jump to navigation

Viimnepäev. Arthur C. Clarke

«Aga see on ju kohutav!» sõnas Ülemteadlane. «M i d a g i tuleb meil ometi teha!»

«Jah, Teie Kõrgeteadvus, kuid see kujuneb äärmiselt raskeks. Planeet asub rohkem kui viiesaja valgusaasta kaugusel ja püsivat kontakti luua on ülimalt keeruline. Sillapea suudame me usutavasti siiski rajada. Kahjuks pole see ainus probleem. Siiani ei ole meil kordagi õnnestunud nende olevustega ühendusse astuda. Nende telepaatilised võimed on äärmiselt algelised — või puuduvad üldse. Ja kui me ei saa nendega rääkida, siis ei saa me neid ka kuidagi aidata.»

Järgnes pikk mõttevaikus, kuni Ülemteadlane olukorda vaagis ja lõpuks, nagu ikka, õige lahenduse leidis.

«Iga mõistusliku liigi hulgas peab leiduma vähemalt mõni telepaatiline indiviid,» arutles ta. «Tuleb välja saata sadu vaatlejaid, kes keskenduvad sellele, et tabada esimest ettejuhtuvat mõttevirvendust. Kui te avastate ühegi vastuvõtliku mõistuse, koondage temale kõik oma jõupingutused. Me peame oma sõnumi edasi andma!»

«Väga hea, Teie Kõrgeteadvus. Kõik saab tehtud!»

Planeet Thaari mõistused sirutasid oma mõtteväänlad seiravalt üle sügaviku, üle lõhe, mille läbimiseks isegi valgusel kulus pool tuhat aastat, otsides meeleheitlikult ühtainsatki inimolendit, kes suudaks neid tajuda. Ja õnnekombel sattusid nad varsti mehele, kelle nimi oli William Cross.

Vähemalt algul pidasid nad seda tõesti õnnejuhuseks, kuigi hiljem polnud nad selles enam nii kindlad. Kuid nii või teisiti, neil polnud valikut. Asjaolude kokkulangevus, mis Billi mõistuse neile avas, kestis ainult loetud sekundeid ja polnud tõenäoline, et see siinpool igavikku enam korduks.

See imejuhus sõltus kolmest tegurist ja on raske öelda, milline neist oli kõige tähtsam. Esmalt olenes kõik asendist. Veepudel, millele langeb päikesevalgus, hakkab toimima nagu robustne lääts, koondades valguse ühte punkti. Tohutult suuremas mõõdus koondas ka Maa tihe tuum Thaarilt kiirguvaid laineid. Harilikult mateeria küll mõttekiirgust ei mõjuta — see tungib läbi aine sama takistamatult nagu valgus läbi klaasi. Kuid planeet koosneb siiski heast hulgast ainest ja nii toimiski kogu Maa nagu hiigellääts. Planeedi pööreldes kandus Bill läbi selle fookuse, kus Thaarilt saabuvad nõrgad mõtteimpulsid sajakordselt võimendusid.

Ometi olid miljonid teised inimesed praktiliselt samas asendis; nendeni sõnum ei jõudnud. Kuid ükski neist polnud ka raketiinsener. Nad ei olnud aastaid kosmosest mõelnud ja unistanud, kuni see muutus nende olemusest otse lahutamatuks.

Ja ükski neist polnud ka purupurjus nagu Bill, kes balansseeris teadvuse habemenoateral, üritades pageda tõeluse eest unenäomaailma, kus polnud pettumusi ega lüüasaamisi.

Armee seisukoht oli talle loomulikult selge. «Doktor Cross,» oli kindral Porter sõnu tarbetult rõhutades talle öelnud, «teile makstakse selle eest, et te kavandaksite lahingrakette, mitte aga — khm — kosmoselaevu. Millega te vabal ajal tegelete, on teie enda asi, kuid ma palun teid mitte kasutada tööalaseid vahendeid oma harrastuse huvides. Edaspidi esitate kõik arvutisektorisse minevad projektid mulle eelnevaks läbivaatamiseks. See on kõik.»

Loomulikult ei saanud nad talle hundipassi anda — selleks oli ta liiga väärtuslik. Kuid ta polnud sugugi kindel, kas ta üldse tahtiski tööle edasi jääda. Ülepea polnud ta enam milleski kindel, välja arvatud see, et töö oli muutunud talle vastumeelseks ja et Brenda oli viimaks koos Johnny Gardneriga jalga lasknud — kui asju nende tähtsuse järjekorras nimetada.

Kergelt kõikudes toetas Bill lõua kätele ja jäi laua vastas olevat lagedat tellisseina põrnitsema. Ainsateks katseteks seda ilustada olid «Lockheadi» kalender ja «Aerojet’i» 6×8-jalane läikplakat, millel oli kujutatud õhku tuhisev «L’il Abner Mark I». Bill jõllitas süngelt ühte punkti kahe pildi vahel ja tundis, kuidas pea mõtteist tühjenes. Tõkked kadusid teelt…

Samal hetkel vallandus thaarlaste ühendatud mõttejõu hääletu triumfihüüd ja sein Billi ees hajus aeglaselt pöörlevaks uduks. Näis, nagu oleks tema pilgule avanenud tunnel, mis ulatus lõpmatusse — ja nii see tegelikult oligi.

Bill silmitses kummalist nähtust loiu huviga. See oli midagi uut, kuid mitte varasemate hallutsinatsioonide tasemel. Ja kui tema peas hakkas kõnelema võõras hääl, ei teinud ta sellest mõnda aega väljagi. Isegi purjuspäi ei suutnud ta ületada vanamoodsat eelarvamust iseendaga kahekõnede pidamise suhtes.

«Bill,» alustas hääl, «kuula tähelepanelikult. Meil oli väga raske sinuga kontakti saavutada ja asi on ülimalt tähtis.»

Bill kahtles selles põhimõtteliselt.  M i s k i  polnud enam tähtis.

«Me räägime sinuga ühelt väga kaugelt planeedilt,» jätkas hääl tungivalt, kuid sõbralikul toonil. «Sa oled ainus inimene, kellega me oleme suutnud ühendusse astuda ja sa lihtsalt  p e a d  meid mõistma.»

Billi valdas kerge rahutustunne, ehkki see oli kuidagi umbmäärane, sest omaenese muredele keskendumine oli juba üpris raske. Kui hull see asi on, kui inimene hääli kuulma hakkab? mõtles ta. Igal juhul oli targem mitte erutuda. Sa võid kaasa mängida ja võid ka mitte mängida, doktor Cross, ütles ta endale. Eks mängime siis kaasa, kuni sellest häda pole.

«Hüva,» vastas ta tülpinud ükskõiksusega. «Tulge oma jutuga lagedale. Mul pole midagi selle vastu, kuni see huvi pakub.»

Tekkis vaikus. Siis jätkas hääl pisut murelikul toonil:

«Me ei saa hästi aru. Meie sõnum pole lihtsalt  h u v i t a v. See on kogu sinu liigi jaoks elutähtis ja sa pead viivitamatult oma valitsusele sellest teatama.»

«Kikitan kõrvu,» sõnas Bill. «Vähemalt on see mingi ajaviide.»

Viiesaja valgusaasta kaugusel pidasid thaarlased omavahel kiiruga nõu. Miski tundus viltu olevat, kuid nad ei osanud otsustada, mis nimelt. Kontakti olemasolus polnud vähimatki kahtlust, kuid taolist reageeringut polnud nad sugugi oodanud. Oli kuidas oli, nüüd ei jäänud muud üle, kui edasi lasta ja parimat loota.

«Kuula meid, Bill,» jätkasid nad. «Meie teadlased avastasid äsja, et teie Päike plahvatab varsti. See juhtub kolme päeva pärast — täpsemalt seitsmekümne nelja tunni möödudes. Seda on võimatu ära hoida. Kuid paanikaks pole põhjust. Me saame teid päästa, kui te teete täpselt nii, nagu me ütleme.»

«Laske edasi,» kostis Bill. Hallutsinatsioon oli lausa geniaalne.

«Me võime rajada silla, nagu me seda nimetame. See on omalaadne kosmost läbiv tunnel, samasugune nagu see, mida sa praegu näed. Asja teoreetiline külg on isegi teie matemaatikutele seletamiseks liialt keeruline.»

«Pidage nüüd kinni!» protesteeris Bill. «Mina olengi matemaatik ja pagana hea matemaatik, seda isegi kaine peaga. Ja ma olen sedasorti asjadest ulmeajakirjadest lugenud. Ma oletan, et te peate silmas mingit otseühendust läbi ruumi mõne kõrgema mõõtme. See on vana lugu — Einsteini-eelne.»

Bill adus selget üllatust.

«Meil polnud aimugi, et teie teadus on nii arenenud,» sõnasid thaarlased. «Kuid praegu pole aeg teooria üle arutleda. Tähtis on vaid see, et juhul, kui sa praegu enda ees olevasse avasse astuksid, leiaksid sa end hetkepealt teiselt planeedilt. Nagu sa ütlesid, on see tõepoolest otseühendus — antud juhul läbi kolmekümne seitsmenda mõõtme.»

«Ja see viib teie maailma?»

«Ei, te ei saaks siin elada. Kuid kosmoses leidub palju Maa-sarnaseid planeete ja me leidsime ühe, mis teile sobib. Me rajame samasugused sillapead üle kogu Maa ja pääsemiseks pruugib teie inimestel vaid nendest sisse astuda. Mõistagi tuleb neil uues elupaigas tsivilisatsiooni otsast peale üles ehitama hakata, kuid see on nende ainus lootus. Sa pead selle sõnumi edasi andma ja neile selgitama, mida teha tuleb.»

«Kujutan ette, mis näo nad mind kuulates teevad,» ütles Bill. «Miks te presidendi jutule ei lähe?»

«Sest sinu mõistus oli ainus, millega meil õnnestus kontakti astuda. Teised tundusid meie eest suletud olevat; me ei mõista, miks.»

«Võiksin seda teile öelda,» sõnas Bill, silmitsedes peaaegu tühja pudelit enda ees laual. Oma raha eest oli ta igatahes palju saanud. Kui imeline on küll inimmõistus! Loomulikult polnud selles kahekõnes midagi originaalset: oli ilmselge, kust kõik need ideed tulid. Alles eelmisel nädalal oli ta lugenud juttu maailmalõpust ja kõik need soovkujutelmad maailmaruumi läbivatest sildadest ja tunnelitest kujutasid endast ilmset hüvitust mehe jaoks, kes oli viis pikka aastat jukerdavate lahingrakettidega jännanud.

«Kui Päike tõesti plahvatab,» küsis Bill järsult, üritades hallutsinatsiooni äkkrünnakuga segadusse ajada, «mis siis juhtub?»

«Teie planeet sulab silmapilkselt üles. Õigemini kõik planeedid kuni Jupiterini välja.»

Bill oli sunnitud möönma, et see oli üpris suurejooneline kujutelm. Ta mõtles selle üle, ja mida rohkem ta seda vaagis, seda rohkem see talle meeldis.

«Mu kallis viirastus,» sõnas ta kaastundlikult, «kas tead, mis ma ütleksin, kui ma sind uskuma jääksin?»

«Sa  p e a d  meid uskuma!» kuuldus sadade valgusaastate kauguselt meeleheitlik karje.

Bill ei teinud sellest väljagi. Ta oli juba oma sõiduvees.

«Kuula nüüd, mis ma sulle ütlen.  S e e  o l e k s  p a r i m,  m i s  i g a n e s      j u h t u d a  v õ i k s. Jah, see teeks kõigile hädadele lõpu. Keegi ei peaks enam pabistama venelaste, tuumapommi ja elukalliduse pärast. See oleks ju suurepärane! Ainult seda kõik tahaksidki! Kena teist, et te seda meile ütlema tulite, aga nüüd kobige rahuga koju tagasi ja lohistage oma pagana sild endaga kaasa.»

Thaar vajus masendusse. Ulemteadlase aju, mis hõljus toimelahusega täidetud reservuaaris nagu hiiglaslik korallikogum, tõmbus äärtest õrnalt kollaseks. Sellist asja polnud juhtunud enam viie tuhande aasta jooksul peale xantillide sissetungi. Vähemalt viisteist psühholoogi said närvivapustuse ega toibunud päriselt enam kunagi. Kosmosefüüsika kolledži peaarvuti hakkas kõiki oma mälus sisaldavaid arve nulliga jagama ja kõrvetas kõik oma kaitsmed läbi.

Maal aga jätkas Bill Cross samas vaimus edasi.

«Te ainult vaadake  m i n d,» sõnas ta, ise väriseva käega endale rindu osutades. «Aastaid olen ma üritanud rakette midagi mõistlikku tegema panna ja nüüd öeldakse mulle, et ma tohin konstrueerida ainult juhitavaid lahingrakette, nii et me saaksime üksteist vastu taevast lasta. Päike teeb selle töö palju puhtamalt ära ja kui te annaksite meile mõne teise planeedi, hakkaks kogu see neetud jama ainult jälle otsast peale.»

Mõtteid kogudes jäi Bill nukralt vait.

«Ja nüüd laseb ka Brenda linnast jalga ega jäta mulle isegi sedelit. Nii et vabandage väga, kuid mul puudub teie skaudiürituse suhtes igasugune entusiasm.»

Bill taipas, et ta poleks suutnud sõna «entusiasm» välja öelda. Kuid ta oli suuteline seda mõtlema. See oli huvitav teaduslik avastus. Ehk mandub tema mõtlemisvõime — huu, nüüd oleks küll äärepealt sassi läinud — sedamööda, kuidas ta järjest rohkem tongi jääb, lõpuks ainult ühesilbiliste sõnadeni?

Viimase meeleheitliku ponnistusega saatsid thaarlased oma mõtted läbi tähtedevahelise tunneli.

«Sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt, Bill? Kas kõik inimolendid on sinusugused?»

Vaat see oli huvitav filosoofiline küsimus! Bill vaagis seda põhjalikult — vähemalt nii põhjalikult, kui seda võimaldas see roosa hämu, mis teda endasse mähkima hakkas. Lõppude lõpuks polnudki lood nii hullud. Ta võis endale uue töökoha otsida — kas või ainult selleks, et kindral Porterile öelda, kuhu too võib oma kolm tärni pista. Ja mis Brendasse puutus, siis olid naised nagu trammid: alati tuleb mõne hetke pärast järgmine.

Mis kõige etem — rangelt salajaste dokumentide kausta vahel peitus veel üks pudel viskit! Oh, milline päev! Bill tõusis vaarudes jalule ja tuikus üle toa.

Viimast korda kõnetas Thaar Maad.

«Bill!» kordas hääl meeleheitlikult. «Kõik inimesed pole ju ometi sinusugused!»

Bill pöördus ja jäi keerlevat tunnelit vaatama. Naljakas, kuid seda näisid valgustavat tähtede valgustäpid ja see oli tõesti üpris kena. Ta oli enda üle uhke — vaid vähesed inimesed suutsid midagi  s e l l i s t  ette kujutada.

«Minusugused?» kordas ta. «Ei, ei ole jah.» Ta saatis valgusaastate taha rahuloleva naeratuse ja rõõmujoovastuse tõusulaine vabastas ta meeleheitest. «Kui järele mõelda,» jätkas ta, «siis on paljud inimesed omadega palju hullemini plindris kui mina. Jah, ma arvan, et kõigele vaatamata olen ma tõeline õnneseen.»

Ta pilgutas kerges hämmingus silmi, sest tunnel oli ühtäkki kokku tõmbunud ja lage sein oli taas täpselt oma endisel kohal. Thaar oskas oma lüüasaamist tunnistada.

«Niipalju siis  s e l l e s t  hallutsinatsioonist,» mõtles Bill. «See hakkaski juba mind ära tüütama. Eks näe, mida järgmine endast kujutab.»

Järgmiseni ta siiski ei jõudnud, sest viis sekundit hiljem, kui Bill parajasti toimikukapi numbrikombinatsiooni valis, kadus tal pilt eest.

Kaks järgmist päeva möödusid üpris hägusalt ja punetavate silmadega ning juhtunu ununes täiesti.

Kolmandal päeval hakkas miski tema mälusopis sirgeldama ja talle oleks kõik ehk meenunudki, kuid siis tuli Brenda tagasi ja Bill oli ametis naisele andeksandmisega.

Neljandat päeva loomulikult enam ei tulnud.


«Täheaeg» 1991; talv
Tõlkinud Mario Kivistik
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

%d bloggers like this: