jump to navigation

Need, kes lähevad Omelasest ära. Ursula K. LeGuin

Kellahelina saatel, mis lennutas pääsukesed kõrgele taevasse, saabusid Suvepidustused Omelasse — eredavärviliste tornidega mereäärsesse linna. Sadamas seisvate laevade taglased kirendasid lippudest. Tänavatel, punaste katuste ja maalitud seintega majade ning sammaldunud aedade vahel, puiesteede puude all, suurtest parkidest ja ühiskondlikest hoonetest mööda liikusid rongkäigud. Mõni neist oli väärikas — vanad linnakodanikud pikkade kahvatulillade ja hallide jäikade rüüdega, auväärsed käsitöömeistrid, tasased, rõõmsameelsed naised, kes kõndisid lobisedes, lapsed süles. Teistel tänavatel mängis kiirema rütmiga muusika, helklesid tamburiin ja kõlas gong, inimesed läksid tantsides, terve rongkäik oli üksainus tants. Lapsed sagisid inimeste vahel, nende heledad hääled kerkisid muusika ja laulu kohale otsekui pääsukeste ristuvad lennujooned. Kõik rongkäigud looklesid linna põhjaosa poole, kus asus avar aas, mida nimetati Roheliseks Aasaks. Mudapritsmetes jalgade ja pikkade nõtkete kätega alasti poisid ja tüdrukud treenisid sealses puhtas õhus enne võiduajamist oma hobuseid. Loomade ainsateks rakmeteks olid suuraudadeta päitsed. Nende lakkadesse oli palmitsetud hõbedasi, kuldseid ja rohelisi lehvivaid linte. Ratsude ninasõõrmed laienesid, kui nad erutatult tagumistele jalgadele tõusid ja üksteise ees uhkeldasid, sest hobune on ainus loom, kes on meie tseremooniad omaks võtnud. Kaugel eemal, põhja- ja läänekaares kerkis laheäärse Omelase ümber mägede poolring. Hommikuõhk oli nõnda selge, et lumi, mis ikka veel kroonis miilide kaugusel asuvat Kaheksatteistkümmet mäetippu, leegitses sügavsinise taeva all valkjaskuldselt. Tuult oli just parasjagu, et võiduajamise rada märgistavad lipud aeg-ajalt lipendama lööksid. Avarate roheliste aasade vaikuses kõlas linnatänavatel vonklev muusika, mis kord kaugenes, kord lähenes ning näis olevat igavesti tulekul. Need helid täitsid õhku hapra sulnidusega, lõid vahetevahel värelema, sulasid üheks ning paiskusid siis taas valla kellade valjus, rõõmsas kuminas.

Rõõmsas! Kuidas rääkida rõõmust? Kuidas kirjeldada Omelase elanikke?

Teate, kuigi nad olid õnnelikud, ei olnud nad sugugi lihtsad inimesed. Meie suust ei kosta enam kuigi sageli rõõmuhõiskeid, naeratused on üldse moest läinud — sellise kirjelduse puhul nagu see siin, kiputakse otsima pilguga üllastest rüütlitest ümbritsetud kuningat toreda täku seljas või kuldses kandetoolis, mida kannavad lihaselised orjad. Kuid kuningat ei olnud. Need inimesed ei kasutanud mõõkasid ega pidanud orje. Nad ei olnud barbarid. Ma ei tunne küll nende ühiskonna reegleid ega seadusi, kuid kaldun arvama, et neid oli erakordselt vähe. Nii, nagu nad said hakkama ilma monarhia ja orjuseta, nii ajasid nad läbi ka ilma börsita, reklaamita, salapolitseita ja pommita. Ja ma kordan veel kord: nad ei olnud lihtsad inimesed, ei olnud malbed lamburid, õilsad metslased või lahked utooplased. Nad ei olnud meist lihtsakoelisemad. Häda on selles, et me oleme harjunud seostama õnne rumalusega. Seda veendumust on alati aidanud süvendada pedandid ja elukogenud inimesed. Ainult valu on intellektuaalne, ainult pahe huvitav. Me reedame kunstniku kui keeldume tunnistamast, et pahe on banaalne ja valu kohutavalt tüütu. Huntide hulgas tuleb kaasa ulguda. Kui on valus, proovi uuesti. Kuid meeleheite ülistamine on rõõmu taunimine, vägivalla omaksvõtmine tähendab kõigest ülejäänust lahtiütlemist. Me olemegi juba sellest lahti ütlemas — me ei oska enam kirjeldada õnnelikku inimest ega pidada rõõmupidusid. Kuidas saan ma siis rääkida teile Omelase elanikest? Nad ei olnud naiivsed ja õnnelikud lapsed — kuigi nende lapsed olid tõesti õnnelikud. Nad olid küpsed, intelligentsed, kirglikud täiskasvanud, kelle elu ei olnud haletsusväärne. Oh imet! Oskaksin ma ometi seda paremini kirjeldada! Oskaksin ma ometi teid veenda! Minu sõnadest jääb mulje, et Omelas oli muinasjutulinn kusagil kaugel, ennemuistsel ajal, paljude aastate eest. Võib-olla olekski kõige parem, kui te annaksite vaba voli oma fantaasiale, eeldades muidugi, et see on olukorra kõrgusel, sest päris kindlasti ei suuda mina kõigile meele järele olla. Kuidas, näiteks, on seal lood tehnikaga? Arvan, et tänavatel ega nende kohal pole autosid ega helikoptereid; lihtsalt sellepärast, et Omelase elanikud on õnnelikud inimesed. Õnn põhineb õiglasel vahetegemisel selle vahel, mis on vajalik, mis pole küll vajalik, aga pole ka ohtlik ning selle vahel, mis on ohtlik. Mis puutub keskmisesse kategooriasse — sellesse, mis pole küll vajalik, kuid on ohutu, nagu luksus, mugavus, üliküllus jne. jne., siis võib Omelases väga vabalt olla keskküte, allmaaraudtee, pesumasinad ja kõikvõimalikud imepärased leiutised, mida meil veel välja mõeldud ei ole, näiteks hõljuvad valgusallikad, kütuseta energia, külmavastased vahendid. Aga võib ka olla, et neil pole midagi niisugust — sel kõigel ei ole vähimatki tähtsust. Mõelge nagu tahate. Kaldun arvama, et teiste mereäärsete linnade elanikud sõitsid Omelase pidustustele väga kiirete väikeste rongidega ja kahekordsete trammidega ning et Omelase vaksal on tegelikult linna kõige kaunim hoone, kuigi pisut ilmetum suurejoonelisest turuhoonest. Kuid kardan, et isegi koos rongidega jätab Omelas mõnele teist ikka veel mingi klantspildi mulje. Naeratused, kellad, rongkäigud, hobused, häh! Kui nii, siis olge lahked, lisage orgia! Kui orgia asja parandab, siis ärge kahelge! Noh, olgu meil templid, kust väljuvad kaunid, alasti preestrid ja preestrinnad, kes on juba pooleldi ekstaasis ning valmis jagama oma armastust igale mehele või naisele, armunule või võhivõõrale, kes vaid ihkab ühendust ürgse verejumalusega. See oli vaid esimene pähe turgatanud mõte. Tegelikult on parem, kui Omelases pole templeid. Religioon võib ju olla, aga vaimulikke pole vaja. Muidugi võivad need kaunid alasti inimesed lihtsalt ringi kõndida ja pakkuda ennast otsekui jumalaandi iha rahuldamiseks ja keha joovastamiseks. Helistatagu tamburiine nende armastuse saateks ja ülistatagu gongihelidega iha. Ja väga tähtis on see, et nende õnnestavate rituaalide järeltulijad kasvatatakse armastusega kõigi poolt ühiselt. Ma tean kindlasti, et ühte asja Omelases ei ole — süütunnet. Aga mis seal siis veel võiks olla? Mõtlesin alguses, et narkootikume seal pole, kuid see on puritaanlik seisukoht. Nende tarvis, kellele see meeldib, võib linnaelule vürtsi lisada hõrkmagus droog, mis annab kõigepealt sädeluse vaimule ja kerguse liikmetele, loob mõne tunni pärast uneleva rammetuse, toob lõpuks imepärased nägemused universumi sügavaimatest saladustest ja peidetud mehhanismidest ning tõstab uskumatutesse kõrgustesse ka armulõbu. Samal ajal aga ei muutu droogi pruukimine harjumuseks. Tagasihoidlikuma maitse rahuldamiseks peaks minu meelest olema Omelases õlu. Mis siis veel, mis veel peaks kuuluma rõõmsa linna juurde? Kindlasti võidujoovastus, vapruse ülistus. Aga nagu me ajasime läbi ilma vaimuliketa, ajagem läbi ka ilma sõduriteta. Rõõm, mis johtub edukatest tapatalgutest ei ole õige rõõm, see pole sünnis, see on jõle ja tühine. Omelase elanike südameid paisutab piiritu ja helge rahuldus, üllas triumf, mis pole seotud ühegi välisvaenlasega, vaid seisneb osasaamises kõige kaunimast ja väärtuslikumast, mis leidub inimhinges ja suve hunnituses, ning võit, mida nad tähistavad, on elu võit. Ausalt öeldes tunnevad vist vähesed vajadust droogi järele.

Selle aja peale on juba suurem osa rongkäike Rohelisele Aasale jõudnud. Varustajate punase- ja sinisekirjutest telkidest tõuseb valmivate roogade imepärast lõhna. Mudilaste näod kleepuvad maiustustest; ühe mehe mõnusasse halli habemesse on takerdunud rasvase küpsise raasukesed. Poisid ja tüdrukud on hobuste seljast maha tulnud ning hakkavad võiduajamise stardijoonele kogunema. Väike ümar naerusuine eideke ulatab korvist lilli. Sihvakad noormehed kinnitavad need oma läikivatesse juustesse. Üks üheksa- või kümneaastane laps istub üksi väljaku servas ja mängib plokkflööti. Inimesed peatuvad ja jäävad kuulama, nad naeravad, kuid ei ütle lapsele midagi, sest ta ei lakka hetkekski mängimast ega märka kedagi — tema tumedad silmad on tulvil meloodia sulnist, habrast võlu.

Laps lõpetab mängu ning langetab aeglaselt flööti hoidvad käed.

Ja siis, otsekui oleks see lühike intiimne vaikusehetk olnud märguandeks, kaigub stardijoone lähedalt paviljonist tungiv, nukker ja läbilõikav trompetihääl. Hobused tagurdavad sihvakatel jalgadel ja mõned neist hirnatavad vastuseks. Tõsiste nägudega noored ratsanikud silitavad hobuste kaelu ja sosistavad loomi rahustades: «Tasa, tasa, mu iludus, mu lootus…» Nad asuvad stardijoone taha ritta. Rahvahulk sõiduraja ääres meenutab rohu- ja lillevälja tuules. Suvepidustused on alanud.

Kas te usute seda? Kas teile on need pidustused, see linn, see rõõm vastuvõetavad? Või ikka veel ei ole? Siis lubage, et ma kirjeldan veel midagi.

