jump to navigation

Tolmusel teerajal. Dmitri Bilenkin

Kõigepealt kostsid tuhmid, rasked, lähenevad matsud: mauhh, mauhh, justkui taotaks haamriga vastu patja. Lillakad põõsad teekäänaku taga lõid lainetama ja jalgrajale ilmusid sürillid. Silmanud inimest, tardusid nad paigale. Samal hetkel mattusid loomad paksu tolmupilve sisse. Õhku täitis hingeldavate soomuskopsude vilin.

Arhipov kobas püstolit. Ta ei tundnud hirmu, kuid oli ääretult imestunud. Elus juba midagi taolist ei juhtu, see ootamatu müdin ja asja ees, teist taga ilmunud koletised sarnanesid väga filmidest nähtud väljamõeldistele.

Silmapilgu seisid nad vastamisi: skafandris mees ja sürillid. Siis sööstsid loomad nagu lingust visatult edasi: kolm nurgelist koonu maadligi, kolm paari rohekaid silmi raevukalt hõõgumas. Otse mööda teerada, otse mehe poole. Arhipov kehitas õlgu. Esimest metslooma tabas pimestav pikselöök. Plasmajuga pühkis ta kolba minema.

Ellujäänud sürillid tegid järsu ja hoogsa pöörde. Teekäänaku taga lõid põõsad jälle lainetama ja jalgrada jäi tühjaks. Rünnakut meenutas ainult tolmukeeris.

Äkki läksid Arhipovil põlved nõrgaks: viimaks oli ta teadvusse jõudnud tõsiasi, et kõik oli toimunud päriselt. Milline lugu! On, millest semudele pajatada…

Arhipov oli kindel, et ta jutt tekitab suurt elevust. Kunagi ammu oli punkt «Käitumine ohtlikke metsloomi kohates» olnud ohutustehnika juhendis esimeste hulgas. Ent peagi lükati see päris lõppu. Tarbetuse pärast. Sest isegi kõige algelisema aruga loom taipas hõlpsalt, et pole vähimatki mõtet kippuda rinda pistma ennenägematu olendiga, kellelt võis oodata mida tahes. Rahulikum oli otsida tavapärast saaki.

Nii ei suutnudki Arhipov kohe meelde tuletada toda õnnetut punkti metsloomadega kohtumise kohta. Ahhaa, vist nõnda: «Võimaluse korral vältida lähenemist… Rünnaku puhul kaitsta end kiiresti ja otsustavalt…» Edasi tuli kirbukirjas lisa. Jah, kõik oli kombes: loomad olid teda rünnanud ja tema oli end kaitsnud, eeskirjadest on kinni peetud.

Arhipov astus lömastatud ja põrmu paisatud loomale ligemale. Joostes oli see elukas märksa suuremana paistnud. Soomustele oli langenud paks tolmukord, mis varjas sürilli tegelikku värvust. Praegu ei suutnud Arhipov kuidagi mõista, miks ta oli looma tigedaks pidanud. See oli ju lihtsalt hunnik konte, lihaseid ja närve, millelt ta oli elu võtnud. Arhipovi hinges liigatas kaastundevirve. Kas see ikka oli kiskja?

Kiskja, muidugi kiskja, tema ju tungis kallale, ruttas Arhipov end rahustama. Kuid senist enesekindlust enam ei olnud. Alles nüüd tajus ta, kuivõrd võõras ja tundmatu oli talle selle planeedi loomariik. Kogu aeg kopteril või kulguril, peaaegu mitte kunagi jalgsi. Sõiduk kihutab, eemal väratab udune laik, mis kohe kaob — selge, mingi loom. Ja ongi kogu tutvus. Mis loom see oli? Mis vahet seal on! Askeldusi oli niigi küllaga.

Mõtisklusi katkestas sahin. Põõsad, tulvil salajast liikumist, väratasid jälle. Arhipov vaatas nõutult ringi. Kuid küber, mis tatsus ta jalge ees nagu koer, ei andnud häiresignaali. Tähendab, põõsastes hiilib mingi täpe… Salapärane, tabamatu elu otsib midagi, nahistab millegagi ja vudib kuhugi põlismetsa varjus.

Virve Sarapiku illustratsioon

Hinge kinni pidades tõstis Arhipov käe püstolilt. Ootamatult tuli talle pähe vapustav mõte. Alles nüüd, veidi aja eest, oli ta esimest korda elus sattunud silm silma vastu metsiku loomaga. Kas tõesti esimest korda? Jah, pagan võtaks… Ja kõige naljakam, et selle planeedi loomi tundis ta ometigi paremini kui neid, kes elasid Maal. Kunagi ammu, kauges lapsepõlves oli teda vist loomaaeda viidud. Mälestused olid muidugi kustunud. Aga hiljem, hiljem? Arhipov pingutas mälu. Ei, mitte see, mitte see… Seda oli ta näinud kinos ja seda samuti. Meelde tuli! Tookord olid nad kahesajakilomeetrise tunnikiirusega mööda asfalti kihutava auto kinni pidanud, ja üksmeelselt naerda lagistanud, imetledes mingi loomakese veidraid hüppeid. See oli vist jänes. Kui naljakalt ta jooksis! Hea, et kellelgi nende hulgast oli sedavõrd terav silm, muidu oleksid nad selle kohtumise maha maganud. Mäherdune vaimustusetorm oli pärast puhkenud! Näha metslooma vabaduses — kaugeltki mitte igaüks ei saa sellega uhkustada… Tõsi küll, Maa oli tehnikaga üle ujutatud ja tõenäoliselt oli ka see jänes kuskil arvel. Nii et tedagi oli raske metsikuks pidada.

Olgu, selles pole midagi imelikku. Ta on kosmonaut. Loomulikult on pikad rännuaastad liikumatus tähevalguses ta Maast võõrutanud. Vähemasti selle metsikutest asukatest. Tühjus. «Me oleme tänavate lapsed, me oleme linlased…». Sedaviisi vist lauldi ühes vanaaegses laulus.

Aga tema on pealekauba veel kosmonaut.

Arhipov müksas loomakeret saapaninaga. Jalatsile jäi tolmujälg. Ei, pole midagi öelda, eksootiline seiklus. Võib täitsa mõista neid inimesi, keda kunagi nimetati jahimeesteks.

Küber hakkas hoiatavalt võbisema. Antenn, mis lõhnu analüüsis, keerles tõtakalt ringiratast. Arhipov teritas kõrvu. Ümberringi toimus liikumine, salapärane liikumine. Aga ainuski oksaraag ei väratanud. Paistab, et loomad oskavad end varjata. Äkki kargab keegi võsast kallale? Kõrvetada sinna üks surakas? Ptüi, ta on juba täitsa närvis, kui säärased mõtted pähe tikuvad. Ei, jalutuskäik siinsetes metsades ei ole talle kontimööda. Pole harjunud. Tuleb rutem tagasi sõiduki juurde minna.

Kuid tagasi minna ta ei jõudnud. Jälle hakkas kostma müdin, ärev, paisuv, tuhm müdin. Jälle lõid teekäänakul põõsad lainetama ja nagu eelmiselgi korral, ilmusid jalgrajale sürillid. Kuid seekord ei peatunud nad hetkekski. Otsekui mühisev laviin, mis oma teelt kõik minema pühib, tormasid nad edasi justnagu ei olekski nende ees inimest.

Virve Sarapiku illustratsioon

Arhipov koguni kohkus pisut. Kuid tal ei olnud pikalt aega aru pidada. Tolmukangast lõhestas püstolikiir. Äärmine sürill tegi kukerpalli ja varises tükkideks rebitult maha. Täiesti arusaamatu ja seda kohutavam oli, et lask ei peatanud rünnakut. Ainsa silmapilgu jooksul trampisid sürillid sodiks takistuse, mis oli tekkinud nende suguvenna jäänustest, ja Arhipov nägi nende lõustu juba õige lähedal. Ta nägi soomustaraane, millest uhkas kõigutamatut kangekaelsust ja pöörast jõudu: taraane, mis olid suunatud piki kujuteldavat sirget, mis kulges läbi ta keha.

Üha uuesti ja uuesti välgatas kiir: enesekindel, tabav ja tõtlik. Müdin, raksatused, ülespaiskunud tolmust läks ümberringi pimedaks.

Äkki jäi kõik vaikseks, sest kõigel oli lõpp. Inimese jalge ees hangus lömastatud ja tükkideks rebitud laviin; Arhipov ei saanud esiotsa sotti, mis kummalised õied need olid, millega ta skafander oli üle külvatud. Lõpuks ta taipas: verepritsmed.

Mees värises üleni ega suutnud värinaid kuidagi alla suruda. Ta astus sammu ja lõi vankuma. Ei, aitab, eemale, eemale sellest õudsest paigast.

Aga võta näpust! Võsa teekäänakul ei lainetanud enam, vaid langes maha nagu eesriie, mille uus laviin sürille põrmu tallas. Hullunult ropsas Arhipov kiirega risti üle tee. Esimene rida sürille kukkus, kuid see tõmblev trepp ei hoidnud teisi loomi kuigivõrd tagasi. Arhipov lahmis kiirega vasakule ja paremale, ta raius hoogsalt, nagu hoiaks ta käes tulemõõka. Arhipovi ees kõrgus juba laibavirn, kuid ta rohmis ja rohmis ühtesoodu, materdades nii elavaid kui surnuid; aga sürillid — ja tundus, et mitte ainult sürillid — aina tormasid ta suunas, just nagu viskuks kogu loodus tulnukast inimese peale, et teda laiaks litsuda, ära hävitada.

Arhipov tulistas veel tükk aega, ehkki tappa ei olnud enam kedagi, loomadetulv oli otsa lõppenud. Kui mees sellest aru sai, vajus ta oimetult istuli. Püstol, mis oli tuliseks läinud, kõrvetas pihku isegi läbi kinda. Riided olid higist märjad.

Kuid ragin põõsastes pani ta uuesti püsti hüppama. Mis see siis ometi on… Arhipov vaatas ringi, mõtteis kõige võikamad oletused. Pragin ei sarnanenud varasemaga ja ta ei saanud aru, kust poolt see tuli. Nendes praksatustes oli ähvardust ja võidukat jõudu nagu saaki järavate lõugade kriginas. Kuid asjatult püüdis Arhipov näha selle ragina põhjust. Tolm. Tolm rippus lahinguvälja kohal nagu tihe suitsukate.

Vaevaliselt tungis ruske päevavalgus läbi tolmupilve, langedes hõõguvate laikudena teerajale. Miskipärast paelusid need laigud Arhipovi tähelepanu. See valgus oli kummaliselt punane. Ja võbelev.

Mida see tähendab? Kogu see värk? Loomad, pragin, valgus… Saaks kas või viivuks hinge tõmmata, et aru pidada…

Suitsukate rebenes. Valguselahvandus venis laiemaks ja küündis kõige kaugemat põõsast puudutama. Järsku lõi põõsas leegitsema! Arhipov karjatas: põõsas lõõmas kõrvulukustava praginaga.

Ja samas sai mees kõigest aru… Ühekorraga, lõplikult. Ta sai aru ja oigas, just nagu oleks tal valus. Teda, sürille, kogu elavat loodust ründasid tuli ja suits. Ründas mühisev metsatulekahi, mille eest pidid end päästma kõik, nii inimesed kui loomad. Tulekahi, ainuüksi tulekahi oli sundinud sürille tormama pimesi ja millestki hoolimata otsejoones mööda jalgrada, mööda lühimat ja sobivaimat teed, kuhu oli suvatsenud ilmuda inimene, kellele oli metsaelu niivõrd võõras, et ta ei taibanud midagi, ei astunud kõrvale, ei pistnud koos loomadega jooksu, vaid rohmis arutult oma helkiva mõõgaga, just nagu oleks teda sel hetkel ähvardanud veel suurem hädaoht kui võimalus elusalt ära põleda.

Kui kohutav see avastus ka ei olnud, tundis Arhipov esmalt siiski häbi, põletavat, torkivat häbi. Korraldada säärane veresaun! Räsida tükkideks neid, kes otsisid pääsu ja näitasid talle endalegi kätte pääsetee!

Arhipov heitis viimast korda pilgu oma suurelisuse mälestusmärgile, laibakuhilale, mida nilpsasid juba tulekeeled. Siis viskas ta raske püstoli maha ja pistis jooksu. Ta ei vaadanud kordagi kõrvale, ei mõelnud millelegi, vaid tormas ummisjalu otse edasi, mööda lühimat teed, valmis rinnaga läbi murdma mistahes tõkkest. Ta jooksis just nii, nagu ennist olid jooksnud sürillid.


«Pioneer» 1988; nr 2
Tõlkinud Malle Aleksius
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

%d bloggers like this: