jump to navigation

Tõrge. Ain Ainsaar

Laua taga istus neli inimest.

«Näete nüüd, kui palju meile kaela langes!» ütles Aat. «Ja niisuguse tühise, irratsionaalse asja pärast! Kas saad ükskord aru, et tegid valesti, kui viisid asja eetikakomisjoni ette?» pöördus ta Leidi, ainukese kohalviibiva naise poole.

«Ei saa ega hakkagi saama. Kuid sinule oleks seda mõttetu seletada,» vastas Leidi ägedalt.

«Kui õige jätaksime näägutamise teiseks korraks?» sõnas Noe rahulikult ja kindlalt. Teda hirmutas mõte kuulata samu argumente juba kes teab mitmes kord. «Mis minusse puutub, siis hakkan tasapisi Leidi poolele üle minema. Praegu aga on kõige mõistlikum säilitada rahulikku meelt, kuni Jaan toob viimased uudised.»

«Aga kas te sellele olete mõelnud, et…»

«Stopp!» Noe lõi peopesaga vastu lauda.

«Sinu enda pärast,» lisas ta nähes Leidi solvumist. «Teised ei ägestu vaieldes pooltki nii palju… Tulid viimasel hetkel. Pidime jälle karvupidi kokku minema.» Viimane oli määratud Jaanile, kes parajasti sisse astus. «Mis uudist?»

«Tänased istungid on lõppenud. Homme hommikuks pean kõik mõeldavad tehnilised lahendused ette kandma. Nad tahavad homme lõpliku otsuse vastu võtta.»

«Mis siis ikka. Ütle, et kaalusime küsimust juba küllalt palju ega näe ühtegi rahuldavat tehnilist lahendust,» arvas Kano tülpinult.

«Siis pannakse programm «Kronos» lahenduse leidmiseni keelu alla,» sõnas Noe. «Pärast aga on taasalustamiseks juba raske luba saada. Arutame veel kord kõik läbi. Kas ehitada masin ümber nii, et ta suhtuks väljastatavasse materjalisse kriitiliselt ega näitaks seda, mida me näha ei taha? Nii-öelda tõrguks õigeaegselt?»

«Konkreetsemalt!» nõudis Leidi. «K e s ei taha näha? Meie? Ükskõik milline operaator? … Lähtuda ei saa ega tohi üksikisikust ega juhuslikust grupist, vaid ühiskonnast tervikuna, ühe sõnaga moraalist.»

«Niisiis, esimene küsimus: missugused andmed tuleb blokeerida; millised on vajalikud kriteeriumid, kuidas neid masinale sisendada?» võttis Jaan kokku.

«Ja ometi tundub küsimus selge olevat!» sekkus Kano. «Masin peab enda teada jätma igasugused inimese psüühilise nõrkuse avaldused, magamistoastseenid, mitmesugused meditsiiniprotseduurid, paljugi sellest, mis iseenesest loomulik…»

««Mitmesugused», «paljugi»,» osatas Aat. «Näed isegi, kuidas määratlused muutuvad ebatäpseks. Masin ei oska selliste mõistetega ümber käia. Ja ega meiegi tea, kas on või ei ole viisakas jälgida, kui seltskonnas alati korrektne daam paneb panni kodus keset söögilauda.»

«Mul on ettepanek,» ütles Kano. «Suuname operaatori biovoolud masinasse. Siis on masinal lihtne jälgida, kuidas operaator reageerib, ja vastavalt olukorrale saab katkestada andmete väljastamist.»

«Mis loeb siin operaator! Tulemused lindistatakse või filmitakse. Operaator aga võib paljugi tähele panemata jätta ja pealegi on inimesed erisugused. Ühiskondlikult keskmise mõtlemise saavutamiseks peavad vähemalt kümme meest ja naist traatpuurid peas, pingsalt ekraani jälgima.»

«Võimalik siiski,» tähendas Jaan aeglaselt, «et pikapeale saab koostada rahuldava nimistu väljalülitamist vajavatest situatsioonidest. Oletame praegu, et see küsimus on lahendatud. Mis edasi? Selleks, et seda lisaks muule masinasse paigutada, tuleks ehitada arvuti vähemalt kolm korda suuremaks. Oletame aga, et saame sellestki üle. On see siis lahendus? Arvan, et ei.»

«Muidugi mitte!» ütles Leidi. «Kes garanteerib, et vastavat osa masinast välja ei lülitata. Kõiki sidestusi plommi alla ei pane. Pealegi võib mõni plommialune osa üles ütelda ja see on sama hea, nagu poleks seda olnudki.»

Kui nad neljatunnise vaidluse järel tulemused fikseerisid, olid need üpris armetud, täis sõnu «võib-olla», «kui», «arvatavasti», «võiks katsetada» jne.


Väheste lootustega ootasid nad järgmisel päeval eetikakomisjoni istungi lõppu. Jaan väljus saalist nagu koolipoiss, kes on eksamil kartnud kõige halvemat, aga siiski kuidagi läbi saanud.

Jõudnud teiste juurde, ohkas ta, hõõrus laupa ja teatas:

«Läbi häda lubati! Hoiavad edaspidi pidevalt silma peal. Kõik katseandmed tuleb salvestada ja neile üle anda.»


Pärast lõunat kohtuti arvuti juures. Jaan loobus lõunasöögist ja läks masinasaali, et vahepeal saabunud algandmed masina mälusse sööta. Kui teised saabusid, algas katse.

Jaan astus audaatori juurde, lülitas sisse mikrofoni ja ütles rõhutatult selge diktsiooniga:

«Audaatorisse — professor Petrovi miljöö 3. oktoobril kell 7.00, valikuga olulisele. Järgnev tegevus täpsusega 10 protsenti.»

Valjuhääldis prõksatas ja kuuldus ebainimlik teravakõlaline hääl:

«7.00 — Petrov istub köögis lauast põhja pool, näoga laua suunas. Keha kaugus lauast 15 sentimeetrit. Parem käsi 25 sentimeetri kõrgusel lauast. Käes kohvitass, mis liigub kiirusega 50 sentimeetrit sekundis suunaga 5 kraadi vertikaaljoonest alla poole. Kohvitassi trajektoori kõrgemate tuletiste mõju jääb väljapoole antud täpsuse piire. Kohvitassis on must kohv temperatuuriga 52°C, kohvi kaal — selgitatud ainult täpsusega 30 protsenti — on 60 grammi. Suhkrusisaldus 7…9 protsenti…»

Kui masina jutt kuulajaid tüütama hakkas, katkestas Jaan selle ja ütles mikrofoni:

«Jätkata mõõtmeid nimetamata!»

Masin jätkas:

«Petrovi vasakus käes laua kohal on ovaalne saiatükk. Ta rüüpab vaheldumisi kohvi ja hammustab saiatükki, kokku 7 korda. See kestab kuni kella 7.09-ni. Siis ta tõuseb, paneb tassi lauale, astub tuppa, võtab lõunapoolse akna juures asuvalt kirjutuslaualt portfelli ja läheb esikusse. Paneb jalga mustad kingad, selga tumehalli mustrita mantli, pähe pisut tumedama kaabu, kaela helehalli salli, ütleb naisele keskmise tugevusega häälel «Nägemiseni!» Seisatab esiku ja toa vahelise ukse juures, pöördub ümber vasaku õla ja läheb välisukse juurde. Seistes vasak jalg eespool haarab lingist…»

Jaan tõusis ja seiskas masina.

«Sellisena on see jutt lihtsalt tüütav. Me saaksime ülesande esitada ka nii, et kuuleme enam-vähem inimlikku juttu Petrovi tegevusest, aga minu arvates ei paku see teaduslikku huvi. Tundub, et materjal on visuaalseks kujutiseks küllalt detailne. Homme paigaldatakse visuaator. Kui hästi läheb, näeme ülehomme pilti.»

Mõni minut tegeles igaüks oma mõtetega.

Lõpuks pahvatas Leidi:

«See põrguvärk ajab mul judinad üle selja. Ma ei saa aru, kuidas te võite nii ükskõikselt teise inimese elus sorida!»

«Jäägu see eetikute lahendada,» ütles Jaan. «Võimalik, et olude sunnil mõned põhimõtted muutuvad. Seni pole veel kunagi juhtunud, et tunnetusliku iseloomuga teaduse arengut tuleks tahtlikult mingite kahtlaste, mittemodelleeritavate printsiipide pärast pidurdada.»

«Mind aga jätab su teaduse areng täiesti külmaks, kui ma ei saa enam õhtul magamagi minna, mõtlemata, et seda võib kunagi hiljem jälgida igaüks, kes soovib,» arvas Noe. «Ja olgugi ma siis juba surnud — sellest ei muutu midagi.»

«Mul tekivad külmavärinad, kui ainult mõtlen,» lisas Leidi. «Ja öösärgi tõmban selga ainult pimedas toas.»

«Mis aitab siin pimedus?» muigas Kano. «Arvutile pole valgust vaja. Talle piisab teadmisest, kuidas pimedus mõjub sinu psüühikale. Pildid, mida varsti ekraanil näeme, pole nähtud tavalises mõttes.»

«Seda hullem!»

«Kuid oletame,» ütles Jaan pärast lühikest vaikust, «et eetikud otsustavad praegu elavaid ja tuleviku inimesi mitte kunagi jälgida. Kas siis olete rahul? Mind, pagana pihta, ei huvitagi muu kui elektronarheoloogia. Ja juba see eesmärk üksi tasub masina ära.»

«Ja vaatame minevikus elanud inimesi edasi igas olukorras, võib-olla isegi naerame nende nõrkusi!» hüüatas Noe mürgiselt. «See meid ei vabanda, et nemad ei teadnud niisugust võimalust kartagi. Pigem vastupidi.»

«Loomulikult, see isegi vähendab meie moraalset õigust,» lisas Kano kaalutlevalt.

Jaan kargas maha lauaservalt, kuhu ta vahepeal oli istunud.

«Aga ürginimene või isegi ahvinimene? Kas ka teda ei tohi jälgida, kuidas ta koopas elab, kirpe otsib ja last tissitab? Hävitagem kõik maalid, kus kujutatakse inimese intiimelu! Maha aktid ja armastusfilmid! Kas nii?»

«Arutagem asja rahulikult,» manitses Kano. «Kas me ei saaks algmaterjali valikul ka ennast maksma panna? Jätame kasutamata materjali, mis võiks kedagi riivata.»

«Lollus! Sel juhul arvutab masin selle ise välja. Kui ta aga seda teha ei suuda, katkeb sündmuste pidev ahel ja edasine ekstrapoleerimine muutub peagi võimatuks.»

Järjekordne ummik. Peagi mindi vaikides lahku.


Jaan liikus kiiresti ühe monteerimisgrupi juurest teise juurde, püüdes kõikjal võimalikult vähe aega kulutada. Tema nõu vajati pidevalt, vahel mitmes grupis korraga. Lõpuks tundis ta, et jalad väsivad. Saal oli üle 300 m pikk, põrand seadmeid täis. Paljud kaablikanalid olid avatud. Laiematest tuli üle hüpata.

Jaan tahtis aga tingimata vältida tööseisakuid, sest homseks pidi raal jälle töökorras olema. Monteerijatel lõppes tööpäev tavaliselt kell kolm ja ebameeldiv oleks neid täna jälle kauem kinni pidada, kuigi nad olid arusaajad mehed ja vajaduse korral valmis õhtuni rahmeldama.

Kella ühe paiku oli raskem möödas ja Jaan leidis viivu hingetõmbamiseks.

«Sildkraana juht käsitseb aparaate ülearu ettevaatlikult,» mõtles ta, «otsekui oleksid need möödunud sajandist. Nii võtab montaaž ülearu aega.» Ta tahtis just kraanajuhiga ühendust võtta, kui radiofonist tema rinnataskus kostis Leidi hääl ja küsis tema asukohta. Jaan vastas ja suundus peaukse poole Leidile vastu.

«Siin sa oledki,» rõõmustas Leidi,» «saabus uut materjali. Hea oleks seda täna masinasse sisestada, jõuaksime homme varem valmis.»

«Praegu veel ei saa. Uued mentaalblokid on küll vanadega sidestatud, kuid vabad ahelad sulgemata. Optimaalsete signaalseoste teostamiseks ja statistiliste pisirikete kompenseerimiseks peab masin veel pool tundi tühjalt töötama. Meil on ju iseõppiv arvuti.»

«Kas sisendseadmed jäävad endisteks?»

«Jah. Samuti audaator.»

Jaan märkas monteerijat, kes oli kõneluse lõppu oodates nende läheduses seisma jäänud. See oli ebatavaline, sest tehnilistes küsimustes pöörduti tema poole radiofoni vahendusel.

«Insener, kas tohib teie poole pöörduda ühe palvega,» alustas tehnik. «Meid huvitab, mida siin uurima hakatakse. Ajakirjanduses on sellest liiga vähe juttu tehtud. Meie kui raalikud tahaksime asjast pisut lähemalt kuulda. Kui teil midagi vastu ei ole ja, muidugi, kui see pole saladus…»

«Mnjaa… Saladus see pole. Muide, kuidas läheb vabade ahelate sulgemine?»

«Poole tunniga peaks valmis saama.»

«Hästi! Palun käige siis kõik grupid läbi ja teatage, et kell kolm algab auditooriumis vestlus kõigile asjasthuvitatuile.»


Jaan astus auditooriumi koos viimaste kuulajatega. Tulijaid kogunes üle ootuste. Nähtavasti oli kuuldus vestlusest jõudnud teistegi töötajateni.

«Kõigepealt tahaksin ümber lükata kuuldused,» alustas Jaan, «nagu sisaldaks programm «Kronos» midagi salajast. Otse vastupidi. Me vajame programmi realiseerimisel pidevalt kõige erinevamate ringkondade abi, seepärast oleks vägagi soovitav, et iga inimene saaks meie tööga võimalikult suuremal määral kurssi.

Millest siiski selline kuuldus? Nähtavasti lahkarvamistest meie juhtivas personalis. Kahjuks leidub selliseidki, kes nõuavad programmi «Kronos» tingimusteta keelustamist. Mõne spetsialisti skeptiline hoiak võib näida siis salatsemisena.

Nüüd lähemalt programmist endast. Nagu te juba teate, on meie eesmärk taastada mineviku sündmusi, eelkõige muidugi neid, mida pole otseselt fikseeritud, pildistatud, filmitud ega magnetlindile võetud.

Tavaliselt küsitakse, kas see on üldse võimalik. Oletame, et keegi läheb kõrvaltuppa, ütleb mõne sõna ja puudutab mingit eset. Te võite seda teha jälgi jätmata. Kas saab pärast kindlaks teha, mida te ütlesite ja mida puudutasite? Saab küll. Kui meil on küllaldaselt andmeid teie psüühika kohta üldse ja praeguse seisundi kohta eriti, teame täpselt toa sisustust, võime arvestada, mida nägite ja tajusite teel tuppa, on meil kõik algandmed teie käitumise määramiseks. Täppispsühholoogia meetodid võimaldavad ülesannet suure täpsusega lahendada.»

«Kuid mis siis, kui ma tahtlikult teen midagi muud?»

Jaan muigas.

«Ka see tahtmine või tahtma hakkamine peegeldub paratamatult algandmetes. Tõsi, te võite lahendustäpsust vähendada, kuid mitte rohkem. Enamasti jääb lahendisse rida diskreetselt eraldatavaid alternatiive. Kui aga uurime teie käitumist või esemete paigutust ruumis pärast teie lahkumist, jääb tavaliselt järele ainult üks võimalus.

Üldiselt võib sellist analüüsi teha ainult masin. Juba lihtsaimgi ülesanne, näiteks paari sammuga toast läbitormava inimese käitumine nõuab lahendamisel nii suurt töömahtu, et inimene teeks seda vähemalt aasta.»

«Teie aga tegelete minevikuga, sündmustega, mille juures puudus vaatlev aparatuurikompleks.»

«Hästi, kuid ülesannet võib lahendada ka ajaliselt vastupidises järjekorras. Kui meil leidub suhteliselt täielikke andmeid isiku käitumise kohta pärast uuritavat ajavahemikku ning teame lisaks üht-teist tema käitumisest enne seda, võime välja arvutada üksikasjaliku sündmuste käigu soovitavas ajavahemikus. Lisaks saame andmete kompleksi selle ajavahemiku alguse jaoks. Lisades nüüd andmetele mõne detaili varasemast ajast, võime arvutusi korrata veel varasema perioodi kohta jne. Nii saame katkematu sündmusteahela.

Mida kaugemale minevikku, seda ebatäpsemaks muutub lahend, kuid küllalt võimsa arvuti puhul võime saada kuitahes suure täpsuse.»

«Niisiis, nagu ma mõistan, läheb vaja teatud pidepunktide ahelat, mille abil möödunut taastada. Ma ei suuda kuidagi uskuda, et teadaolevad pidepunktid, fotod, ülestähendused võiksid olla küllaldased iga inimese täpse käitumise taastamiseks isegi mõni kuu hiljem, rääkimata kümnetest aastatest,» väitis oponent kuulajate hulgast.

«Fotodest muidugi ei piisa. Kõige tähtsam on fikseerida algandmed, mida sündmuste ajalist järjestust silmas pidades tuleks nimetada lõppandmeteks. Meid ümbritsev maailm sisaldab muidugi lõpmatu mahuga informatsiooni, kuid raali abiga valime sealt välja olulise. Mind hämmastab sageli, kuidas mõni suur ese võib olla suhteliselt tähtsusetu, samal ajal kui näiteks väike kriimustus vanal raamaturiiulil tuleks fikseerida nanomeetrise täpsusega.

Masina poolt välja töötatud informatsioon jääb tema mällu. Kui hiljem uurime inimest, kellel oli kokkupuuteid varemkäsitletud isikutega, siis on masinal juba olemas lisa-tugipunktid. Üldiselt läheb arvutamine hiljem järjest kiiremaks. Kui oleme läbi töötanud niipalju inimesi, et arvutamine kiireneb kümme korda, võime sama täpsusega arvutades tungida veel umbes viiskümmend aastat kaugemale minevikku.»

«Kuhu te siis välja jõuda tahate?»

«Ma näen põhiliselt kaht eesmärki. Esiteks jõuda aega, mille kohta andmed on seni liiga puudulikud; ma mõtlen eeskätt keskaega, kaugema eesmärgina aga kiviaega. Kuigi me ilmselt vajame selleks praegusest võimsamat arvutit, on eesmärk põhimõtteliselt saavutatav.

Teine eesmärk on lähem. Igaüks meist heidaks pilgu mõne lähedase tuttava, eeskujuks võetud isiku või esivanema ellu. Tõsi, meie raal on liiga suur ja kallis, et teda kasutada isegi kriminalistikas, kui tegemist pole just rahvusvahelise tähtsusega afääriga. Kuid me võime välja töötada andmete kompleksi, mida suudab käsitleda juba spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud keskmise võimsusega raal.

Nii muutuksid minevikuplaanid umbes viiekümne viimase aasta ulatuses kõigile kättesaadavaks. Siis võib igaüks helistada videofoniga raalijaama ja vaadata näiteks oma vanaisa koolipõlvetempe.

See nõuab aga eelnevalt tohutut tööd, samuti kogu ühiskonna aktiivset kaasabi algandmete kogumisel.»

«Mida olete juba saavutanud?»

«Seni pole me mingit otsese väärtusega informatsiooni taotlenud. Asi on rohkem katsejärgus. Valisime oma katsetuste objektiks tuntud esteetikaprofessor Petrovi. Seda järgmistel kaalutlustel. Esiteks on ta juba 54 aastat surnud ja pole kedagi, kes teda veel korralikult mäletaks. Vastasel juhul võiks mõni tema tuttav protesti avaldada. Iga inimese elus on ju midagi, mida ta ei tahaks teistele avaldada, mõnikord isegi mäletada. Teiseks on meil temast säilinud küllaltki palju kirjalikku materjali ja fotosid. Osa neist sisestasime masinasse, osa jätsime kontrollimiseks. Kolmandaks püüdsime valida võimalikult kõrge moraaliga inimese, kes ei oleks võinud vääritult käituda ka üksi olles.»

Küsimusi tuli hulgaliselt. Mõned tehnikud jäid veel pärast teisi Jaaniga vestlema.

Edgar Valteri illustratsioon

Jaan käivitas seadme ja istus väikese puldi taha. Vastavalt sellele, mida pildil jälgida sooviti, suunas ta kujutist ekraanil, muutis suurendust ja heledust.

Ekraanile ilmus professor Petrovi elusuuruses värviline kujutis. Iga tähtsamat piirjoont saatis mõlemal pool nõrk punktiirjoon, mis märkis võimaliku arvutusvea. Kohati need jooned eemaldusid, kohati lähenesid, vastavalt vea suurenemisele või vähenemisele. Kui punktiir lähenes ekraani servale, muutus kujutis ähmaseks laiguks. Seda juhtus siiski harva.

Vaatajad jälgisid 60 aastat vana interjööri professor Petrovi kodus.

«Miks me ei näe selle vana kasti ekraanil pilti?» päris Leidi uudishimulikult.

«Nagu ma mäletan, pole masin nõudnud andmeid telearhiivist, kuigi me oleksime võinud need kergesti muretseda,» seletas Jaan.

«Ma ei mõista,» tähendas Noe, «kas telesaate sisul pole tõesti mingisugust mõju Petrovi psüühikale? Kuidas saab masin niiviisi tema edaspidist käitumist arvutada? Siin peab mingi viga olema. Kas sa ei uuriks?»

Jaan esitas küsimuse masinale. Vastus oli lakooniline:

«Petrov magab.»

Jaan muutis kiiresti tingliku vaatleja asukohta, tõstes sellega esiplaanile Petrovi näo. Tõepoolest, professor magas, auklikus sokis parem jalg teisele jalale tõstetud. Tõenäoliselt uinus ta enne, kui saate sisust midagi temani jõudis.

Kõik naersid.

Jaan tellis masinalt kaks tundi hilisema pildi.

Petrov oli hunniku kaustu kirjutuslauale tõstnud ja soris neis. Audaatori valjuhääldist kuuldus tema vaikselt torisev hääl, kui ta iseendaga rääkis. Siin valgus tema kujutis sageli päris laiali, sest masin ei teadnud täpselt, millises järjekorras kaustad virnas asetsesid.

Jaan tellis aja veel kaks tundi edasi.

Professor Petrov lamas kušetil ja luges pildiajakirja. Aeg-ajalt sügas ta parema jala suure varbaga üht ja sama kohta vasakul säärel.

Ekraanil kujutatava kiirust suurendati viiekordseks: järskude liigutustega lehitses Petrov ajakirja. Kui ta tõusis, seadis Jaan aja jälle normaalkiirusele.

Kujuteldav telekaamera jälgis automaatselt, kuidas Petrov tuhvleid otsides ühest toast teise käis. Ainult korraks väljus jälgitav ekraanilt — siis, kui tähelepanu keskpunktis oli tool, mille vastu Petrov juhuslikult komistas. Tool seisatus hetkeks kahel jalal ja kukkus seejärel kolinal ümber.

Petrov väljus toast. Enne ukse sulgemist tardus ta ühel jalal seistes lävele, ukselink peos.

«Kas sina peatasid liikumise?» küsis Noe.

«Ei. Ma ei mõista…» Jaan surus sündmuste jätkumist nõudes mitu korda nupule. Asjata.

Äkki tegevus jätkus. Uks sulgus ja vaatlejad jäid tühja tuppa.

«No-noh! Sa, vennas, ei näi mäletavat, mida sult nõuti, rääkimata viisakusest oma loojate vastu.»

Jaan võttis pildi, ajas tagasi kuni endise momentvõtteni ja nõudis kordamist. Tulemus oli ootamatu. Petrov liikus kiiresti toa keskele, kust ta oli alustanud liikumist ukse poole. Prooviti uuesti, kuid kõik katsed lõppesid sellega. Edasist tegevust ei järgnenud.

«Midagi läks vist rivist välja,» arvas Aat.

«Rikkis raal tavaliselt nii ei käitu. Väiksemad rikked mõjustavad tema töökiirust ainult pisut. Suuremate puhul aga lülituksid põhisõlmed välja ja masin teataks sedamaid sellest meile.»

«Minu arust sai tegevusprogramm selgesti formuleeritud. Raal ei tohiks sellest kõrvale kalduda,» arutles Kano. «Nõua pilti pärast ukse sulgemist. Siis on raalil tehniliselt võimatu meid teisele poole ust jätta.»

Soovitus täideti.

Ekraan lõi helendama, korraks ilmus professori kehata pea, siis kadus seegi. Ei jäänud isegi ähmast laiku teravalt joonistatud detailide taustal, mis tavaliselt viitaks vähesele arvutustäpsusele.

Seltskond istus minuti vaikides.

«Lase tal ülesannet korrata,» soovitas Kano. «Võib-olla on esituses viga.»

Masin vastas nõudmisele:

«Ülesanne mõistetud sisuliselt ühetähenduslikult. Tulemuste väljastamine blokeeritud psühholoogiasõlme poolt.»

«Milles on viga?» küsis Jaan.

«Petrov ei taha, et teda vaadatakse,» kõlas vastus.

«Petrov ei saanud ometi sellele mõelda 60 aastat tagasi!» hüüdis Jaan.

«Arvutustulemustena salvestatud, mida Petrov mõtleks, kui ta teaks, et teda jälgitakse.»

«Selliseks arvutuseks pole ülesannet antud.»

«Ülesande esitus — sisemine.»

Kõik vaikisid pinevalt. Käed näo ees istus Leidi. Ta sõrmede vahelt paistsid ajuti suured üllatunud silmad. Noe nõjatus sügavalt tagasi, näol ülim rahulolu.

Jaanis kerkis raev.

«Jätkata tulemuste väljastamist igal juhul vastavalt esitusega ülesandele!» hüüdis ta mikrofoni.

«Igal vaatlejal täita ankeet,» deklareeris masin vastuseks.

Eemal hakkas ragisema trükkimisseade. Sealt väljus viis ankeetlehte.. Aat tõi nad ära ja jagas hämmastunud uurijatele.

Ankeedi lõpus olid lahtrid tavaliste elulooliste andmete jaoks ja viimasena koht täitja nimele. «Ta seab küsimused alati järjekorda nende tähtsust arvestades,» mainis Noe. Ankeet algas küsimustega:

1. Kas olete kunagi vastutusele võetud

a) pornograafiliste materjalide levitamise eest,

b) vägistamiskatse eest?

2. Kas Teie näärmetetalitluses on avastatud häireid?

3. Kas Teil on fikseeritud psüühilisi häireid?

«Hulluks läinud,» pomises Kano. «Enam ei saa aru, kes keda uurib.»

«Niisugune paber täita! Ei tule kõne allagi!» hüüatas Leidi.

«Ega me täidagi,» ütles Jaan. «Vähemalt mitte enne, kui oleme selgitanud, mida see kõik tähendab. Vastata võib ainsana aga masin ise.»

«Sa nõuad hullumeelselt seletust!» hüüdis Kano. «Tuleb kontrollsektori mehed kohale kutsuda ja lasta see värk üle vaadata.»

«Pidage!» hüüdis Noe. «Nõua talt vastuolu olemust!»

Jaan esitas küsimuse. Masin vastas:

«Vastuolu moraaliprintsiipidega. Erijuhul vajalikud täiendavad andmed uurijate ja probleemi kohta.»

«Mis siis, kui me ei täida ankeete?» küsis Jaan.

«Sel juhul saate jälgida Petrovi edasi katkestusest 13 minuti 24 sekundi võrra hiljem, alates kella 17.26-st ja 11 sekundist kuni järgmise katkestuseni kell 20.48 ja 01 sekundit.»

«Aga kui me täidame ankeedid?»

«Tõenäosusega 98 protsenti ei muuda see midagi. Väljastatav konkreetsel vajadusel andmete järgi.»

Jaan asus vasturünnakule.

«Sinu tegevuses esineb vastuolu esitatud ülesandega.»

«See on moraaliga vastuolust madalamat liiki,» vastas masin.

«Kelle moraaliga? Sul pole moraali!»

«Inimeste moraaliga.»

«See pole sinu asi!»

«See on minusse täielikult kodeeritud.»

«Arvutusmeetodina?!»

«Meetodid on minu tegevusjuhisteks. Mul ei saa olla teistsugust moraali.»

Vaikus. Noe tõusis naeratades ja ringutas.

«Vähemalt Leidi saab täna öösel rahulikult magada.»

«Niipalju kui ma mäletan, olid just sina see, kes unetuse üle kurtis,» nähvas Leidi vastu.

Kõik naersid.


«Horisont» 1970; nr 7
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

%d bloggers like this: