jump to navigation

Pihtimus. A. E. van Vogt

Marriott ärkas, ja taas oli ta silme ees too uskumatu pilt, mida ta möödunud ööl oli näinud tühjas võõrastetoas. Mälestus sellest oli nii vahe ja selge, et sundis teda sedamaid voodist välja hüppama. Kärmelt tõmbas ta selga hommikumantli ja oli juba teel võõrastetuppa, kui ta samm äkki aeglustus ja ta viimaks päris seisma jäi. Tobedus. Kõik see oli ju pelgalt unenägu ja ei midagi muud.

Ta naeratas virilalt ja raputas laitvalt pead — ei tohiks nii kergeusklik olla. Tema magamistuba oli varasematel aegadel olnud vana Marriotti häärberi laoruumiks. Seda paika valides polnud ta mitte ilu silmas pidanud, vaid asjaolu, et see külgnes köögiga ja et seda oli võimalik köögipliidiga kütta. Sinna kööki ta nüüd kärmelt astuski, süütas tule, soojendas vett, ajas habeme maha ja pani end riidesse. Naeratades meenutas ta juhtumit, kuidas ta kord — sellest sai nüüd juba rohkem kui aasta — oli vihaselt voodist välja karanud, hargilt telefonitoru haaranud ja tõdema pidanud, et mingit helistamist polnud üldsegi olnud.

Ta pani mantli selga ja jäi end hetkeks silmitsema eeskoja peegli ees. Peegel oli tuhmunud ja kujutis selles ähmane, kuid niipaljukest, kui sealt näha võis vaatas talle vastu noor mees kolmekümnendais aastais, seljas mantel ja peas hall kaabu. Nähtuga rahul, pöördus ta pilk kõrvale, nii et ühe hetkega oli kogu avar esik tema vaateväljas. Nagu alati, ärritas teda nüüdki selle tühjus. Ent rohkem kui miski mu häiris teda siiski teadmine, et taas oli tema pilk automaatselt rännanud võõrastetoa uksele. Marriott vingutas huuli.

«Sa neetud tola!» käratas ta kujutisele peeglis. «Mida sa õige plaanitsed? Kas kavatsed idiooti mängida?»

Ta tundis lausa heameelt, et võõrastetoa uks oli kinni. Mõtlikult pööras ta pilgu kõrvale ja avas maja eesukse. Vastu pahvatas külm aprillihingus. Ta pani ukse enda järel lukku ja kõndis värava juurde. Värav kääksus, kuid juba ammu enam ei häirinud teda selle roostetanud hinged. Ta pani värava taas kinni ja seisatas hetkeks tavaks saanud kombe kohaselt, et heita pilk sinnakanti, kus tänav lõppes.

See oli pikk ja selle kaugemad majad asusid nii petlikult hajali, et oli peaaegu võimatu kindlaks määrata, kust algas lagendik. Paul Marriott ohkas. Isa oli talle rääkinud, ja seda mitte ühel, vaid mitmel korral, et sajandivahetuse aegu oli Marriottide valdus, nägus häärber koos selle juurde kuulunud kahekümneaakrise parkmetsaga — küla omamoodi vaatamisväärsus — ulatunud ligi veerand miili väljapoole Hampdeni rajajoont. Järk-järgult oli kasvav linn selle endasse neelanud, nii et nüüdseks oli kogu see ala linna ärikeskuse sisse kadunud.

Kolme minuti pärast jõudis Marriott «Tädi Mary Toidutarre». Siin võttis ta koha sisse, ja kui ettekandja tema juurde ilmus, päris ta: «Kas Judith käib ikka veel siin?»

Tüdruk kortsutas veidi kulmu, näis nagu kõhklevat ja raputas siis pead. «Ei, kullake, sa tead ju väga hästi, et miss Judith ei söö enam siin.»

Marriott naeratas, kuid tegelikult oli ta enda peale pahane. Ta oli ju üksnes seepärast Judithi järele pärinud, et… jah, ega ta õieti teadnudki, mispärast nimelt. Ettekandja aga tegi muud juttu.

«Kuidas sa end pärast seda eilset etendust ka tunned?»

«Kenasti.»

Tüdruk tegi suured silmad. «Ta ju sundis sind seal lausa ümber lava kepsutama,» kinnitas ta. «Üksvahe ma juba mõtlesin, et nüüd laseb ta sul püksid kah maha ajada.»

Marriott naeratas, kuid seekord hoopis virilamalt, ja esitas oma tellimuse. Kui tüdruk oli läinud, jäi Paul süngelt istuma, silme ees pilt sellest, kuidas Marriotti soo viimne võsu end publiku ees tolaks tegi. Publiku ees, kes, nagu ta leidis, suhtus Marriottide varanduslikku allakäiku tõsisemalt kui tema ise. Sellele lavaleronimisele oli ta tõtt öelda küll vastu punninud, aga leidus kamp kisakõrisid, kes olid talle peale käinud.

Tema hommikueine oli juba lauale jõudnud, kui üks eilseist osalistest kohvikusse sisenes ja Marriottile tervituseks viipas. Marriott viipas lahkelt vastu: «Hei, Greg!»

Kerekas noormees vajus ägisedes istmele tema vastas, kõmistas ettekandjale oma tellimuse ja pöördus siis Marriotti poole.

«Naljakas värk küll, see inimese närvisüsteem, kas pole tõsi?»

Marriott noogutas.

«Nägid sa ikka tõemeeli seda väikest kutsikat, keda sa silmakirjaks patsutasid?» päris Greg.

Marriott kehitas õlgu. «Ei mäleta nagu.»

«Kas üldsegi mitte?»

«Ähmaselt justkui tuleb meelde küll, et Blandar käskis mind oma paremasse silma vaadata ja silitas siis mu käsi — nii see vist minu meelest oli.»

«Täpselt nii. Ta veel seletas sulle, et ühel juhul viiest võib inimene juba esimesel korral sügavalt selle mõjule alluda.»

«Eks mina siis vist olingi üks seesugustest,» lausus Marriott.

Tal oli tahtmine kohe minekut teha. Kiiruga kulistas ta oma kohvi alla ja pomises midagi tööle hiljaksjäämisest. Claytoni meesterõivaste kauplusse jõudis ta viis minutit enne üheksat, tegi ukse lukust lahti ja hakkas põrandat pühkima. Kümme minutit pärast üheksat saabus noorsand Pete Clayton, seejärel terve trobikond farmereid. Pool kümme kõmpis vana Pete Clayton läbi kaupluseruumi selle tagaosas paiknevasse kontorisse ja jäi sinna kogu hommikupoolikuks oma arveraamatuid uurima. Tema äraolek oli Marriottile kergenduseks; ta tundis muret Judithi pärast ega tahtnud, et vana Pete’i rõhuv juuresolek teda häiriks. Asi polnud ju selles, et muretsemine talle mingit mõnu oleks pakkunud, mõnikord oli lihtsalt vaja asjade üle järele mõelda.

Ma peaksin ju teadma, et Judith siin enam söömas ei käi, oli öelnud too «Tädi Mary Toidutare» ettekandja. Huvitav, mida ta sellega öelda tahtis, arutas ta kortsus kulmul. Varem polnud talle üldsegi pähe tulnud selle üle juurelda. Nüüd aga tundis ta, et on lahenduse jälil.

Hoolimata noorema Claytoni kulmukortsutusest võttis ta enne kella ühtteist endale ühe vaba minuti ja helistas Judithile raamatupoodi. Talle vastas Judithi isa, ja Marriotti hämmastas, kui tema pärimisele järgnes surmavaikus, seejärel aga: «Oo, oled see sina, Paul?»

«Jah, mr. Garson. Naljakas lugu, aga ma olen täna terve hommikupooliku Judithi pärast muret tundnud. On ta väljas?»

Vaikus. Ja lõpuks sõnad: «Kuule, Paul, kuidas oleks, kui sa siia raamatupoodi sisse astuksid. Tahaksin sinuga rääkida.»

Vanamehe hääl kõlas kuidagi tõsiselt. Paul kehitas õlgu ja kostis: «Jah, muidugi, sir. Lantši ajal astun läbi.»

Kogu ülejäänud hommikupooliku valitses Marriotti peas kummaline tühjus. Ta tundis ootamatut jõuetust ja oma lantši sõi ta isutult. Ilmselt sai täna hommikul tavalisest rängemalt rügatud, arvas ta.

Kogu pärastlõuna kihas pood farmeritest. Lõunat sõi Marriott juba parema isuga ja läks lõdvestuseks varieteesse. Alles siis, kui ta kella kümne paiku kodutrepist üles astus, meenus talle, et oli unustanud mr. Garsoni poole minna.

«Homme pean seda kindlasti tegema,» tõotas ta endamisi.

Majja astunud, pani ta esikus tule põlema ja tahtmatult langes ta pilk võõrastetoa uksele. Otsemaid meenus talle jälle pilt, mida ta oli näinud eelmisel ööl. Vihaselt raputas Marriott end sellest nägemusest lahti. Oli tõepoolest juba aeg ükskord sellele toale pilku heita.

Võõrastetoas nägi kõik välja täpselt nii nagu ta oli seda eelmiselgi õhtul näinud. Juba neli aastat oli too ruum niisama tühjalt seisnud nagu üldse suurem osa ülejäänud majast. Nüüd aga oli see tuba täielikult möbleeritud. Vastasseintes olevatel toolidel istusid liikumatult keskealine mees ja samades aastates naine. Naine hoidis käes raamatut, mees istus lihtsalt niisama. Terve selle minuti jooksul, mis Marriott neid paigale tardunult silmitses, ei liigutanud nad sõrmegi ega vaadanud tema poole. Viimaks, teadmata mida edasi teha, sulges Marriott ukse ja tõmbus kööki.

Siin süütas ta uuesti tule, riietus lahti ja puges voodisse. Ta püüdis end veenda, et peaks nagu politsei kutsuma, ent samas ütles mingi kummaline tunne talle, et neid inimesi seal toas on ta varemgi näinud. Poleks ta asjaga kursis olnud, oleks ta seda naisterahvast Judithiks pidanud, sest just nii võinuks Judith neljakümne viieselt välja näha. Mis puutub aga mehesse, siis…

Tükk aega pärast südaööd võpatas Marriott ärkvele. Ta adus, et oli vajunud unne keset üht mõtet — keset mõtet, et too mees seal võõrastetoas sarnanes hämmastaval kombel tema endaga, sest just nii võinuks ta välja näha kakskümmend aastat vanemana.

Ta ajas end üles, pani tuled põlema ja astus võõrastetuppa. Ta oli juba pooleldi lootnud, et nähtust pole enam jälgegi, aga ei, kõik oli siiski muutumatult omal kohal — too mees ja too naine täpselt sellessamas asendis istumas, nagu ta oli neid ennegi näinud. Muutunud oli üksnes tema enda tundmus. Ta tundis, et tal lihtsalt tuli tuppa sisse astuda ja nendele kahele seal pilk heita.

Ja kõhklemata astus ta üle läve.


Marriott nihutas end oma toolil ja heitis pilgu Judithile. Tal oli kummaline tunne, et ta oli alles nüüdsama tuppa astunud, ometi teadis ta, et oli juba ligi tund aega siin akna ääres istunud. Ta püüdis seda mõtet tõrjuda, kui selle tavatus teda taas vaevama hakkas.

«Neetud!» pahvatas ta valjusti.

Judith tõstis pilgu raamatult. «Mis viga, kullake?»

Marriott kõhkles. Üks mälestus oli teda vaevama hakanud, ja ta leidis äkki, et see ei puuduta kedagi teist. «Oh, ei midagi,» pomises ta. «Ma mõtlen, et lähen enne magamaminekut veel jalutama — kõnnin poeni välja,» lisas ta. «Vaatan, kas kõik on korras.»

Judith paistis seda selgitust ja kavatsust normaalseks pidavat, sest ta asus jälle oma raamatu kallale. Marriott astus esikusse, pani kübara pähe ja jäi siis peegli ette seisma. Talle vaatas vastu käbe, mukitud meesterahvas viiekümnendais aastais. Vist leidis ta nähtu tavalisest huvitavama olevat, sest ta uuris ennast agarusega, mis teda äkki jahmatas.

Mida paganat peaks too minusugune vanaätt veel ilu taga ajama, imestas ta. Majast väljas leidis ta hämmastusega, et oli üleni higine. Õhtu oli soe, ta pühkis taskurätikuga higipiisad näolt ning vangutas imestades pead. Kas hakkan õige haigeks jääma? Väravani kõndis ta siiski ilma vähimagi nõrkustundeta ning ta meeled olid nii erksad kõike ümbritsevat märkama, nagu ta polnud seda enam aastaid tundnud. Vana Marriotti valdus oli nüüd tõepoolest juba üsna sügaval linna piirides. Kummalgi pool tänavat kumasid kaupluste aknad välklevais valgusteis. Tänav kiiskas värvides, ja kaherealine laternapostide faalanks suundus kuhugi nähtamatusse kaugusse läänekaares, kadudes seal viimaks hägusesse valgusvinesse.

Marriottile meeldis see efekt. Kena oli siiski elada kesklinnas, ehkki, nagu ta mäletas, oli olnud ka aeg, mil ta oli seda häbenenud. Judithi soovil krundi ümber kasvatatud tihe kõrge hekk oli Marriotti valduse ümbruskonnast ära lõiganud, muutes selle omamoodi pelgupaigaks otse ärikeskuse südames. Seistes seal värava juures, tundis Marriott hinges taas tärkavat lugupidamist Judithi vastu. Oli ju Judith see, kes vana Marriotti häärberi uuesti sisustas, selle osaliselt ümber ehitas ja seda ümbritseva maa-ala iluaiaks kujundas. Kummaline oli mõelda, et kunagi oli olnud hetk, mil ta polnud Judithit pidanud küllalt väärikaks olema ühe Marriotti abikaasa. Nüüd raputas ta naerdes selle peale pead. Inimesed kipuvad mõnikord ennast veidralt tähtsaks pidama.

Ta sulges vaikselt värava ja hakkas kaugele all-linna astuma. Ääretu rahu valitses ta hinges, õnnis tunne elu headusest ja teadmine, et kõik oli kõige paremas korras. Abiellumine Judithiga oli juba ammuilma vaigistanud tema hinges selle kahtlusetormi, mida ta oli varem tema vastu tundnud, ja too täielikult õnnestunud abielu andis talle nüüd ainulaadse füüsilise ning vaimse täiuslikkuse tunde.

Mõtted ikka veel neis tundeis kinni, seisatas ta aatomielektrijaama juures ja piilus läbi selle kõrgete orgaanilisest klaasist akende. Jõujaam asus tänava tasapinnast madalamal lohus ja nii sai ta seda ülalt alla silmitseda. See oli kuubikujuline monstrum spetsiaalses betoon- ja tinapunkris, mis peale oma suuruse ei imponeerinud millegagi. Hoopis huvitavamad olid turbiinid, mis hargnesid selle masinavärgi kesksest kuubikust radiaalselt nelja eri suunda ja kus igale neist järgnes seeria dünamoid. Selles hiigelmasinate maailmas näisid inimesed tillukeste nukkudena.

Marriott astus edasi. Kui ta jõudis Claytoni meesterõivaste äri juurde — nüüd seisis siin kahekorruseline laineklaasist leidliku valgustusega ehitis —, tardus ta paigale.

Imelik küll, mõtles ta, aga korraks tekkis mul täiesti kindel tunne, et kunagi olen ma siin töötanud.

Mälestused pooleldi juba unustatud asjadest ja kujutlused, mis mõnda aega tundusid mälestustena, kuni ta need jahmunult kõrvale heitis kui sellised, millel polnud vähimatki pistmist tema eluga. Judithiga oli ta abiellunud 69-ndal, pärast Vietnamist naasmist, ja see oli olnud ideaalne kooselu. 74-ndal oli surnud Judithi isa, ja otsekohe olid nad teoks teinud Judithi mõtte raamatukaupluse avamisest. Nüüdseks oli sellest suur kauplus saanud, kus olid ametis kuus äriteenijat ja mis ühtekokku tõi sisse ligi üheksakümmend tuhat dollarit aastas. Judith oli imehea ärijuht, suurepärane naine ja abikaasa.

Nüüd oli ta juba hoovis. Ta seisatas, et värisevate kätega sulgeda värav enda järel, ja tõttas trepist üles ukse juurde. Ikka veel võbisedes pistis ta võtme lukuauku. Ta tundis mingit sisemist sundi, mingit kindlat veendumust, et peab nii ruttu kui võimalik majja pääsema. Kui ta ukse oma selja taga käratult kinni tõmbas, nägi ta esikuseinal rippuva kella järgi, et kesköö oli juba läbi saanud. Ta oli kavatsetust kauem väljas viibinud.

Võõrastetoa tuled põlesid veel, kuid Judith oli juba magama läinud. Marriott silmitses ruumi ja teda tegi nõutuks selle tuttavlikkus. Ka oli talle selgusetuks jäänud, mida ta oli lootnud eest leida, et nii tormakalt majja oli püüdnud pääseda; veelgi vähem selge oli see talle nüüd, mil ta oli kohale jõudnud. Vastumeelselt kustutas ta tuled ja läks üles. Kui ta Judithi toast möödus — see asus otse peatrepi kõrval —, hüüdis too teda.

«Võiksid tulla, kullake, mulle head ööd soovima! Ma olen alles ärkvel!»

Marriott kõhkles. «Mis minuga küll lahti on?» imestas ta ahastuses. «Mida mult oodatakse?»

See rabas teda. Tähendab, tal oli siiski mingi eesmärk tol ööl. Ta tundis, et on olemas miski… miski, mis oli peidus kuskil tema aju tagasopis, aga ta ei suutnud selgusele jõuda, mis see oli.

Ta avas ukse ettevaatlikult nagu mees, kes astub esimest korda naise magamistuppa. Judithil oli kombeks ilma öösärgita magada, ja Marriott ei tahtnud teda üllatada.

Pilk voodile jahutas Marriotti iha veel enne, kui see jõudis tema teadvusse välgatada. Judithil oli seljas sinine negližee. Marriott ohkas kergendatult, kuid samas tegid teda kohmetuks naise sõnad: «Heida hetkeks siia minu kõrvale.»

Marriott võttis automaatselt kingad jalast ja heitis voodi vabale poolele. Ta ajus rändlesid mõttekatked. Üks neist oli küsimus: «Milleks olen ma siin — selles tulevikumaailmas?» Nii kirkalt selge, kui see mõte ka polnud, kadus see ometi juba samas tema mälu varjatud koridori. Ja järele jäi üksnes ähmane õnnetusetunne. Ta piidles silmanurgast Judithit.

Naise näost peegeldus küll tema tõeline iga, kuid keha ja figuur olid säilitanud nooruse. Ta nahk — niipalju kui Marriott seda nägi — oli veatu ja rusket värvi ning teda katvate linade all võis aimata tütarlapselikku ihu. Hajameelselt otsis Marriotti pilk noahaava armi naise südame kohal, kuid öösärk, ehkki õhuke, oli läbipaistmatust materjalist ja varjas paiga, kus pidi asuma süda,

Marriott oli pettunud. Just seda armi oli ta tahtnud tingimata näha. Värisevate sõrmedega libistas ta kõrvale õlapaela naise vasakult õlalt ja eemaldas öösärgi paigast, kus pidi olema arm.

Ent armist polnud jälgegi!

Täis kahtlust tuksles mõte Marriotti ajus. Pilk läbitungivalt naisel, kummardus ta tema kohale, ja too näis lootvat, et mees teda suudelda tahab, sest ta sirutas end ootusrikkalt talle vastu. Marriott aga tõmbus tagasi, ajas end jalule ja taganes ukse poole.

«Ma olen täna kohutavalt väsinud,» lausus ta. «Ma arvan, et lähen voodisse.»

Naise magamistoast välja rutates ei märganud ta vaipa otse lävepaku ees ja prantsatas põrandale.


Paul Marriott, kolmekümne ühe aastane mees, ärkas ja lõi silmad lahti. Nägu vastu põrandat, lamas ta trepi päise kõrval asuva magamistoa lävel. Õhus oli tunda käredat pakast ja see oli tunginud ka Marriotti hommikumantli ning pidžaama vahele. Tema keha oli külmast kange.

Istukile tõusnud, nägi ta, et väljas oli juba suur valge. Kas ma olen siis kogu öö siin lamanud?

End jalule ajades ja kõledat möbleerimata magamistuba silmitsedes, meenus Marriottile tema unenägu. Ta hakkas pikkamisi trepist alla astuma ja meenutas kipras kulmul nähtu üksikseiku. Ma tahtsin näha, kas see arm ta südame kohal oli ikka olemas. Miks oli mul vaja seda näha? Viimaks oli ta all ja märkas kohkunult, et võõrastetoa uks oli lahti.

Kergendustundega nautis ta võõrastetoas valitsevat täielikku tühjust, kuni jäine hingus ta sealt kööki ajas, kus ta kärmelt taas tule pliidi alla tegi ja viimaks sooja sai. Pilk aknast välja valmistas uue üllatuse. Öö jooksul oli lumi maha tulnud.

«Tädi Mary Toidutares» mõtiskles ta juhtunu üle. Tolles öises ulmas, mil ta nende kahe elatanud inimesega kohtus, oli ta äratundmisele jõudnud, et sellel kõigel pidi mingi otstarve olema. Ja nüüd pidi see eesmärk saavutatud olema, sest vanapaar ja nende mööblimaailm oli kadunud.

Pärast hommikueinet piki lörtsiseid tänavaid kõndides püüdis Marriott meenutada, mida vajalikku oli ta kolledžis psühholoogia individuaalkursustel õppinud, millest nüüd kasu oleks olnud. Ei meenunud midagi selgepiirilisemat, üksnes mõningad mõisted: neuroos, skisofreenia, dementsus. Oli raske kujutleda, et miski neist võinuks tema endaga seotud olla. Tõsi küll, ta oli rumalusi teinud, jah, seda kindlasti, kuid — ta lausa naeratas selle rumala mõtte üle — ega ta sellepärast veel hull olnud. Selle tõestuseks oli tema üllatus, kui ta avastas, et tema majaga külgnevale maa-alale kavatseti tehased ehitada. Ta oli arvanud, et temalt tahetakse seda maad odava hinna eest lihtsalt aiapidamiseks rentida. Aga hiljem selgus, et tegemist oli hoopiski müügitehinguga. Nõdrameelsus? Sugugi mitte. Kogenematus.

Nüüd jõudis ta sinna, kus ta oma ulmas oli jõujaama näinud. Mälestus sellest oli veel nii elav, et ta jäi seisma ja pärani silmi jõllitama trobikonda barakkelamut, mis praegu veel selle ala enda alla võtsid; iga hoone juurde kuulus ka pooleaakrine maatükk. Oli kerge kujutleda neid hütte mahakistuna ja nende asemel pimestavvalget läbipaistvat aatomikompleksi kõrgumas. Ta kujutles seda pilti nii, nagu see oli talle mällu jäänud: turbiinid ja dünamod rattakodaratena väljumas gigantsest tina- ja betoonkuubist, aatomikatla nähtavast lõigust. Üldse paistis kogu see rajatis olevat siia veidi sobimatu; Marriotti ähmase ettekujutuse järgi hoiti kogu seda aatomiasjandust ikka kaugel eemal asulatest, olgu suurtest või väikestest. Ulmas olid need paiknemisprobleemid kas lahendatud või siis tähele panemata jäetud.

Pilk käekellale rebis ta lahti mõtisklustest. Kolme minuti pärast üheksa. Tal tuleb kiirustada, kui tahab poe enne noore Pete’i saabumist puhtaks pühkida.

Ent vaevalt sai ta kümmekond meetrit piki tänavat astuda, kui teda hakkas vaevama üks mõte: Kui ta tahab… mida teha? Justkui haige aeglustas ta sammu ja oimetuna vedas jalgu lohistades järele. Ta mälus rullus lahti kohutav mälestus: Paul Marriott neli aastat Claytoni poodi pühkimas. Aga, miks? Miks? Mis siis õieti oli juhtunud?

Marriott jäi kõheldes seisma ja toetas selja vastu tänavavalgustusposti. Too mälestus ta mälus oli armutu. 1969. aastal oli Paul Marriott, kunagise õnnepäevi näinud ja tuntud ning teatud Marriotti suguvõsa viimane võsu, ühtäkki kaotanud oma arengujõu, vaimselt vankuma löönud ja kuristikku langenud, mille olemus ja sügavus oli seniajani uttu mähkunud. Enesesalgamise hulluses oli ta lasknud endalt pettusega võtta Marriottide hinnalise maa ja häbistanud oma nime ja isikut sellega, et temast oli saanud Claytoni meesterõivaste äri koristaja ja poesell.

Aga mis juhtus Judithiga? Talle meenus, et ta oli Judithiga kihlunud. Siis…

Marriotti aju kobas saamatult, otsekui oleks tema teadvuse piirimaile ulatunud mõte tolle organi jaoks liiga mahukas olnud. Talle meenus küsimus, mille talle päev varem oli esitanud Judithi isa: «Mis sundis sind, Paul, temale mõtlema?»

Ja too hüpnotisöör! Mees oli ta kui kaasosalise oma etendusse haaranud ja tema alateadvust õhutanud… Ma pean teda nägema!

See otsing oli nagu unenägu, kus mõte tormas alati kiiremini kui jalad, ahmates temast jõhkralt keset vestlusi. Tal oli mälestusi transporditöölistest, bussijuhtidest, teatriimpressaariotest ja hotelliteenistujatest, kes olid jäänud talle solvunud näo ja kortsus kulmuga järele vaatama. Ta oli mees, kes ei suutnud end vaos hoida, et meeldivat muljet jätta. Kuid mälestus hullusest oli temas armulikult ähmane, ja nii polnud sellel kõigel mingit tähtsust. Kell kaks pärast lõunat, kui taevas oli veidi selgem kui hommikupoolikul, astus ta veel ühte hotelli, esitas oma küsimuse — ja saigi kokku soovitud mehega.

Väljaspool teatriseinu ei näinud vägev Blandar mitte just sedamoodi välja nagu Marriott teda mäletas. Ta näis väiksem ja oma tavapärases sinises ülikonnas põrmugi mitte aukartustäratav. Mõnes muus olukorras oleks Marriott teda lihtsalt kaupmeheks pidanud.

«Ehk teed ühe joogi välja?» lausus ta.

Niisugust kavatsust polnud Marriottil küll olnud, aga nüüd oli see öeldud. Kui nad baari poole astusid, leidis ta end pajatamas neist rasketest aegadest, mis tal oli tulnud üle elada. «Pärast Hampdenist lahkumist olen ma kindlasti oma sadakond miili maha marssinud.»

Ta märkas, et Blandaril polnud mingit kavatsust oma tabamatuse pärast vabandust paluda. Ta ootas kannatlikult, kuni joogid olid ette antud. Blandar tühjendas oma klaasi ainsa sõõmuga. «Veel üks,» lausus ta baarimehele. Seda klaasitäit rüüpas ta juba aeglasemalt, Marriott aga, kes hakkas Blandari enda raskusi aimama, jättis kümnedollarisest arvest tagasisaadud peenraha peenetundeliselt letile.

«Mulle tundub, et hakkan sind nüüd nagu mäletama,» lausus Blandar, kui Marriott oli oma probleemi selgitanud. «Sa punnisid vastu ega tahtnud lavale tulla, aga poisid olid selle asja kindlalt pähe võtnud. Ma tabasin selles mingi alatooni…» — ta pööras silmad paljutähendavalt üles ja näis kõhklevat —, «nende alateadliku soovi sind alandada ja häbistada.»

Ta lisas: «Ma töötasin praktiseeriva psühholoogina, kuni leidsin, et võiksin rändhüpnotisöörina suuremat raha kokku ajada, nii et mina neid sellele neurootilisele mängule küll ei meelitanud.»

Marriott noogutas. Ta oli ka ise järeldusele jõudnud, et nende soov teda alandada ja häbistada oli olnud alateadlik. «Kõik nad,» lausus ta, «on väliselt minu vastu lahked olnud. Ma arvan, et inimesed lihtsalt tahavad alandada neid, keda nad kunagi on kadestanud. Aga ma ei saa ikkagi aru, miks ma sellega nõusse jäin.»

«Süütunne, mis muud.»

Marriott tundis, kuidas tema nägu õhetama lõi. «Mis sa sellega öelda tahad?»

Talle tundus, et ta viibib mingis pimedusekoopas, mille põhjast ta pärani silmi üles tolle mehe poole jõllitab. Hüpnotisööri silmad olid liikumatud. «See tüdruk, Judith,» lausus ta, «millal sa teda viimati nägid?»

«Hm… ma ei mäleta.» Ta tuikus. Imelik, mul on tunne, nagu hakkaksin kokku langema.

«Sinu hallutsinatsiooni olemus,» lausus Blandar, «avab veel hüpnoosi ühe võimaluse. Isiklikult pole ma selle rohkete võimaluste piiri veel leidnud. Suurem hulk inimesi pagevad amneesiasse või möödanikku, kui nad satuvad silmitsi olukorraga, millele nad ei suuda näkku vaadata. Ka sinu esimene samm oli amneesia suunas, aga kui sa hakkasid sellest välja jõudma, olid sa vastamisi probleemiga. Sinu juhtumi puhul oli too minevik õige erilaadne. Need olid päevad, mil sinu suguvõsa oli mõjukas ja tähtis. Sealt ei suutnud sa oma süütunde põhjust leida. Niisiis hakkasid vastust otsima tulevikust.» Blandari kulm tõmbus kipra. «Räägi mulle sellest veel kord. See näis mulle kuidagi ebareaalne.»

Marriottile tundus, nagu oleks tõmmatud kardin mingi salapärase ruumi eest, otsekui oleks tema ajus tekkinud mingi kohutav kahtlus, et sellesse võidaks lõpuni tungida. Blandar rüüpas tema juttu kuulates paar lonksu ja siis, öeldu üle järele mõeldes, veel ühe.

«Mul on harjumus,» alustas ta viimaks, «rääkida sügavas transis olevatele subjektidele, et järgmisel korral, kui ta mulle loa annab teda hüpnotiseerida, vajub ta unne juba siis, kui ma oma sõrmi nipsutan ja «Maga!» lausun. Ma ei mäleta, et oleksin sinuga nii toiminud, aga küllap ma ikka seda tegin. Võin ma sind hüpnotiseerida?»

«Mida sa kavatsed teha?» Marriotti hääles oli pelg.

«Välja uurida, mis juhtus.»

«Ja sa suudad seda hüpnoosi abil teha?»

«Viimane kui üksikasi tuleb välja.»

Marriott võitles kihuga plehku panna. «Kas siinsamas?» päris ta nõutult. Nad istusid baaripukkidel.

Blandar vastas: «Lähme sinna viimasesse kabiini.» Hetk hiljem vastas Marriott raske südamega: «Hea küll, ma siis luban sul ennast hüpnotiseerida.» Blandar lausus: «Maga!» Ja nipsutas sõrmi.

Marriotti silmad sulgusid tihkelt ja ta jäi ootele. Viimaks, täis hämmeldust, avas ta nad taas.

«Paistab, et ei mõju,» alustas ta, kuid vakatas samas rabatult. Blandarist polnud jälgegi! Laual tema ees lebas aga mingi sedelike. Ta võttis selle ja hakkas lugema.


Kulla Marriott!

Sinu suur austus Judithi vastu «tulevikuhallutsinatsioonis» oli see, mis sundis mind arvama, et miski pidi viltu olema. See sobis sinu mööndusega (ka illusioonis), et kord oli aeg, mil sa polnud teda küllalt vääriliseks pidanud ühe Marriotti jaoks. Mingil seletamata põhjusel tahtsid sa seda arvamust heaks teha, tahtsid seda nii väga, et ei mõelnud enam sellele, et see sinu mõte pidanuks igaveseks saladusse jääma. Just too piiritu imetlus, mida sa tema vastu tundsid, oligi see, mis sundis mind arvama, et tegemist pole tõega. Huvitav oli ka see, et toda haavaarmi söandasid sa vaadata üksnes aega kakskümmend aastat edasi lükates, ja isegi siis ei tahtnud sa selle olemasolu tunnistada.

Ma ei püüa selgitada sinu nägemust aatomimaailmast. Mulle tundub see vägagi reaalne, ja ma soovitan sellest niipalju üksikasju meenutada kui võimalik.

Nüüd aga lõppvaatusest. Su mälu taastub, kui avad täna õhtul värava. Hetkel, kui sa oled näinud seda, mida ma soovin, siis mine… ja siis teen ma pausi. Mu mõistus soovitab sul šerifi juurde minna (nagu ma aru saan, oli ta su isa sõber). Paraku on veel üks teinegi faktor. Teine mees. Teda pole iial leitud ega nähtud. Aga kui ma su hüpnoosile allutasin, rääkis ta äkki mulle sinu alateadvuses. Sinu hääl muutus, see hakkas kuidagi luilutama; ja see võõras ütles: «Blandar, lase sellel asjal minna loomulikku rada pidi. Mälu taastumise hetkel tõotan ma end Paul Marriottile ilmutada… ja meid mõlemaid vabastada…»

Mida öelda hüpnoosi all oleva subjekti niisuguse ettepaneku kohta? Tegin mitu katset, et selgust saada, aga midagi rohkem ei õnnestunud mul saavutada.

Niisiis, mr. Marriott, olen teinud sinu heaks kõik, mis suutsin. Enda huvides andsin ma sulle käsu hävitada see sedelike kümme minutit pärast lugemist.

Head edu!

B.


Marriott jäi värava ees seisma. Oli juba peaaegu pime ja puude varjud langesid pikalt ning tumedalt üle niiske tänava. Õhtuhämaruses kõrgus maja tontlikuna ta ees. Omal ajal oli too üsnagi kenake välja näinud, ja ta tahab hoolt kanda (nii arutas Marriott endamisi), et endine hiilgus taastuks. Kuid selleks peaks ta kõigepealt tõelise purgatooriumi läbima. Tal oli raha vaja. Oli olemas maavaldus, mida ta tahtis osta — maa-ala, kuhu mitte eriti kauges tulevikus pidi aatomielektrijaam kerkima. Ja ta peab lihtsalt püüdma meenutada, mis laadi äritegevus selles tema tulevikunägemuses õitsengut tõotas.

Talle tundus ka, et hea advokaat võiks aidata tal nõuda korralikku hinda maa eest, mille ta oli müünud usus, et annab selle lihtsalt rendile. Ka haigel inimesel peaksid ikkagi mingid seaduslikud õigused olema.

Plaanid pulbitsesid ta peas hoolimata kõigest sellest, mida oli öelnud Blandar. Mis siis ikkagi peaks juhtuma, kui ma värava avan? Sel määral oli tema mõistus ratsionaalseks muutunud.

Käsi juba väraval, kõhkles ta siiski veel. Hämarus süvenes. Ta võttis end kokku ja lükkas. Värav avanes kriuksudes. Ootusärevalt tegi ta paar sammu. Mis ka ei juhtuks, juhtub see ju üksnes minu peas, arutas ta endamisi.

Ta astus mõnikümmend sammu verandatrepi suunas, siis aga seisatas pettunult. Kas ei hakka see posthüpnootiline sugestioon juba…?

Ta oli pooleldi ringi pööranud ja üks jalg oli veel veidi maast lahti. Sellesse asendisse ta tarduski. Värava lähedal põõsaste all lebas alasti naine. Judith. Poolhämaruses paistis ta kummaliselt siluetina, kuid nii, et iga ta ihuliige oli siiski selgelt nähtav. Tema nägu kumas otsekui mingist sisemisest valgusest. Selgesti nähtav oli ka too valendus, mida kiirgas millestki metalsest, mis tema südamest välja ulatus. Mees kes Judithi kõrval oli lamanud, ajas end väleda liigutusega püsti. Jäi mulje nagu olnuks ta kergem, kui seda tema kogu järgi võinuks arvata. Palju kergem või palju tugevam. Ta hüppas Marriotti poole ja tegi seda kassiliku nõtkusega.

Siis tuikus ta veidi tasakaalu otsides ning jäi siis graatsiliselt varvastele seisma. Nüüd nägi Marriott vilksamisi tema hiilgavaid silmi ja nägu, mis oli pikk ja kitsas nagu kehagi. Kõik see ühtekokku mõjus kuidagi ääretult elavalt.

Tänavalatern heitis tundmatule eredat valgust. Ja just see andis Marriottile võimaluse kogeda, et see, mis nüüd järgnes, oli… lihtsalt fantastiline. Mehest tulid kuuldavale sõnad, kuid tema suu ei avanenud ja huuled ei liikunud. «End tappes lõi ta energiavälja, mis mõjutas ka mind. Ja nii tabas meid kõiki kolme — sind ja teda ja mind — aja seiskumine.»

Marriott ei lausunud sõnakestki — ta ei suutnud seda. Dialoog tundus mõttetu. Veelgi enam, äkki oli tal tunne, et ta polnudki mingit häält kuulnud.

Öö oli vaikne. Üksnes mõned rauged kajad kostsid temani, ja needki kuskilt kaugelt — kauge automüra, mingi öölinnu sirtsumine, tuulekahin tagaaia puudes. «Tavaliselt, tingituna minu absoluutsest vaimse kontrolli võimest,» sisenesid võõra mehe mõtted tema ajju, «võtab naisterahvas mind kohe vastu. Eriti käib see nende inimtüüpide kohta, kes pole teadlikud keerukaist närviprotsessidest. See siin hakkas mind juba omaks võtma, kuid kriitilisel hetkel tekkis tal äge vastureaktsioon. Tema teadvuses sai sellest kohe vägistamissituatsioon. Ta haaras minu ajanõela ja lõi selle endale rindu. Loomulikult mõtles ta surmahetkel sinule, ja nii olin ma topeltlõksus. Tegin katset teda ajas ettepoole projitseerida; teisisõnu: taaslõin tema ihu paralleelses ajamaailmas.»

Marriotti aju täitis nüüd mõte, et ta teab, miks Judith oli enda tapnud. Selle põhjuseks oli olnud tema, Marriotti suhtumine. Judith oli ju avastanud, et Paul kui Marriottide järglane pidas ennast temast väärikamaks. Seda teades, oli ta igati püüdnud Pauli vääriline olla. Ja hetkel, kui teda vägistati, mõistes, et tema väärtust Marriottist madalamaks alandati, tegi ta meeleheite hetkel surmava löögi.

Sisendus oli lõppenud. Marriott mõistis, et ta polnud suuteline kogu seda tema peale paisatud teavet mõistma. Kuid ühest tähendusest sai ta aru: see siin on mees, kellel lasub vastutus Judithi surma eest!

Sellele äratundmisele jõudnud, tegi ta meeleheitliku hüppe. Tema sõrmed haarasid alasti ihust, mis tundus jäik, justkui olnuks lihased naha all metallist. Kui ta püüdis sellest kinni hoida, virutasid kivikõvad käed tema randmete pihta luidpurustavana tundunud löögi. Marriott karjatas valust, aga tema kavatsus, tema kohutav kihk vigastada, lömastada ja sandistada jäi nagu pahk tema sisemusse.

Teda haaras meeletus. Ta tegi ründesammu ette ja virutas kogu jõust vastasele näkku; ta tundis oma paljast rusikat sellesse tungivat. Tundmatu karjatas ja kargas tagasi.

«Sa idioot!» pahvatas mõte Marriotti ajju. «Ma püüdsin siia piisavalt kauaks jääda, et vabastada sind sellest alternatiivsest maailmast. Nüüd on juba liiga hilja.»

Mees oli taandunud maja varju. Seal ta peatus. Nüüd paistis ta veel vaid ähmaselt, kuid samas helkles mingi värelev kuma, mida Marriotti silmadel oli raske taluda. Ta surus need tugevasti kinni. Kui ta nad uuesti lahti lõi, oli tundmatu kadunud.

Marriott astus taarudes tühjusse, keeldudes uskumast, et seal ei leidu midagi. Ja nii ta siis kahmas pimeduse järele, otsekui olnuks see midagi materiaalset, kaotas tasakaalu ja lõpetas sellega, et vajus ühele põlvele ning lõi käed ränkraskelt murusse.

Pikkamisi, vastumeelselt lahkumisega leppides ning mõistes, et alles nüüd hakkas ta ähmaselt taipama talle sisendatud paljude mõtete tähendust, ajas ta end jalule ja astus vaarudes eesukse poole. Kui ta ukse avas, kostis võõrastetoast Judithi hääl: «Oled see sina, kullake?»

Marriott tundis end lõtvuvat. Jah, muidugi, mõtles ta, siin on see paik, kus ma olen — ja kus ta, tänu jumalale, nüüdsest hakkab olema.

«Jah, mu kallis,» vastas ta, «see olen mina.» Ta sulges enda järel ukse ning astus majja.


«Täheaeg» 1991; talv
Tõlkinud Valter Rummel
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

%d bloggers like this: