jump to navigation

Prügivedaja. Ray Bradbury

Tema töö oli säärane: ta tõusis hommikul kell viis, mil väljas oli veel pime ja jahe; kui gaasiahi töötas, pesi ta end sooja veega, aga kui ei töötanud, siis külma veega. Ta ajas korralikult habet ja seejärel vestles naisega, kes sel ajal praadis köögis mune singiga, küpsetas pannkooke või valmistas mõnd muud rooga hommikueineks. Kella kuueks sõitis ta tööle. Oma auto jättis ta suurde hoovi, kus seisid ka kõik teised autod. Oli päikesetõusu aeg, taevas muutus oranžsiniseks, violetseks, hõõguvpunaseks või isegi läbipaistvaks nagu veeloik valgel kaljul. Päike alles tõusis, tema aga koputas juba nõudlikult vastu rohelise veoki poorti, mispeale auto juurde tõttas muhelev paarimees, ütles tere ja istus rooli taha. Nad ristlesid läbi terve linna, tänav tänava järel, kuni lõpuks jõudsid tagasi sinna, kust olid alustanud. Vahepeal tegid nad kuskil peatuse ja jõid tassi kuuma teed, et seejärel sõitu jätkata. Nad tegid tööd. Iga maja juures nad väljusid, võtsid prügimahutitel kaaned pealt ja tühjendasid mahutite sisu autokasti – apelsini- ja kõrvitsakoored ning kohvipaks läbisegi kontide, kalapeade, sibularootsude ja närtsinud sellerilehtedega. Kui jäätmed olid kaua seisnud, oli vaeva rohkem. Ei osanud ta isegi alati öelda, kas amet talle meeldib või mitte, kuid see oli ikkagi kindel töö, ja ta tegi seda hästi. Mõnikord rääkis ta oma tööst meeleldi, teinekord aga ei saanud temalt sõnagi suust. Vahetevahel näis talle, et pole midagi uhkemat kui minna varahommikul sumbunud kodust välja värskesse ja ergutavasse õhku. Tõsi, päeva arenedes muutus õhk aina kuumemaks ja jäätmehais hakkas hinge matma. Kuid mis ka ei olnud, töö oli talle oluline. Keegi ei seganud, ta võis rahumeeli vaadata läbi oma auto akna elu majades, mida ümbritses pöetud muru. Jah, rohkem kui üks kord oli ta endalt küsinud: kas see töö meeldib talle? Ning ikka ja jälle oli ta pidanud endale tunnistama, et meeldib, sellest paremat polegi, mis pani teda ennastki imestama.

Nii oli olnud palju aastaid. Siis äkki miski muutus. Kõik juhtus ühe päeva, õigemini mõne tunni jooksul. Nii ruttu, et pärast ei tahtnud ta uskudagi.

Koju jõudnud, ei märganud ta oma naist ega kuulnud tema juttu. Istus vaikselt toolile ning jäi kauaks nõnda istuma. Naine seisis.

“Mis juhtus?” Alles pärast kolmandat või neljandat kõnetamist jõudis naise hääl temani.

“Mis juhtus?” Ta vaatas naisele otsa. Nägu oli tuttav, see oli tema naine ja see korter oli tema kodu – kõrgete tubade ja kulunud vaipadega.

“Töö juures üks asi…” ütles ta.

Naine ootas, mida ta veel ütleb.

“Mu prügiauto pole korras.”

Tema suu oli kuiv ja keel ei tahtnud sõna kuulata. Silmalaud olid rasked, kõik ümberringi oli must, otsekui oleks teda öösel sängist üles aetud ja pilkasse pimedusse jäetud.

“Ma vist lähen töölt ära. Katsu mind mõista.”

“Mõista?!” karjatas naine.

“Ma ei saa sinna midagi parata. Midagi niisugust pole minuga varem juhtunud.” Ta istus, silmad pärani, ja tundis, kuidas sõrmed külmaks muutuvad. “See kõik on nii kummaline.”

“Ära ometi istu niiviisi, käed rüpes!”

Ta võttis jopetaskust ajaleheväljalõike.

“Näe, tänane leht,” ütles ta. “Kümnes detsember tuhat üheksasada viiskümmend üks. Siin on tsiviilkaitsekomitee bülletään. Selles on kirjas, et nad ostavad meie prügiautodele raadiod.”

“Ja mis selles halba on? Saate kuulata muusikat. Kas see segab sind või?”

Ta vedas oma rakkus käe kõige puhtama küünega järge, et oleks parem lugeda. “Linnapea ütleb, et igale prügiautole monteeritakse raadio.” Ta kõõritas oma sõrme poole. “Kui puhkeb aatomisõda, kutsutakse meid selle raadio kaudu välja. Siis me sõidame laipu koristama.”

“See on ju mõistlik. Kui…”

“Me sõidame välja prügiautodega,” kordas tema, “ja hakkame laipu üles korjama.”

“Neid ei saa ometi tänavatele jätta! Need tuleb ära koristada…”

Naine pigistas aegamisi huuled kokku. Mees vaatas, kuidas naine silmi pilgutas. Siis kummardus naine vaistlikult ettepoole, otsekui oleks kaotanud valitsemise oma keha üle, ja tuli tooli juurde. Seisis natuke aega: kas istuda või mitte? Istus. Sirgelt ja liikumatult. Vaikis.

Mees kuulis kõrvanurgast käekella tiksumist.

“Ei, see peab olema nali!” hakkas naine äkitselt naerma.

Mees vangutas aeglaselt pead: vasakule-paremale, vasakule-paremale.

“See ei ole nali. Minu autole pandi juba täna raadio peale. Öeldi, et häire korral me peame prügi viskama ükskõik kuhu ja sõitma tapetuid koristama.”

Köögis lõi pahisema vesi. Oma viis sekundit ei teinud naine sellest välja, siis aga tõusis, toetudes toolileenile, leidis üles ukse ja väljus. Pahin köögis lakkas. Naine ilmus lävele, seisis seal väheke, siis istus vaikides.

“Neil läheb kõik plaani järgi. Isegi salgad on juba olemas – seersantide, kaptenite ja kapralitega, kõik on olemas,” ütles mees. “Me isegi teame, kuhu laibad kokku vedada.”

“Siis selle peale sa mõtlesidki kogu päeva,” lausus naine.

“Jaa, kogu päeva, hommikust saadik. Tõesti, ma ei saa enam prügivedajana töötada. Jah, meil Tomiga on hakanud töö sujuma, me sobime hästi. Prügi on muidugi prügi. Aga hea tahtmise korral saab seda võtta kui mängu. Ja meie Tomiga teemegi nii. Noh, näiteks vaatame, et mis praht see on. Rikastes majades on kondid, vaestes salat ja apelsinikoored. Muidugi on see naljakas. Aga et tööst mingit tulu oleks, on vaja, et seal oleks kas või midagigi huvitavat, muidu pole seda kellele kuradilegi tarvis. Prügiauto peal oled ise enda peremees. Kodunt lahkud varahommikul, terve päeva oled värske õhu käes. Ärkad koos koiduga ja näed, kuidas virgub linn, – kas see on halb? Aga nüüd pole see enam minu jaoks.”

Naine hakkas ootamatult vuristama küll ühest, küll teisest, küll kõigest läbisegi, ja et see vadin liiga kaugele ei läheks, katkestas mees ta jutu.

“Tean, tean. Lapsed, kool, auto,” ütles ta, “ja siis veel arved ja võlad. Aga ärme unustame, et isa jättis meile farmi. Me võiksime sinna kolida, linnast kaugemale. Üht-teist ma majapidamisest jagan. Hangime vajalikud tööriistad ja häda korral elame üle.”

Naine ei vastanud.

“Muidugi, siin on kõik meie sõbrad,” jätkas mees. “Kinod, teatrid… ja eks lastelgi ole oma sõbrad…”

Naine ohkas raskelt.

“Vahest mõtleme veel?”

“Ma tõesti ei tea. Kardan selle kõigega harjuda – selle prügiautoga ja oma uue tööga. Jumal hoidku, kas tõesti on võimalik, et inimmõistus rakendab end sihukese asja teenistusse?”

Naine vangutas pead, libistades pilgu üle akna, halli seina ja koltunud piltide sellel. Ta oli kuidagi kössis, temas pakitses midagi.

“Täna ma veel mõtlen,” ütles mees, “aga hommikul otsustan, mida teha.”

“Parem, kui lapsed esialgu midagi ei tea.”

“Hästi.”

“Jätame siis selle praegu. Ma lähen, lõunasöök on pooleli.” Naine tõusis, jahutas põski külmade peopesadega, vaatas siis oma käsi ja aknast paistvat päikest.

“Lapsed on kohe tulemas!”

“Minul ei olegi söögiisu.”

“Ei, sa pead sööma, sa pead ennast kätte võtma.” Naine väljus. Mees jäi keset tuba istuma. Tema kohal oli luitunud lagi, millest rippus alla üksik lamp nagu kuu taevast. Hingel läks nagu kergemaks. Ta hõõrus silmi. Tõusis. Läks söögituppa ja istus laua taha. Lõdvestus.

“Olen sellele mõelnud päev läbi, aga ikka see kummitab peas,” pomises ta.

Naine askeldas köögis, kõlistades kahvlite ja nugade, kastrulite ja pannidega, ning häiris niimoodi majas valitsevat vaikust.

“Ainult sellest ei saa ma aru,” jätkas mees, “kuidas neid kasti paigutada, piki või põiki? Kas pea tuleb jätta paremale või vasemale? Kas mehed koos naistega või eraldi? Kas lapsed omaette või koos täiskasvanutega? Või siis koerad – kas nende jaoks võetakse kasutusele eriauto või nad jäävadki tänavale? Huvitav oleks teada ka seda, mitu surnukeha ühele prügiautole mahub? Võib-olla tuleks nad riitadesse laduda? Tõepoolest, nii oleks vist õige. Aga ikkagi on arusaamatu, tee või tina, aga arusaamatu on: kui palju laipu prügiautole mahub?”

Nii ta istus ja tuletas meelde, kuidas mõnikord sai päeva lõpuks kast jäätmeid täis ja koormale tõmmati present peale. Kui siis presenti pisut nihutada, võis näha jäätmete hulgas liigutamas mingeid valgeid asju, need olid nagu nuudlid või makaronid, aga elasid, kogu see soga kihises nendest. Aga nii kui nad kuumust tundsid, pugesid otsemaid salatilehtede alla või kohvipaksusse või roiskuma läinud hakkliha või kalapeade sisse. Kümne sekundi pärast neid nagu poleks olnudki. Mis see oli? Makaronid või nuudlid? Autokastis on terve jäätmemägi, kuid ei mingit liikumist. Siis aga tõmbad uuesti presendi peale ja seal all algab taas liikumine, sest pimeduses saavad need raiped elu sisse.

Ta istus üksinda tühjas toas, siis löödi uks lahti ja tuppa tormasid naeru lõkerdavad lapsed, poiss ja tüdruk, aga isa nähes nad vakatasid.

Ema tuli rutates köögist, jäi lävele seisma ja vaatas lapsi. Lapsed nägid ema ja kuulsid tema häält:

“Kähku lauda, lapsed! Sööma!” Seejuures osutas ema toolidele.


“Jutuleht” 1991; nr 3/22
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

Advertisements

Kommentaarid

1. Ray Bradbury « Stalkerid - 17.08.2012

[…] wõrgus tekstina – “Kõuekärgatus”,  “Õhtune kõne, võta toru”, “Prügivedaja” – ja ka kuulamiseks – “Udusireen”, “AS […]


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: