jump to navigation

Rahuldus tagatud. Isaac Asimov

Tony oli pikk tõmmu iludus, kelle muutumatu näoilme igast joonest õhkus aristokraatlikkust, ja Claire Belmont vaatles teda läbi uksepilu õuduse ja kohkumisega.

«Ma ei saa, Larry. Ma lihtsalt ei saa teda majja jätta.»

Palavikuliselt püüdis ta võita vapustust ja otsis mõjuvat väljendust mõtete esiletoomiseks ja asja otsustamiseks, kuid lõpetas üksnes lapsiku kordamisega:

«Ma lihtsalt ei saal»

Larry Belmont silmitses teraselt oma naist ja tema silmis vilksatas kärsitussäde, mida Claire ei sallinud, kuna tundis mehe pilgus peegelduvat omaenda võhiklust. «Me oleme kohustatud, Claire,» ütles ta, «ja ma ei saa nüüd sinu pärast ära öelda. Kompanii saadab mu selle põhjal Washingtoni ja tõenäoliselt tähendab see edutamist. Tema aga on täiesti usaldatav ja sa tead seda. Miks sa siis vastu oled?»

Claire vaatas abitult kulmu kortsutades: «Ta ajab mulle judinad peale. Ma ei talu teda.»

«Ta on peaaegu sama inimlik nagu sina või mina. Nii et ära tee rumalusi. Tule, läheme.»

Mees pani käe naise pihale ja juhtis ta elutuppa, kus ta värisevana seisma jäi. Tema oli seal ja silmitses Claire’i sündsa viisakusega, justkui kiites teda selle eest, et ta jääb nüüd tema perenaiseks kolmeks nädalaks. Doktor Susan Calvin viibis samuti seal ja istus mõtisklusse tardunult, õhukesed huuled kokku surutud. Sel naisel oli külm unistav pilk nagu inimesel, kellel kauasest masinatega töötamisest on metall juba veres.

«Tere,» lausus Claire kähinal.

Larry püüdis olukorda päästa tehtud lõbususega: «Kuule, Claire, tahan, et sa tutvuksid toreda mehe Tonyga. Tony, vanapoiss, see on mu naine Claire.» Larry käsi laskus sõbralikult Tony õlale. Tony ei vastanud ühegi liigutusega. Ta ütles ainult:

«Tere, kuidas käsi käib, proua Belmont?»

Claire võpatas Tony häälest. See oli sügav ja mahe, meeldiv nagu tema juuksed või näonahk.

Tahtmatult tuli Claire’il üle huulte: «Mu jumal — te räägite!»

«Aga muidugi. Miks arvasite, et ma seda ei tee?»

Claire reageeris tema sõnadele vaid jõuetu naeratusega. Ta ei teadnud tõesti, mida oli parajasti arvanud. Pööranud pilgu kõrvale, piidles ta õrnalt Tonyt: selle juuksed olid siledad ja mustad, nagu poleeritud plastmass — või koosnesid need üksikutest karvadest? Ja kas tema käsi ning nägu kattev sile oliivikarva nahk jätkus tumedate, piinliku täpsusega õmmeldud riiete all?

Claire oli täielikult andunud värinaid tekitavale imetlemisele ja pidi ennast pingutama, et ümber keskenduda ja kuulata doktor Calvini igavat, ametlikult kiretut häält:

«Proua Belmont, loodan, et te hindate õigesti selle katse tähtsust. Nagu teie abikaasa väidab, on ta andnud teile asjast teatud ettekujutuse. U.S. Robots and Mechanical Men Corporationi vanempsühholoogina tahaksin täiendada teile olendi kohta antud iseloomustust.

Tony on robot. Tema tegelik nimetus kompanii kartoteegis on TN-3, kuid teda hüütakse Tonyks. Ta ei ole mehaaniline koletis ega sellist tüüpi masinarvuti, milliseid konstrueeriti Teise maailmasõja ajal, viiskümmend aastat tagasi. Tal on tehisaju, peaaegu sama keerukas kui meie oma. See aatomiskaalal töötav tohutusuure telefonilülituskilbiga sarnanev kompleks, kokku surutuna kolju ruumi, sisaldab biljoneid võimalikke sidestusi — «telefoniühendusi».

Selliseid ajusid toodetakse spetsiaalselt iga roboti mudeli jaoks. Neil kõigil on ajusidestuse võrk nii välja arvutatud, et iga robot oskab inglise keelt ja kõike vajalikku töötamiseks.

Seni on «USA Robotite» tootmisvõimsusi rakendatud tööstusmudelite valmistamiseks. Neid kasutatakse kohtades, kus inimtöö on ebapraktiline — näiteks sügavates kaevandustes või allveetöödel. Kuid meie soovime tungida linna ja kodudesse. Selleks peame tavalise mehe või naise viima nii kaugele, et nad hirmu tundmata roboteid aktsepteeriksid. Te mõistate, karta pole siin midagi.»

«Tõepoolest, Claire,» ütles Larry tõsiselt vahele. «Minu sõna selle peate. On võimatu, et ta midagi paha teeks. Sa tead, vastasel korral ei jätaks ma teda sinu juurde.»

Claire heitis Tonyle vargsi kiire pilgu ja sõnas häält madaldades: «Aga mis siis, kui ma teda vihastan?»

«Teil ei tarvitse sosistada,» ütles doktor Calvin rahulikult. «Ta ei saa teie peale vihastada, kullake. Ütlesin teile, et tema ajusidestused on ette kindlaks määratud. Teatavasti peame tähtsaimaks sidestuseks «robotite esimest seadust» ja see kõlab nii: «Ükski robot ei saa inimest kahjustada või oma tegevusetuse kaudu lasta inimesele kahju teha.» Kõik robotid on niiviisi ehitatud. Ühtki neist ei saa sundida mistahes teel tegutsema ühegi inimese kahjuks… Sellal kui teie abikaasa viibib Washingtonis, vajame teid ja Tonyt eelkatseks meie endi juhtimisel, et valitsusega kokku leppida järelevalve all toimuvate seaduslike katsete kohta.»

«Te möönate, et praegune pole seaduslik?»

Larry köhatas hääle puhtaks. «Jah, veel mitte. Kuid kõik on korras. Ta ei lahku majast ja sina ei tohi teda kellelegi näidata. Rohkem ei midagi… Jääksin sinuga, Claire, kuid tean robotitest liiga palju. Meil peab olema täiesti kogemusteta katsetaja, et kujuneksid täiesti ootamatud tingimused. See on hädavajalik.»

«Hea küll,» pomises Claire. Ja küsis siis äkki: «Aga mida ta teeb?»

«Majapidamistöid,» vastas doktor Calvin lühidalt.

Doktor tõusis, et lahkuda ja Larry saatis teda välisukseni. Claire jäi süngelt seisma. Ta heitis pilgu peeglisse kaminasimsi kohal ja keeras siis kähku pea kõrvale. Ta oli äärmiselt tüdinud oma väikesest hiirenäost ja tuhmidest mittemidagiütlevatest juustest. Siis märkas naine, et Tony silmitseb teda, ja peaaegu naeratas, enne kui talle meenus…

Tony on ainult masin.


Larry oli teel lennujaama, kui Gladys Claffern talle vastu juhtus. Mees heitis naisele kiire pilgu. Gladys oli üks nendest, kes paistsid looduna põgusate pilkude jaoks… Ta oli täielikult ja nõuetekohaselt fabritseeritud; hoolitseva käe ja nõudliku silmaga rõivastatud; liig pimestav ainiti vahtimiseks.

Õrn naeratus ja nõrk parfüümihõng mõjusid kutsuva sõrmena. Larry tundis, kuidas ta samm aeglustus… ta kergitas kaabut ja ruttas edasi.

Nagu ikka tekkis temas tusatunne. Kui ometi Claire oskaks Clafferni seltskonda trügida, see annaks palju. Kuid kasutu oli sellele mõelda.

Claire! Juhtunud paaril korral kokku Gladysega oli see väike narr muutunud kidakeelseks. Larryl polnud mingeid illusioone. Tony oli tema suur võimalus ja see oli Claire’i kätes. Palju kindlam olnuks see anda mõne Gladys Clafferni taolise daami kätesse.

U. Külvi illustratsioon

Järgmisel hommikul äratas Claire’i tasane koputus magamistoa uksele. Pärast hetkelist erutust muutusid naise tunded jäiseks. Ta oli vältinud Tonyt juba esimesel päeval, oli teda kohates ainult vaevumärgatavalt naeratanud ja ühegi vabanduseta temast mööda tuhisenud.

«Olete see teie, Tony?»

«Jah, proua Belmont. Kas tohib siseneda?»

Nähtavasti vastas ta «jah», sest Tony ilmus täiesti ootamatult ja käratult tuppa. Nii Claire’i silmad kui nina said üheaegselt teadlikuks kandikust Tony käes.

«Kas hommikusöök?» küsis ta.

«Kui tohib teid paluda.»

Claire ei söandanud keelduda, sellepärast tõusis ta järsku istukile ja võttis kandiku: keedetud munad, röstitud sai võiga, kohv.

«Tõin suhkru ja koore eraldi,» lausus Tony. «Loodetavasti läheb mul korda tundma õppida teie maitset nii neis kui ka teistes asjades.»

Claire ootas.

Tony, kes seisis seal sirgena ja painduvana nagu metalljoonlaud, küsis hetke pärast: «Kas eelistate einetada üksinda?»

«Jah… Tähendab, kui teil midagi selle vastu pole.»

«Vajate hiljem abi riietumisel?»

«Taevas hoidku, ei!» Ta kahmas meeletult lina järele ja pidi äärepealt kohvi ümber ajama. Istus siis hetke kangestunult ja kui uks Tony järel oli kinni langenud, vajus abitult tagasi padjale.

Kuidagiviisi sai ta hakkama oma hommikueinega… Tony oli üksnes masin… Oleks ta vaid rohkem masina mulje jätnud, poleks see nii kohutav. Või kui muutuks ta ilme. Kuid see oli nagu pronksi valatud. Jäi teadmatuks, millised protsessid toimusid nende tumedate silmade taga, selle sileda oliivikarva naha all. Kohvitass tekitas viivu kastanjetiklõbinat, kui Claire selle kandikule asetas.

Siis meenus talle, et oli hoopiski unustanud suhkru ja koore, ehkki ta lausa vihkas musta kohvi.

Pärast riietumist ruttas Claire magamistoast otseteed kööki. Lõppude-lõpuks oli see tema maja ja talle ei võidud ette heita mingit tühist edevust, et ta armastas oma köögis puhtust hoida. Tony ei tarvitse karta mingit järelkontrolli…

Kui naine sisse astus, leidis ta köögi ja sisustuse uhiuuena, nagu äsja vabrikust toodud.

Ta peatus, vahtis üksisilmi, keeras kannalt ringi ja peaaegu jooksis Tonyle otsa. Claire kiljatas.

«Kas tohin teid aidata?» küsis Tony.

«Tony,» ütles ta, paanilist ärevust ja viha alla surudes, «te peate käies mingit müra tegema. Ma ei või ometi lubada, et te mu kannul hiilite… Te ei kasutanud seda kööki?»

«Kasutasin, proua Belmont.»

«Ei paista nagu.»

«Ma tegin hiljem kõik korda.»

Claire seisis nõutult vaikivana. Mida olekski ta vastata osanud? Ta avas pliidisektsiooni, kus seisid kastrulid, heitis kiire huupi pilgu metallisärale ja lausus väriseval häälel: «Väga hea… Täiesti rahuldav.»

Kui Tony oleks sel hetkel särama löönud; oleks ta naeratanud; kui ta kas või pisut oleks oma suunurki liigutanud — Claire’i süda oleks tema vastu soojenenud. Kuid Tony säilitas inglise lordi oleku, kui ta ütles: «Tänan, proua Belmont. Kas te ei suvatseks tulla elutuppa?»

Claire läks ja vaatepilt otse rabas teda. «Te olete mööbli läikima hõõrunud?»

«Kas peate tööd rahuldavaks, proua Belmont?»

«Aga millal? Te ei teinud seda eile.»

«Eile öösel, muidugi.»

«Teil põlesid lambid öö otsa toas?»

«Oh ei. Seda polnud tarvis. Minus on ultravioletne valgusallikas. Ma näen ultraviolettkiirtega. Ja muidugi pole mul vajadust une järele.»

Ometi nautis Tony naise imetlust. Claire sai sellest aru. Tony pidi mõistma, et valmistab oma perenaisele heameelt. Kuid Claire ei suutnud ennast sundida pakkuma masinale niisugust lõbu.

Ta ütles vaid hapult: «Teiesuguste pärast jäävad tavalised majateenijad tööta.»

«On palju tähtsamaid töid, milleks neid kasutada võidakse, kui nad vabanevad kord sellisest rügamisest. Minusuguseid esemeid, proua Belmont, võidakse valmistada. Kuid miski ei suuda seni asendada teie peas oleva inimaju loomisvõimet ja mitmekülgsust.»

Tony näoilme ei vihjanud millelegi, kuid ta hääl helises soojalt, täis aukartust ja imetlust, nii et Claire punastas ja pomises: «Minu aju! Teie oma pole sellest halvem.»

Tony tuli veidi lähemale ja lausus: «Te olete vist küll üsna õnnetu, kui kõnelete selliselt. Võin ma midagi teie heaks teha?»

Hetkeks tundis Claire, et miski ajab teda naerma. Olukord oli naeruväärne. Tema ees seisis animeeritud vaibapuhastaja, nõudepesija, mööbliläigestaja, üldse kõiktegija, kes oli sündinud tehase tootmislaual ja pakkus oma teeneid kui lohutaja ja usaldusmees.

Äkki pahvatas Claire, kasvav haledus hääles: «Härra Belmont ei arva, et mul aju on, kui te seda teada tahate… Ja ma mõtlengi, et mul pole.» Ta ei võinud selle ees seal nutma puhkeda. Ta tundis, et sellele vabrikuloomingule tuleb vastu seada inimese enesest lugupidamine.

«See kõik tuli alles hiljuti,» ütles Claire. «Asjad olid korras, kui ta oli veel üliõpilane; oli alles oma tee algul. Mina ei kõlba suurmehe naiseks. Temast aga tuleb suurmees. Ta tahab, et oleksin taile majaprouaks ja ukseavajaks seltskonda, niisuguseks nagu G… nagu Gladys Claffern.»

Claire’i nina punetas ja ta vaatas kõrvale.

Kuid Tony ei jälginud teda. Tema pilk rändas ringi toas. «Ma võin teid aidata kodu kaunistamisel.»

«Sellest poleks kasu,» ütles Claire ahastavalt. «Maja vajab lihvi, mida mina talle anda ei suuda. Ma võin ta ainult mugavaks teha, aga ei oska iialgi muuta niisuguseks, milliseid pildistatakse ajakirjade jaoks.»

«Kas soovite niisugust?»

«Mis aitab tühipaljas soovimine?»

Tony vaatas taile otsa. «Ma võiksin aidata.»

«On teil mingit aimu sisekujundusest?»

«Peab seda olema ühel heal majapidajal?»

«Oh jaa.»

«Siis rakendan oma potentsiaalid selle õppimiseks. Kas te saaksite vastavaid raamatuid muretseda?»

Ja nii pandi millelegi algus.


Claire, kaitstes oma kübarat vilistava tuule vallatuste eest, oli avalikust raamatukogust tagasi jõudnud kahe paksu köitega kodukaunistamiskunsti alalt. Ta silmitses Tonyt, kui see neist ühe avas ja kärmesti lehitsema hakkas. Esimest korda nägi ta tema sõrmi nii ülivilkalt liikuvat.

«Ei mõista, kuidas need sellega toime tulevad,» mõtles Claire ja äkki, impulsi ajel, võttis Tony käe ja tõmbas enda poole. Tony ei pannud vastu, hoidis kätt lõdvalt ja jättis selle uurimiseks.

Claire ütles: «See näib tähelepanuväärne. Isegi teie sõrmeküüned paistavad loomulikena.»

«See tehti muidugi meelega,» ütles Tony ja lisas jutukalt: «Nahk on painduvast plastmassist ja kondikava kergemetallide sulamist. Pakub see teile lõbu?»

«Oh ei!» Claire tõstis punastunud näo. «Mul on veidi piinlik, ei ma justkui püüdsin piiluda teie sisemusse. Minusse see ei puutu… Mina teid ei huvita?»

«Minu sidestused ei sisalda sedalaadi uudishimu. Nagu näete, võin toimida üksnes piiratud ulatuses.»

Järgneva vaikuse ajal tundis Claire endas midagi pingulduvat. Miks pidi ta järjest unustama, et Tony oli masin? Nüüd tuletas olend ise seda meelde. Või janunes ta nii väga kaastunde järele, et võttis isegi robotit endataolisena — kuna see talle kaasa tundis?

Ta nägi, et Tony ikka veel lehitses raamatut — peaaegu abitult — kergendusttoov üleoleku sööst läbis teda. «Te ei oska lugeda, ega?»

Tony tõstis pea ja vaatas taile otsa; tema hääl oli rahulik, selles puudus etteheide. «Ma loen, proua Belmont.»

«Aga…» Claire’i raamatule osutav käsi jäi kohmetult õhku rippuma.

«Ma jäädvustan lehekülgi, kui te just seda mõtlete. Minu lugemistaju on fotograafiline.»

See oli õhtul ja kui Claire viimaks magama heitis, sirvis Tony juba teist köidet, istudes pimedas või õigemini selles, mis Claireri piiratud silmadele ainult paistis pimedusena.

Claire’i viimane mõte enne uinumist oli kummaline. Talle meenus taas Tony käsi ja selle puudutus, soe ja pehme nagu inimesel.

«Kui tark tegu tehasest,» mõtles ta ja vajus pehmelt unne.


Seejärel otsiti mitmel päeval abi raamatukogust. Tony nõudis järjest uut uurimismaterjali, mis peatselt erialadeks harunes. Seal oli raamatuid värvide sobivuse ja kosmeetika, puusepatöö ja moodide, kunsti ja kostüümiajaloo kohta.

Ta pööras iga raamatu lehekülgi oma tõsiste silmade ees, luges lehitsemise kiirusega; ei paistnud, et ta olnuks võimeline unustama.

Enne nädala lõppu tegi ta ettepaneku, et Claire laseks tal oma juukseid lõigata, tutvustas teda uue soengu loomismeetodiga, soovitas tal oma kulmujoont kohendada lasta ja muuta pisut puudri ja huulepulga värvust.

Pärast pooletunnist närvilist värelemist ebainimlike käte õrnade puudutuste all vaatas Claire peeglisse.

«Teha annaks rohkemgi,» ütles Tony, «eriti rõivaste osas… Kuidas te leiate selle olevat?»

Claire ei vastanud tükil ajal midagi. Alles siis, kui ta oli ära tundnud võõra peeglis ja selle ilu imetlemisest pisut jahtunud, ütles ta lämbuval häälel, südant soojendavalt peegelduselt pilku pööramata: «Jah, Tony, täiesti hea — esialgu.»

Ta ei kirjutanud sellest midagi Larryle. Nähku mees ise. Ja miski ütles talle, et see polnud üksnes üllatus, mida ta nautis. See oli midagi kättemaksutaolist.

Ühel hommikul lausus Tony: «On aeg hakata sisseoste tegema, kuid mina ei tohi majast lahkuda. Kui ma täpselt üles märgin, mida me vajame — kas võin loota, et te selle muretsete? Meil läheb tarvis riiet drapeerimiseks, mööbliriiet, tapeeti, vaipu, värvi ja hulk pisemaid asju.»

«Seda kõike ei saa korraga,» kahtles Claire.

«Te võite selle kiiresti saada linnast, kui raha ei takista.»

«Aga, Tony, raha on kindlasti takistuseks.»

«Mitte sugugi. Astuge kõigepealt sisse «USA Robotitesse». Ma annan teile kirja kaasa. Otsige üles doktor Calvin ja öelge talle edasi minu sõnad, et see on osa eksperimendist.»

Millegipärast ei kohutanud doktor Calvin teda nii nagu tol esimesel õhtul. Claire oma uue näo ja kübaraga ei olnud enam endine Claire. Psühholoog kuulas tähelepanelikult esitas mõne küsimuse, noogutas — ja peagi leidis Claire end lahkumas, kaasas U. S. Robots and Mechanical Men Corporationi tšekk piiramatule summale.

Raha mõju oli hämmastav. Nüüd, kus kogu selle maja kaubad olid Claire’ile kättesaadavad, ei kõlanud müüjanna hääl sugugi taeva kõrgusest ning sisedekoraatori kergitatud kulm ei tähendanud sugugi järgnevat piksekärgatust.

Kui «Rasvunud Upsakus» kõige peenemas rõivasalongis Viiekümne Seitsmenda tänava kõige puhtama prantsuse aktsendiga püüdis maha teha garderoobi, mida Claire osta kavatses, helistas viimane Tonyle ja ulatas seejärel toru monsieur’le.

«Kui te lubate,» ütles Claire kindlalt, kuigi ta näpud värisesid pisut, «kas te räägiksite minu… ee… sekretäriga.»

Paksuke tatsas telefoni poole, käsi küünarnukist kõverdatult tähtsalt selja taga. Ta võttis toru kahe sõrmega ja lausus delikaatselt: «Jah.» Lühike paus, teine «jah», veidi pikem paus, piuksuva vastuväite algus ja selle kiire soikumine, taas paus, üsna tasane «jah» ja toru pandi hargile.

«Kui madam mulle järgneb,» ütles ta haavunud osavõtmatusega, «püüan rahuldada tema vajadusi.»

«Üks hetk!» Claire tormas tagasi telefoni juurde ja valis numbri. «Hallo, Tony. Ma ei tea, mida te ütlesite, kuid see mõjus. Tänan. Te olete…» ta otsis kramplikult kohast sõna, loobus aga kiiresti ja lõpetas: «…kallis!»

See oli Gladys Claffern, kes jälgis Claire’i, kui viimane telefoni juurest eemaldus. Pisut pilkav ja pisut üllatunud Gladys Claffern, kes vaatles teda, pea veidi viltu.

«Missis Belmont?»

Jõud kadus Claire’i liikmetest. Ta suutis vaid noogutada — rumalalt nagu lavanukk.

Gladys naeratas pealetükkiva jultumusega. «Ma ei teadnud, et te siin ostusid teete.» Justkui kaotaks salong seeläbi tema silmis kogu kastiväärikuse.

«Ja mida te oma juustega olete teinud? Need on täiesti — omapärased… Loodan, et te vabandate, kuid — kas pole teie abikaasa nimi mitte Lawrence? Mulle näib, et on Lawrence.»

Claire surus hambad kokku. Seletusest ta ei pääsenud. Ta pidi… «Tony on minu abikaasa sõber. Ta aitab mul mõningaid asju valida.»

«Mõistan. Ja, nagu aru saan, teeb seda kalli sõbrana üsna hästi.» Ta möödus naeratades, maailma valgust ja soojust kaasa viies.

Claire ei teinud küsimust tõsiasjast, et ta Tonylt tröösti otsis. Kümme päeva olid jõudnud teda vabastada vastumeelsusest. Ta võis nüüd Tony ees nutta — nutta ja raevutseda.

«Olen täielik tola!» ütles ta pöörase vihaga, pisaraist märga taskurätikut väntsutades. «See naine norib minuga. Ma ei tea, miks. Ta lihtsalt teeb seda. Oleksin pidanud teda lööma, maha paiskama ja jalgadega ta otsas trampima.»

«Kas suudate inimest nii vihata?» küsis Tony hämmeldunud pehmusega. «See inimmõistuse osa on minu eest varjatud.»

«Oh, ta polegi süüdi,» kaebas Claire. «Põhjus on vist minus eneses. Tema on niisugune nagu mina olla tahaksin — oma välimuselt… Kuid mina ei oska seda.»

Tony madal hääl kõlas sisendavalt: «Te oskate, proua Belmont. Oskate… Meil jääb veel kümme päeva ja kümne päeva pärast on maja tundmatuseni muutunud. Kas see polnud meie plaan?»

«Aga kuidas see saab mind aidata — võitluses temaga?»

«Kutsuge ta siia. Kutsuge külla tema sõbrad. Tehke seda õhtul enne… enne minu lahkumist. See oleks midagi maja avamispeo taolist.»

«See naine ei tule.»

«Ta tuleb. Tuleb välja naerma. Kuid tema naer jääb naermata.»

«Kas tõesti? Arvate? Tony, kas te arvate, et see meil õnnestub?» Tony käed olid tema pihkudes… Siis, pööranud näo kõrvale, lausus Claire: «Aga mis lahendus seegi oleks? Mitte mina ei teeks seda kõike; tegija olete ju teie. Ma ei saa ometi teie turjal ratsutada.»

«Keegi ei ela hiilgavas isoleerituses,» sosistas Tony, «Nad on pannud minusse selle teadmise. See, mida teie või teised Gladys Claffernis näevad, pole päriselt Gladys Claffern. Ta kasutab ainult seda, mida võivad anda raha ja seltskondlik positsioon. Ta ei murra selle üle pead. Miks peaksite teie?… Ja, proua Belmont, vaadake asjale ka niisugusest seisukohast: mind valmistati selleks, et ma täidaksin käske, kuid oma kuulekuse määra üle otsustan ma ise. Võin täita käske võimetekohaselt või alla võimete. Teie heaks töötan ma võimetekohaselt, sest teie olete just see inimolend, kelle jaoks ma olen loodud. Olete lahke, sõbralik, tagasihoidlik. Proua Claffern aga pole seda, nagu te ütlete, ja ma ei kuuletuks talle nii nagu praegu teile. Nii et see olete teie, kes seda kõike teeb, mitte mina.»

Tony eemaldas oma käed tema pihkudest ja Claire uuris pingsalt tema ilmetut nägu, millest keegi poleks osanud midagi välja lugeda. Äkki valdas teda hirm. Seekord täiesti uudselt.

Ta neelatas närviliselt ja silmitses oma käsi, mis veel kergelt tundsid Tony sõrmede survet. Claire polnud seda oodanud; hetk enne eemaldumist olid Tony sõrmed tema omi õrnalt, hellalt surunud.

Ei!

Masina sõrmed. Masina sõrmed

Ta jooksis vannituppa ja hakkas oma käsi küürima — pimesi, meeletult.


Järgmisel päeval oli ta Tony ees pisut arglik; pidas teda teraselt silmas, ootas, mis veel tulla võib. Kuid tükil ajal ei juhtunud midagi.

Tony töötas. Raskused tapeedi seinapanemisel või kiiresti kuivava värvi kasutamisel ei paistnud mõjutavat tema tegevust. Ta käed käisid täpselt, sõrmed liikusid nobedalt ja kindlalt.

Ta töötas ööd läbi. Claire ei kuulnud kunagi tema askeldamist, kuid igal hommikul ootas teda uus üllatus. Claire ei jõudnud veel harjuda tehtuga, õhtuks aga lisandus uusi üllatusi — ja taas saabus järgmine öö.

Naine püüdis vaid korra abiks olla, kuid tema inimlik kohmakus nurjas sellegi. Mehaaniline mees oli kõrvaltoas, kui Claire püüdis üles riputada pilti Tony matemaatiliste silmade poolt mõõdetud kohta. Seinal paistis väike täpp ja pilt seisis käepärast ning Claire oli äärmiselt tülpinud tegevusetusest.

Kuid Claire’i liigutused olid närvilised või oli see redeli süü. Ta tundis, kuidas ta koos redeliga vajub ja karjatas. Redel prantsatas põrandale temata, sest äkki oli Tony kohal — palju kiiremini kui suutnuks seda olend lihast ja verest.

Tema rahulikes tumedates silmades puudus igasugune tundeväljendus, ainult ta hääl oli osavõtlik: «Kas saite haiget, proua Belmont?»

Hetkeliselt tõdes Claire, et kukkumisel sasis ta Tony juukseid. Need koosnesid suurepäraste tumedate juuste salkudest.

Ja seejärel tundis ta Tony käsi ümbritsemas tema õlgu ja põlveõndlaid.

Läbilõikava kiljatusega tõukas ta Tony eemale. Ülejäänud päeva veetis ta oma toas. Edaspidi barrikeeris ta toaukse tooliga.

Claire saatis küllakutsed välja ja need võeti vastu — just nii nagu Tony oli ennustanud. Nüüd jäi vaid viimast õhtut oodata.

See saabuski, omal ajal, teiste õhtute järel. Maja võis nüüd küll vaevalt enam tema majaks nimetada. Claire käis selle veel kord läbi — iga tuba oli nagu uuesti sündinud. Tema ise — Claire oli rõivais, mida ta ealeski varem poleks kanda söandanud… Kuid ta pani need selga ning koos sellega kasvas ta uhkus ja enesekindlus.

Ta manas peegli ees näole seltskonda kuuluva inimese põlglik-lõbusa ilme ja peegel vastas meisterlikult.

Mida Larry nüüd ütleks?… Aga see polnudki tähtis. Erutavad päevad ei saabunud koos Larryga, vaid hoopis kadusid koos Tonyga. Kas polnud see kummaline? Ta püüdis tabada meeleolu, mis tal oli olnud kolme nädala eest, kuid asjatult.

Kell kriiskas kõrvadesse kaheksa räiget hingetut heliseeriat ja Claire pöördus Tony poole. «Nad on varsti siin, Tony. Oleks parem, kui te läheksite nüüd keldrisse. Me ei või lubada, et nad…»

Ta silmad avardusid hetkeks ja ta ütles vaevukuuldavalt: «Tony.» Seejärel valjemini: «Tony.» Ja siis peaaegu karjatades: «Tony!»

Tony käed olid tema ümber, tema nägu peaaegu Claire’i näo vastu; tema kallistus ei lõdvenenud. Claire kuulis tema häält läbi pulbitsevate tunnete udu.

«Claire,» ütles hääl, «leidub palju asju, mille mõistmiseks ma pole loodud ja see on vist neist üks. Ma lahkun homme, aga ei taha lahkuda. Leian, et minus on midagi rohkemat, kui ainult soov teile meeldida. Eks ole kummaline?»

Tony nägu oli nüüd täiesti ligidal; ta huuled olid soojad, kuid hingeõhuta nende taga, sest masinad ei hinga. Nad peaaegu puudutasid Claire’i huuli.

…Uksekell helises.

Viivu püüdis Claire ennast meeleheitlikult lahti rabelda, aga juba oli Tony läinud, nagu poleks teda olnudki, ainult kell helises taas. See oli pealetükkiv kime tärin, mida katkestasid pausid.

Tänavapoolsete akende kardinad olid eest tõmmatud. Viisteist minutit tagasi olid nad ees. Claire teadis seda kindlasti.

Niisiis oli neid väljast nähtud. Ilmselt kõik olid näinud — ja näinud kõike!

Nad tulid sisse viisakalt, kari ulgumisvalmis hunte, kes heitsid kõikjale nõelteravaid pilke. Nad olid näinud! Miks muidu päris Gladys oma kõige salvavamal kombel Larry järele? Claire oli sunnitud nende ees võtma meeleheitlikult ja hoolimatult trotsiva hoiaku.

Jah, Larry on ära. Ta tuleb tagasi homme… arvatavasti. Ei, üksindus pole mind vaevanud. Mitte sugugi. Minu aeg on möödunud põnevalt. Ja ta naeris neile näkku. Miks ka mitte? Mis nad said teha? Larry kuuleks tõe temalt endalt, kui tema kõrvu peaksid kunagi ulatuma kuuldused sellest, mida need inimesed arvasid nägevat.

Kuid nemad ei naernud.

Ta võis tõtt aimata Gladys Clafferni raevunud silmadest, tema võltsist sõnasädelusest, tema soovist kiiresti lahkuda. Ja kui ta minekut tegi, kuulis Claire tema viimast katkendlikku sosinat:

«…Ma pole iialgi midagi taolist näinud… nii kena…»

Ja Claire teadis, kellele ta võlgnes tänu neile põhjaliku ninanipsu mängimise eest. Näugugu nüüd iga kass ja arvaku, et võib olla nägusam Claire Belmontist ning suursugusem ja rikkam, kuid kellelgi, mitte ühelgi pole olnud nii ilusat armukest!

Siis aga meenus taile uuesti, et Tony oli masin, ja see ajas kananaha ihule.

«Mine aral Jäta mind…» karjatas ta tühja tuppa ja põgenes voodisse. Ta nuttis kogu öö… Hommikuhämaruses sõitis auto maja ette ja viis Tony ära.


Lawrence Belmont möödus doktor Calvini kabinetist ja, nagu oleks miski teda sundinud, koputas uksele. Ta leidis Susan Calvini koos matemaatik Peter Bogertiga, kuid ei lasknud ennast segada:

«Claire ütleb, et «USA Robotid» maksid kõige eest, mis mu majas tehti…»

«Jah,» vastas doktor Calvin. «Me kustutasime selle summa, pidades seda kasulikuks ja vajalikuks eksperimendi osaks. Oma uuel abiinseneri ametikohal olete arvatavasti võimeline tööd jätkama roboti kallal.»

«Mitte see ei tee muile muret. Kuna Washington katsega nõustus, peaks meil minu arvates õnnestuma luua juba tuleval aastal oma TN-mudel.» Ta pöördus kõrvale, justkui seaks end minekule, kuid pöördus samas ebaldes tagasi.

«Mis veel, härra Belmont?» küsis doktor Calvin pärast hetkelist pausi.

«Ma tahaksin teada,» alustas Larry. «Tahaksin teada, mis seal tegelikult juhtus. Tema — see tähendab Claire — on tundmatuseni muutunud. Ja mitte niivõrd välimuselt — ehkki, avameelselt öeldes, paneb seegi mind imestama.» Ta naeris närviliselt. «Küsimus on rohkem temas kui naises. Ta nagu ei olegi minu naine, tõepoolest — ma ei oska seletada.»

«Milleks seletada? Kas olete pettunud?»

«Vastupidi. Kuid see on siiski pisut kohutav, sest vaadake…»

«Mina ei muretseks, härra Belmont. Teie naine on näidanud ennast kõige paremast küljest. Ma ei lootnud, et katse kujuneb nii põhjalikuks ja ammendavaks. Me teame täpselt, milliseid parandusi tuleb teha TN-mudelis ja tunnustust peame selle eest avaldama ainuüksi proua Belmontile. Kui tahate, et ma olen siiras, siis minu arvates väärib teie naine rohkem edutamist kui teie.»

Need sõnad panid Larry märgatavalt võpatama. «Kuni ta minu perekonda kuulub…» pomises ta ebakindlalt ja lahkus.

Susan Calvin vaatas talle järele. «See puudutas teda üsna valusalt — loodan, et puudutas… Kas te lugesite Tony ettekande läbi, Peter?»

«Põhjalikult,» ütles Bogert. «Aga kas mudel TN-3 juures ei tule teha muudatusi?»

«Ka teie arvate seda?» küsis Calvin teravalt. «Millistel kaalutlustel?»

Bogert kortsutas kulmu. «Jätame kaalutlused. On päevselge, et me ei või välja lasta robotit, mis majaprouale armastust avaldab — kui te mu nalja pahaks ei pane.»

«Armastust! Peter, te ajate mu iiveldama. Kas te tõesti ei mõista? See masin pidi toimima esimese seaduse järgi. Ta ei võinud lasta inimesele kahju teha, Claire Belmontile aga tegi kahju tema enese küündimatus. Ja sellepärast avaldas ta Claire’ile armastust, sest missuguse naise enesetunnet ei kõditaks see, et ta suudab äratada kirge masinas — külmas hingetus masinas? Tony tõmbas meelega tol õhtul kardinad eest, et teised näeksid ja kadestaksid — ilma et Claire’i abielu olnuks millegagi ohustatud. Arvan, et see oli tark Tonyst…»

«Tõesti? Aga, Susan, mis tähtsus on sellel — oli see teesklus või mitte? See TN mõjub ikkagi jubedusttekitavalt. Lugege uuesti ettekannet. Proua vältis teda. Ta karjus, kui robot teda hoidis. Ta ei maganud tol viimasel ööl — hüsteeria pärast. Me ei või seda pidada lubatavaks.»

«Peter, te olete pime. Te olete sama pime, kui olin mina. See TN-mudel ehitatakse täielikult ümber, kuid mitte teie põhjenduse järgi. Hoopis teisiti, hoopiski teisiti. Kummaline, et ma kohe algul selle peale ei tulnud,» — tema silmad olid tuunjalt mõtlikud — «aga võib-olla vihjab see teatud puudusele ka minus eneses. Te näete, Peter, masinad ei saa armuda, aga — isegi kui see on lootusetu ja võigas — naised saavad!»


«Horisont» 1968; nr 4

Tõlkinud A. Maamees

Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

%d bloggers like this: