jump to navigation

Terrorist. Martin Kirk

Kusagil maailmaruumi otsatuses, mingi galaktika kõige pimedamas nurgas, keset asteroide ja tähetolmu, otsekui kosmose kolikambris tiirles üks kääbuslik päike oma nelja planeediga. Kolm ta planeetidest olid tõepoolest väärt kolikambrisse viskamist, sest neil polnud midagi muud kui kaljud, liiv ja peaaegu kustunud vulkaanid, mis kord või paar sajandis raugalikult köhatasid ja hõreda pahvaku musta suitsu lendu lasid, neljas planeet kuulus aga haruldaste kilda – sellel elasid nimelt inimesed, täiesti tavalised inimesed. Nagu meilgi, oli neil kaks jalga, kaks kätt ja üks pea, nagu meiegi, elasid nad majades, sõitsid autode, lennukite ja laevadega, sõid, jõid, käisid päeval tööl, vaatasid õhtul televiisorit ja heitsid ööseks magama. Teatud erinevusi meie Maast siiski oli. Kõigepealt: sellel planeedil oli ainult üks riik, kus elas üksainus rahvas, kes kõneles vaid üht keelt. Nii oli see seal alati olnud, ja et võiks ka teisiti olla, see ei tulnud sealsetele inimestele pähegi. Teiseks, selles riigis ei olnud sõjaväge (kodusõjad polnud seal moes), oli ainult politsei, seegi rohkem hiiglasekasvu meeste auamet. Ning kolmandaks… Aga kolmandaks oli nii, et sel planeedil ei olnud värve. Ei-ei, mitte et sealsed inimesed oleksid värvipimedad olnud, aga kuidagi oli nii juhtunud, et sealses looduses kõik oli lihtsalt must-valge, kui mitmesuguseid halle toone omaette värvideks mitte lugeda. Noh näiteks kasvasid ka seal kuused, aga nende okkad ei olnud tumerohelised, vaid hõbehallid; ka seal olid taevas ja meri, ainult et sinised polnud nad ka kõige ilusama ilmaga, vaid ikka üksnes hallid. Päikegi, mida meie oleme harjunud pidama kollaseks või kuldseks, säras taevas muutumatult pimestavvalge kerana ja võib-olla et päikese värv ja kiirgus määrasidki kogu selle planeedi mustvalge tonaalsuse.

Pole siis muidugi midagi imestada, et ka inimesed kandsid vaid musti, halle või valgeid riideid, värvisid üksnes samade värvidega oma maju ja autosid ega osanud undki näha värvitelerist.

Siiski, targad mehed teavad rääkida, et miski siin ilmas pole igavene ja et ajaloo ning inimese elu teeb huvitavaks just see, et kunagi ei tea ette, mis nüüd järgmisena juhtuda võib.

Ei teadnud seda muidugi ka mees, kes tol planeedil ühes tehases keemikuna töötas. Nagu tuhanded teisedki keemikud, nii astus temagi ühel hommikul tavalisel ajal oma laborisse, tõmbas valge kitli selga, kaitsekindad kätte ja istus laua taha, et eelmisel päeval pooleli jäänud katseid jätkata. Samas helises aga telefon. Rutakalt sirutas mees käe telefoni poole, kuid oh õnnetust!, ta ajas terve rea erinevate vedelikega täidetud katseklaase ümber. Silmapilk segunesid vedelikud laual ja see, mida keemik nüüd nägi, sundis teda juba haaratud telefonitoru hargile tagasi asetama. Imede ime oli sündinud! Hallil lauaplaadil voolasid ja nõrgusid üle serva põrandale kirkad nired — roheline, punane, sinine, kollane, pruun… Vaene keemik! Ta polnud oma elus näinud midagi nii ilusat.

Ent kuidas oli võimalik, et need kaunid värvid sündisid alles nüüd? Segas ta ju kõikvõimalikke aineid ja vedelikke oma klaasides juba aastaid, midagi selletaolist polnud aga varem juhtunud. Aga muidugi, meenus talle samas, varem ei saanud tõepoolest midagi selletaolist juhtuda, sest alles eile oli talle esimest korda toodud ainet, mille geoloogid olid avastanud ühe mahajäetud kaevanduse setetest. Vaat siis, mis! See pidigi olema katalüsaator, tänu millele tekkisid nüüd need imekaunid värvid.
Ettevaatlikult kogus keemik igast eri värvi nirest mõne piisakese katseklaasidesse ja tormas siis neid õrnalt peos hoides tehase direktori juurde.
«Jaa,» lausus direktor mõtlikult, kui oli katseklaase mõnda aega vastu valgust silmitsenud. «Vaadata on neid tõepoolest kena, ainult ma kardan, praktikas pole selle avastusega midagi peale hakata. Kas te ise ei arva, et nende ilusate vedelike tarvituselevõtt tekitaks meie selges ja harmoonilises maailmas ilmaasjata segadust? Inimesed pole niisuguste asjadega harjunud, kardan, see võib neis põhjustada teatud šoki ja ühiskonna funktsioneerimise seisukohalt oleks see kahjulik.»

Pettunult naasis keemik direktori juurest. Ent ta ei andnud alla. Järgmistel päevadel jooksis ta läbi kõik vähegi tähtsad asutused ja tegelased, kes tema avastuse kasutuselevõtmist oleksid saanud mõjutada, kuid iga päevaga sai talle üha selgemaks, et mingit maailma ülevärvimist ei tule, et inimesed pelgavad ta värvipiiskadega katseklaase ja tahavad, et kõik jääks nii nagu on – sest nii oldi kord juba harjutud. Kummatigi tundus keemikule oma kabinetis istudes ja värve vaadates võimatuna, et need inimestele ei meeldi. 

«Tarvis on rahvast veenda,» mõtles ta, «neid agiteerida ja neile värve praktikas tutvustada.» Ja ta otsustas valmistada suurema koguse värve, et nendega siis tänavatel seintele selgitavaid loosungeid maalida.

Juba samal õhtul, niipea kui pimenes ja tubades süttisid telerite silmad, astus keemik värvipurkide ja pintslitega varustatult tänavale. Loosungiteks, millega ta värvidele propagandat teha mõtles, olid: «Elagu värviline maailm!» ja «Värvideta pole tulevikku!». Neid kaht loosungit maalis ta suurte erivärviliste tähtedega mitmele poole plankudele ja seintele, muuseas ka valitsuse hoone ette kõnniteele.

Järgmisel päeval kutsus direktor ta veidi enne lõunavaheaega enda juurde.

«Ma saan muidugi aru,» ütles ta, kui oli keemikule näidanud ajaleheartiklit, milles loosungite maalija kui linna kauni ilme risustaja hukka mõisteti, «ma saan aru, et oma avastuse kasutust tunnistada pole just meeldiv, aga mõelge sellele, et olete inimene ja elate ühiskonnas. Ning ühiskonna rahu häirimine on karistatav. Valitsus muidugi teab, et selle plätserdamise taga olete teie, aga seekord antakse teile andeks – tingimusel, et tulevikus midagi selletaolist enam ette ei tule.»

Jõudnud direktori juurest tagasi oma kabinetti, istus keemik nukralt laua taha ja tõstis katseklaasid värvidega ükshaaval silme ette. «Ei,» mõtles ta, «pole võimalik, et need inimestele ei meeldi. Nad on ju nii ilusad!» Vaene mees, ta ei andnud endale aru, et isegi tõde ei saa kellelegi vägisi peale suruda.

Õhtu leidis ta värvipurkide ja pintslitega taas tänavalt. Ent kui ta eelmisel korral oma loosungeid segamatult oli maalinud, siis sel korral tal ei vedanud. Juba esimeste tähtede kirjutamise ajal sattus talle peale politseipatrull. Ülepeakaela, värvipotte ja pintsleid kaotades, oli keemik sunnitud põgenema. Ja nüüd algas sõda, keemiku sõda kõigi vastu. Sest mida rohkem ta riskis ja oma loosungeid öösiti tänavaile maalis, seda suuremaks kasvas pahameel tema tegevuse vastu. Keemik ei käinud enam tööl ega elanud kodus, vaid mingis vanas kuurilobudikus, kus valmistas päeviti juba aegsasti varutud materjalist värve, millega öösiti võõpamas käis. Aga kuigi ta kõigile, kogu planeedile head soovis, olid tulemused hoopis vastupidised. Inimesed ei kiitnud tema tegevust heaks ja nurisesid kurjasti, et valitsus ja politsei tema «terroriaktidele», nagu väljendus ajakirjandus, lõppu ei tee. Keemik tegutses aga edasi, ja mida kauem, seda fanaatilisemalt ja tulemusrikkamalt. Kord helistas ta ise ühte politseijaoskonda ja andis iseenda tabamiseks valehäire. Ning kui jaoskonna kõik politseinikud preemiasaamise lootuses tänavale olid tormanud, murdis ta lahti sealse relvalao ning tassis minema kummikuulidega tulistava püssi ja pisargaasigranaatide loopimiseks kasutatava kergemiinipilduja. Oma kuuris kohendas ta need ümber värvituubide ja -potsikutega tulistamiseks ning kõigil – nii valitsusel, politseil kui ka lihtsurelikel – algasid nüüd kibedad päevad. Kogu planeedi elu ähvardas täielik krahh. Opositsioon avaldas valitsusele umbusaldust, töölised ähvardasid üldstreigiga ja politseiülem võttis endalt elu – keemik aga jätkas saatanliku kavalusega värvilöökide andmist just sinna, kus keegi parajasti midagi karta ei osanud.

Lõpuks, pärast paarikuist peataolekut, otsustas valitsus asuda pealetungile. Selleks avaldati manifest «Kogu rahvale», milles kutsuti elanikke üles astuma terrorismi vastu võitlemise salkadesse. Rahvas õigustas valitsuse lootusi. Juba esimese paari päevaga organiseeriti nii palju vabatahtlike salku, et neid jätkus pealinna igale tänavale ja väljakule.

Tulemused ei lasknud end kaua oodata. Ei läinud nädalatki, kui üks salk andis alarmi. Keemik oli avastatud. Ta viibis kesklinnas ühe maja katusel ja seadis seal üles oma miinipildujat. Sedapuhku jäid ta lasud aga tegemata. Märganud, et ta on avastatud ja ümber piiratud, heitis ta kogu oma värvipagasi üle katuseserva ja püüdis värvise pintsliga enda ümber vehkides piiramisrõngast välja murda, kuid takerdus püüdjate summa, pandi raudu ja toimetati vanglasse.

Kohus, mis keemiku süüteo asjus kokku tuli, ei leidnud tema tegevuses peale huligaansuse muud kriminaalset. Arvestades aga tema ühiskonnaohtlikkust, otsustati ta siiski kuni tervenemiseni paigutada hullumajja. Et tal oma kinnisideest kergem vabaneda oleks, lubati tal seal värvida nii palju, kui süda lustib. Seda keemik tegigi ja õppis ajapikku päris kenasti natüürmorte maalima. Muidugi ei tunne planeedil peale tema enda keegi teine ta maalide vastu huvi. Keemik ise aga tavatseb enne magamaheitmist otsekui kohendamiseks kergitada oma koiku madratsit. Sealt, koiku laudadest põhjalt vaatab talle vastu kirkalt maalitud loosung: «Värvideta pole tulevikku!»


«Pioneer»
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

Advertisements
%d bloggers like this: