jump to navigation

Spioon Marsilt. Carl Grunert

Kõik juhtus ühes Arizona tähetornis…

«See on siis meie eilne foto Marsist,» ütles mr. Lampland, üks assistentidest, ning astus pimikust välja ja näitas tähetorni juhatajale mr. Lowellile äsja ilmutatud plaati.

«Esimene või teine?» küsis mr. Lowell fotoplaati ettevaatlikult äärtest hoides ning vastu valgust vaadates.

«Esimene. Aga teise saab meie uus fotograaf kohe valmis. Plaat on juba kinnitis.»

«Näib olevat asjatundja mees. Kas teile ei tundu, mr. Lampland?»

«Tundub küll. Tema pisut erandliku olemisega harjume seda kiiremini, mida paremad ta töötulemused on.»

«Ma leian, et detailid, nimelt peened erinevused valguslaikudes, on, sellel plaadil haruldaselt välja tulnud. Ja siin on teravalt ja selgelt näha ka see… Arvan, et paremini kui ühelgi meie varasemal plaadil.»

«Te mõtlete hulkuvat plekki, mr. Lowell?» küsis assistent, kes nüüd ka lähemale astus ning Marsi fotot silmitses.

«Jah, mr. Lampland, seda mõistatuslikku hulkuvat laiku Marsi pinnal. Just seda, mis näib oma asendit lõunapooluse suhtes muutnud olevat. Kõik meie varasemad fotod on näidanud teda hoopis teises kohas olevat.»

«Loodan, et järgmised ülesvõtted annavad meile asjast selge ettekujutuse ning me jõuame selle rändava mõistatuse lahenduse jälile. Tundub, et see on veel põnevam kui küsimus paljukõneldud kanalitest,» möönis Lampland.

«Jah, inimese silm võib eksida, kuid ilma kujutlusvõimeta fotoplaat paneb kõik paika.»

Juhataja andis plaadi assistendile tagasi ning too pani selle ettevaatlikult kuivama. Mr. Lowell astus hiiglasuure teleskoobi juurde.

«Kas olete objektiivi juba korrigeerinud, mr. Lampland?»

«Jah, mr. Lowell.»

«Loodetavasti olete meile abiks ka hulkuvate laikude mõistatuse lahendamisel,» sõnas Lowell.

Assistent läks tagasi pimikusse. Siin töötas nõrga punase valguse käes eile tööle võetud uus fotograaf mr. Ferrum.

Ta oli ebatavaliselt habrast, lausa poisikese kasvu. Pimiku hämaras punases valguses näis ta nägu kuidagi vana, nahk pärgamenditaoline ning nagu läbipaistev. Lauba ümber oli tal lai must side, mis tegi mehe veelgi ebameeldivamaks.

Aga kutsealaseid oskusi paistis tal meistrijagu olevat. Assistent Lampland võttis kinnitusvannist teise plaadi ning lülitas korraks sisse valguse, et paremini näha. Kui ilmselgelt tõusis ümbruse ebamäärasest hallusest esile lõunapooluse jäämüts! Veelgi selgemalt kui esimesel plaadil paistsid kanalite jooned, ning näe, mõistatuslik hulkuv laik oli ka «kohal». Vaevalt jõudis mr. Lampland plaadi lambile lähemale tõsta, et paremini näha, kui valgus järsku kustus.

«Mis see tähendab? hüüdis assistent. «Kas lülitasite valguse kogemata välja, mr. Ferrum?» Mr. Ferrum ei vastanud, vaid osutas kohkunult sinakasvalgele sädemetevoole, mis kärinal järsku seinale tekkis.

«Lühis! Kiiresti! Pealüliti juurde!»

Mõlemad mehed tormasid väljapääsu poole. Seejuures komistas mr. Ferrum pimedas mr. Lamplandi otsa, kes äsja valminud plaati ikka veel käes hoidis. Klirin ja krigin.

«Neetud! Plaat!» hüüdis assistent. Aga juba tekkis pimiku seinale leegikeel ning mehed kiirustasid voolu välja lülitama, et suurem tulekahju ära hoida.

Järgmisel päeval parandati tulekahjustused ning purunenud plaat taastati paljude öösel tehtud võtete abil. Juba esimene uus ülesvõte näitas üllatavaid üksikasju. Mr. Lowell oli isiklikult jälginud plaadi valmimist ning uuris seda parajasti luubi abil. Ka hulkuv plekk oli jälle kohal. Mr. Lowell avastas aga, võrreldes varasemate fotodega, väikese kõrvalekalde.

Asjade seis oli selline, et tundus võimatu püstitada hüpotees, nagu oleks hulkuv plekk kolmas, kuulisarnane Marsi kuu. Seepärast ootas mr. Lowell suurima põnevusega iga järgmist fotot, mida mr. Ferrum ja Lampland parajasti ilmutasid. Mr. Ferrum tundus olevat täna kuidagi rahutu, nii et assistent võttis tal valmis plaadi käest, et ise see mr. Lowellile anda.

«Mis teiega täna lahti on, mr. Ferrum?» küsis ta. «Kas eilne lühis annab tunda? Te ju võbisete.»

Mr. Ferrum ei vastanud. Ta tõstis üles järgmise valmis plaadi.

«Ah, nüüd viimaks näib mõistatus lahenevat!» hüüdis mr. Lampland hinnalist plaati tähetorni juhatajale viies.

Mr. Lowell vaatas seda erilise hoolega. Kõik oli täiesti selgesti näha.

Mr. Ferrum jäi hetkeks üksinda. Välkkiirelt vahetas ta plaadi teise vastu, lõikas täna tehtud viimase võttega plaadi klaasinoaga kildudeks ja pistis need taskusse. Mr. Lowell ja assistent uurisid seni eelmist plaati. Ka juhataja ei suutnud imestushüüdu tagasi hoida.

«See on ju palju rohkem, kui meie aimatagi võisime, mr. Lampland,» ütles mr. Lowell. «Paistab, nagu hõljuks rändav laik vabalt Marsi atmosfääris. Aga mida peaks küll tähendama see mõistatuslik asendi vahetus ning selline kuju, nagu oleks tegemist planeedi uue kaaslasega?»

«Kuulge, mr. Lowell,» väitis assistent «mis segab meid arvamast, et laik on oma olemuselt mõistusega olendite looming? Oleme ju oma tänavuste Marsi fotode abil vastuvaidlematult tõestanud, et Marsi kanalid on tõepoolest olemas. Kirjeldame me neid siis niisutussüsteemina või mingil muul moel. Igal juhul kõneleb süsteemi korrapärasus ning kanalivõrgu kujundus selle poolt, et seda on rajanud mõistuslikud olendid.»

«Ja järelikult,» katkestas teda mr. Lowell.

«Järelikult,» jätkas assistent elavalt, «on need hiigelkanalid inimesetaoliste olendite, Marsi elanike töö. Miks ei või siis see rändur olla Marsi atmosfääris hõljuv seadeldis, näiteks midagi meie aerostaadile monteeritud ilmajaama taolist?»

«Sel peavad küll tohutud mõõtmed olema, kui ta meie teleskoobis nii suure plekina nähtav on! Mulle tundub, et plekk muutub fotodel järjest suuremaks, nagu kaugeneks ta Marsist tohutu kiirusega.»

«Olen nõus! Üks Marsi atmosfääris hõljuv ning liikuv Miski peab see olema, mr. Lowell. Loodan, et viimane foto, mida mr. Ferrum parajasti töötleb, toetab minu hüpoteesi veelgi kindlamalt.»

Mr. Lampland läks pimikusse tagasi.

«Noh, mr. Ferrum,» ütles ta sisse astudes, «kas viimane pilt on ilmutatud?»

«Jah, seda küll,» vastas kõnetatu kuidagi veidra häälega. «Ma ei tea, mulle tundub, et seda plaati on vähe valgustatud. Ilmuti, mida ma kõigi teiste võtete puhul kasutasin, ei toimi. Palun vaadake ise üle.»

Nende sõnadega ulatas ta assistendile ilmutusvanni, kus plaat sees oli, Mr. Lampland kallutas vanni nii, et ilmuti plaadilt ära voolas.

«Siin pole pildist jälgegi,» ütles ta imestunult. «Aga kuidas on see siis võimalik? Me säritasime seda sama palju kui teisigi. Kas võtsite uue ilmuti? Võib-olla on küsimus selles?»

«Võtsin küll, kuid võin lisada veel veidi ammoniaaki.»

 «Tehke seda, mr. Ferrum. Nimelt sellest fotost sõltub ju nii palju,» sõnas assistent. Samal hetkel langes ta pilk fotograafi kätele ning ta küsis: «Kas te töötate alati kummikinnastes, mr. Ferrum? Tahtsin juba eile seda teilt küsida.»

«Alati, mr. Lampland.»

«Nii. Ja nüüd, olge hea, andke oma parim selle plaadi päästmiseks. Me oleme Marsi atmosfääris midagi uut avastamas, oleme juba päris jälil ning viimane foto tõotab meile kaalukat teavet!»

Kahjuks polnud lootagi, et kõnealusele plaadile pildist vähimatki jälge ilmuks. Selle kurva teatega läks mr. Lampland mõne aja pärast taas tähetorni juhataja juurde. Nii ebameeldiv kui see seletamatu ebaõnnestumine ka oli, andis nende fotode töötlemine igati kinnitust uue fotograafi tehnilisest asjatundlikkusest ja teadmistest ning oli näidanud teda kõigiti soodsas valguses. Mees oli kasutanud rohkem kui tosinat meetodit ja nippi, et pilti «kätte saada». Kahjuks tagajärjetult.

Päike hakkas juba loojuma, ning mr. Lowell laskis kõik valmis panna, et teha uus seeria fotosid. Hulkuv plekk oli neil hilistel õhtutundidel Marsil valitsevate valgustingimuste tõttu veidi halvemini vaadeldav, ent ometi tõotas võrdlus varasemate fotodega siiski lõpuks tuua selgust kummalise objekti kohta Marsi atmosfääris.

Mr. Lowell oli observatooriumist hetkeks väljunud. Mr. Lampland oli üksinda ning jälgis läbi väikese teleskoobi taevalaotust.

Kõrges tornisaalis oli vaikne ja pime, ainult sekundikell tiksus tasa. Mr. Lampland eemaldus teleskoobist. Talle tundus, nagu oleks ta mingit müra kuulnud. Ta vaatas pingutatult pimedusse ja teritas kuulmist, ent ilmselt oli tegemist eksitusega. Igaks juhuks pani ta hetkeks ühe väikese lambi põlema, kuid ei avastanud midagi.

Kummalisel kombel tundus talle mõne minuti pärast, et ta näeb pimedas ruumis, ühe kindla koha peal tuhmjalt helendavat punkti. Aga kui ta nähtust lähemalt ja täpsemalt vaadata tahtis, oli see kadunud. Endale pahasena pani ta nähtu oma ülepingutatud närvide arvele ning läks suure teleskoobi juurde, et valmistuda uuteks Marsi võteteks. Kui ta tohutu instrumendi okulaari vaatas, ehmus ta: vaatevälja täitis tihe uduloor.

«Valmis, mis?» küsis samal hetkel sisse astunud mr. Lowell.

«Ei! Te vaadake vaid, mr. Lowell! Teleskoobi vaateväli on täielikult looritatud, ent atmosfäär on täiesti selge.»

Mr. Lowell ei vastanud. Teleskoobi lähedal oli järsku tunda ebatavalist, teravalt hapukat lõhna. Mr. Lampland tahtis just uuesti teleskoopi vaadata, kui võimas plahvatus mõlemad mehed põrandale virutas.

Plahvatuseleegi valgusel ilmus neile hetkeks mr. Ferrumi kõhn kahvatu, nüüd võidutsevast naerust moondunud nägu.

Ning sellelt näolt paistis midagi enneolematut: musta laubasideme asemel jõllitas keset otsaesist suur kolmas silm! Ning nüüd, mil suures ruumis taas sügav pimedus valitses, helkis see kolmas silm fosforselt!

Missugune õudustäratav ja mõistatuslik olend?

Esimesena toibus mr. Lowell. Ta hüppas püsti ja püüdis leida lülitit. Selja tagant kostis krabinat: ka assistent oli vaid ehmunud ning ajas end püsti. Samal hetkel nägi ta ruumi ühes nurgas taas rohekalt helendavat punkti. Mr. Lowell leidis lõpuks lüliti, ent valgus ei süttinud. Kostis mingit rabelemist ja oigamist.

«Appi!» hüüdis nüüd mr. Lampland kõvemini. «Mr. Lowell, siia! Ma sain ta kätte!»

Mr. Lowell tormas hääle suunas ning sattus pimedas metsikult rabelevatele meestele. Enne kui mr. Lowell midagi teha jõudis, karjatas mr. Lampland läbilõikavalt. Samal hetkel rebis tabatu end tema käte vahelt lahti. Nüüd meenus mr. Lowellile väike, akumulaatorist toituv hädavalgustus.

Kahe sammuga oli mr. Lowell seal ning lülitas selle valguse sisse. Nad olid assistendiga kahekesi.

Mõlemad heitsid pilgu suure teleskoobi poole. Plahvatus oli selle alaosa nagu noaga maha lõiganud. Õnneks paistsid hinnalised objektiiviläätsed terved olevat.

«Kes see sissetungija oli? Kuidas sai võimalikuks plahvatus teleskoobi sees?» karjus mr. Lowell. Kisa peale jõudsid kohale ka mõned abitöölised.

«Andke valgust!» hüüdis mr. Lowell. «Ja kutsuge mr. Ferrum!» lisas mr. Lampland. Üks töötajaist ütles, et mr. Ferrumit pole oma toas, ainult ta kummikindad on laual.

«Tooge siis needki!» hüüdis mr. Lampland ning raputas oma paremat rannet, mis väänamisest valutas.

«Ja vaadake, kas leiate siiski kusagilt mr. Ferrumi!» hõikas mr. Lowell meestele järele.

«Ei leia me temast enam jälgegi,» pomises mr. Lampland. Mr. Lowell vaatas talle küsivalt otsa. Toodi mustad kummikindad

«Vaadake, mr. Lowell,» ütles assistent. «Minu aimus ei petnud mind. Täna õhtust alates, kui me teleskoobi fotoseadeldist uute võtete jaoks ette valmistasime ning ma mr. Ferrumit jälgisin, aimasin järsku, et mees pole see, kellena ta end esitles.

«Tema hiilgavad fotograafiaalased teadmised aina suurendasid mu kahtlusi. Nagu välk selgest taevast sai mulle selgeks, et kõik viimastel päevadel toimunu on ühe ahela lülid: lühis, pimedus, rikutud plaat, valgustamata plaat ning lõpuks need kummikindad, mida ta alailma kandis.»

Mr. Lampland tõstis kindad üles. «Näete, igal käel on tavaliselt viis sõrme. Aga siin on viies täis topitud, nagu kunstsõrm lausa!»

Üllatusest keeletuna vaatas mr. Lowell kindaid. «Tõenäoliselt polegi ta kätel viiendat sõrme.»

«Kuna neljasõrmelisi inimesi esialgu Maal veel ei ela… ja kui lisada siia veel ebatavaline välimus, mehe järjest suurenev ärritus, mida paremaid fotosid me Marsist saime. Lõpuks veel märkamatult teleskoopi pandud plahvatusseadeldis, mis täna öösel pidi ilmselt hävitama nii hinnalise aparaadi kui ka teid ja mind, siis jääb üle vaid küsida: kelle heaks, kelle huvides? Minu arvates polnud mr. Ferrum inimene, vaid Marsi spioon!»

Mr. Lowell raputas pead ning tahtis ilmselt midagi vastu väita. Sel hetkel astus sisse abitööline, seesama, kes kummikindad tõi, ning ulatas talle negatiivitüki, mille ta pimikunurgast oli leidnud. Assistent heitis sellele vaid pilgu ja ütles: «See klaasitükike on kõik, mis jäi eilse lühise ajal purunenud plaadist. See kinnitab veel kord minu oletusi. Vaadake, mr. Lowell, hulkuv plekk! Juhuslikult on just sel ainsal fotol päikese seis selline, et sellelt salapäraselt Miskilt langeb hiiglasuur vari pooluse lumivalgele tipule. Usun, et te tunnete nüüd mõistatusliku objekti ära ning saate aru, miks vale-mr. Ferrum, ilmselt oma koduplaneedi ülesandel, tegi kõik, et meie Marsi vaatlusi kontrollida, raskendada ning teatud hetkel isegi võimatuks teha.»

Mr. Lowell noogutas ja ütles tõsiselt: «Muidugi jääb veel palju saladuslikuks ja mõistatuslikuks, ent hulkuva pleki mõistatus on lahendatud: saladuslik vari näitab mulle üsna kindlalt hiiglasliku õhulaeva kontuure, mis läheneb kindlale objektile — Maale!»


«Säde» 1988; nr. 51-54

Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

Advertisements
%d bloggers like this: