jump to navigation

Pimedusse. Ross Rocklynne

I. Pimeduse sünd

Kaugel kosmoses, kaugeima galaktika äärel, kahe täheparve vahelisel alal tekkis helendav kera, mis kiirgas valgusaastate kaugusele. Elu oli sündinud.

Ta aimas valgust; üks tema nägemismeeltest oli muutunud erksaks. Algul nägi ta lugematuid päikesi ja udukogusid, mille kiirgusenergia nüüd tedagi toitis. Selle taga märkas ta tihedat, läbitungimatut pimedust.

Pimedus äratas temas huvi. Ta sai aru tähtedest, kuid pimedusest mitte. Lapsuke uuris seda mitmete valgusaastate kaugusele, kuid kohtas vaid valgusetust. Ta uuris edasi ja edasi, kuid valgust polnud. Vaid siis, kui pilk ei suutnud enam sügavamale tungida, ta loobus, kuid kummaline seeme oli külvatud; sisemine veendumus ütles talle, et seal pimeduse kaugemas servas pidi olema valgus.

Imede real ei näinud kunagi lõppu olevat selle vastsündinu silme ees. Ta sai teada veel ühe isiku lähedalolekust, energiaolendist kolmekümne miljoni miili kaugusel. Tolle südamikus oli õrnalt kumava rohelise valguse kera läbimõõduga miljon miili.

Ta uuris olendit oma pilguga, kuid see jäi kogu vaatluse ajaks liikumatuks. Ta tundis, kuidas veidrad jõud haaravad tema järele, jõud, mis täidavad ta ülevoolava rahuga. Korraga avastas ta, et energialainete süsteem pakub võimalusi.

«Kes sa oled?» olid need lained võimelised sellelt teiselt elult küsima.

Ta sai maheda, rahustava vastuse.

«Ma olen sinu ema.»

«See tähendab…»

«Sa oled minu poeg — minu loodud. Ma annan sulle nimeks Pimedus. Lama siin ja kasva, Pimedus, ja kui sa oled palju kordi suurem, tulen ma jälle.»

Ema kadus, neelati jäljetult tohutu spiraalikujulise udukogu poolt, mis sarnanes kiiresti keerleva tähetolmupilvega.

Ta lebas liikumatult, tulvil voogavaid veidraid mõtteid. Peamiselt liikusid need valgusetusemere ümber, mis uhub selle galaktika kallast, kus ta sündis. Mõnda aega hiljem arutles ta, mis on elu ja mis on selle eesmärk.

«Kui  e m a  tagasi tuleb, küsin temalt,» mõtiskles ta. «Pimedus, ta nimetas mind Pimeduseks.»

Tema mõtted liikusid tagasi pimedusele.

Viis miljonit aastat suples ta kiirtes, mis levivad kosmoses. Ta kasvas. Tema läbimõõt oli kümme miljonit miili.

Ta ema tuli. Ta nägi teda kaugelt enda suunas vuhisemas. Ema peatus tema juures.

«Sa oled palju suurem, Pimedus. Sa kasvad kiiremini kui teised vastsündinud.» Ta tundis emalt kanduvates mõtetes uhkust.

«Ma olen siin lamanud ja mõtelnud,» vastas lapsuke.

«Ma olen endamisi mõistatanud ja jõudnud järeldusele paljude asjade suhtes. Sinu- ja minusarnaseid on ju teisigi.»

«Neid on tuhandeid. Ma viin sind nende juurde. Oled sa proovinud liikumismehhanisme?»

«Ma ei ole proovinud, aga ma teen seda.» Tekkis vaikus. «Ma leidsin mehhanismid,» ütles hämmeldunud Pimedus, «aga nad ei liiguta mind.»

Mõte tundus emale naljakas. «See on üks neist asjust, mida sa ei tea, Pimedus. Sa asud hüperkosmose seitsmeteistkümnendas vööndis, mehhanismid siin ei tööta. Kontrolli, kas sa paisuda saad?»

Kõik see oli uudne, kuid otsekui instinktiivselt tundis Pimedus, kuidas ta esialgse suurusega võrreldes kahekordseks kasvas.

«Hästi. Nüüd lülitan sind esimesse vööndisse… Kuule, proovi mehhanisme.»

Ta proovis, ja oma tohutuks imestuseks märkas ta tähti, mis tuiskasid temast mööda kui vilkuvad tuled. Nii suur oli ta rõõm, et ta arendas veelgi suuremat kiirust ning jõudis emast paar valgusaastat ette.

Ema jõudis talle järele. «Nooruse kohta on sul kiirust küllalt. Ma olen sinu üle uhke. Ma tunnen, Pimedus,» tema häälde sugenes heldimus, «et sinust saab midagi teistest erinevat.»

Ema uuris tema mälukeerdusid. «Aga ära püüa olla liiga eriline.»

Öeldu üle pead murdes vaatas ta emale otsa, kuid viimane pööras ümber. «Tule!»

Poeg järgnes talle mööda tähtedest moodustunud koridori, kuna ema püüdis liikumiskiirust poja omaga sobitada.

Nad peatusid valgusetuse kuristikust eemal kuuendas galaktikas. Ta märkas tuhandeid endasarnaseid kogusid, mis liikusid kiiresti temast mööda ja tema ümber. See siis ongi tema rahvas.

Ema osutas nende suunas. «Sa õpid neid tundma võnkumise ja nende tuumas asuva erinevat värvitooni valguskera järgi.»

Ta vuristas ette terve rea nimesid, mille poeg ilma raskusteta oma mälukeerdudesse talletas.

«Kiirgav, Värisev, Kärmas, Piimjas, Ergav, Suur Jõud, Päikesesööja, Valgusaasta…»

«Tule, ma esitlen sind Vanakesele.»

Nad tuhisesid edasi mööda kosmost seitse valgusaastat ning peatusid täpselt galaktika serval. Pimeduse teadvuses käis iseäralik klõps.

«Vanake on end hüperkosmose kuuendasse vööndisse sulgenud,» teatas ema.

Seal, kus ta varem oli märganud vaid tindikarva maailmaruumi, mis oli täpiline leegitseva, muutuva aine kogumikest, märkas ta nüüd energiaolendit, mille aura andis selget tunnistust kõrgest east. Ja hiigelsuurel purpurpunasel keral tema südames puudus täiesti selline elujõuline sära, millega oli varustatud Pimedus tänu oma noorusele piiritule energiale.

Ema püüdis kinni vana olendi tähelepanu ja Pimedus tundis, kuidas Vanakese kontaktkiired nendeni jõudsid.

«Oi, see oled sina, Sädemeke,» ütlesid eaka olendi lahked mõtted. «Ja kes see on seal koos sinuga?»

Pimedus nägi, kuidas ta emast, Sädemekesest, voogasid välja kristalse valguse joad.

«See on mu esimene poeg.»

Vastsündinu tundis Vanakese mõttekiiri kompavat ta mälukeerdusid.

«Ja sa nimetasid ta Pimeduseks,» ütles Vanake aeglaselt, «kuna ta mõtiskles selle üle.» Ta nägemus taandus pool-hajameelselt. «Ta on nii noor ja sellegipoolest on ta mõtleja; juba mõtleb ta elu üle.»

Kaua, kaua aega peatus Vanakese läbitungiv pilk temal.

Äkki pöördusid ta nägemiskiired eemale ja keskendusid väikesele eraldiasuvale täherühmale. Tekkis raske ja veniv vaikus.

«Pimedus,» lausus Vanake lõpuks, «Su mõtted on kasutud.» Kiired näisid nüüd tulevat mõõtmatust kaugusest või lõpmata väsinud teadvuselt. «Sa oled noor, Pimedus. Ära mõtle nii palju — nii palju, et purustad oma eluõnne seda üle hinnates. Kui soovid, tule mind vaatama, olen kuuendas vööndis veel miljoneid aastaid.»

Järsku Vanake kadus. Ta oli ema ja poja tagasi esimesse vööndisse sulgenud.

Ema suunas pilgu pojale. «Pimedus, see mis ta ütleb, on tõsi, iga sõna sellest. Mängi mõnda aega — siin on palju võimalusi. Ja hulga aja pärast, kui sa soovid, mine Vanakest vaatama; aga nüüd ei tohi sa teda oma küsimustega niipea tüüdata.»

«Ma püüan,» vastas Pimedus äkilise otsustavusega.

II. Kosmoselapsed

Pimedus mängis. Ta mängis miljoneid aastaid. Omavanuste mängukaaslastega uitas ta ikka ja jälle mööda lugematuid galaktikaid, millest universum koosneb. Ta tuiskas ühest äärest teise rahutu kuulekusega, nagu Vanake oli käskinud.

Ta uuris tähtede pinda, lõhkus seda tihtilugu tükkideks, saates väljapaiskuvate leekidega põletavkuumi geisreid miljonite miilide kõrgusele kosmosesse. Ta järgnes kaaslastele galaktikate vahelises ruumis asuvatesse rohekalt kumavate udupilvede keerlevatesse sügavustesse. Kuid neid looduse võimsaid olendeid oli võimatu häirida. Majesteetlikult keerlesid nad aina ringiratast või keerdusid, moodustades spiraale, vahetevahel aga tihenesid aineks, millest tekkisid kaunid tulised päikesed.

Energiat, millest toituda, oli siin tohutult, kuid see oli jaotunud nii tihedalt ja laialt, et tema ja ta kaaslased ei võinud unistadagi, et saavad sellest enam kui miljondiku kogu oma elu jooksul.

Ta õppis tundma hüperkosmose neljakümne seitsme vööndi saladusi. Ta sai teada, kuidas neisse siseneda või siis väljuda esimesse või mõnda teise vööndisse vastavalt soovile. Ta teadis tumeduse läbitungimatuid võlusid viieteistkümnendas vööndis ning veidralt illusoorse mitmekordse oleku lumma kahekümne kolmandas, ja sama kummalist tunnet, kui ta kolmekümne esimeses vööndis iseendast vastupidises suunas eemale kihutas, ning ka neljakümne seitsmendas, kus kogu ruum muutus kubistlike päikeste ja galaktikate painajalikuks virvarriks.

Arusaamatud olid need nelikümmend seitse vööndit. Nad eksisteerisid kosmoses koos, kuid olid siiski üksteisest eraldatud viisil, mida keegi polnud kunagi avastanud. Igas vööndis oli selgeid märke sellest, et tegemist oli sama universumiga. Pimedus teadis vaid, et iga vöönd oli üks universumi neljakümne seitsmest pisut erinevast näost ning ta meelte võimetele ei teinud mingit raskust ületada neid nähtamatuid sildu, mis ühendasid kuristikke vööndite vahel.

Ja ta ei teinud katsetki, et lahendust leida — ta pidi jätma mõtlemise, vähemalt mõneks ajaks. Ta oli valmis mängima, et leida igast uuest meelelahutusest nii palju mõnu ja rõõmu kui võimalik.

Aga lõpuks tuli sellele kõigele lõpp, nagu ta oli arvanudki. Ta mängis ja tundis kõigest mõnu, kuni…

Ta oli jõudnud saada viiskümmend miljonit aastat vanaks, seega oli ta ikka veel nooruk. Purpurpunane kera tema südames võinuks alla neelata päikese, mille läbimõõt on miljon miili ja kogu tema keha oleks mahutanud viiskümmend sama suurt päikest. Sada tuhat aastat uinus ta seitsmendas vööndis, kus ruumi täitis mahe värvitu valgus.

Ta ärkas ja pidi end juba esimesse vööndisse lülitama, et ühineda Kiirgava, Valgusaasta, Suure Jõu ja kõigi teiste lastega.

Ta peatus rabatult, sest äkki tundis ta enda üle vajuvat vastumeelsust selle seltskonna suhtes. Pimedus avastas, et ta tõepoolest ei taha enam kunagi oma sõpradega kohtuda. Kui ta magas, toimus temas muutus ja mängukaaslased olid jäänud nii võõraks, nagu poleks ta neid kunagi tundnudki.

Mis oli selle põhjuseks? Ilmselt see, et palju aastaid tagasi oli ta mõistus jõudnud täiskasvanuks saada. Nüüd tõstis ta mässu sõprussidemete vastu, mis polnud rohkemat kui tühine mäng.

Mäng. Hiiglaslike päikeste nagu kummipallide ümberringi põrgatamine ja siis nende päikesesüsteemideks lõhkumine; üksteise tagaajamine edasi ja tagasi mööda neljakümmend seitset vööndit; galaktikate vahelistes mõõtmatutes avarustes ringituiskamine, enda nähtamatuks muutmine oma keha kümnekordse vähendamise läbi.

Ta ei tahtnud mängida ning ta ei soovinud enam kunagi oma kaaslasi näha. Ta ei vihanud neid, kuid ei suutnud taluda nende iseloomu, mis sunnib neid igavesti tähtede seas lõbutsema.

Suuruselt ei andnud Pimedus veel täiskasvanu mõõtu välja, kuid ta tundis, et on suureks kasvanud, kuna nemad olid ikka veel lapsed, kes loopisid päikesi mööda galaktikat laiali ja paiskasid seejärel materialiseerunud energia pisikesi tükikesi enda ümber, et tekiksid planeedid; siis heitsid nende sekka suuremaid tükke, et lõhkuda planeedisüsteeme, mida nad nii hoolikalt olid ehitanud.

Ta oli tundnud seda tulemas — oma üleolekut. See ilmnes nende lapsukeste ületrumpamises igasuguses mängus, mis nad välja mõtlesid. Tavaliselt ajasid nad kõik vussi, ennemini olid nad võimelised tähte väikesteks tükkideks lõhkuma, kui seda nii kaua keerutama, kuni tsentrifugaaljõud sellest planeedid moodustas.

«Minu mõistus on täiskasvanu oma, kuigi keha veel mitte; ma olen selles punktis, kus tuleb koguda tarkust ja võib-olla kurbustki,» mõtles ta tujukalt. «Ma lähen Vanakest vaatama ja esitan talle oma küsimused — need, mida ma siiani oma mälusopis olen hoidnud. Aga,» jätkas ta mõtlikult, «mul on tunne, et isegi tema tarkusest on vähe, et mind valgustada. Sellele vaatamata peavad ju kuskil olema vastused. Mis on elu? Miks ta on? Ja peab ju olema teine universum pimeduse taga, kuhu ka siinne kuulub.»

Tõrksalt pöördus Pimedus ringi ja jälge enda järel jättes liikus aeglaselt läbi galaktika ning jõudis järgmisse, kus ta avastas noored energiaolendid, needsamad, kellega koos oli tal võimatu edaspidi mõnusalt aega veeta.

Ta liikus lähemale ja muutis hajameelselt oma ajasüsteemi nendega vastavaks. See oli teadvuse tasand, kus nad võisid jälgida väikese kuumvalge päikese ümber keerlevat kuut planeeti, mis olid omaette kehad, mitte pelgalt valgussõõrid.

Arvult mõnisada lapsukest oli kogunenud selle päikese ümber ja Pimedus hõljus parve kaugemas servas ning jälgis neid tusaselt.

Üks noortest purpurpunastest tuledest, nime poolest Kosmiline, viskas hulga ainet enda lähedale kosmosesse, sirutas siis välja vedamiskiire ja tõmbas ainekogumi tagasi. Ta keerutas seda kiire otsas ringiratast, nii et raadius järk-järgult vähenes. Planeedile sellise kiiruse andmine, mis paiskaks ta täpselt kahe kõige kaugema planetaarse orbiidi vahele, nõudis tasakaalu saavutamiseks peenikest oskust sobitada omavahel massi, kiiruse ja päikese külgetõmbejõu faktorid.

Kui Kosmiline oli viinud ainekogumi muutumatu nurkkiiruseni, tundis Pimedus sellist ärritust, mida ta kunagi varem polnud tundnud. Intuitsioon, mis oli eksimatult täpseks osutunud, ütles talle, et vaevalt saab siit luua orbiiti sellele planeedile.

«Kosmiline.» Ta võttis ühendust planeeditegija mõttekiirtega. «Kosmiline, sinu genereeritud kiirus on liiga suur. Kogu süsteem puruneb.»

«Oh, Pimedus.» Kosmiline heitis talle pilgu. «Tule meie juurde. Sa ütled, et kiirus on vale? Ei või olla, sa ise eksid. Ma olen kõik täpselt õigesse punkti suunanud.»

«Valesse punkti,» veenis Pimedus kangekaelselt. «Kahtlemata on sinu arvutatud planeedi mass see tegur, mis muudab kogu võrrandi valeks. Vähenda kiirust, siis sa näed.»

Kosmiline jätkas ainekogumi keerutamist, kuid põrnitses uudishimulikult Pimedust.

«Mis sinuga lahti on?» päris ta. «Sul on midagi viga. Mis sellest on, kui ma valesti arvestan ja süsteemi tasakaalu rikun? Hiljem lõhume me nagunii kogu selle asja.»

Vihasähvatus käis läbi Pimeduse. «Selles see häda ongi,» ütles ta tigedalt. «See ei lähe ühelegi teist korda. Te jääte alati lasteks. Te mängite igavesti. Hoolikas konstrueerimine, rõõmsameelne purustamine — see ongi kõik, mis on te elu sisuks. Kas teil ei teki mõnikord tunnet, et võiks mängimise lõpetada ja teha midagi… väärtuslikku.»

Just nagu oleksid nad avastanud kummalise, võõras galaktikas valitseva teistsuguse seaduste süsteemi, nõnda põrnitsesid nad Pimedust, need sajad rohelised ja purpurpunased noorukid.

Kosmiline jätkas endavalmistatud planeedi keerutamist ilmaruumis, kuid ta oli selgelt hämmeldunud. «Mis sinuga lahti on, Pimedus? Mida muud on siin veel teha peale galaktikates uitamise ja päikeste tegemise. Ma ei oska nimetada ühtki elusolendit, keda võiks pidada enam väärtuslikuks.»

«Mis tulu on mängimisest?» teatas Pimedus. «Mis kasu toob päikesesüsteemi tegemine? Kui te näiteks valmistaksite ühe sellise ja siis annaksite sellele elu, see oleks midagi väärt! Või mõtelge, mõtelge! Endast, elust, miks on see olemas ja mida ta asjade süsteemis tähendab. Või,» ja ta värises veidi, «proovige avastada, mis asub selle valgusetuseloori taga, mis ümbritseb universumit.»

Sajad noorukid vaatasid Pimedust.

Kosmiline põrnitses teda murelikult. «Kas sa oled hull? Me kõik teame, et seal taga pole midagi. Kõik, mis on, on siin universumis olemas. See tumedus on täiesti tühi ja ta ulatub siit igavikku.»

«Kust sa seda teada said?» küsis Pimedus põlglikult. «Sa ju ei tea. Aga mina saan teada. Ma ärkasin veidi aega tagasi unest ja mulle ei mahu enam pähe, et pean jälle mängima. Ma tahan teha midagi olulist. Nii, ma suundun pimedusse.»

Ta pööras ahne pilgu sügavale kuristikule, mis ümbritses tähti. Olles rabatud sellisest ennekuulmatust kavatsusest, unustas Kosmiline täiesti oma keerleva planeedi. Viimase kiirus vähenes ja seejärel rebis ta end lahti vedavast kiirest, mis oli nõrgaks muutunud, ning kaldus kõrvale ringjoonelt, mida mööda ta liikus.

Planeet tuiskas päikesesüsteemi suunas ja liikus kaugemate planeetide orbiitide vahele. Päikese külgetõmbejõud haaras ta, üksik planeet asus muutuvale orbiidile ja kogu süsteem stabiliseerus täielikult seitsme planeediga süsteemiks endise kuue asemel.

«Nägid,» ütles Pimedus ebakindla lustakusega, «kui sa oleksid kavatsetud kiirust arendanud, oleks süsteem kokku jooksnud. Planeedi kiirus langes ja ta pääses lahti. Pime juhus andis talle õige suuna. See oli lihtsalt kokkusattumus. Nüüd viska sinna teine päike ja vaata, kuidas süsteem puruneb. See on teile ju alati rõõmu teinud.» Ta aura võbeles. «Hüvasti, sõbrad!»

III. Vanake

Ta kadus nende silmist igaveseks. Ta lülitus kuuendasse vööndisse.

Pimedus rändas tagasi sinna, kus Vanake oleks pidanud asuma. Kuid teda polnud.

«Ilmselt on ta mõnes teises vööndis,» otsustas Pimedus ja käis läbi kõik vööndid, välja arvatud viieteistkümnes, kus valgus puudus täielikult. Aukartust meenutava tundega, kuna ilmselgelt võis Vanake olla vaid viieteistkümnendas, läks ta sinna ja kutsus.

Möödus terve vaikuseperiood. Siis Vanake vastas, mõtetes kumisemas lõpmatu väsimus.

«Jah, mu laps; kes mind kutsub?»

«See olen mina, Pimedus, keda Sädemeke sulle umbes viiskümmend miljonit aastat tagasi tutvustas.» Ebakindel, seletamatu tunne nagu kustumatu kurbus vajus tema üle.

«Ma otsisin sind kuuendast,» jätkas Pimedus rutakalt sõnu valides, «aga ma ei lootnud sind siit leida, üksi sellises kohas, kus pole mingit valgust.»

«Ma olen vaatamisest väsinud, mu poeg. Ma olen liiga kaua elanud. Olen mõtlemisest ja jälgimisest väsinud. Olen kurb.»

Pimedus püsis liikumatult, julgemata katkestada selle uskumatult iidse olendi veidrat mõtet. Ta söandas tagasihoidlikult märkida: «Mina olen jälle mängimisest väsinud, Vanake, väsinud mitte midagi tegemisest. Ma tahaksin korda saata midagi sellist, millest oleks kasu. Sellepärast tulin ma sinu juurde, et esitada sulle kolm küsimust, millele ma tahan vastust.»

Vanake liigatas rahutult. «Ütle oma küsimused.»

«Ma tahan teada elu kohta.» Vanakese külaline kõhkles närviliselt ning jätkas siis. «Sellel on eesmärk, ma tean, ja ma tahan seda eesmärki tundma õppida. See on mu esimene küsimus.»

«Aga miks, Pimedus? Mis sunnib sind mõtlema, et elul  o n  eesmärk, lõplik eesmärk?»

«Ma ei tea,» tuli vastus, ja esmakordselt tundis Pimedus ehmatusega, et ta tõesti ei teadnud. «Aga peab ju olema mingi eesmärk!» hüüatas ta.

«Kuidas võid sa öelda, et peab? Sa rüütad tavalise elu liiga kallistesse rõivastesse. Sa annad sellele liiga pühaliku kõla. Elul pole tähendust. Kunagi ammu sütitas elusäde tavalise energiapiisa, andes talle teadmise omaenese olemasolust. Mingi kummalise arenguprotsessi läbi tekkisimegi meie. Ongi kõik. Me sünnime. Me elame ja kasvame, ja siis me sureme. Pärast seda pole enam midagi, mitte midagi. Ei midagi.»

Miski Pimeduse sees võpatas ägedalt ja isegi tõrksalt. Kuid ta mõtted olid vaiksed ja pingsad. «Ma ei usu seda. Sa räägid mulle, et elu on siis ainult suremiseks. Miks, miks… kui see on nii, miks peab siis elu üldse olemas olema? Ei, Vanake. Minu arvates peab olema midagi, mis mu eksistentsi õigustab.»

Oli see kaastunne, mis tuli koos Vanakese mõtetega? «Sa ei usu mind kunagi, ma tean. Kogu mu iidvana tarkus ei muuda sind. Ja võib-olla on see isegi hea. Siiski õpid sa ilmselt eluaeg seda, mida ma sulle rääkisin.»

Ta mõtted taandusid hajameelselt ja tulid siis tagasi.

«Sinu teine küsimus, Pimedus?»

Pimedus ei vastanud kaua. Ta oli peaaegu niikaugel, et lahkuda Vanakesest ja jätta ta teisi probleeme lahendama. Sel hetkel oli ta põlgus tulisem kui kääbuspäike. Kuid see jahtus, ja kuigi Pimedus hakkas kahtlema tarkuses, mida ta Vanakeselt nõudles, jätkas ta küsimuste esitamist.

«Mis kasu on purpurpunasest valguskerast, mis püsib igavesti minu sisemuses ja tuleb alati tagasi, ükskõik kui kaugele ma teda ka ei viskaks?»

Vanakeselt saabus niisugune ärrituse ja kurbuse laine, et Pimedus hakkas vabisema. Vanake pöördus tema poole täiesti ebatavalise ägedusega. «Ära taha teada  s e d a  saladust. Ma ei räägi sulle. Millest ma küll iseennast säästnud oleks, kui ma poleks otsinud ja leidnud vastust sellele küsimusele! Ma olin mõtleja, Pimedus, nagu sinagi. Pimedus, kui sa hindad… Kuule, Pimedus,» jätkas ta erilisel murtud viisil, «sinu järelejäänud küsimus.» Ta mõttekiired sähvisid edasi-tagasi, andes märku tema mõistuses valitsevast täielikust kaosest.

Siis keskendusid need jälle Pimedusele. «Ma tean su kolmandat küsimust, Pimedus. Ma tean, teadsin juba siis, kui kunagi ajastuid tagasi Sädemeke su minu juurde tõi.»

«Mis on pimeduse taga? See on mu mõtetes olnud loomisest alates. Mis asub valgusetuse äärealal, millega see universum on piiratud?»

«Ma ei tea, Pimedus. Mitte keegi ei tea.»

«Aga sa ju  p e a d  uskuma, et seal on midagi,» hüüatas Pimedus.

«Pimedus, meie soo kauges minevikus üritasid sinusuurused olendid — neist mäletan ma viit — seda leida. See oli miljardite aastate eest. Aga nad ei pöördunud kunagi tagasi. Nad lahkusid universumist, viskusid sellesse hukutavasse tühjusesse ega tulnud kunagi tagasi.»

«Kuidas sa tead, et nad iialgi tollesse võõrasse universumisse ei jõudnud?» küsis Pimedus hingetult.

«Sellepärast, et nad ei tulnud kunagi tagasi,» vastas Vanake lihtsalt. «Kui nad suutnuksid seda ületada, oleks vähemalt üks või kaks neist tagasi pöördunud. Nad ei jõudnud kunagi selle universumini. Miks? Kogu energia, mis nad tolle hullumeelse reisi jaoks suutsid akumuleerida, kulus ära. Ja nad hajusid — surid — pimeduse energiata tühjuses.»

«Peab ju olema tee, kuidas üle minna,» ütles Pimedus ägedalt. «Ja on ju võimalik selleks energiat koguda. Vanake, sa purustasid mu eluunistuse. Ma olen alati soovinud sinna minna. Ma tahan leida pimeduse äärt. Ma tahan leida seal elu — võib-olla siis leian ma elu mõttegi.»

«Leia…» alustas Vanake kaastundlikult, siis peatus, mõistes lause lõpetamise kasutust.

«Kui kahju, et sa pole selline nagu teised, Pimedus. Võib-olla nemad mõistavad, et sama kasulik on magada seitsmendas vööndis, kui lahendada pimeduse mõistatus. Nad on õnnelikud, sina aga mitte. Mu poeg, sa ülehindad elu väärtust pidevalt.»

«Kas ma teen valesti?»

«Ei. Mõtle, kuidas sa soovid, ja mõtle, et elu on ülev. Selles pole midagi halba. Unista oma unistust suurest elust ja unista seda unistust teisest universumist. Isegi kättesaamatuse kurbuses on rõõmu.»

Jälle see pikk vaikus ja jälle põlguse hõõguv leek Vanakese mõistuses. Seekord ta leeki ei summutanud. See põles ägedalt.

«Ma ei unista,» ütles Pimedus vihaselt. «Kohe, kui mu nägemismeeled aktiivseks muutusid, peatusid nad pimedusel ja mu vastsündinud mõttekeerud juurdlesid pimeduse üle, teades, et seal taga asub midagi. Ja kas ma suren selles tühjuses või ei, ma lähen sinna.»

Äkki lülitus ta raevunult viieteistkümnendast vööndist esimesse, kuid enne, kui ta oma liikumismehhanisme kasutada jõudis, nägi ta Vanakese puhta valguse intensiivset, keerleva energia hiiglaslikku kogu enda ees materialiseerumas.

«Pimedus, pea kinni!» olid Vanakese ebakindlad mõtted. «Pimedus,» jätkas ta, kuna noorem energiaolend teda sõnatult põrnitses, «ma tõotasin enesele, et ma enam kunagi ei lahku valgusetuse vööndist. Aga tegin seda hetkeks sinu pärast.

Sa sured. Sa lahustud tühjuses. Sa ei ületa seda kunagi, kui seda saabki ületada sellise piiratud energiaga, mida su keha sisaldab.»

Ta haaras Pimeduse mõttekeerud energia tihedate voogude haardesse. «Pimedus, mul on teadmised. Võta vastu.»

Vasttärganud imestusega lülitas Pimedus teadvuse välja. Vanakese tohutu akumuleerunud tarkus voogas temasse ühtlase joana, niisuguse tohutu hoovusena teadmistest kosmose kohta, mida ükski olend polnud kunagi omanud.

Juurdevool lõppes, ja nagu mõõtmatult kaugest ilmaruumist kostsid Vanakese hüvastijätusõnad: «Hüvasti, Pimedus! Kasuta oma teadmisi, kasuta neid, et oma unistusele lähemale jõuda. Kasuta seda, et ületada pimedus!»

Jälle täiesti teadvusel, mõistis Pimedus, et oma lootusetus rahuleidmispüüdes oli Vanake taas naasnud viieteistkümnendasse, täieliku valgusetuse vööndisse. Ta püsis esimeses vööndis pingsalt liikumatuna, õppides tundma teadmisi, mis nüüd talle kuulusid. Ühe ettekuulutuse juures läbis teda värin.

Metsikus rõõmus lükkas ta välja oma liikumismehhanismid ning sööstis täie kiirusega ema juurde.

Pimedus jäi seisma tema ees.

«Ema, ma lähed pimedusse.»

Tekkis kurbusega täidetud vaikus. «Jah, ma tean. See oli saatuse poolt määratud juba siis, kui sa sündisid. Seepärast ma sind Pimeduseks nimetasingi.» Temalt paiskus õhku sädemetepilv. Ta pilk oli kurb ja armastav. Ema ütles: «Hüvasti, Pimedus, mu poeg.»

Sädemeke rebis end ümbritsevast ruumist lahti ning Pimedus oligi üksi. See mõte torkas kui noaga. Ta oli üksi — üksi nagu Vanake.

Võideldes tohutu masendusega alustas ta aeglaselt oma teekonda universumi kaugeima ääre suunas, kus ta teadis Suurt Energiat asuvat.

Hajameelselt triivis ta läbi galaktikate, mööda säravatest kosmoseasukatest, kes lamasid liikumatult oma igavestes mustades voodites. Ta imes endasse ühe pisipäikese ning muutis selle pikal teekonnal vajaminevaks energiaks.

Ja äkki märkas ta kauguses oma endisi kaaslasi. Teda haaras jäine lõbusus. Mängivad. Laste meelelahutused, tähtede sihitu tegutsemine.

Ta ruttas neist eemale ja suurendas aeglaselt kiirust, jättes möödavihisevad tuhanded galaktikad seljataha. Kiirus kasvas, hirmuäratav kiirendus kandis teda eesmärgi poole.

IV. Valguse taga

Sellise tohutuks arendatud kiirusega liikudes kulus universumi läbimiseks seitse miljonit aastat. Ja nüüd oli ta galaktikas, mille kaugemal asetsevad päikesed ulatusid pimedusse, rännates ise suhteliselt aeglaselt, kiirusega paar tuhat miili sekundis, pimeduse suunas.

Otsekohe peatusid ta nägemiskiired hiiglaslikul tähel, mis oli nii suur, et Pimedus tundis end alateadlikult pingutusest paisuvat, et sellega võrdne olla. Tähe mõõtmed olid nii tohutud, et ta kogus endasse kõik valguskiired, välja arvatud lühikesed ultraviolettkiired.

Täht oli tuline, Pimedusest miljardi miili kaugusel asuv kujuteldamatu ainekogum. Ta laiutas seal nagu taevaavaruste kuratlik, nuhutav monstrum, valitsedes selle galaktika tillukesi päikesi, mis võisid olla ta lapsed. Pimeduseni jõudsid üle taevalaotuse kulgevad ultraviolettkiired sellelt tohutu suurelt kobrutavalt, mullitavalt, purskuvalt pinnalt; ja tolle valgusega kaasnes energiakiirgus, mis oli nii mürgine, et lausa sõi end valusalt Pimeduse ajusse.

Siiski avaldas veel mingisugune energia talle mõju. See energia olnuks võimeline aktiviseerima Pimeduse liikumismehhanisme nii, et ta saavutanuks suurema kiiruse kui ükski teine kogu nende pika ajaloo vältel, kui ta vaid selle allika endale saaks. Too energia viskaks ta pimedusse niisuguse enneolematu kiirusega, et sekundi murdosaga jääks universum seljataha.

Aga kui lootusetu näis katse saada see kätte tollelt universumi hiiglaselt. Pimedus oli kindel, et tolle olendi energiaallikas oli nii üleloomuliku tihedusega aine, et selle elektronid paiknesid äärmiselt kokkusurutult, peaaegu üksteist puudutades, ja et isegi too raevukas sulalaava täht ei suuda seda purustada.

Ta kihutas paar miljonit miili tagasi ning põrnitses elukat. Äkki tundis ta hirmu, külma hirmu. Ta tundis, et see päike seal on elav, et ta on teadlik ootavast Pimedusest ning ilmselt valmis tagasi tõrjuma Pimeduse haledaid äkkrünnakuid. Ja justkui oma hirmude kinnituseks tundis ta väga intensiivseid, vastumeelsust äratavalt võimsaid kiiri, nii elavaid, valutegevalt õelaid, et ta kavatses juba peaaegu loobuda oma hullust ideest seda purustada.

«Olen varemgi päikesi alla neelanud,» mõtles ta endamisi, justkui iseendaga vaieldes. «Vähemalt suudan ta lõhki lüüa ja ta sisemuse välja kiskuda.»

Pimedus ahmis endasse nii palju ümbritsevaid päikesi, kui ta suutis, ja muutis need puhtaks energiaks. Viimaks pidi ta järele jätma, sest tema kuuekümne miljoni miilise läbimõõduga keha, hõõguvate pindade hiiglaslik kogum, ei olnud võimeline enam rohkem endasse haarama.

Ja siis, kogu kiirendusega, mis ta arendada suutis, tuiskas Pimedus, pea ees, selle taevase peletise poole.

Viimane kasvas ning laienes ja täitis kogu laotuse, nii et Pimedus ei näinud enam midagi. Ta lähenes eluka pinnale. Hirmuäratavalt võimsad kiired rabasid teda nii, et ta tõmbus krampi nagu piitsalöögi agoonias. Kohutava kiirusega põrkus Pimedus voogavasse pinda, ja… lõi sellesse tillukese, paari miljoni miili sügavuse augu.

Ta üritas edasi tungida, kuid energiavood tõrjusid teda tagasi; energia oli selline, mis teda tähest kiirendusega eemale heitis.

Valuga võideldes peatas Pimedus eemaldumise ja viskus uuesti tähe suunas. See tõrjus teda tagasi elusolendile sarnasel võikalt ebaloomulikul moel. Ikka ja jälle tegi Pimedus meeleheitlikke jõupingutusi, kuid löödi jälle tagasi.

Ta ei suutnud taibata nende vastikust äratavate kiirte olemust, mis näisid tegutsevat täiesti vastupidiselt tähe ilmselgelt võimsale gravitatsiooniväljale, kuid samas ta ei püüdnudki seda mõista. Kosmoses oli saladusi, mida isegi Vanakesel polnud eales õnnestunud lahendada.

Pimeduses tärkas uutmoodi aukartus. Ta hõljus kosmoses, väsinud ja võbisev.

«See on  p e a a e g u  elus,» mõtles ta ning otsustas kasutada teist taktikat. Sööstes hiiglase poole, pühkis ta üle ja läbi selle pindmise kihi tohutute spiraalidena, puhastades peletise välise külje täielikult hirmsatest hõõguvatest gaasidest. Enne kui see suutis oma pinna uuesti täita, liikus Pimedus jälle spiraalsete voogudena üle eluka ning klammerdus tema külge, kuni ta ise enam neid tõukejõude ja talle mõju avaldavaid põletavaid kiiri taluda ei suutnud.

Nüüd hõljus täht paigal, esialgse suurusega võrreldes kümnendiku võrra vähenenud. Pimedus, kes end vaevu koos hoida suutis, eemaldus teatavale kaugusele ja heitis kõrvale liigse energia.

Ta võttis uuesti suuna tähele.

Möödusid puhta valguse võbelevad avarused, sähvatades aeg-ajalt. Vahetevahel võis märgata iseeneslikke mateeriapurskeid.

Pimedus alustas uuesti. Ta sööstis, pea ees, edasi. Ta põrkus, uuristas end miljonite miilide sügavusele ning visati siis kasvava kiirusega tagasi. Kosmosesse tagasi vuhisedes taipas Pimedus lõpuks, et kogu senine taktika osutub lõppkokkuvõttes kasutuks. Tema ekslev pilk peatus tihedal, punaselt hõõguval päikesel. Hetkeks ei taibanud ta selle tähendust, kuid siis ta teadis, et siin peituski lõpuks lahendus.

Pimedus noppis tolle kustuva tähe oma kohalt, keerutas seda vektorkiire otsas ringiratast ning viskas siis raevukalt, kogu jõudu kokku võttes gargantualiku peletise suunas.

Meeletul pilgul jälgis ta, kuidas väike täht eesmärgile lähenes. Lähemale, lähemale, ja siis — kokkupõrge. Hiiglaslik plahvatus rebestas kosmost, paisates lainetena välja kosmilisi kiiri, põhjustades mürgiste, raevunud leekide taevaniulatuvat põrgut ning noolides seda täiesti ohjeldamatu pöörasusega. Võimas päike lõhenes, tuues nähtavale lillavärvilise hõõguva, enam kui miljardmiilise läbimõõduga irevil sisu.

Pimedus aktiveeris oma liikumismehhanismid ning otsekui kukutas end tollesse hirmuäratavasse lõhesse, kuni ta jõudis kaugele ääre alla ning lähenes siis tähe keskpunktile, kus asuski ainekogum, mis oli Suure Energia allikas. Pimeduse silmale oli see nähtamatu, pelgalt tühi ruum, täidetud eimillegagi, sest mitte mingi pikkusega valguskiired ei suutnud sellest läbi tungida.

Pimedus mähkis end selle kera ümber ning samal hetkel langesid hiigeltähe mõlemad pooled kokku ja vangistasid Pimeduse oma sisemusse.

Seda võimalust polnud ta kahe silma vahele jätnud. Kontsentreeritud jõusõlmedega sõi ta ära vaid osakese kera pinnast ja absorbeeris selle endasse. Muutus võlus Pimedust. Ta tundis endas piiritut jõudu, näis et mitte miski ei suuda teda peatada.

Aeglaselt hakkas ta paisuma. Ta oli halastamatu. Täht ei suutnud teda peatada, koor andis järele. Pind pragunes, suurtest haigutavatest lõhedest pressis esile pimestav valgus ja puhas kuumus. Ta jätkas kasvamist, surudes end väljapoole.

Hoides oma haardes Suure Energia kera, mille läbimõõt oli umbes kümme miljonit miili, jätkas Pimedus paisumist. Purustava energia hirmuäratav iil otsekui käristas teda; tekkisid miljonite miilide pikkused lõhed, puhta energia kosmilised välgatused lõkendasid ja loitsid. Seejärel andis hiiglane nii kergesti alla, et Pimedus lõhkus ta eneselegi märkamatult mitmeks osaks.

Siis taipas ta, et teda ümbritsesid tähe tuhanded suured ja väikesed tükid, mis paiskusid temast eemale igas suunas, moodustades uusi päikesi, mis asuvad peagi iseseisvatele orbiitidele.

Pimedus oli võitnud. Liikumatult rippus ta, hoides Suure Energia kogumit purpurvalguse saladusliku keraga kindlalt oma keskmes.

Ta puuris nägemiskiired pimedusse ja uuris seda võlutult kaua aega. Seejärel, sünniuniversumile viimast pilkugi heitmata aktiviseeris ta liikumismehhanismid nimetu Suure Energiaga ja sukeldus siis tumedasse kaevu.

Kogu valgus, välja arvatud ta enda oma, kadus. Igast küljest ümbritses teda tühi kosmoseavarus. Erutus koos teadmisega oma haardes peituvast lõpmatust jõust valdas Pimeduse mõtteis ja muutis need rõõmsaks. Tema kiirus oli pigem minimaalne kui maksimaalne, kuid vaatamata sellele rändas ta ajaskaala osal lugematuid miljardeid valgusaastaid.

Pimedus ees ja pimedus taga ning ümberringi pimedus — see oli olnud ta unistus. See oli olnud ta unistus kogu elu, isegi nende ebamääraste aastate kestel, mil ta mängis, kuuletudes Vanakese manitsustele. Kuid temas oli alati pesitsenud mõte — mis asub pimeduse teises servas? Nüüd oli ta keset pimedust ja teda haaras selline rõõm kui ei kunagi varem. Ta oli teel. Kas ta leiab mõne teise universumi, universumi, kus on sündinud samasugune elu, mida temagi teadis? Ta ei suutnud mõelda vastupidist.

Ta kiirendus oli uskumatu. Ja siiski teadis ta, et kasutas vaid imeväikest osa kogujõust. Pimedus asus oma niigi tohutut kiirust veelgi suurendama. Kus asus see teine universum? Ta ei teadnud. Koduuniversumist lahkudes, ei olnud ta ühegi suuna kasuks otsustanud. Polnud ju mingit valikut. Iga tee, mis ulatub pimeduse võlvi alla, võib viia sellesse võõrasse universumisse.

Pimeduse tundetulv ei vaibunud enne miljoni aasta möödumist. Siis tekkisid teised mõtted. Ta hakkas tajuma kohutavat hirmu, hirmu, mis aina kasvas temas, mida kaugemale seljataha koduuniversum jäi. Ta vuhises pimedusse, mida keegi enne teda polnud läbinud, ja vaid üksikud olid seda üritanud.

Jah — ta oli üksi.  Ü k s i. Jäine käsi pitsitas teda. Kunagi varem polnud ta taibanud selle sõna tõelist tähendust. Lähedal polnud ühtegi sõpra, ei ema, ei geniaalse mõistusega Vanakest. Vanake — lugematute valgussajandite ulatuses polnud hingelistki. Ta oli ainus elusolend tühjuses.

Ja nii umbes üheksakümmend miljonit aastat arutles ta ja mõtles: kõigepealt elu üle, siis pimeduse ääre üle ja viimaks selle salapärase energiavälja üle, mis asus igavesti tema südames. Kahele esimesele probleemile leidis ta lahenduse, ja lõpuks vististi ka viimasele.

Ikka ja jälle uurisid ta nägemiskiired sadu valgusaastaid ettepoole, otsides esimest märki sellest universumist, millesse ta uskus; aga ei, pimedus oli kõikjal nii tihe, et näis omavat kaalu.

Ühetoonilisus tekitas ahastust. Teda hakkas närima tohutu üksildustunne. Pimedus tahtis midagi teha, kas või mängida ja hiigeltähti planeetideks lõhkuda. Kuid oli vaid üks pääsemisvõimalus sellest lõputu eebenmusta tee viirastuslikust hirmust: ikka ja jälle haaras ta oma valguskera vektorkiirele ja viskas selle hirmuäratava kiirusega enda taha pimedusevaipa.

Valguskera tuiskas hoogsalt minema ja kadus silmist. Kuid alati, kuigi võis mööduda miljoneid aastaid, pöördus ta tagasi, olles energia nähtamatute niitidega otsekui Pimeduse külge köidetud. Kera oli osa temast, ning kunagi ei lahkunud see temast päriselt. Pimedus keeldus süvenemast kera saladusse, kuni see võib-olla ise avaldab ükskord oma tõelise olemuse.

Seljataha jäi lõputu arv valgusaastaid, nii otsatu, et kui see kirja panna, läheks vaja universumi suurust paberit.

Möödus kaheksakümmend miljonit aastat. Pimedus polnud siis veel eriti vana, kui ta sellesse tühja ruumi oli sisenenud, ruumi, mille järgi ta endale nimegi sai. Hirm, et ta on valel teel aina tugevnes temas. Kuid nüüd ta teadis, et ei pöördu kunagi enam tagasi.

Ammu enne seda, kui jõudis kätte kaheksakümne üheksa miljones aasta, oli ta ammendanud kõikvõimalikud meelelahutusallikad. Mõnikord suurendas või vähendas ta end uskumatute mõõtmeteni. Mõnikord tegi ta automaatselt ümberlülitusliigutusi, justkui rändaks läbi neljakümne seitsme vööndi. Ta tundis klõpsatust oma teadvuses, mis andis tunnistust sellest, et kui seal pimeduses olnuks hüperkosmos, oleks ta sinna lülitatud. Kas võiks olemas olla erinevat liiki pimedust? Kõvasti kahtles ta hüperkosmose olemasolus siinses pimeduses, sest ainult aine võis olla aluseks mõõtmelistele nihetele, mis kehtisid tema universumis.

Kuid aastal kaheksakümmend üheksa miljonit tuli ta rännakutele lõpp. See saabus äkki. Väikesteks ajaühikuteks kontakteerusid ta nägemiskiired valgusjoaga, valgusega, millise võib jätta liikuv taevakeha. Pimeduse viiekümne miljoni miilise ümbermõõduga kogu vähenes tahtmatult poole võrra. Energia tulvas keskele kokku ja moodustusid hõõguva aine sulapiisad, mis paiskusid kaootiliste emotsioonide tulvas temast eemale.

Võbiseva tänulikkuse laine raputas teda ja mõtted ründasid nuuksetena mälukeerdusid.

«Vanake, Vanake, kui su geniaalne aju vaid seda teaks…»

Kontrollimatult kasvades ja kahanedes tormas Pimedus edasi, kulutades südamikus paiknevast tihedast ainest tohutuid energiakoguseid, et muuta seda liikumismehhanismide jõuks, mis viiksid teda mõeldamatu kiirusega universumi suunas, kust oli tulnud see valgust andnud keha.

V. Värvilised taevakehad

Aastal üheksakümmend miljonit sööstis Pimedusele vastu tuhm valgustäpp. Ja kui ta edasi vuhises, hakkas valgustäpp kasvama ja suurenema ning lagunes siis väiksemateks tuledeks, mis omakorda muutusid osadeks… kuni tume taevas oli üleni täpiline, andes maad munakujulise universumi sädelevale, kaunile kiirgusele.

Ta oli pimedusest väljas; ta oli avastanud selle ääre. Instinktiivselt vähendas ta kiirust, ja seejärel, justkui oleks mingi võimas jõud temast võitu saanud, kaotas ta teadvuse ning liikus niiviisi ühtlase kiirusega galaktika kaugesse välimisse äärevööndisse, läbis selle, möödus tema kaaslastest, kuni leidis end tundmatu galaktikasüsteemi keskelt.

Kõigepealt uuris ta väga põhjalikult ümbrust, lennates tähelt tähele ja rebides neid hoolimatult lõhki, nagu kuulunuks igaüks neist ja nende pisimad osakesedki ainult talle. Galaktikad, päikesed, kõik nende ehituse elemendid olid samasugused nagu talle teadaolevatelgi. Kogu loodus, järeldas ta sellest, oli ilmselt igas universumis ühesugune. Aga oli siin elu?

Äkiline rahutuselaine, ebakindlus vajus üle tema. Ta oli õnnetu ja rahulolematu. Pimedus otsis elu tähtedelt, suurtelt hiiglastelt, ägedalt põlevatelt kääbustelt; teistelt ainekogumitelt, mis mustaks jahtunud, eemalepeletavalt tuhalt, galaktikasisestelt sihitult keerlevatelt udupilvedelt, mis aastatuhandete jooksul võtavad endale kauneid ning veidraid kontuure. Tema, Pimedus, tuli nende juurde, olles ületanud lõhe eimillegi üle, kuid neid siin ei liigutanud see uskumatu saavutus, nad vaid jätkasid tiireldes oma teed, teadmata temast midagi! Pimedus tundus endale väikese ja tähtsusetuna. Sellised mõtted näisid täiesti mõistusevastased, kuid seal nad olid — ta ei suutnud neid maha raputada. Ja kasvava lootuste purunemise tundega triivis ta läbi lugematute galaktikate ning udukogude, mis ta ees lahti rullusid, ning otsis elu.

Pimeduse otsingud kandsid vilja. Kusagilt kaugelt saabus eluenergia pulseeriv voog. Ta triivis selle allika suunas kolm- või nelikümmend valgusaastat ja pärale jõudes seisatas.

Olend kumas rohelist valgust ning kuulus ühte kahest liigist, millesse Pimedus jaotas endale teadaoleva elu. Pimedus ise oli purpurpunane, omades sisemuses puhta valguse kera, mille olemuse selgitamine oli üks tema põhiprobleemidest.

Roheline valgus seisatas teda nähes samuti. Nad vaatlesid teineteist.

Lõpuks hakkas temake rääkima, mõtteis kumamas imestus ning kahtlus.

«Kes sa oled? Sa tundud — võõras.»

«Vaevalt usud sa mind,» vastas Pimedus, võbisedes nüüd ärevusest, mida polnud võimalik seletada ainuüksi asjaoluga, et ta suhtleb olendiga teisest universumist. «Aga ma olengi võõras. Ma ei kuulu sellesse universumisse.»

«Kuid see on ju täiesti võimatu. Võib-olla tuled sa teisest ruumist, sealt neljakümne seitsmenda tagant. Aga see on veel võimatum.» Ta silmitses Pimedust kasvava imestuse ja aukartusega.

«Ma ei ole mingist teisest ruumist,» teatas Pimedus süngelt, «ma olen teisest universumist, pimeduse tagant.»

«Pimeduse tagant?» päris temake kartlikult ja kahanes seejärel tahtmatult. Äkki pööras ta oma mõttekiired pimeduse suunas. Kaua, kaua aega vaatles ta seda ning suunas siis mõttekiire uuesti Pimedusele.

«Nii et sa siis läbisid pimeduse,» sosistas temake. «Mulle on kogu aeg räägitud, et see on kõige võimatum asi, millest on üldse võimalik unistada — nimelt selle kohutava valgusetuse ala ületamine. Keegi ei suuda seda teha, ütlevad nad, kuna seal teiselpool polevat midagi. Aga ma ei uskunud kunagi, purpurvalgus, ma ei uskunud neid kunagi. Ja oli aegu, mil mul oli meeletu soov seda ise läbida. Kuid räägiti lugusid olenditest, kes sinna läksid ja kunagi tagasi ei tulnud… Ja sina ületasid selle.»

Temakesest paiskus kristallsädemekeste voog. Nii ilmselge oli see äkiline kangelase jumaldamine, mis kandus Pimeduseni temakese mõttelainetega, et ta tundis enneolematut rõõmu. Ja äkki oli ta võimeline määratlema neid mitte kunagi varem kogetud emotsioone, mis sellest hetkest, kui rohevalgus esimest korda rääkima hakkas, otsekui mähkisid ta endasse.

«Rohevalgus, ma reisisin su juurde mõeldamatust kaugusest, otsides lahendust pimeduse mõistatusele. Kuid võib-olla otsisin muudki, midagi, mis täidaks tühiku minus. Nüüd tean ma, mis see on. Kaaslane, rohevalgus, mõtleja. Ja sina oledki see mõtleja, kellega ma võiksin reisida, rännata universumist universumisse, avastades kõik olemasolevad saladused. Kuule! Suur Energia, mis ainsana tegi mulle pimeduse ületamise võimalikuks, on ainult veidi vähenenud.»

Märkamatult pöördus temake eemale, mõtteis seletamatu ettevaatlikkus, mis näis pooleldi kurbusena.

«Sa oled mõtleja,» selgitas Pimedus, «tuled sa minuga?»

Temake põrnitses talle otsa ning Pimedus taipas, et rohevalgus omab sellist kaasasündinud tarkust, mida temal pole lootustki kunagi omandada. Pimeduse meeleolu langes. Mis see oli, mida temake ütles?

«Pimedus,» teatas ta leebelt, «sa teed hästi, kui keerad ringi ja lahkud minust, rohevalgusest, igaveseks. Sina oled purpurne, mina roheline. Roheline valgus ja purpurne valgus — kas see ongi kõik, mis sa arvad teadvat elu kahest küljest? Sa peaksid teadma, et peale erinevuse värvuses on veel muudki: rohelistel on teadmised, mida purpursetele ei anta, kuni on… liiga hilja. Sinu enda pärast palun sind igaveseks lahkuda.»

Imestunult vaatas Pimedus rohevalgusele otsa. Siis teatas ta aeglaselt: «See on võimatu, nüüd kus ma su leidsin. Sa oled just see, keda ma vajan.»

«Aga kas sa ei mõista!» hüüatas temake. «Ma tean midagi sellist, mida sa isegi ei aima. Pimedus — jäta mind!»

Pimedus sattus segadusse. Millele ta vihjas? Mis see oli, mida temake teadis, kuid tema mitte? Hetkeks Pimedus kõhkles. Kuskil sügaval sisemuses palus üks hääleke toimida nii, nagu rohevalgus käskis, ja teha seda kiiresti. Kuid teine hääl, tugevnev tunne, millele ta ei suutnud veel nimegi anda, anus teda jääma. Temake olnuks nagu täiendus talle, see poolus, mis teeks Pimedusest terviku. Ja see teine hääl oli tugevam.

«Ma ei lähe,» ütles ta otsustavalt, ning ta mõtete jõud ei jätnud mingit kahtlust otsuse vääramatust iseloomust.

Temake kõneles tasaselt, nagu oleks mingi välispidine jõud temast võitu saanud. «Ei, Pimedus, nüüd, kus sa jääd, ongi juba liiga hilja. Õpi tundma purpurkera saladust.»

Äkitselt lülitas temake end hüperkosmosesse ja kõik Pimeduse kõhklused ja hirmud olid rohevalguse kadumisega otsekui pühitud. Ta järgnes rõõmsalt temakesele mööda vööndeid.

Ja nii jõudsid nad neljakümne seitsmendasse, kus kogu aine, selle suurimad ning väikseimad osakesed olid võtnud muutumatute kuubikute kuju. Isegi tema ja rohevalgus muutusid siin kuubikujulisteks, miljonite miilide pikkusteks hiiglaslikeks geomeetrilisteks kujunditeks, mida keegi eales moonutada ei suudaks.

Pimedus jälgis temakest ootusrikkalt. Võib-olla hakkab ta nüüd mängima sellist mängu, kus neist kuubikujulistest päikestest tuleb lahti rebida kamakaid ning neid siis planeetidena laiali loopida. Hästi, mõnda aega võiks ju seda teha, kui temakesel juhtub selline veider mängimise tuju olema, kuid siis peavad nad küll asuma olemasolevaid võimalikke galaktikasüsteeme avastama, mis asuvad siinse taga.

Järsku rohevalgus kadus.

«Hmm, ilmselt läks ta mööda vööndiskaalat tagasi,» arvas Pimedus ja lülitus madalamatesse vöönditesse. Rohevalgust polnud üheski neist.

«Pimedus… proovi… neljakümne kaheksandat…» Rohevalguse mõte jõudis vaevu temani.

«Neljakümne kaheksas!» hüüatas Pimedus hämmastunult. Samal hetkel hakkasid ta mälukeerud kihisema, justkui oleks ta elutarkusi ümber korraldatud, et sobitada neisse uus tõsiasi. Näis, nagu olnuks tegemist teadvuse veidra alkeemiaga, mille abil ta sai teada, et neljakümne kaheksas  o l i  o l e m a s.

Nüüd ta teadis, nagu oleks ta seda alati teadnud, et neljakümne kaheksas eksisteeris. Ta lülitas end sellesse.

Lõputus muutumises olev energia tema ümber pulbitses raevukalt. Veider energia, mis ei meenutanud midagi muud, kui lähedalasuva energiaolendi liginemisest tingitud suruvat hoovust. Pimeduse nägemiskiired otsisid rohevalgust.

Viimane vaatas teda kurvalt, kuid siiski mingi isesorti erapooletu ükskõiksusega. Pimeduse mõistust pitsitas äkki jäine teadmine, et ta on silmitsi millegi kohutavaga.

«Ma pole siin kunagi varem olnud,» sosistas ta jõuetult.

Pimedusele tundus, et rohevalgus on kaastundlik, aga seda varjutas aimdus, et temake oli mingi välise surve mõju all, mis ei tunne halastust.

Siiski teatas rohevalgus: «Ma olen kurvem kui kunagi varem, kuid on juba hilja. Sa oled mu kaaslane, ja see siin — on elu vöönd.»

Äkitselt temake kadus. Pimedus ei suutnud kohe järgneda ja saatis teda vaid nägemiskiirtega. Peatselt, nagu hüpnotisööri mõjutustele alludes, rohevalgus kadus; ainus, mida Pimedus veel nägi, oli roheline valguskera. Pimedus ei näinud ega teadnud enam midagi muud. See muutus kogu tema universumiks, kogu tema eluks. Rahulolu, täielik ja rikkumata asjatust tunglemisest vajus üle tema kui tähetolm.

Rohevalguse valgussõõr kahvatus, muutus aina väiksemaks, kuni oli pisem nööpnõelapeast, mida ümbritses tugev värvitu energiavöö.

Siis äkitselt, nagu pärast šokki, toibus Pimedus tardumusest ja oli jälle teadvusel. Kaugel eemal märkas ta ikka veel rohekat valguskuma, kuid nüüd see suurenes, lähenes — lähenes purpursele valguskerale, mis omakorda kihutas tohutu kiirusega rohelise valguse suunas.

«See on ju minu valgus,» mõtles ta ehmunult. «Ma pidin ta enesele teadmata eemale heitma, kui ta mind niiviisi hüpnootiliselt mõjutas. See ei tähenda midagi. Küll ta tagasi tuleb.»

Aga kas tuleb? Roheline valguskera suurenes silmanähtavalt, lähenes purpursele, mis kiiruse suurenedes omakorda kahanes.

«Igal juhul,» mõtles Pimedus paaniliselt, «põrkuvad nad kokku. Kuidas siis mu valgus minu juurde tagasi pääseb?»

Ta jälgis pingsalt, kõrvetavkülm tunne üle tema vajumas. Lähemale… lähemale. Ta võbises. Roheline ja purpurne kera põrkasid raksatades kokku.

Nad kohtusid tohutu pimestava valgusesähvatusega, mis muutis kosmose valgusaastate ulatuses säravaks. Hiiglaslikus hämuses valgussõõris helendas ergav kera. Udune valgus hajus aeglaselt, kuni kadus ergavasse valgusse, mis jäi sama liikumatuks kui Pimedus isegi. Siis hakkas ta pulseerima kummaliselt korrapärase rütmiga.

Miski selles pulseerimises äratas vanu mälestusi, mis otsekui ütlesid: «Ka sina olid kord vaid pulseeriv kera.»

«See kera on elu,» mõtles ta kangekaelselt. «Rohevalgus ja mina lõime elu. Seda ta siis mõtleski, kui ütles, et see on eluvöönd. Aktiveeriv energia voolab siin väga ägedalt.

See ongi siis purpurkera saladus: koos rohekeraga loob ta elu. Ja ma ei teadnud midagi neljakümne kaheksandast vööndist, enne kui temake selle mulle teatavaks tegi.»

«Elu eesmärk — luua elu.» See mõte sütitas ta aju. Ühel lühikesel joovastaval hetkel mõtles ta, et oli lahendanud oma suurtest probleemidest viimase ja kõige mõistatuslikuma.

Nagu kõigile teistelegi ülevoolava rõõmu hetkedele, mida ta oli tundnud, järgnes nüüd kiiresti kainenemine. Mille lõpp see oli? Protsess aina jätkus, ja mis sellest saab? Kas elu loomine oli ainuke eesmärk elus? Surnud ring. Ta meenutas Vanakese kunagi öeldud sõnu ja hirm haaras teda.

«Elu, mu elu,» sosistas ta tuimalt, «surnud päike ja elu — üks võrdub teisega. See on uskumatu,» pomises ta.

Pimedus oli teadlik lähedalasuvast rohevalgusest. Jah, tema keskel asuv valgus oli alles, kuna Pimeduse oma oli kadunud.

Temake vaatas kahetsedes Pimedust: «Pimedus, kui sa ainult oleksid mind kuulanud.»

Juhmilt vaatas ta rohevalgusele otsa. «Miks on see nii, et sul on valgus alles, kuid minul pole?»

«Ükskõik, mis see ka oli, mis meid lõi, seadis ta tingimuseks, et rohevalgusele on antud võime asendada oma valgust kolm korda. Iga rohelise ja purpurse valguse liitumine võib luua ühe või mitu vastsündinut. Seega sündinute arv ületab surnute arvu. Kui mu neljas valgus kustub, nagu kunagi juhtub, ma tean, suren minagi.»

«See tähendab, ma — suren?»

«Varsti.»

Pimedus võbises, ise pimeda raevu ja vaimse agoonia piirimail. «Kõikjal on surm,» sosistas ta, «ja kõik on nii tühine.»

«Võib-olla,» teatas temake leebelt, kandes liigutavat kurbust üle Pimedusele. «Pimedus, ära ole kurb; Pimedus, surm tuleb ju tõepoolest kõigile, kuid see ei tähenda, et elul pole mingit tähendust.

Kauges minevikus, kadunud aegadel olime kahetsusväärsed energiakämbukesed, mis kulgesid väiksema kiirusega kui valgus. Tolleaegne energiaolend ei teadnud midagi muudkui vaid hüperkosmose esimest ning neljakümne kaheksandat vööndit. Ülejäänute olemasolu ei suutnud ta ettegi kujutada. Ta oli rumal, omades vaid energiakogumise algelisi oskusi. Lugematuid miljardeid aastaid ei teadnud ta midagi sellest, et universumil on äär. Ta ei suutnud seda kujutleda.

Too olend oli nõrk, kuid ta kogus jõudu. Ta arenes ajapikku ning ta mõistusesse sugenes arukust.

Pidevalt avastas ta asju, mida ta varem oli võimetu oma teadvuses kujutama, ja isegi nüüd on asju, mis pole ta mõistuse jaoks; üks on kogu kosmose äär. Ja suurim mõistatus on see, miks on olemas elu. Mõlemad need on asjad, mida me isegi kujutleda ei suuda, kuid aja jooksul lubab vaimsete võimete arenemine meil selleni jõuda. Ähmaselt, väga ähmaselt märkan ma alles praegu mõnd põhjust, kuid seegi libiseb teadvusest. Aga, Pimedus! Kogu aine laguneb nagunii maksimaalse entroopia muutumatu seisundini; see on elu ja ainult elu, mis areneb tõusvas suunas. Nii et… usu.»

Temake oli kadunud. Ta oli püüdnud anda oma parima, et Pimedust lohutada.

Temakese sõnad täitsid Pimeduse ääreni metsiku lootusetulega. See oligi vastus! Ebamäärane ja paljulubav oli see, kuid ükski muu ei saa sellele lähemale. Momendiks täitis teda õnnis mõte, et viimane ta küsimustest on lahendatud.

Siis ühel kohutaval hetkel kadus rohevalguse filosoofia ta mälust, nagu poleks seda seal kunagi olnudki. Ta tundis vaikse roidumuse pistet, nagu nõrguks eluenergia temast välja.

Murelikult pani ta tööle ühe liikuva mõtte. Kahaneva jõuga väljus ta elu… ja surma… saatuslikust vööndist… alla mööda vööndite skaalat. Midagi seletamatut, võib-olla mingi sünniga seotud mälestus sundis teda seitsmeteistkümnendas vööndis sekundi murdosaks peatuma. Kaugel eemal märkas ta rohevalgust ja vastsündinut. Nad olid lahkunud kõrgeimast vööndist ning tulnud sellesse siin, kus liikumismehhanismid muutusid kasutuks. Nii oli olnud ka tema sündides.

Enam ta ei peatunud. Ta maandus esimeses, võttes kursi sama universumi tähevööndite vahelise ala suunas, kuni jõudis viimaks selle ebatasase kaldani. Ta suubus pimedusse, kuni sajad valgusaastad lahutasid teda universumist, mida tema rahva arvates olemaski polnud.

VI. Hajumine

Pimedus peatus ja vaatas tagasi hägusa kiirguse prismale. «Ma pole isegi pimeduse äärt avastanud,» mõtles ta. «See ulatub ringikujuliselt kaugemalegi. Too galaktikasüsteem ja minu oma sarnanevad vaid väljaulatuvate täppidega tohutus eebenmustas kangas, asudes üksteisest mõõtmatult kaugel. Pimeduses on nad nii tillukesed, et vaevalt tundub neil olevat olemise üks dimensioon.»

Pimedus läks oma teed aeglaselt ja väsinult, nagu vähenenuks ta jõud liikumismehhanismide aktiveerimisega. Sellise aeglase meeleheitliku kulgemise järel pärast tohutut kiirust, mida ta oli arendanud valgusetuse ala ületades, saabus hetk, mil too universum, see väljaulatuv nööpnõelapea, muutus ta nägemiskiirte jaoks vaid valgustäpiks.

Ta peatus, heitis sellele pika igatseva pilgu ja kiirendas liikumist, kuni universum oli silmist kadunud.

«Olen jällegi üksi,» mõtles ta ebamääraselt. «Olen rohkem üksi, kui Vanake kunagi oligi. Kuidas tema küll pääses surmast rohevalguse läbi? Võib-olla avastas ta nende hirmsa saladuse ja põgenes enne, kui nad suutsid oma hävitustöö toime panna? Vanake armastas tarkust ja ei tahtnud surra. Nüüdki ta elab ja on üksi, hulgub valgusetuse vööndis ja üritab mitte mõelda. Ta võiks ju endal surra lasta, kuid ta kardab, kuigi on elust ning oma lõputute mõtete mõtlemisest väsinud.

Ma suren. Aga ei… Ah, muidugi ma suren.»

Pimedus sattus segadusse. Ta mõtles või õigemini püüdis mõelda sellest, mis tuleb pärast surma. Muidugi, siis ei tule enam midagi. Teda pole enam olemas ja ilma temata ei eksisteeri enam midagi.

«Mind pole enam olemas, ja seega pole enam midagi,» mõtiskles ta süngelt. «Oh, see on kujuteldamatu. Surm. Miks pärast seda, kui ma suren, olen ma igavesti surnud?»

Ta püüdis leida leevendust kohutavale mõttele igavesest teadvusetusest. «Mind polnud olemas, on ju nii; miks ei võiks selline seisukord jälle saabuda? Kuid see on mõeldamatu. Mulle tundub, et olen kogu maailma keskpunkt, põhjus ja suund ning isegi algus.»

Mõnda aega tekitas see mõte mingit kahjurõõmsat rahulolu. Surm polnudki nii halb, kui vaid unustada kõik need asjad, mis olid su elu sisuks. Kuid ajapikku asendas mõistus kujutelmad. Ta ohkas.

Ning jälle tajus ta sõnulseletamatult õudset suutmatuse tunnet, kui püüdis aktiveerida liikumismehhanisme täies ulatuses, ning võimetust hoida end normaalsuuruses. Pimeduse mälukeerud pulseerisid ja pingutusid aeg-ajalt, et iseennast hävitada.

Kõik tundus tähtsusetu.

«Ma ei jõua nüüd enam kumbagi universumi,» mõtles ta endamisi, «sest ma suren. Vaene ema. Vaene Vanake. Nad isegi ei tea, et ma ületasin pimeduse. Sellest on kõige enam kahju — teha midagi vägevat, ilma et saaks sellest rääkida. Miks nad ei kõnelnud mulle keha keskpunktis asuvatest valguskeradest? Vanakese puhul oli see hirm, et minagi jõuan sellise surmata lõpuni nagu tema. Ema puhul aga — ta kuuletus instinktile, mis asub nii sügaval kui kosmos. Elu peab ju jääma.

Miks? Kas rohevalgusel oli õigus? Kas elul on mingi tõeline eesmärk, mida me kunagi ei saavuta? Kuid mida ma olen saavutanud, kui ma selle eesmärgi lõplikuks teostamiseks surema pean? Ma arvan, et Vanake teadis tõde. Elu on see, mis tekib juhusliku sünniga ja eksisteerib juhuslikult nagu täht või elektron.

Ent kui ma kõike seda tean, miks ei asu ma siis kohe suurendama jõudu enda sees? Ah, ma ei tea.»

Kramplikult hoidis ta oma mälukeerde elus, kuigi keha juba püsivalt laienes. Veidi aega tundis ta rõõmu kaduva jõu pisukese kasvu üle.

«Päikesesüsteemide tegemine!» leidis ta mälu üles kadunud mõttelõnga. «Kiirgav, Hõõguv, Suur Jõud ja teised õnnelikud lapsed.»

Pimedus kontsentreerus oma äkilisele mõttesähvatusele. Ta oli suremas, seda teadis ta kindlalt, kuid ta oli suremas tegevusetult, midagi ette võtmata. Mida oli ta tegelikult teinud kogu oma senises elus?

«Kuid mida saan ma teha? Olen üksi,» mõtles ta ähmaselt. Siis: «Ma võiksin teha planeedi ja anda sellele elu alge. Vanake õpetas seda mulle.»

Äkitselt tundis ta hirmu, et sureb enne, kui on loonud selle planeedi. Ta keskendus ja hakkas rebima tohutuid energiakoguseid tiheda aine sfäärist, siis tihendas neid veelgi, et moodustada enam sobivat ainet. Väheneva jõuga vormis ta ainekogumi kogumi järel, korrastades kõik üheksakümmend kaheksa elementi, mida ta teadis.

Viiekümne tuhande aastaga oli planeedi valmistamise esimene etapp lõppenud. Sellest oli saanud tilluke taevakeha, läbimõõduga umbes 1 500 miili. Kuumuskiirega küpsetas ta seda ja teise kiirega jahutas koore, luues samal ajal ookeanid ja kontinendid tema pinnale. Nii vesi kui ka maa, teadis Pimedus, olid vajalikud eluks sedasorti pinnaehitusega planeedil.

Siis leidis aset viimane, lõplik täiendus. Ükski teine elusolend polnud kunagi vabatahtlikult ette võtnud seda, mida Pimedus nüüd tegi. Hoolikalt lõi ta imeväikese tilga igavese elu protoplasmat ja pillas selle lihtsalt ühte planeedi pinna väiksesse kurdu.

Pimedus heitis pilgu lõpetatud tööle, kõige täiuslikumale planeedile, mida ta ise või ta kaaslased kunagi olid loonud. Ta tundis rahuldust, vaatamata väsimuse tuimale valule, mis tuksus tema keha kõigis kompleksse energia väljades.

Siis võttis ta planeedi vektorkiirele ja keerutas seda ringiratast, nagu mäletas end lapsepõlves teinud olevat. Ta andis sellele suure nurkkiiruse ja heitis siis minema suunas, kus kindlasti uskus oma universumit asuvat. Pimedus jälgis planeeti tuhmuvate nägemiskiirtega. Planeet eemaldus pimedusse, mis jääb teda pikka aega ümbritsema; siis oli ta nööpnõelapea suurune ja siis juba eimiski.

«Läinud,» ütles Pimedus seepeale end kuidagi õnnetu ja üksildasena tundes, «kuid ta jõuab kindlasti sinna universumisse: võib-olla rändab ta segamatult miljoneid aastaid mööda galaktikaid. Siis jõuab temani päike ja haarab ta endale. Ja seejärel saab seal olema elu, elu, mis kasvab senikaua, kuni muutub arukaks ja ütleb, et tal on hing ning eksisteerimise eesmärk.»

See võib õilmitseda võib-olla miljon või ka kümme miljonit aastat ja siis kaob isegi see… kunagi paljude aastate eest eimiski ja siis jälle eimiski.

Pimedus tundis aimdust lähenevast tühjusest, avardumise ärevust. Kuid nüüd ei teinud ta katsetki pikendada elu, mis oli tegelikult surnud. Tema sisemuses surus, nagu prooviks mingi alateadlik jõud teda meelega lõhki kiskuda.

Pimedus ütles endale, et enam ta ei karda. «Ma lihtsalt lähen teise pimedusse — kuid see teekond saab olema palju pikem kui eelmine.»

Ta tõmbas nägemiskiired endale ümber nagu kaitsva keebi tohutu eebenmusta pimeduse vastu. Laienedes triivis ta läbi hiiglasliku universumitevahelise kosmose.

Tuli viimane paisumine, mis hajutas mälukeerud. Tohutu kompaktne elukera rebis end välja, kuni Pimedusest sai vaid vaba energia, mis laotus laiali üle kosmose valgusaastate.

Ja surm sel viimsel hetkel näis äkitselt palju suurem ning hämmastavam, kui sünd eales oli olnud.


«Täheaeg» 1992/1993; talv
Tõlkinud Tiina Tiiman
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

Advertisements
%d bloggers like this: