
“Misasja?” küsisin ma.
Ta ütles: “Kui sa tahad üksi olla, kütt, siis meil on sinusuguste jaoks linnahallis olemas üksikkongid.”
Ma ainult vahtisin talle juhmilt otsa. Ja siis, minu suureks imestuseks, pistis patrullautost pea välja teine võmm. Kujutage ette, üheinimeseautost! Nad olid tõepoolest sinna sisse kiilutud.
Teine küsis kohe: “Kus su püünised on, mats?”
“Mul ei olegi püüniseid,” seletasin mina. Näitasin oma laeva võimsat torni, mis kõrgus üle kosmodroomi. “Ma olen tolle laeva laekur.”
“Oh, jumala pärast, ma oleksin pidanud seda taipama,” ütles esimene politseinik. “Vaata ette, kosmonaut, võta parem keegi endale kaaslaseks, kui sa ei taha, et rahvas sulle hulgana kallale tuleb. Solistidele ei anta siin asu.”
“Ma ei saa teist aru, kordnik. Ma ainult…”
“Ma lähen koos temaga,” ütles keegi. Ma vaatasin ümber ja nägin ühe tühja maja uksel seismas pikka kasvu borinkenlannat. Ta ütles: “Ma tulin siia tagasi oma asjade järele. Kui ma valmis sain, ei olnud kõnniteedel kedagi. Ma olen siin juba terve tunni oodanud, et kellegagi kaasa minna.” Tema häälest kostis veidi nagu haiglast erutust.
“Ei tohi nii rumal olla ja üksipäini neis majades käia,” ütles üks võmmidest.
“Ma tean, ma tean. Tulin ainult oma asju võtma. Ega ma jääda kavatsenud.” Ta tõstis üles baikariidest koti ning kõigutas seda enda ees. “Ainult oma asju võtma,” kordas ta hirmunult.
Võmmid vaatasid teineteisele otsa. “Noh, hea küll. Vaadake aga ette. Minge koos selle laekuriga ja seletage talle, mis õige on, — ta näib üsna tume olevat.”
“Seda ma teen,” ütles naine tänulikult.
Selleks ajaks oli aga patrullauto minema sööstnud, oma kahekordse koorma all veidi kõikudes.
Ma vaatasin borinkenlannat. Ta ei olnud kena. Ta näis rumalavõitu ja raskepärane.
“Kõik on korras. Lähme,” ütles ta.
“Kuhu?”
“Noh, keskbarakkidesse. Seal elavad nüüd enamasti kõik.”
“Ma pean laevale tagasi minema.”
“Oh armas aeg,” ütles ta õnnetult. “Kas kohe?”
“Ei, ei, mitte kohe. Ma tulen koos teiega linna, kui te tahate.”
Ta tõstis koti üles, ma võtsin selle ja vinnasin õlale. “Kas siinsed inimesed on hulluks läinud?” küsisin ma tigedalt.
“Hulluks?” Ta hakkas minema ja ma läksin temaga kaasa. “Ei usu.”
“Aga mis see kõik siis tähendab?” ei jätnud ma järele. Ma näitasin loosungit, kus oli kirjutatud: ÜKSKI REDEL EI OLE ÜHE PULGAGA. “Mida see tähendab?”
“Just seda, mis siia on kirjutatud.”
“Kas selleks on vaja niisugune loosung üles panna, et ma teaksin, et…”
“Ah soo,” ütles ta. “Te tahate teada, mis selle mõte on.” Ta vaatas mulle imelikult otsa. “Me oleme avastanud uue tõe inimkonna kohta. Ma püüan teile seda seletada, nii nagu Lucille’id sellest eile õhtul rääkisid.”
“Kes on see Lucille?”
“Lucille’id,” ütles ta kergelt nördinud toonil. “Tegelikult on neid tõesti vist üks, kuigi samal ajal on kindlasti ka keegi teine stuudios,” lisas ta kiiresti. “Kuid trideost paistab, nagu oleks neid neli, kõik räägivad korraga, just nagu kooris.”
“Laske aga käia,” ütlesin mina, kui ta vait jäi. “Ma taipan aegamööda.”
“Noh, nad ütlevad, et üksik inimolend ei ole kunagi midagi korda saatnud. Nad ütlevad, et maja ehitamine nõuab sadu kätepaare, laeva ehitamine kümneid tuhandeid. Nad ütlevad, te üksainuke kätepaar pole mitte ainult kasutu, vaid on ka kurjast. Kogu inimkond koosneb paljudest osadest. Ükski osa ei ole eraldi hea. Iga osa, mis tahab hakata omaette tegutsema, kahjustab kogu tervikut, mis on nii võimsaks saanud. Nii me jälgimegi, et ükski osa kunagi ei eralduks. Mis oleks kasu käest, kui järsku üks sõrm otsustaks lahku lüüa?”
Ma küsisin: “Kas teie — kuidas teie nimi on? — usute seda?”
“Mu nimi on Nola. Kas ma usun? See on ju nii. Kas te siis aru ei saa, et see nii on? Igaüks teab, et see on tõde.”
“Noh, see võib ju ka nii olla,” ütlesin ma vastumeelselt. “Mida te teete inimestega, kes tahavad omaette olla?”
“Me aitame neid.”
“Ja kui nad ei taha teie abi?”
“Siis on nad kütid,” ütles ta kiiresti. “Me tõukame nad tagasi metsa, kust tulevadki pahelised solistid.”
“Jah, aga mis saab siis karusnahkadest?”
“Keegi ju nahku enam ei kasuta!”
Vaat siis, kuidas on lood meie karusnahaostuga! Ja mina mõtlesin, et nood asjaarmastajaist ametnikud on nahad kuskile ära kaotanud.
Naine ütles just nagu ainult endale: “Kõik patt algab üksinduse pimeduses,” ja kui ma tagasi vaatasin, nägin, et ta luges seda heakskiiduga ühelt loosungilt.
Me pöördusime ümber nurga ja ma pilutasin ereda valguse käes silmi. Olime jõudnud ühe kaubalao juurde.
“Keskbarakid,” ütles ta. “Kas tahate sisse vaadata?”
“Vist küll.”
Ma järgnesin talle mööda tänavat sissepääsuni. Ukseavas laua taga istus üks mees. Nola andis talle kaardi. Mees kontrollis nime lehelt ja andis kaardi tagasi.
“Külaline,” ütles Nola. “Kosmoselaevalt.”
Ma näitasin talle laekuri tõendit ja ta ütles: “Hästi. Kui te aga kavatsete siia jääda, peate end registreerima.”
“Ma ei kavatse siia jääda,” ütlesin ma. “Pean tagasi minema.”
Ma sisenesin Nola kannul.
Ruum oli viimase võimaluseni tühjaks tehtud. Kui oleks veel üks kandeosa ära võetud, ei oleks katus enam peal seisnud. Ei olnud ühtegi varjatud nurka, ühtegi riiulit, ühtegi kardinat ega eesriiet. Üle terve põranda oli küll vist oma kaks tuhat voodit, koikut ja madratsit tihedalt neljalistesse rühmadesse paigutatud, mida üksteisest eraldasid vaevalt kämblalaiused vahed.
Valgus oli pimestav — iga jalatäis maad kümbles helgiheitjate kollakasvalges säras.
Nola ütles: “Valgusega harjub ära. Paari-kolme öö järel seda enam ei märkagi.”
“Kas tulesid siis iialgi ei kustutata?”
“Oh ei, ei!”
Siis märkasin ma veevärgiseadmeid: dušše, vanne, kraanikausse ja muud. See kõik oli paigutatud ühe seina äärde.
Nola jälgis mu pilku: “Ka sellega harjub ära. Parem, kui kõik on avalik, et kurat sekundikski sisse ei hiiliks. Nii räägivad Lucille’id.”
Ma lasksin baikariidest koti maha ja istusin selle peale. Suutsin mõelda ainult üht: “Kelle idee see küll oli? Kust see kõik alguse sai?”
“Lucille’idest,” ütles Nola ebakindlalt. “Mis enne neid oli, ma ei tea. Inimesed hakkasid järsku aru saama. Keegi ostis lao — ei, lennukikuuri… ei tea,” ütles ta jälle, püüdes ilmselt suure vaevaga meenutada. Ta istus mu kõrvale ja ütles poolihääli: “Tegelikult ei võtnud mõned inimesed seda algul sugugi nii kergesti omaks.” Ta vaatas ringi. “Näiteks mina. Tõsijutt, mulle see algul tõepoolest ei istunud. Kuid tuli uskuda või käituda nii, nagu usuksite, ja ühel või teisel moel jõudsid kõik niikaugele.” Ta viipas käega.
“Mis nendest sai, kes keskbarakkidesse tulla ei tahtnud?”
“Nad said naerualusteks. Nad kaotasid töökohad, nende lapsi ei lastud koolidesse, kauplustes ei arvestatud nende normikaarte. Siis hakkas politsei neid soliste püüdma, nii nagu täna teid.” Ta vaatas jälle enda ümber, kuidagi rahulolevalt ja tuttavlikult. “See ei võtnud kaua aega.”
Ma pöördusin kõrvale ja leidsin end jälle toda veevärki vahtimas. Hüppasin püsti. “Ma pean minema, Nola. Suur tänu abi eest. Haa — aga kuidas ma laevale pääsen, kui politseinikud iga üksikõndija kinni nabivad?”
“Öelge aga mehele väravas. Kindlasti on ootamas inimesi kellel on teiega üks tee. Alati on keegi kuhugi minekuks kaaslasi ootamas.”
Ta tuli minuga kaasa. Ma rääkisin mehega väravas ja Nola surus mu kätt. Ma seisin väikese laua kõrval ja nägin, kuidas ta kõhkles, siis ühe naise juurde läks ja nad sisenesid koos. Väravavaht lükkas mind grupi jõudevahtijate poole.
“Põhja!” kisas ta.
Minuga liitus üks pisike ja paks viletsate hammastega mees, kes ei öelnud ainsatki sõna. Me eskortisime teineteist kaks kolmandikku teest kosmodroomile, siis kadus ta kuskile tehasesse. Ülejäänud tee sibasin ma üksinda, tundes end kurjategijana, mida ma arvatavasti ka olin. Vandusin, et ma ei tule enam kunagi sellesse hullumeelsesse linna.
Ja kujutlege vaid, järgmisel hommikul tuli minu järele ei keegi muu kui mister Costello ise — soomusautos, saatjaks kuus kaheinimese-patrullautot.
Hiigla tore oli teda jälle näha. Ta oli selline nagu alati: suur ja nägus ja heasüdamlik. Ta ei olnud üksinda. Auto tagaistmele oli end välja sirutanud nii ilus blond naine, et lõi mind otse tummaks. Ta rääkis vähe. Iga natukese aja tagant vaatas ta mind ja ta näole ilmus midagi naeratusetaolist, siis vaatas ta autoaknast välja ja näksis alumist huult, siis aga vaatas mister Costello poole ja ei naeratanud üldse.
Mister Costello ei olnud mind unustanud. Tal oli kaasas pudel todasama kaneeliveini ning ta rääkis vanadest aegadest nagu hea onu. Me tegime justkui mingi õppesõidu. Ma jutustasin talle eelmisest õhtust, kuidas ma käisin keskbarakkides, ning ta oli väga rahul. Ta ütles, et ta oli kindel, et see mulle meeldib. Ma ei hakanudki mõtlema, kas see mulle meeldis või mitte.
“Mõelda ainult!” ütles ta. “Terve inimkond kui üksainus tervik. Kas te tunnete koostööprintsiipi, laekur?”
Kui mul selle väljamõtlemisega liiga kaua aega läks, ütles ta: “Vaadake. Kaks inimest, kes koos töötavad, teevad rohkem ära kui kaks inimest eraldi. Kui aga veel tuhanded, miljonid inimesed üheskoos töötavad, magavad, söövad, mõtlevad, hingavad?” Tema suus kõlas see kenasti.
Ta vaatas üle mu õla välja ja ta silmaterad laienesid pisut. Ta vajutas nupule ja auto peatus sujuvalt.
“Võtke see kinni,” ütles mister Costello enda kõrval olevasse mikrofoni.
Kaks patrullautot kihutasid vuhinal minema ning piirasid ühe mehe ümber. See põikas vasakule ja paremale, kuni võmm talle peale ajas ja ta maha paiskas.
“Vaene mees,” lausus mister Costello, vajutades ärasõidunupule. “Mõned ei taha kuidagi õppust võtta.”
Paistis, et tal oli sellest väga kahju. Mida see blond naine aga arvas, ei tea. Ta ei vaadanudki sinnapoole.
“Kas teie olete linnapea?” küsisin ma.
“Oh ei,” “Ma olen nagu vahetalitaja. Löön kaasa siin ja seal. Ma saan praegu abiks olla.”
“Abiks olla?”
“Teate, laekur,” rääkis ta usalduslikult, “ma olen nüüd Borinqueni kodanik. See on mu uus kodumaa ja ma armastan teda. Ma tahan teha kõik, mis mu võimuses, et teda aidata. Ma ei hooli kulutustest. Siin on rahvas, kes on tõe leidnud. See äratab minus aukartust ja alandlikkust.”
“Ma…”
“Rääkige aga julgesti. Ma olen teie sõber.”
“Ma olen selle üle uhke, mister Costello. Tahtsin öelda, et nägin keskbarakke ja kõik, aga ma ei ole selgusele jõudnud. Selles mõttes, et kas see on hea või halb.”
“Ärge kiirustage, ärge kiirustage,” ütles ta maheda kõlava häälega. “Inimest ei tohi ju sundida tõde nägema — tõelist tõde —, eks ole mul õigus? Inimene lihtsalt saab ise aru.”
“Jah,” olin ma nõus. “Vist küll.” Vahetevahel oli raske mister Costellole õiget vastust leida.
Auto sõitis ühe hoone juurde. Blond naine ajas end sirgu. Mister Costello avas talle ise ukse. Naine väljus. Mister Costello koputas vastu trideoekraani enda ees.
“Ole siis tubli, Lucille, ole tubli. Ma jälgin sind.”
Naine vaatas teda. Minule naeratas ta natuke. Keegi tuli trepist alla ja naine läks koos temaga majja.
Me sõitsime ära.
“Ta on kõige ilusam naine, keda ma olen näinud.”
Mister Costello ütles: “Te meeldite talle, laekur.”
Ma mõtlesin selle üle. See oli liig.
Ta küsis: “Kas te teda endale ei taha?”
“Oh, ta ei tule.”
“Laekur, ma olen teile tänu võlgu, tahaksin seda kuidagi tasuda.”
“Te ei võlgne mulle mitte kui midagi, mister Costello!” hüüatasin ma.
Me jõime natuke veini. Võimas masin libises käratult edasi. Nüüd sõitis ta aeglaselt kosmodroomi poole.
“Mul on vaja abi,” ütles mister Costello natukese aja pärast. “Ma tunnen teid. Te olete just niisugune inimene, keda mul vaja läheb. Räägitakse, et te olete matemaatikas geenius.”
“Mitte just matemaatikas, mister Costello. Lihtsalt arvutamises: statistika, teisendustabelid ja muu selline on minu ala. Ma ei saaks hakkama astrogatsiooni ega teoreetilise füüsikaga ega sihukeste asjadega. Praegune töö on minule kõige sobivam.”
“Ei, ei ole. ma olen teiega avameelne. Ma ei tahaks Borinquenil endale rohkem vastutust võtta, kui mul juba on, kuid inimesed suruvad seda mulle peale. Nad tahavad korda, rahu ja korraldatust. Nad tahaksid, et neil oleks kõik nii kenasti korras nagu mõnes teie keerukas lastiloetelus. Ma võiksin ju nende elu korraldada, aga mul oleks vaja sellist korrastavat aju nagu teil. Mul on vaja täielikku sündide ja surmade statistikat ning ma tahan, et selle põhjal tehtaks prognoose, mis aitaksid planeerida. Samuti on vaja mõõta kalorite vajadust ning kindlaks määrata ratsioonid, et toiduvarusid kõige paremini kasutada. Ma tahaksin… aga te ju saate aru, mis ma mõtlen. Niipea, kui pahe on välja juuritud…”
“Milline pahe?”
“Kütid,” vastas ta surmtõsiselt.
“Kas kütid tõesti teevad linnainimestele kahju?”
Ta vaatas mind vapustatuna. “Nad ju lähevad metsa ning on nädalate kaupa üksinda, omaenda paheliste mõtetega. Nad on ringirändavad metsikud rakud inimkonna ihus. Nad tuleb hävitada.”
Mul tulid meelde mu kaubalepingud. “Mis siis karusnahakaubandusest saab?”
Ta vaatas mind, nagu oleksin ma öelnud midagi õige sündmatut. “Kulla laekur,” ütles ta kannatlikult, “kas teie arvates on karusnahad enam väärt kui inimkonna surematu hing?”
Selle peale ei olnud ma tulnud.
Ta jätkas tungivalt: “See on alles algus. Borinquen on esimene. Inimkonna ühtsuse idee saab tuntuks kogu universumis.” Ta sulges silmad. Kui ta nad jälle avas, oli kadunud ka oraatorlik toon. Ta ütles endise sõbraliku häälega: “Ja meie kahekesi näitame neile, kuidas seda teostada, eh, vanapoiss?”
Ma nõjatusin ettepoole ja vaatasin kosmoselaeva säravat tippu. “Mulle meeldib mu töö. Kuid… mu leping lõpeb nelja kuu pärast…”
Auto pöördus kosmodroomile ja vurises üle räbuse pinna.
“Ma arvan, et võin teiega arvestada,” ütles ta rõhukalt. “Kas mäletate seda väikest nalja?”
Ta klõpsas lülitit ja järsku täitis auto tagaosa mu enda hääl: “Ma võtan reisijatelt altkäemaksu.”
“Ah see,” ütlesin ma ja hakkasin juba naerma, kui ma äkki taipasin kuhu ta tüüris. “Mister Costello, ega te ei kavatse seda minu vastu kasutada?”
“Kelleks te mind peate?” küsis ta imestunult.
Siis jõudsime stardikõrgendiku juurde. Ta tuli koos minuga välja. Ta pigistas soojalt ja tugevasti mu kätt.
“Kui teie leping lõpeb ja teil laekuriametist siiski villand saab, siis helistage mulle. Nad ühendavad teid minuga. Mõelge järele, enne kui te jälle tulete. Ärge kiirustage.” Ta lõi mulle nii kõvasti õlale, et ma võpatasin. “Aga kauem te ju ometi ei mõtle, ega ju, vanapoiss?”
“Vist mitte,” ütlesin ma.
Ta istus ette juhi kõrvale ning auto vuhises minema.
Vaatasin talle järele, ja kui auto paistis veel ainult tumeda täpina räbusel pinnal, ma äkki justkui ärkasin. Seisin ihuüksi stardikõrgendiku jalal. Tundsin end väga kaitsetuna.
Ma pöördusin ja jooksin tõtakalt üles õhulüüsi, et ainult kiiremini inimeste lähedusse saada.
Sel reisil tuli laevale too hull mees. Tema nimi oli Hynes. Ta oli Ühinenud Maakera konsul Borinquenil ning läks tagasi aru andma. Algul ei teinud ta mingit tüli, sest diplomaatiliste passidega on asjaajamine kerge. Viienda vahi ajal pärast Borinqueni koputas ta mu uksele. Mul oli teda nähes hea meel. Tundsin end oma kajutis ebamugavalt ja rõõmustasin tema seltskonna üle.
Ega ta küll õieti mingit seltsi pakkunud. Ta oli väga imelik. Sel esimesel korral kargas ta sisse ja ütles: “Ma loodan, laekur, et teil midagi selle vastu pole, aga kui ma kellegagi rääkida ei saa, lähen peast segaseks.” Siis istus ta mu koiku äärele, pani pea käte vahele ning kõigutas end kaua aega edasi-tagasi, ilma et oleks midagi öelnud. Järgmiseks sõnas ta: “Vabandust,” ja läks välja. Jumala eest, täitsa segane.
Natukese aja pärast tuli ta siiski tagasi. Ja kus siis kukkus märatsema.
“Kas te teate, mis Borinqueniga on juhtunud?” küsis ta. Kuid ta ei oodanudki vastust. Tal olid endal vastused valmis. “Ma ütlen teile, mis Borinqueniga lahti on: nad on seal kõik hulluks läinud,” ütles ta.
Ma jätkasin tööd, kuigi sõidu ajal ei ole mul palju tegemist. Kuid Hynes ei saanud seda Borinqueni endal kuidagi peast välja.
Ta ütles: “Seda kohe ei usuks, kui poleks oma silmaga näinud. Kõigepealt aeti kiil linlaste ja küttide vahele, puhudes suureks olemasolevaid erinevusi. Nende vahel ei olnud kunagi enne tülisid olnud, mitte kunagi! Järsku oli kütt ähvardavaks hädaohuks saanud. Kuidas see juhtus, seda teab ainult issand jumal. Algul tehti naeruväärseid katseid osutada nende ebatervele mõjule. Jah, naeruväärseid — sest kuidas saaks seda tõsiselt võtta!
Ja siis tulid muutused. Polnud vajagi tõestada, et kütt oli midagi halba teinud. Tuli ainult tõestada, et ta on kütt. Sellest oli küllalt. Ja järgmiseks — kes oleks küll osanud niisugust asja karta!” karjus ta “— järgmiseks tembeldati igaüks, kes omaette tahtis olla, kütiks. Kõik juhtus nii kiiresti, kõik juhtus nagu unes. Ja äkki ei juletud enam sekundikski üksinda tuppa jääda. Inimesed jätsid kodud maha. Nad ehitasid barakke. Igaüks kartis teist, kartis, kartis…
Kas te teate, mis nad tegid?” möirgas ta. “Nad põletasid ära kõik maalid Borinquenil, mis aga kätte said, kui need ainult olid ühe kunstniku tehtud. Mõned kunstnikud, kes veel kunstnikena edasi tegutsevad — ma nägin neid —, töötavad nüüd kahekesi või kolmekesi ühe lõuendi kallal.”
Ta nuttis. Ta lihtsalt istus ja nuttis.
Ta rääkis: “Kauplustes on piisavalt toitu. Vili tuleb sisse. Autod sõidavad, lennukid lendavad, koolid töötavad. Kõhud saavad täis, autosid pestakse, inimesed lähevad rikkaks. Ma tean üht meest, nimega Costello, kes alles mõne kuu eest — noh, võib-olla umbes aasta eest — tuli Maalt, aga juba on poole linna omanik.”
“Ma tunnen mister Costellot,” ütlesin ma.
“Kas tõesti? Kuidas nii?”
Ma rääkisin talle reisist koos mister Costelloga. Ta nagu tõmbus minust eemale. “Teie see siis oletegi!”
“Kes see?” küsisin ma hämmeldusega.
“Teie olete see, kes andis tunnistuse oma kapteni vastu, kes ta hävitas, kes sundis teda erru minema.”
“Ma ei ole midagi niisugust teinud.”
“Ma olen konsul. Ma olin asja arutamise juures, mees! Kuulsin ju kõik. Kapteni hääl oli lindistatud, kui ta tunnistas, et ta ei ole terve mõistuse juures; kui ta kuulutas, et võtab revolvri, kui meeskond tahab teda kõrvale tõrjuda. Siis teie lindistatud tunnistus, et see oli kapteni hääl, et te ise olite juures, kui ta seda ütles. Ja kolmanda tüürimehe lindistatud ütlus, et kapteniga ei ole asjad korras. Mees eitas seda, kuid see oli tema hääl.”
“Oot-oot,” ütlesin ma. “Ma ei usu seda. Siis oleks ju pidanud kohus olema. Kohut aga ei olnud. Mind ei ole kuskile kohtuistungile kutsutud.”
“Kohus oleks olnud, te idioot. Aga kapten hakkas sonima, et pokkerit mängitakse kaarte välja vahetamata, et meeskond kardab, nagu tahaks kokk neid ära mürgitada, et mehed tahavad tunnistajat kaasa võtta isegi vahikorra vahetuseks. Ma ei olnud iialgi midagi võimatumat kuulnud. Järsku sai kapten sellest ka ise aru.. Ta oli vana, haige, väsinud ja lüüasaanud mees. Ta süüdistas kogu asjas Costellot, Costello aga ütles, et sai lindistused teilt.”
“Mister Costello ei teeks midagi niisugust!” Küllap mul läks nüüd mister Hynesi peale hing täis. Jutustasin talle palju mister Costellost, milline suur inimene ta oli. Ta hakkas mulle rääkima, et mister Costello oli omal ajal sunnitud triumviraadist lahkuma, sest ta tekitas ülemkohtus pahandusi, kuid see kõik oli vale ja ma ei tahtnud seda kuulatagi. Ma rääkisin talle pokkerist — sellest, kuidas mister Costello päästis meid pettusest, kuidas ta päästis meid mürgitamisest, kuidas ta laeva meile kõigile ohutuks tegi.
Ma mäletan, kuidas mister Hynes mind siis vaatas. Ta hakkas sosistama: “Mis on küll inimestega juhtunud? Mis on meist saanud nende sajandite vältel, millal on valitsenud rahu, usaldus ja koostöö ja ei ole olnud tülisid? Siin ta nüüd on — inimestevaheline umbusaldus: ainult ootab õhukese naha all õige vampiiri hammustust, ootab, et saaks ikka jälle uuesti ennast vihata ja tappa…
Jumal küll!” karjus ta äkki. “Kas te teate, millest ma kõige rohkem kinni olen hoidnud? Sellest, et see ühtse inimkonna idee Borinquenil, hoolimata kogu ta ekslikkusest ja totrusest oli p r i n t s i i p. Ma vihkasin seda, aga et ta oli printsiip, äratas ta ka austust. Ent selle taga on ju Costello — Costello, kes ise ei mängi, kuid kes sisendab teile kartust, muutmaks pokkeri reegleid; Costello, kes ise teiega ühte toitu ei söö, kuid kes sisendab teile kartust mürgitamise ees; Costello, kes teab, et seljataga on kolmsada aastat ohutut planeetidevahelist lendu, aga kes kartust sisendades paneb valveohvitsere iseendas kahtlema, kui ei ole tunnistajaid; Costello, kes nähtamatuna kõike juhib!
Jumal küll, Costello ei hooli ju millestki! See ei olegi printsiip! See on Costello, kes levitab kõikjale hirmu, et oma võimu tugevdada!”
Ta tormas välja, ise raevust nuttes. Ma pean tunnistama, et olin natuke põrutatud. Oleksin vist selle tema jutu üle isegi mõtlema hakanud, kuid ta tappis enese, enne kui me Maale jõudsime. Ta oli hull.
Me tegime reise nagu alati. Kõik läks kindla plaani järgi nagu linnadevahelistel vedudel: laadimine, süüde, äratõuge, lend ja planeedile maandumine. Kütusevõtmine, klaarimine, lastidokumendid. Söömine, magamine, töö. Hynesi kohta tuli järelepärimine. Mister Costello saatis kosmogrammi kaastundeavaldusega, kui ta asjast kuulis. Ma ei öelnud juurdlusel muud, kui et mister Hynes oli rööpast väljas, ja nii see ju tõepoolest oligi. Laevale tuli teine mehaanik, kes mängis hästi akordioni. Üks laevameestest lahkus Carànhol. Kõik nagu harilikult, välja arvatud see, et ma kirjutasin esitamiseks valmis oma lahkumisavalduse, ilma edasiste soovideta.
Nii jõudsime järjega jälle Borinquenile, ja kujutage ette, kohal oli Ühinenud Maakera kosmoselaevastik. Ma ei osanud arvatagi, et neil on nii palju laevu. Nad ajasid meid eemale — tõeline sõjavägi: ainult käsud ja ei mingit informatsiooni. Borinquen oli tihedasti ümber piiratud, seal käis mingi võitlus. Läbi selle rõnga polnud võimalik ühtki teadet saada ega saata. See ajas kapteni marru ja ta pidi osa lastist kütusena ära kasutama, mis minu dokumendid kuuest kohast keskelt segamini lõi. Panin lahkumisavalduse esialgu kõrvale.
Siis suundusime Sigmale, kus peatusime paar päeva kauem, et graafikusse jõuda, ja läksime edasi nagu alati Nightingale’ile, nüüd juba täpselt graafikus.
Ja ennäe, kes mind Nightingale’il ootas — Barney Roteel, arst esimeselt laevalt, kus ma pärast akadeemia lõpetamist töötasin. Ta oli kõhtu kasvatanud ja näis karjääri tegevat. Me jätsime naljatamise ning ta istus ja uuris mind täiesti tõsisena. Ma ütlesin, et küll see universum on väike: teadsin ju küll, et tal on Nightingale’il tähtis ametikoht, aga et ta just siis kosmodroomile sattus, kui mina saabusin, see oli alles juhus!
“Ma tulin just sellepärast, et te saabusite, laekur,” ütles ta.
Ja enne kui ma jõudsin nende sõnade tähendust taibata, hakkas ta mulle küsimusi esitama. Et mida ma teen ja mida kavatsen teha.
Ma sõnasin: “Olen laekurina juba aastaid töötanud. Miks te arvate, et ma midagi muud teha kavatsen?”
“Lihtsalt niisama küsisin.”
Ma mõtlesin järele. “Noh, ma ei ole küll päriselt ära otsustanud ja paar asja on ka vahele tulnud, kuid mulle tehti tõepoolest üks pakkumine.” Rääkisin talle üldjoontes, missugune tähtis mees mister Costello nüüd Borinquenil on ning kuidas ta tahab, et ma temaga mesti lööksin. “Kuid ma pean ootama. Kosmoselaevastik on Borinqueni ümber piiranud. Nad ei ütle mispärast. Aga mis seal ka ei toimuks, mister Costello jääb niikuinii peale. Küll te näete.”
Barney vaatas mind kuidagi kipras kulmul. Ma ei olnud kunagi kedagi nii imelikuna näinud. Kuigi… jah. Vana Raudne Mees oli samasuguse näoga, kui ta laevalt maha ja erru läks.
“Mis on, Barney?” küsisin ma.
Ta tõusis ja osutas läbi klaasukse vastuvõtuhoone ees seisvale valgele üherattalisele autole. “Lähme,” ütles ta.
“Oi, ma ei saa. Ma pean…”
“Lähme aga.”
Ma kehitasin õlgu. Töö tööks, aga siin on Barney peremees. Küll ta minu eest seisab.
Barney hoidis ust lahti ja ütles nagu mõtetelugeja: “Ma kostan teie eest.”
Ta laskus stardikõrgendikult alla, me ronisime autosse ja kihutasime minema.
“Kuhu me läheme?”
Kuid Barney ei tahtnud seda ütelda. Ta lihtsalt sõitis edasi.
Nightingale on ilus paik. Peaaegu kõige ilusam planeet. isegi Sigmast ilusam. Ta on sajaprotsendiliselt Ühinenud Maakera hoolduse all, kohalikku omavalitsust sellel planeedil ei ole. Ta on tõeline maailma aed ja nii teda ka hoitakse. Me tõusime künkale ning pöördusime alla mööda kurvilist teed, mida ääristasid, jumala tõsi, püramiidpaplid Maalt. Nähtavale tuli väike järv ja liivane kallas. Ei ühtegi inimest.
Käänaku taga oli üle tee tõmmatud kollane, seejärel punane joon, ja pärast seda tuli helendav, peaaegu läbipaistev kardin. See ulatus mõlemat kätt silmapiirini välja.
“Survetara,” ütles Barney ning vajutas nupule.
Helendus kadus teelt, ent jäi alles külgedel. Me sõitsime läbi ning tara tõmbus meie taga kokku, meie aga sõitsime mäest alla järve äärde.
Siia oli ehitatud väike hubane Sigma suvemajake, mis kaisutas kaldanõlva, aknad päikese poole. Saadetaks mind vanaduspäevil puhkama pooltki nii headele rohumaadele, mõtlesin ma.
Sellal kui ma veel majakest imetlesin, ütles Barney: “Minge edasi.”
Ma vaatasin tema poole — ta osutas millelegi. All vee lähedal seisis suurt kasvu mees, kes oli väga päevitunud ja kehaehituselt nagu puksiir. Barney viipas mind edasi ja ma läksin.
Mees tõusis ja pöördus minu poole. Tal olid ikka needsamad teineteisest eemal asetsevad, soojad ja sügavad silmad, ikka seesama kõlav mahe hääl. “Ohhoo, see on ju laekur! Terekest, vana sõber! Nii et te siis ikkagi tulite!”
Mul oli natuke piinlik. Siis sain ma aga sellest üle. “Tere, mister Costello!”
Ta lõi mulle õlale. Siis haaras ta mul oma suure kämblaga ümber vasaku käsivarre ning tõmbas mind veidi ligemale. Ta vaatas üles künkale, kus Barney nõjatus vastu autot ja tegeles oma asjadega. Siis vaatas ta üle järve ja siis üles taevasse.
Ta tasandas häält. “Laekur, teiesugust meest mul just vaja ongi. Kuid eks ma ütelnud seda juba varemalt.” Ta vaatas jälle enda ümber. “Me veel tegutseme, laekur. Meie kahekesi, meie võidame. Tulge kaasa. Ma tahan teile midagi näidata.”
Ta läks minu ees liivaranna serva poole. Tal oli ümber ainult niudevöö, kuid ta liikus ja rääkis, nagu oleks tema käsutuses ikka veel soomusauto ja saatjaks kuus patrullautot. Ma koperdasin tema kannul.
Ta sirutas käe taha ja peatas mu ning laskus siis põlvili. Ta ütles: “Kui neid vaadata, tundub, nagu oleksid nad kõik ühesugused. Noh, poiss, las ma ainult näitan teile midagi.”
Ma vaatasin. Tal oli seal sipelgapesa. Need ei olnud Maa sipelgate moodi. Nad olid suuremad, aeglasemad ja sinised ning neil oli kaheksa jalga. Nad ehitasid pesa liivast, mida nad sidusid süljega, ning uuristasid pesa alt käigud läbi, nii et pesa seisis nagu väikestel tolli või kahe pikkustel sammastel.
“Nad paistavad sarnastena, nende käitumine on ühesugune, aga küll te näete,” ütles mister Costello.
Ta avas süntiinist koti, mis lebas liival. Ta võttis sealt välja surnud linnu ja mingi rinnakorvi, mis sarnanes Carànho tarakani omaga. Nood tarakanid võivad kasvada kuni käsivarrepikkusteks. Ta pani linnu ühte kohta maha ja tarakani teise kohta.
“Nüüd vaadake,” ütles ta. Sipelgad kogunesid linnu ümber, roomates ja näkitsedes. Kõik agarasti ametis. Mõned aga suundusid tarakani juurde, lükkasid teda, tuhnisid ta ümber. Mister Costello võttis ühe sipelga tarakani pealt ning laskis tal kukkuda linnule. Sipelgas keerutas ringiratast, siis trügis teiste vahelt läbi ja ronis üle liiva tagasi tarakani juurde.
“Näete, näete,” ütles ta innuga. “Vaadake.”
Ta võttis ühe sipelga surnud linnult ja laskis tal kukkuda tarakanile. Sipelgas ei hakanud tarakani pärast aega ega uudishimugi raiskama. Ta keerutas korra ringi, et õiget suunda leida, ja läks siis otse tagasi surnud linnu juurde.
Ma vaatasin lindu tema roomavas sinises kattekuues ja vaatasin tarakanitükki kahe-kolme õgijaga. Siis vaatasin ma mister Costello poole.
Ta ütles vaimustunult: “Kas te saate aru, mida ma mõtlen?” Umbes üks kolmekümnest sööb midagi muud. Ja see ongi, mida me vajame. Kuhu te ka ei vaataks, laekur, kui te küllalt kaua asju jälgite, siis leiate ikka viisi, kuidas enamikku vähemiku vastu pöörata.”
Ma vaatlesin sipelgaid. “Kuid nad ei sõdi ju.”
“Oodake üks hetk,” ütles ta kärmelt. “Üks hetk. On vaja ainult viia need linnusööjad arvamusele, et tarakanisööjad on ohtlikud.”
“Kuid nad ei ole ju ohtlikud,” ütlesin mina. “Nad on lihtsalt erinevad.”
“Mis siin vahet on, kui asja lähemalt vaadata. Nii me siis paneme linnusööjad kartma, ja nad tapavad kõik tarakanisööjad.”
“Jah, aga miks nad peaksid seda tegema, mister Costello?”
Ta naeris. “Teie, poiss, meeldite mulle. Mina mõtlen, teie aga töötate. Ma seletan teile. Nad kõik on pealtnäha ühesugused. Niipea kui me oleme saavutanud, et need ajavad nood välja,” — ta osutas vähemikule tarakani ümber — “ei tea nad enam, kes nende hulgast võiks olla tarakanisööja. Nad hakkavad muretsema ja on valmis kasvõi nahast välja pugema, et neid ainult ei kahtlustataks tarakanisöömises. Kui neil juba küllalt kõvasti hirm naha vahel on, võime nendega teha kõik, mis aga tahame.”
Ta kükitas maha, et sipelgaid jälgida. Ta võttis ühe tarakanisööja ja pani selle linnu peale. Ma tõusin.
“Ma tulin ainult hetkeks, mister Costello,” ütlesin ma.
“Mina ei ole sipelgas,” lausus mister Costello. “Kuni mul on ükskõik, mida nad söövad, võin neid panna tegema kõike, mida ma iganes tahan.”
“Ma tulen kunagi veel,” ütlesin ma.
Minust jäi ta vaikselt omaette rääkima. Ta vaatles sipelgaid, tegi oma plaane ja ei pööranud mulle enam mingit tähelepanu.
Ma läksin tagasi Barney juurde. Küsisin talt ängistusega: “Mida ta seal teeb, Barney?”
“Ta teeb seda, mida tegema peab,” ütles Barney.
Me läksime tagasi auto juurde, mäest jälle üles ja läbi survetara. Natukese aja pärast ma küsisin: “Kui kauaks ta siia jääb?”
“Nii kauaks, kui ta jääda tahab.” Barney oli kuidagi napisõnaline.
“Keegi ei taha kinni peetud olla.”
Jälle tuli ta näole see imelik ilme. “Nightingale ei ole vangla.”
“Ta ei saa ju välja.”
“Vaadake, sõber, me võiksime ta ümber lülitada. Me võiksime tast isegi laekuri teha. Kuid me ei tee juba ammu midagi sellist. Me laseme igal inimesel teha, mida ta tahab.”
“Ta ei ole kunagi tahtnud valitseda sipelgapesa üle.”
“Kas tõesti?”
Mul oli vist niisugune ilme, nagu ei saaks ma aru, ja ta lisas: “Kogu elu on ta kujutlenud, et tema on inimene ning kõik teised on sipelgad. Nüüd on see tema jaoks tõeks saanud. Inimsipelgaid ei juhi ta enam iial, sest ta ei pääse neile enam ligi.”
Ma vaatasin läbi tuuleklaasi sädelevat torni — see oli mu laev kauguses. “Mis seal Borinquenil juhtus, Barney?”
“Mõned tema jüngrid sattusid maailmasüsteemi teistesse osadesse. Selle “ühtse inimkonna idee” levik tuli peatada.” Ta oli natuke aega vait, mõtles ja juhtis autot. “Ärge pange pahaks, laekur, aga te olete lihtsalt nüripäine ahv. Mina võin seda öelda, kui keegi teine ei ütle.”
“No hästi,” ütlesin ma. “Aga miks siis?”
“Me pidime Borinquenile, mis kunagi oli nii vaba ja muretu, väevõimuga sisse tungima. Me jõudsime Costello asupaika. See oli korralik kindlus. Me saime tema ja ta dokumendid kätte. Tema tüdrukut me ei saanud. Ta tappis tüdruku, kuid dokumentidest meile piisas.”
Natukese aja pärast ma ütlesin: “Ta oli mulle alati hea sõber.”
“Kas tõesti?”
Ma ei öelnud midagi. Ta sõitis vastuvõtujaama ette ning peatas auto.
Ta ütles: “Costellol oli kõik teie jaoks valmis mõeldud, kui te oleksite tema juurde läinud. Tal oli täiesti ehtne lindistus teie häälest, mis ütleb: “Inimene peab vahetevahel ka omaette olema.” Kui te oleksite tema juurde läinud, oleks tal teie vaoshoidmiseks vaja olnud ainult ähvardada see avalikuks teha.”
Ma tegin ukse lahti. “Milleks te teda mulle pidite näitama?”
“Sest me usume, et inimesel tuleb lasta teha, mis ta tahab, niikaua kui ta kellelegi teisele häda ei tee. Kui te näiteks tahate minna tagasi järve äärde ning Costello heaks töötada, siis ma viin teid sinna.”
Ma panin ukse hoolikalt kinni ning läksin stardikünkast üles laevale.
Ma tegin oma tööd, ja kui aeg täis sai, tõukusime ära. Olin rööpast väljas. Mitte sellepärast, mida Barney mulle ütles. Ega ka mister Costello pärast või selle pärast, mis temaga juhtus, sest Barney on parim psühhiaater kosmoselaevastikus ja Nightingale on haigemajaks ilusaim planeet universumis.
Mind viis rööpast välja mõte, et kunagi enam ei saa minusugusele tobule osaks mister Costello taolise mehe suur, soe, õrn ning tugev sõprus.
“Lilled Algernonile” 1976
Tõlkinud Krista Mits
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar
Mister Costello — kangelane 