Omelase ühe kauni ühiskondliku hoone või hoopis eramaja keldris on üks ruum. Sellel pole akent, on vaid üksainus lukustatud uks. Lauapragudest immitseb veidi tolmusegust valgust, mis ulatub siia kusagil keldri teises otsas asuvast ämblikuvõrkudega kaetud aknast. Väikese ruumi ühes nurgas, roostetanud ämbri kõrval, seisab paar kanget, kämpunud, jälgilt lehkavat küürimisharja. Põrand on muldne, veidi niiske nagu keldrimuld ikka. Kogu ruum on umbes kolm sammu pikk ja kaks sammu lai. Ilmselt on tegemist vana tööriistaruumiga või harjade panipaigaga. Ruumis istub üks laps. See võib olla nii poiss kui tüdruk. Ta paistab umbes kuueaastasena, kuid on tegelikult kümnene. Ta on nõrgamõistuslik. Võib-olla on see kaasasündinud viga, võib-olla aga on hirm, alatoitlus ja hoolitsuse puudumine ta nõrgaaruliseks muutnud. Küürutõmbunult istub ta kahest harjast ja ämbrist kõige kaugemal olevas nurgas, näpib nina ning kobab vahetevahel kohmakalt varbaid või suguelundeid. Ta kardab harjasid. Tema meelest on need hirmsad. Ta paneb silmad kinni, kuid teab, et harjad jäävad sellest hoolimata endisesse paika, uks on lukus ja kedagi ei tule. Uks on alati lukus ja kunagi ei tule kedagi. Ainult mõnikord — sel lapsel pole aimugi ajast ega ajavahemikust —, mõnikord ragiseb uks koledasti ja avaneb ning siis seisab lävel üks või mitu inimest. Üks astub sisse ja tonksab last jalaga, et ta püsti tõuseks. Teised ei tule kunagi lähemale, ainult piiluvad eemalt, pilgus hirm ja vastikus. Kiirustades täidetakse toidukauss ja veekann, uks keeratakse jälle lukku, silmad kaovad. Uksel seisvad inimesed ei ütle kunagi midagi, kuid laps, kes pole alati selles panipaigas elanud ning mäletab veel päikesevalgust ja ema häält, hakkab mõnikord rääkima. «Ma olen hea laps,» ütleb ta. «Palun laske mind välja. Ma olen hea laps!» Talle ei vastata kunagi. Varem nuttis laps tihti ja hüüdis öösiti appi, kuid nüüd toob ta kuuldavale vaid mingeid vinguvaid häälitsusi: eh-haa, eh-haa! Ta räägib üha vähem ja üha harvemini. Ta on nii kõhn, et sääremarju pole ollagi. Kõht on punnis, ta elab poolest kausitäiest rasvaga segatud maisijahust päevas. Laps on alasti. Kuna ta istub pidevalt omaenese väljaheidetes, on tema tuharad ja reied täis mädanevaid haavandeid.

Nad kõik, kõik Omelase elanikud teavad lapse olemasolust. Mõned on teda ise vaatamas käinud, mõnele piisab pelgast teadmisest, et ta on olemas. Nad kõik teavad, et ta peab olemas olema. Mõni mõistab selle põhjust, mõni mitte aga nad kõik teavad, et nende õnn, nende linna ilu, sõpruse õrnus, laste tervis, õpetlaste tarkus, meistrite osavus ning isegi saagi rikkalikkus ja soodsad ilmad sõltuvad täielikult selle lapse jõledast hädast.

Tavaliselt seletatakse seda kõike lastele, kui nad on nii umbes kaheksanda ja kaheteistkümnenda eluaasta vahel, kui näib, et nad on suutelised mõistma. Enamasti lähevadki last vaatama just noored.

Küllalt tihti aga tuleb ka mõni täiskasvanu. Ükskõik, kui põhjalikult seda kõike noortele ka enne seletatud poleks, ometi tülgastab ja vapustab see vaatepilt neid. Nad tunnevad vastikust, millest arvasid end üle olevat. Kõigist selgitustest hoolimata kogevad nad viha, solvumist, võimetust. Nad tahaksid lapse heaks midagi teha. Nad ei saa aga midagi teha. Kui laps toodaks sellest võikast paigast välja päikese kätte, kui ta saaks puhastatud, toidetud ja lohutatud, oleks see tõesti tore, kuid selsamal päeval ja tunnil närbuks ja häviks Omelase kogu jõukus, ilu ja rõõm. Niisugused on tingimused. Vahetada kõigi Omelase elanike heaolu ja elurõõm selle üheainsa pisukese heateo vastu, tuhandete õnn üheainsa õnnevõimaluse vastu — see tähendaks tõesti seda, et süütunne lastakse linnamüüride vahele.

Tingimused on karmid ja äärmuslikud — lapsele ei tohi öelda isegi ainsat lahket sõna.

Tihti lähevad noored pärast lapse nägemist ja selle kohutava paradoksiga silmitsiseismist koju pisarates või tummas raevus. See võib teha neile tuska nädalaid või aastaid. Aja möödudes hakkavad nad aga aru saama, et isegi kui laps välja lastaks, ei oleks tal vabadusest palju kasu — kahtlemata tunneks ta ähmast mõnu soojusest ja toidust, kuid vaevalt, et midagi rohkem. Tõelise rõõmu kogemiseks on ta liialt mandunud ja nõrgamõistuslik. Ta on liiga kaua hirmus elanud, et sellest veel kunagi täielikult vabaneda. Tema kombed on toored, ta ei oska heale kohtlemisele vastata. Tõepoolest, nii pika keldris veedetud aja järel tunneks ta puudust kaitsvatest seintest, pimedusest, millega tema silmad on harjunud, ja väljaheidetest, milles ta saaks istuda.

Selle kibeda ülekohtu pärast valatud pisarad kuivavad, kui inimesed hakkavad aduma tegelikkuse kohutavat õiglust ning lepivad sellega. Ometi on just pisarad ja viha nende ülluse proovikivi ning oma võimetega leppimine nende elude hunnituse tõeline allikas. Nende õnn ei ole lääge ega vastutustundetu. Nad teavad, et nagu see laps, nii pole ka nemad vabad. Neile pole võõras kaastunne. Jutt lapse olemasolu ja nende teadlikkus sellest teeb võimalikuks arhitektuuri suursugususe, muusika kirkuse ja teaduse põhjalikkuse. Just selle lapse pärast on nad nii hellad kõigi teiste laste vastu. Nad teavad, et kui see õnnetu ei nuutsuks keldripimeduses, ei saaks teine laps, flöödipuhuja, võluda pillist rõõmsaid helisid, kuna noored ratsanikud joonduvad kogu oma ilus võidukihutamiseks esimese suvehommiku päikesepaistes.

Kas te nüüd usute neid? Kas nad on nüüd usutavamad? Kuid mul on veel midagi lisada ja see on hoopis uskumatu.

Juhtub, et mõni neist murdeealistest poistest ja tüdrukutest, kes last vaatamas käisid, ei lähe koju nutma või märatsema. Tegelikult ei lähe ta üldse koju. Juhtub, et isegi mõni eakam mees või naine jääb päevaks-paariks vait ning lahkub siis kodust. Need inimesed lähevad tänavale ja kõnnivad seejärel otsejoones läbi imekaunite linnaväravate Omelasest välja. Igaüks neist, nooruk või neiu, mees või naine, käib üksi oma rada. Saabub öö, rändajal tuleb sammuda piki külatänavaid kollaselt kumavate akendega elumajade vahel ning suunduda väljade pimedusse. Igaüks omaette, nii lähevad nad läände või põhja, mägede poole.

Nad lähevad aina edasi. Nad lahkuvad Omelasest, lähevad pimedusse ega tule enam tagasi. Koht, kuhu nad suunduvad, on paljudele meist veelgi kujuteldamatum kui õnnelik linn. Ma ei oska seda kirjeldadagi. Võimalik, et seda polegi olemas. Paistab aga, et nad teavad, kuhu nad lähevad — need, kes lähevad Omelasest ära.


«Täheaeg» 1992/1993; talv
Tõlkinud Krista Kaer
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

%d bloggers like this: