jump to navigation

Vincent van Gogh. Sever Gansovski


Meeldib, eks ju? Loomulikult. Mitte ainult et meeldib, vaid avab ka mingi uue maailma ja laseb ümbritsevat vaadelda värske pilguga. Mateeria elab ja sa tunned, kuidas aatomid ja igasugused osakesed selles keevad. Esemed ja nähtused avavad oma olemuse, me ise seostume kõiksusega, näeme asju uuest vaatevinklist. Ja uute tahkude avastamisel ei jää see Hollandi üks parimaid maalikunstnikke vanadest meistritest nagu Rubens ja van Dyck põrmugi maha. Omavahel öeldes olin ma temaga päris hea tuttav, kohtusin temaga korduvalt, sukeldudes käesoleva sajandi viimasest aastakümnest tema juurde üheksateistkümnenda sajandi eelviimasesse aastakümnesse. Kogu see lugu algas pärast seda, kui anti välja ajarändude seadused. Mäletate? Aga kust te ikka mäletate, kui te sellest mõhkugi ei tea. Mis te nüüd, istuge, istuge – sellele toolile võib rahumeeli toetada, see pole muuseumiese. Tavaliselt toon ma ikka tooli kaasa, et inimesed võiksid puhata.

Kuhu me jutt nüüd jäigi, ah jaa, ajarändude juurde. Nojah, kui poliitikategelased taipasid, et parem on minevikku mitte torkida, tormas Ajasõlmedesse teistsugune rahvas – teadlased, kunstnikud, proovireisijad ja üldse, kurat teab, kes. Nad kihutasid kõikidesse sajanditesse kivisöeajastuni välja, sagisid kõikjal, tolknesid jalus ja ronisid nõuannetega lagedale. Rikkusid kogu ajaloo ara, ei andnud asu kellelegi. Eriti torkisid oma nina igale poole kõikteadjad – noodsamad tuhnused, kes kinos detektiivfilmi teist korda vaadates ei suuda kuidagi keelt hammaste taga hoida, vaid kukuvad seletama, mis edasi saab, ja rikuvad seega kõikide tuju. Näiteks läks üks niisugune enesega rahulolev tümikas 1455. aasta Itaaliasse suure Claudio Maderuzzi juurde ja kukkus vahutama: nii ja naa, niikuinii surete kerjakepiga. Loomulikult läks Claudio tuju mokka; ta viskas voolimise ja joonistamise kus seda ja teist. Hakkas mööda kõrtse laaberdama ja – säh sulle – oligi Itaalia renessanss Claudio Maderuzzita. Jäi vaid tema südamesõber Leonardo da Vinci, kes esialgse variandi järgi maalis koos Claudioga isegi mitu pilti… Seejuures ei kannatanud üksnes minevik, vaid ka olevik, 1995. aasta, kuhu üha sagedamini hakkasid ilmuma külalised kaugemast tulevikust. Alles saad millegagi tegelema hakata, kui juba mõni pajatab sulle niisugust lora, et käed langevad iseenesest rüppe. Kui siis lõpuks kõigil karikas pilgeni sai, tulid Ajasõlme käsutavate maade valitsused kokku, astusid kontakti järgnevate aastasadade ränduritega ja otsustasid, et niisugused trikid tuleb lõpetada. Kui tahad minevikku vaadata, lase käia, kuid ara õienda ega sega vahele. Anti välja minevikukaitse seadus ja otsustati reisile lasta vaid neid, kes ka tappes ei tunnista, et on pärit tulevikust ega hakka miski hinna eest vahele segama. Kõik kirjutasid konventsioonile alla, kuid enne laialisõitmist aeti mõned kõige keerukamad konksud sirgeks. Nimelt taastati Kolumbuse õigused, sest oli juba käibel niisugune variant, et Kolumbus ei avastanudki Ameerika. Teate, ilmunud kord Kolumbuse juurde üks turakas, kaart käes, ja tõestanud, et mööda Atlandit läände siirdudes näeb Indiat nagu oma kõrvu. «Ah et ei saagi Indiasse,» öelnud Kolumbus. «Mis siis ikka, ei hakkagi sellega jamama.» Nii jäetigi Ameerika rahule ja ta avastati alles sada viiskümmend aastat hiljem, kui avastamatajätmine oli juba häbiasi…

Mis te ütlesite? Ah et tulevik juba eksisteeribki. Loomulikult eksisteerib ajasammas esimesest silmapilgust lõpmatuseni. Nii minevik kui tulevik eksisteerivad üheaegselt ja vahelduvad igal hetkel. Just sellepärast puudubki meil staatiline ja liikumatu olevik. Eks ole õige? Kuhu sa ka ei vaata, kõikjal on kas minevik või tulevik. Muide, need on filosoofilised küsimused, mida ma heameelega käsitleda ei taha. Pöördugem parem sinna, kust alustasime, nimelt Vincent van Goghi juurde. Kui te teada tahate, siis just tänu minule võite tema pilte Louvre’is näha. Nägin omal ajal ränka vaeva…

Vincent van Gogh. Autoportree

Lühidalt, 1995. aastal pandi need sõidud range kontrolli alla. Iga kandidaat käis läbi paarkümmend komisjoni, esitas iseloomustusi moraalse kindluse kohta alates peaaegu lastesõimest. Siis tuli veel tõestada, et tõepoolest on tarvis sõita, näidata, kuidas suudad ja saad oma isikupuutumatust säilitada. Näiteks valmistuti Londonis terve aasta, et teha lühikest telefilmi Henry VIII prassingust. Lõpuks lubati meestel pidu filmida vaid õhust alles pärast seda, kui suudeti tõestada, et need aristokraadid ei vaata kunagi üles taevasse. On ju niisuguseid inimesi, kes, alates teatud vanusest, ei tõsta kunagi pead ega vaata pilvi, taevasina, tähti. Üldiselt pandi välja niisugused mõrrad, millest peaaegu keegi ei suutnud läbi tungida, ja Ajasõlmed püsisid peaaegu kogu see õnnis aeg tegevuseta.

Aga nagu teate, on paragrahv kõver just selleks, et teda väänata. Pidulikule dokumendile kirjutasid alla riikide täievolilised esindajad, mitte aga Ajasõlmedes töötavad valvurid, tehnikud ja väiksemad ametimehed. 96-ndal aastal töötas niisuguse tehnikuna üks minu lapsepõlvetuttav. Rõhutan, et just tuttav, mitte sõber – sel ajal ma sõpru ei pidanud, sest mul oli ka üksi suurepärane olla. Kõik, mis mul oli, kandsin kaasas – pikkust kaks meetrit, laiad õlad, terav pilk ja kiire reaktsioon. Sain sel ajal just kahekümneviieseks. Kord suve lõpus trehvas mulle hipodroomi juures vastu toosama Cabus ja ütles, et töötab Ajasõlmes. Mul hakkasid silmad korrapealt põlema ja pärisin, kas keegi veel vaikselt-vaikselt minevikku sõidab. Tema vastas, et sõidetakse, miks mitte sõita, kui nuppu on, kuid energiat kuluvat jäledalt, ja et instituudis midagi ei märgataks, tuleb energiat kuskilt hõlma alt osta ning vaikselt kohale toimetada. Ütlesin, et olen nõus kapitali mahutama ja me hakkasime nuputama, mida minevikust kaasa tuua. Kulla ja kalliskivide hind oli alla käinud, sest neid valmistati sünteetiliselt. Kõne alla jäid kunstiteosed, eriti just suurte meistrite omad. Hakkasin andmeid koguma ja sain teada, et möödunud sajandi maalikunstnikest hinnatakse eriti just Vincent van Goghi. Läksin Rahvusraamatukokku, sain kirjanduse kätte ja veendusin, et selle läbilugemiseks paarist aastast ei piisa. Vincent van Gogh sündis 1853. aastal, niisiis peaaegu poolteist sajandit tagasi. Ta armus, kuid ta hüljati. Siis andus ta kunstile. Vaesuses vireldes maalis ta ligi seitsesada pilti. Vaesusest ja tunnustamatusest piinatud kunstnik läks hulluks ja kolmekümne seitsme aastaselt laskis enesele kuuli rindu. Kuulsus saabus alles pärast surma, kui avaldati kirjavahetus venna Theo ja teistega… Mis ikka, see meeldis mulle kenasti – tüüpiline geeniuse elulugu, paremat ära soovigi. Viimaseks kontrolliks läksin Pariisi parimasse kunstikauplusse Saint Marie bulvaril. Astusin esimese vastujuhtuva töötaja juurde ja ütlesin, et pakun ehtsat van Goghi. Ruumis jäi korrapealt vaikseks.

«Van Goghi?… Kas originaali?»

«Just nimelt.»

Külastajad jäid mind ammulisui vahtima. Müüja palus oodata ja lahkus, tuli siis tagasi ja palus salongi omaniku juurde tulla. Astusin teisele korrusele. Elegantne paljaspäine härra tegi tere ja pani lauale tassi kohvi. Ta oli erutatud, kuid püüdis seda varjata. Küsis, mis mul pakkuda on. Ütlesin, et joonistus. «Missugune nimelt?» Vastasin, et niisama pudi-padi – karjus lammastega. Härra vajutas kellanupule ja ruumi sisenes hallide mõõgataoliste vurrudega küürus vanamees. Salongi omanik rääkis talle asja ära. Vanamehe selg tõmbus sirgu, vurrud kikki. Missugune karjus, kas kepp on paremas või vasakus käes? Missugune maastik ümberringi, kas puud või lage väli? Taipasin, et minu ees on van Goghi peaspets. Vastasin umbropsu, et karjusel pole mingit keppi, pole ka välja ega puid, taevas aga pole hele ega tume, vaid hall, valge mulguga keskel. Vanamees läks süngeks, näris huult, siis aga hakkas jahmerdama otsekui raamatust. Drenthe’i periood, joonistus on kavatsetud sel ja sel ajal, valminud nii ja niisugusel ajal. Mul hakkas igav ja pistsin sellele purskkaevule tropi ette otsese küsimusega, palju ma selle asja eest võin saada. Elegantne härra jäi mõttesse ja ütles siis ettevaatlikult, et keskmiselt säilinud van Goghi joonistus maksab praegu tuhat, hästi säilinud aga kaks tuhat OEÜ-d. Muidugi pärast kontrolli molekulaarsel tasemel. Selguse mõttes pean tähendama, et 1996. aastal oleksite saja tuhande Organiseeritud Energia Ühikuga võinud enesele Vahemerre lubada väikese individuaalsaare – puistata kas või kõige sügavamasse kohta vastava koguse mulda, istutada pargi, ehitada maja ja teed… Väga kena, väga meeldiv. Panin mütsi pähe, läksin Cabus’ juurde ja me otsustasime, et kui lugu on niisugune, siis tuleb minevikust ohtrasti van Goghe kaasa kahmata. Tegin ettepaneku siirduda Pariisi sada aastat tagasi, see tähendab 1895. aastasse, mil kunstnik oli juba surnud, tema esialgu veel mitte midagi maksvad tööd asusid aga venna lese Johanna juures hoiul.

Hakkasime ettevalmistusi tegema. Cabus sai minult viisteist tuhat OEÜ-d ja pani omalt poolt veel tuhat juurde. Hankisin numismaatikutelt selle ajastu raha. Tellisin enesele ka sobivad rõivad: pikad triibulised püksid, pintsaku, pehmete koolutatud servadega silindri. Paari nädala parast olid ettevalmistused tehtud ja ühel ilusal õhtul läksime Clichyl asuvasse instituuti. Cabus seletas unisele valvurile, et ma olen ööseks kohale kutsutud kronospetsialist. Koridorid, käänakud, jälle koridorid – kuskil ei ühtki inimhinge. Cabus avas oma võtmega Ajakambri ukse. Kogu nipp oli järgmine: osuti asetati vajalikule aastale, kuule, kuupäevale ja tunnile. Siis lülitati masin pooleks sekundiks sisse, et oleks võimalik ümber vaadata, seejärel veel kaheks sekundiks, et saaks detaile vaadelda. Alles siis järgnes lõplik ülekanne. Eelnevaid lülitusi hakati rakendama pärast seda, kui üks tuntud paleontoloog materialiseerus kiviajas otse avatud lõugadega koopalõvi ees. Mul läks kõik normaalselt. Vaatasin üks kord, siis veel teine kord ringi ja olingi pühapäeva lõunapaiku, 10. mail 1895. aastal Pariisis.

Ausõna, sattumine võõrasse ajajärku on põnev värk. Kõigepealt hämmastas vaikus. Kui võtta minu aeg või näiteks 1970. aasta linn, siis vaatamata võitlusele müra vastu ei kuule sa tuhkagi, mis sinust kaks sammu eemal toimub. Meil lämmatavad lähimad helid iga kaugema. Siin aga kuuldusid läheduses astuja sammud, kalessi mürin tänavanurga taga ja isegi hoburaudtee tasane kelluke kolme kvartali kauguselt. Peale selle veel loomulikult autode puudumine, puhas taevas, värske õhk. Kõik koos tekitas see mõtte, nagu peesitaks kogu maailma elanikkond kuskil kuurordis. Ma sugenesin samas paigas vanal Clichy bulvaril, kus asus Ajakamber. Olin tip-top, hästi riietatud, jalutuskepi ja suure reisikohvriga noormees. Ausalt öeldes valdas mind mingi veider hullumeelne rõõm. Hädavaevu võtsin end kokku, et mitte mõnd vempu mängida – vaateakna klaas puruks lüüa, kaless kummuli pöörata või tähtsalt vastu tulevat moenarri ninast näpistada. Teistega võrreldes näis minu kasv hiiglaslikuna ja ma tundsin, et juhtugu mis juhtub, mina tulen igast mäsust puhtalt välja. Siin polnud veel keegi kuulnud, et sadat meetrit võib joosta kaheksa ja poolega, kaugust aga hüpata üheksa null kaheksa.

Enese üle muiates läksin üle ühe, siis teise tänava, möödusin väikesest kalmistust, sõitsin ühe peatuse konkaga, ekslesin natuke aega põiktänavates ja jõudsin Donasoni tänava maja nr. 8 ette.

Maja, trepp, aed, lillepeenrad – kõik olid väikesed ja haprad, mitte nagu meie või teie ajal. Tõmbasin kellanööri – vaikus, vaid mesilased sumisesid kollaste liiliate kohal. Tirisin uuesti nöörist. Majas liikus midagi ja trepile ilmus keskealine, pisut pungsilmne, hirmunud ilmega naine. Temale järgnes vana teenijanna. Teretasin üle plangu ja seletasin, et olen välismaalane, kuulsin siin hoitavast Vincent van Goghi loomingust ja tahaksin maale vaadata.

Perenaine – tema oligi Johanna – rahunes pisut. Vanaeit avas jalgvärava ja ma läksin trepist üles. Majas oli kolm tuba. Esimene sarnanes külalistoaga, teine oli üleni kaustu ja pabereid täis, kolmandas aga perenaine ja teenija magasid. Sisustus tundus nigel. Perenaine küsis, kellelt ma Vincenti maalidest kuulsin. Nimetasin mõned teatmikest ja monograafiatest loetud nimed. Ta jäi rahule, tema nägu elustus ja sellele ilmus isegi mingi tagasihoitud rõõm. Ta juhatas mind mansardkorrusele või õigemini pööningule. Pimedas ja kitsas ruumis oli rohmakatele alustele asetatud Vincent van Goghi tööd.

Originaalid.

Hakkasin neid vaatama ja äkitselt haaras mind mingi arusaamatus. Miks peetakse teda suureks kunstnikuks? Milles seisneb tema geniaalsus? Teate, kui ma vaatasin reproduktsioone luksuslikes albumites ja lugesin igasugu ilukõnet, oli teine asi. Nüüd aga asusid pildid pööningul minu ees, ma võisin neile näost näkku, mitte aga läbi õilistava ajaprisma vaadata, ja ma mõistsin, miks tal kogu elu jooksul õnnestus vaid üheainsa teose müüa. Maastikel on puud maalitud kahe-kolme pintslitõmbega, majad rohmakate laikudena. Kui ta maalis, ütleme, juurviljaaeda, siis sa ei jaga, on sinna istutatud kapsad või salat. Kuskil pole, mõistate, viimistluse haisugi, kõikjal vaid ruttamine, kiirustamine, lohakus. Tekkis niisugune mulje, et kõike, mida ta nägi, tahtis ta moonutada, labastada.

Hakkasin taipama, et enamike nimekate kunstnike ja võib-olla ka luuletajate kuulsus pole mitte niivõrd nende eneste teene, kui selle kära tulemus, mida hiljem tõstavad igasugused kriitikud ja kunstiajaloolased. Igaühele meist taotakse juba lapsepõlvest peale pähe, et, ütleme, Shakespeare ja Michelangelo on geeniused. Selle päheraiumiseta ei hakkaks me neid lugema ega vaatama… Kõik see käis mu peast läbi, kuid loomulikult ei näidanud ma seda välja ja mõtlesin omaette, et kui van Goghi eest juba nii palju OEÜ-sid makstakse, mis ma siis siin veel kokutan.

Keerutasin käes üht ja teist tööd ning ütlesin perenaisele – teenijanna töllerdas sealsamas ukse juures –, et ma võiksin osta kui mitte just kõik, siis vähemalt põhilise, umbes kakssada maali. Johanna van Gogh tõstis mulle oma pleekinud silmad: «Osta?» Just nimelt osta ja maksta seda hinda, mida ta nõuab. Nende sõnade juures tõmbasin taskust tuhandefrangiste pataka ja lõin selle lehvikuna lahti. Ja mis ma vastuseks sain? Kujutage vaid, tema silmad tungisid veel enam koopaist välja, närbunud daam langetas pea ja teatas mulle vaikse, kuid kindla häälega, et need pildid pole müüdavad. Tema olevat veendunud, et tema kadunud mehe vend Vincent van Gogh tegi kunsti heaks väga palju, tulevikus kuulub ta kogu inimkonnale ja seepärast pole vennanaisel õigus teoseid eraisikutele müüa. Ta kavatsevat välja anda mehevenna kirjavahetuse – toosama paberitega täistuubitud tuba – ja loodab, et pärast seda saavad kõik aru, kui tore inimene ja geniaalne kunstnik Vincent oli. Ta ei või midagi müüa, kuid et mulle need asjad meeldivad, siis on ta nõus mulle mõne joonistuse kinkima.

Ma kuulasin selle viisakalt ara ja ütlesin, kas kõik või mitte midagi.

Asi oli selles, et ma olin ka niisugust varianti arvestanud. Päev enne ärasõitu käisin tuttava apteekri juures ja lunisin temalt isesuguse ballooni, mida meie ajal käsutatakse metsloomade üleviimisel ühest loomaaiast teise. Te vajutate nupule, hoiate hinge oma nelikümmend sekundit kinni, ja kõik elusolendid teie ümber kolmekümne meetri raadiuses suikuvad sügavasse unne. Kehitasin õlgu, pistsin raha tasku ja vajutasin ballooni nupule. Mõlemad naised hakkasid silmapilk haigutama, silmi hõõruma ja poole minuti pärast vajusid sinna, kus varem seisid. Kohe võtsin kohvrist pisut väiksema reisikoti ja hakkasin rahumeeli pilte valima. Mäletan, et sain «Nueneni torni», «Päevalilled», «Kohvik Arles’is» – umbes kakssada lõuendil ja kartongi. Heitsin veel pilgu teise korruse tuppa ja haarasin kaasa kaks mappi kirju. Pressisin oma mõlemad taarad pilgeni täis, väljusin, üürisin voorimehe ja sõitsin rahumeeli Clichy bulvarile. Meil oli Cabus’ga kokkulepe, et ta tõmbab minu järgmisel keskpäeval välja. Seepärast pidin määratud ajal olema samal kohal, kus materialiseerusin. Ööbisin väikeses hotellis. Keskpäeval läksin tänavale mõlemad kohvrid käeotsas. Viimased sekundid jooksid, hetk olematust (nullolekut) – ja juba ma asusingi Ajakambris ja kõik, mis äsja toimunud, jäi saja aasta taha. Võti pöördus lukuaugus ja minu ees seisis Cabus’ rebasenägu. Märkasin, et semu on kasvult veel väiksemaks jäänud ja tema nina pikemaks veninud.

Ta kiikas reisikohvreid.

«Tõid?»

«Tõin. Peaaegu kogu van Gogh.»

«Mis van Gogh? Me leppisime kokku ju Parisot’ suhtes.»

«Missuguse Parisot’?»

Lühidalt, me ei saanud teineteisest mõhkugi aru. Kuid vaidlemiseks polnud aega, oli tarvis kohvrid instituudist välja tassida. Valvurist möödusime õnnelikult. Viisin Cabus’ koju ja jäin pikisilmi hommikut ootama. Hommikul võtsin mõned lõuendid ja tormasin samasse kunstikauplusse. Läksin kohe üles ja ütlesin paljaspäisele omanikule, et võin van Goghi pakkuda. Too kergitas kulme.

«Kes see on?»

«Kuidas, kes?»

Salongi omanik vajutas nupule. Ilmus toosama vurrukas taat. Peremees küsis, kas ta van Goghist midagi teab. Vanamees vaatas kõheldes lakke. Jah, tõepoolest, möödunud sajandil elas sellenimeline vähetähtis kunstnik. Parisot meenutanud teda ühes oma kirjas.

Salongi elegantne omanik vaatas mulle otsa.

«Kuulge, teie käisite meie juures paar nädalat tagasi ja lubasite tuua Parisot’ originaali.»

«Mina?… Parisot?…»

«Igatahes. «Kõikuvad laternad sadamas».»

Jooksin raamatukokku ja hakkasin lehitsema kunstiteatmikke. Kuskil polnud van Goghile isegi viidatud, kuid see-eest ilutses kõikjal Parisot.

Ma arvan, et te juba taipasite, kuhu koer maetud. Selle vingerpussi mängis toosama «Ajasõlme efekt», millest meil Cabus’ga aimugi polnud. Näete nüüd, mis neist Ajasõlmedest välja tuli. Prantslased olid esimesed, kes 1994. aastal avastasid võimaluse minevikus reisida. Nendele järgnesid Nõukogude Liit, Kanada, siis Itaalia-Ühendriikide ühisprojekt ja nii edasi. Vaadake, kuidas juhtub: teadus jõudis teatud barjäärini, tammus seal veidi paigal, siis aga hakkasid kõik sellest järgemööda vilju noppima.

Ehitati kuus Ajasõlme, kust avanes võimalus minevikku tungida. Kohe selgus, et minevik mõjustab olevikku ja loomulikult ei jätnud poliitikud juhust käsutamata. Kaalutleti nii: igal tänapäeva ebameeldivusel on juured minevikus, kui aga need läbi lõigata, ei järgne midagi paha. Meenutagem kas või Brasiilia-Argentiina 1969. aasta sõda. Ühes kolkas Iquasi lähedal pidasid Brasiilia piirivalvurid mingisuguse kaprali sünnipäeva. Parajas tuuris hakati automaatidest aupauke käristama. Teisel pool piiri arvati, et lastakse neid ja tõmmati tuli peale. Brasiillased tungisid vintispäi rünnakule, tekkis käsitsivõitlus. Teate küll neid ladina-ameeriklasi, äkilised nagu mustlase püss. Brasiillased hõivasid kolm kilomeetrit Argentiina territooriumi, trehvasid siis aga tankistide suvelaagri peale. Tankistidel samuti tuline heameel pisut mäsu teha, anti vastulöök ja nelikümmend kilomeetrit naabrite maad oli läinud nagu niuhti. Brasiilia Presidendinõukogu ja Argentiina Rahvuskogu tulid kokku kiiremini kui muidu. Seni, kuni Genfis hoogu võeti ja komisjon moodustati, sooritasid Brasiilia «Boeingid» rünnaku Buenos Airesele, Argentiina lennuvägi aga puistas pomme Rio de Janeirole. Mõlemad linnad leekides, tänavatel laibad ja kõveraks kooldunud trammirööpad. Prantsusmaa asus Brasiilia poolele, USA Argentiina selja taha intrigeerima. Tühjast-tähjast alanud konflikt võttis globaalse ilme. Meie 1995. aastaks, kui Ajasõlmi ehitati, oli see juba kauge ajalugu, kuid ometi rehkendati, et miks mitte inimeste elu minevikus pisut kergendada. Saadetigi siis spetsiaalne mees kakskümmend aastat varasemasse aega – 1949. aastasse. Mees sõitis Rio de Janeirosse, otsis üles tulevase kurikuulsa kaprali ema Estrella, kes polnud veel kohtunud poja tulevase isaga. Meie ajastu saadik tõi tüdruku ära kohvikust, kus ta nõusid pesi, ja moogeldas stjuardessiks lennuliinile Rio de Janeiro – Oslo. Norra lennuväljal läks kaunitar einelauda, seal jäi talle jalgu kohmakas heledapäine tolliametnik Hanusson. Armastus esimesest silmapilgust, majake fjordi ääres, viis last. Kõigil õnne kui palju…

Mis te ütlesite? «Möödunud aastal polnud mingit sõda Argentiina ja Brasiilia vahel…» Loomulikult polnud. Ma ju seletasin teile, miks. Lihtsalt see kapral jäi sündimata ja loomulikult ei saadud ka tema sünnipäeva tähistada. Teostus tuleviku teine alternatiivne variant. Esimene oli sõjaga. Kui aga minevikku mindi ja see ümber tehti, muutus reaalsus hoopis teiseks. Variantidega on üldse huvitav lugu. Mõistate, iga muutus minevikus kutsub esile sündmuste uue järjepidevuse ja muutuste võrk levib mööda kõiki ajaniite hetkeni, mil te sooritasite hüppe minevikku. Kogu ajalugu muutub silmapilkselt nullhetkel ja inimestele näib, et see on alati nii olnud. Too ongi peamine. Nimelt just teistele tundub, mitte aga sellele, kes ise reisis ja eelnevaid situatsioone mäletab.

Võtame kas või sama 1969. aasta sõja. Keegi sõitis minevikku, askeldas seal; kui ta aga tagasi pöördus, tundus ülemaailmset konflikti tekitanud piiriintsident igale terve mõistusega inimesele absoluutselt ebatõenäolisena. «Missugune kapral? Mingit kapralit polnud ja üldse valitseb riigipiiril suurepärane läbisaamine.»

Niisuguste lugude tulemusena mõistsid poliitikud, et iga minevikku sekkuja satub kimbatusse. Nad lubasid lihtsurelikke minevikus rännata, siis aga algas see puder ja kapsad, mille järel anti välja minevikukaitse seadus. Aga kujutage ette, nii nagu enamik teisi inimesi, ei teadnud ka meie sellest nähtusest tuhkagi. Variandid muutusid, kuid inimkond mõtles iga kord, et nii on alati olnud. Mis ma tol ajal Ajasõlmedest teadsin? Loomulikult olin ajalehtedest lugenud, et need loodi, nägin televiisorist peidetud kaameraga tehtud filme «Henry VIII pidu», «Spartacuse laager» ja muud sarnas vaimus.

Oleksime me Cabus’ga targemad olnud, oleksime taibanud, et tuues minevikust van Goghi pildid, kaovad need meie tänapäeva muuseumidest ja erakogudest. Kuid meile ei tulnud seda pähegi. Meile viirastusid vaid miljonid ja isegi miljardid OEÜ-d.

Minu totra tegevuse tulemusena tekkis järgmine sündmuste järjepidevus. Ma kõrvaldasin van Goghi, kui nii võib öelda, käibelt. Tõin kaasa tema piltide põhifondi, peale selle veel tunduva osa kirjadest. Seepärast ei saanud vennanaine kirju välja anda ja Vincent van Gogh jäi praktiliselt kunstiajaloost välja.

Mis teha? Minu käes oli kaks kohvritäit van Goghi maale, kuid ma olin ainuke inimene universumis, kes teadis, et niisugune kunstnik kord elas. Mõtlesin, mõtlesin ja otsustasin siis tagasi lülitada. Teekonnale kulutatud OEÜ-sid see küll vaevalt tagastab…

«Tagasi lülitada…» Ah, jaa! Seda pole ma teile seletanud. Niisiis, varsti pärast Ajasõlme loomist ilmnes võimalus kõige ebaõnnestunumate sammude parandamiseks. Seda manöövrit hakati nimetama «tagasilülitamiseks». Oletame, et te viibisite 5. või 15. sajandis ja veendute pärast 20. sajandisse naasmist, et teie reisitulemused on juba ülimalt ebatavalised. Siis peate uuesti Ajakambrisse pugema, osuti järjekordselt samale hetkele seadma ja minevikus reisima lillegi liigutamata. Sel juhul pöördub kõik oma kohale tagasi, just nagu polekski te rännul viibinud. Tõsi, mõnikord ei satu osuti täpsesse kohta ja seepärast võivad väiksemad muutused ikkagi läbi murda…

Kuidas?… Kolumbus?… Ah et kuidas saadi teada, et põhilises variandis oli siiski Kolumbus? Lihtsalt sellepärast, et minevikus polnud tookord üksnes see lambapea, vaid hoopis rohkem inimesi. Kui nad olevikku tagasi pöördusid, tegid skandaali. Loomulikult ei õnnestunud kõiki õiges plaanis taastada. Ma juba rääkisin teile Claudio Maderuzzist. Kogu häda on selles, et asja parandamiseks tuleb minevikku tagasi saata sama inimene. Kuid too tuhnus, kes ennustas Maderuzzile tema viletsat lõppu, sai kolmandal päeval pärast meie ajastusse saabumist surma. Mees sõitis Egiptusse lõbureisile ja kihutas seal oma isiklikul lennukil vastu Cheopsi püramiidi. Kolm päeva nühiti püramiidi lääneküljelt plahvatusest tekkinud tahma. Arvan, et Claudio polnud oma hädas ainuke. Ilmselt on ka teisi kunstnikke, teadlasi, leiutajaid, kes jäidki kimpu. Kuid õnneks asus nende asemele palju teisi.

Kuid pöördugem pealegi van Goghi, see tähendab meie eneste juurde tagasi. Öösel läksime instituuti – mul olid mõlemad kohvrid näpus – ja tegime tagasilülituse. Hommikul panin padavai raamatukokku ja nägin, et kõik on korras. Van Gogh oli taastunud, iga entsüklopeedia pühendas talle vähemalt pool lehekülge, artiklitest ja monograafiatest ei maksa parem rääkidagi. Vaese Parisot’ oli aga nagu kits keelega tõmmanud. Pidasin Cabus’ga nõu ja rehkendasin, et pole mõtet kõiki maale korraga ahmida, vaid tuua parem üks, kuid hinnalisem teos. Jäin peatuma «Kartulisööjatel», mida meie ajal hinnati kahesajale tuhandele. Minu mõttekäik oli järgmine. Lähen minevikku ja ostan kunstnikult tema esimese väljapaistva töö. Nähtavasti kirjutab maalija sellest oma vennale kui ilmsest edusammust. Selge see, et tänapäeval kaob maal mitte üksnes galeriidest, vaid ka kõikidest albumitest ja raamatutest. Kuid kunstiajalukku jääb ta kadunud teosena. Kõik uurijad meenutavad teda ja õhkavad, et keegi ostis, kuid sellest ajast on töö nagu mutiauku vajunud. Oma ajastusse tagasi jõudnud, lasen kõlaka lahti, nagu oleksin «Kartulisööjad» leidnud kaugete sugulaste pööningult.

Cabus ei vaielnud vastu, võttis mult veel viisteist tuhat ja pani omalt poolt juurde, et katta auku instituudi energiapaunas. Mina aga hakkasin materjaliga lähemalt tutvuma. Hankisin enesele «Van Goghi kirjade» viimase väljaande ja veendusin, et «Kartulisööjatega» peab kõik hästi lõppema. Kunstnik maalis selle oma elu ühel raskemal perioodil. Van Gogh oli saanud juba kolmekümneseks, kuid polnud veel midagi korda saatnud. Täiskasvanud, küpsel mehel polnud perekonda, naist, sõpru ega varandust. Ta tahtis kunstipoes müüjaks hakata, kuid sai hundipassi, siis valmistus vaimulikuks, kuid väikese kaevurilinna Borinage’i kogudusel tõusid karvad püsti tema jutlusi kuulates. Kui ta oma kallimale armastust avaldas, sõitis see teise linna. Seltskond pidas teda hädavareseks. Omaksed häbenesid teda ja hoidusid eemale. 1883. aastal sattus van Gogh Põhja-Hollandisse Hoogeveeni ja otsustas täiesti kunstile pühenduda. Kirjades Theole palus ta kas või tsipakegi usaldust. Sellest rahast, mis vend talle saatis elamiseks, näpistas ta värvideks ja paberiks. Seejuures jäi ta oma kirjades kaasaegset kunsti vaagivaks kohtunikuks.

Ma olin nende karmide ja ülevate kirjade kütkes.

Kirjadest vennale ja kunstnik Rappardile jutustas Vincent oma mõtetest, eskiisidest, tööde algusest ja lõpust. Selgus, et «Kartulisööjad» lõpetas ta 1883. aasta märtsis, 6. aprillil aga saatis selle Pariisi Theole. Tähendab, ma pidin tema juurde minema 3. või 4. aprillil, et teos oleks juba kuiv ja igati küps kaasavõtmiseks.

Materialiseerusin 1883. aastal taas Pariisis samal Clichy bulvaril. Läksin kohe raudteejaama, sealt rongiga Utrechti, Utrechtist Meppelisse, kanalit mööda Zuidwoldesse, postitõllaga Amstellandi ja sealt jalgsi Hoogeveeni. Viiesaja viiekümne kilomeetri läbimiseks kulus mul umbes kolm ööpäeva ja ausalt öeldes – see polnud lapsemäng. Rong venis nagu tigu, tillukesed vagunid karglesid ja kõikusid, laevakajut oli nagu tikutoos, tõlda ronides aga pidin end sõlme keerama. Kõikjal sumisesid kärbsed, kui need aga kuhugi maha jäid, närisid sind vahetpidamata lutikad ja kirbud. Kevad jäi sel aastal kogu Euroopas hiljaks. Olin lasknud teha tolleaegse moe järgi palitu, see oli jube raske ja päikesepaistel lämbusin higist, õhtul aga plagistasin hambaid. Ka muus mõttes ei paistnud minevik mulle enam kuurordina. 1895. aastal jalutasid pürjelid Pariisis nagu härrapojad. Taipasin nüüd, et see oli sellepärast, et sattusin sinna pühapäeval ja pealegi linnaossa, kus elasid ametnikud. Nüüd aga nägin, et inimesed töötavad, ja veel kuidas! Kojamees pühkis, kündja kündis, mullatööline kaevas, kangur kudus, katlakütja viskas sütt hinge tõmbamata, kõikjal pesti, küüriti, loputati. Inimesed tõusid jalule juba päikesetõusul ja said sõba silmale alles pimedas. Neljateistkümnetunnist tööpäeva peeti veel mõõdukaks. Meie ajal tähendas töötamine ajude liigutamist. Seal aga tehti peaaegu kõik inimlihaste jõul. Kuhu ka ei vaadanud, kõikjal olid käed töös.

Õhtu eel jõudsin Amstellandi. Siit jäi Hoogeveeni umbes kolm kilomeetrit. Arvestasin, et lähen van Goghi juurde, ostan maali ja jõuan veel öise postitõlla peale. Mäestik oli igav ning üksluine. Tasandik, sood, tarad – see oli kõik.

Jõudsin pärale ja pärisin, kus elab härra, kes joonistab. Mulle näidati uberikku küla serval. Koputasin, lubati sisse astuda. Läksin tuppa ja mõistsin, et üle kolme minuti ma selles urus vastu ei pea. Kivisöega köetud toas valitses lämmatav palavus, niiskus, mustus, tahm. Näis, nagu poleks siin korralikult ruumi isegi ühele inimesele, ometi aga oldi toas kuuekesi. Piibuga vanamees tossutas vänget tubakat, noorevõitu naine hoidis ühe käega last ja solistas teisega pesupalis, voodil losutas vanaeit, mees laua taga näris midagi aeglaselt, pisut eemal istus punapäine poisi-jospel ja vaatas aknast välja. Ta toetus pingiservale nagu inimene, kes viibib siin vaid ajutiselt. Seda pilti mitte et valgustas, vaid just ähmastas madala musta lae alla riputatud petrooleumilambi kollane leek.

Kõikide silmad pöördusid minu poole, üksnes laua taga istuv mees ei tõstnud kausilt oma töntsi ja ükskõikset pilku. Küsisin, kas ma saaksin vestelda härra Vincent van Goghiga. Pärast hetkelist kohmetust tõusis punapäine poiss püsti. Kordasin ärritatult, et mul on tarvis kunstnik van Goghi. Kõik vaatasid mulle nõutult otsa, nooruk viipas kohmetult käega ja äkitselt märkasin, et see polegi alaealine, vaid täiskasvanu. Tal oli punane habe, esiletungivad sarnad, lai reljeefne laup, paljad oimud ja hõredad üle pea kammitud juuksed, teravad, äärmiselt korrapärased näojooned. Minu arvates polnud ta mitte kolmkümmend vaid nelikümmend viis aastat vana ja ainult väike kasv, veider lühike pikk-kuub ja pingutatud rüht muutsid ta poisikese sarnaseks.

«Van Gogh olen mina,» ütles ta kergelt kummardades.

Tutvustasin end väljamõeldud nime all.

Ta kummardas veel kord tagasihoidlikult.

Olukord polnud just kiita. Tammusin ebamugavas asendis keset tuba, madal lagi ei lasknud mul selga sirutada. Mõtlesin, kas teha juttu siinsamas või parem minna juba hämarduvale õuele.

Van Gogh vaikis, teised samuti.

Köhatasin ja ütlesin, et tahaksin vaadata tema joonistusi ja võimaluse korral mõne ara osta.

Ah joonistused! Van Goghi nägu hakkas särama, veri tungis põskedesse nagu noorukil. Palun väga, rõõmuga! Ta on väga rõõmus ja meelitatud.

Kärmesti astus ta paar sammu, kummardas, ronis vanaeide voodi alla ja tõmbas sealt välja paberi– ja kartongipahmaka. Ta ajas end püsti, kuid töid polnud kuhugi asetada ja ta jäi üksisilmi mind vaadates seisma.

Laua taga istuv mees pistis lusika aeglaselt suhu, tõusis ja pani kausi aknalauale. Siis ütles ta midagi vanamehele. Mõlemad läksid eide juurde. Suuri vaevu tõstis see jalad voodist põrandale. Vanamees asetas talle õlgadele rätiku. Nad väljusid toast. Naine võttis põlle eest, loputas palis käsi, tõmbas kaltsuga üle laua, keeras tahi kõrgemale, võttis lapse ja läks ahju juurde istuma. Kõik see toimus vaikides ja kähku.

Plats oli puhas, van Gogh asetas oma pahmaka lauale. Istet ta mulle ikkagi ei pakkunud, vaid vaatas ootavalt naise poole. See oleks justkui tema pilku tundnud, pöördus ümber, pühkis sama kaltsuga üle tabureti ja lükkas selle laua aarde.

Istusin ja van Gogh hakkas joonistusi näitama. Ta oli tõsiselt muutunud, pinge kadunud, sinised silmad ei vaadanud enam karmilt, nägu leebus.

Joonistused olid tehtud peamiselt tušiga, mõned toonitud paberile, enamik aga tavalisele. Paljusid, nagu «Tütarlaps puude keskel», «Kalurid ja lodi», «Hoogeveeni aed talvel», tundsin hästi. Mulle meenus, et «Hoogeveeni aed» on tehtud kahes variandis, millest üks asub saja aasta pärast Budapesti Kaunite Kunstide Muuseumis, teine aga New Yorgis, kusjuures mõlema linna asjatundjad vaidlevad ägedalt, kumb variant on esmane. Kuid selle ajani jäi veel tervelt kümme aastakümmet, praegu aga askeldas nälgiv ja kõhn kunstnik laua taga ning vaatas murelikult mulle otsa, püüdes mu näost lugeda, kas need pildid meeldivad vaatajale või mitte.

Ta hakkas kõnelema, esitas küsimusi, kuid ei oodanud vastuseid. Temas oleks nagu purskkaev, geiser või laviin vallandunud.

Kas ma joonistusi üldse armastan?… Tema ise arvab, et joonistus on nii õlimaali kui akvarelli aluseks. Ainult joonistus võimaldab perspektiivi ja ruumi edasi anda, pealegi kulub selleks suhteliselt vähe raha, sest materiaalsest küljest võttes pole tušš ega paber eriti kallid, kuid isegi akvarellvärvide eest tuleb maksta meeletut raha. Ta otsustanud alguses käe joonistustega sisse töötada ega kahetse seda. Ta polevat peaaegu üldse õppinud, käinud vaid lühikest aega Anton Mauve ateljees Haagis… Kus ma aga temast üldse kuulsin ja kuidas teda Hoogeveenis üles leidsin? Kui kuulsin Mauvelt või Törstechilt, siis ei maksa neilt kuuldut eriti tõsiselt võtta. Viimane arvavat, et van Gogh on kipskujude joonistamiseks ja akadeemikutelt õppimiseks liiga laisk. Mis aga puutub inimkeha tundmaõppimisse kipskujude abil, siis tema sellesse ei usu. Lume alt naerist välja kaevava talupoja figuur pole ega saagi klassikalise proportsiooniga olla. Niisuguseid asju ei saa mõõta salonglike mõõdupuudega, vaid on tarvis mehisust, et edasi anda ränka tööd, mida sa aga ei taba, kui ei viitsi ateljeest välja tulla, tuua molbert puustusmaale ega kõndida sobiva koha otsimiseks kümneid kilomeetreid. Tema aga teeb nii ega nõustu seepärast nendega, kes väidavad, et ta otsib kergemat teed. Igale joonistusele eelnevad kümned eskiisid, kusjuures need on tehtud mitte üksnes toas, vaid ka põllul, soos või niidul, kus sõrmed kohmetuvad külmast ja pliiats ei taha enam peos püsida. Ta ei püüa maastikku mitte üksnes õigesti tabada, vaid edasi anda ka meeleolu. Võtame kas või sama «Hoogeveeni aia». Võib olla on sellel puudusi, ta saab isegi aru, et see pole veel täiuslik, kuid tema arvates väljendavad raagus oksad mingit dramatismi ja seda meeleolu, mis on näljasel talupojal, kui ta peab minema tuule ja vihma kätte õunapuude alla mulda kohendama. Praegu on moes sinitaeva ja maaliliste kerjustega itaalia akvarellid, kus kõik on meeldiv ja magus nagu siirup. Tema aga eelistab joonistada, mida näeb, mis tekitab temas nukrust, armastust, vaimustust, viha, mitte aga seda, mis pildipoodnikele meeldib. Kui tahad kujutada kerjust, olgu esiplaanil vaesus, aga mitte maalilisus.

Teate, ta paiskas selle kõik mulle ühe hetkega kaela, ilma et oleksin saanud iitsatadagi. Oli ta ju külas üksik, vestelda polnud kellegagi, ja nüüd rääkis ta, jutustas ja jutustas ning unustas kõik muu.

Ahi küdes, lamp suitses, lõhnad läksid üha vängemaks. Silme ees hakkas virvendama ja ma kartsin, et võin siinsamas põrandale partsatada. Et kunstniku jutule lõppu teha, küsisin, kas tal õlimaale näidata on.

Ah õli? Loomulikult! Tema nägu omandas hirmunud ilme, sest ta taipas, et joonistused mulle ei meeldi. Kärmelt toppis ta need voodi alla tagasi, võttis kirstust hunniku lõuendeid ja kartonge. Seal oli kolm maastikku, kaks merepilti ja mõned portreed.

Ja uuesti hakkas ta seletama. Ärgu mulle tundugu, et sellel maastikul on ebaloomulik valgus. Enamik tänapäeva kunstnikke, mitte küll sellised meistrid nagu Millet, Corot või siis, ütleme, Mauve, vaid keskpärased kunstnikud armastavad väga valgust. Kuid see pole tõeline valgus, mida võib näha hommikul, päeval või õhtul põldudel või isegi tänaval. Enamik kunstnikke maalib ateljees ja seepärast on nende valgus üksluine, metalne. Sest ateljees saab korralikult töötada vaid kella üheteistkümnest kolmeni, kuid just see aeg on valguse suhtes kõige igavam. Tema ise püüab maalida vahetult tegelikkuse järgi. Tõsi küll, tal pole ateljeed, aga kui see olekski, talitaks ta ometi endist viisi.

Ma lükkasin maastikud kõrvale ja ta asus portreede juurde.

«Vaadake,» ütles ta, «meil maalitakse inimese nägu nii, et lõuendile kantud värvid on täpselt samasugused nagu tegelikkuses. Kui niisugust pilti lähedalt vaadata, on kõik korras. Kui aga eemalduda, muutuvad näod tüütavalt lamedaks. Mina töötan nii, et lähedalt paistab portree pisut ebaloomulik – rohekaspunane, kollakashall või mingisugune määramatu koloriit. Kuid minge pisut eemale, ja te tunnete portree ehtsust, tema sõltumatust värvidest, õhku ja vibreerivat valgust. Olge hea, tõuske ja vaadake.»

Ma tõusin ja lõin peanupu vastu lage ara. Pealegi päris võimsalt.

Van Gogh jooksis vabandades minu ümber.

«Hästi,» ütlesin muhku hõõrudes, «ega teil midagi värskemat pole?» Veider küll, kuid hoop oli teinud mind erksamaks. «Mul on tarvis kompositsiooni. Näidake kõige viimast.»

Ta jäi hetkeks mõttesse.

«Silmapilk.» Uuesti roomas ta voodi alla ja tuli sealt suure pakiga. «See ongi viimane. Ma tahtsin selle homme postiga vennale Pariisi saata.» Ta hakkas pakki lahti harutama ja ulatas siis värisevi käsi mulle pildi.

Vincent van Gogh. Kartulisööjad

Nagu kõigile teada, kujutab «Kartulisööjad» lihtsalt kartulisööjaid ja muud midagi. Omal ajal ei suutnud ma mõista, miks niisuguseid pilte üldse maalitakse. Teine tera, kui kunstnik maalib lõuendile paljastatud õlgade ja pitsidest poolkaetud rinnaga brünetikese või siis, ütleme, blondiini. Hea, kui see preilna veel vaatab seejuures sulle kutsuvalt otsa või siis sootuks vastupidiselt – langetab ripsmed ja varjab rinda oma lopsaka käega. Just sellised olid minu nõuded tookord kunsti vastu, rääkimata reklaamikunstist, kus süžee peab olema tunduvalt löövam ja näitsikud sootuks alasti. Sellel lõuendil aga oli talupojaperekond laua taga kartulikausi ümber. Nad söövad keskendunult, sa lihtsalt tunned toas valitsevat vaikust. Väsinud jämedatoimelised näod, rasked ning korbatanud käed. Taust on millegipärast siniseks maalitud, näod kartulivärvi, käed aga pruunid.

Van Gogh märkas rahulolematust minu näol.

«Teate mis, mulle tundub, et pilt on tõepärane. Talupoegade elu kujutav teos ei tohi olla lakeeritud, eks ju? Ma tahtsin näidata, et inimesed söövad oma toitu nendesamade kätega, millega nad põllul töötasid ja ausalt oma leiba teenisid. Nägude värvus võib teile ebaloomulik tunduda, kuid…»

Tõstsin teda katkestades käe ja ütlesin, et näen seda isegi. Pilt meeldib mulle ja ma tahaksin selle oma kunstikogule osta.

Pidage meeles, et see oli esimene töö, mida keegi osta soovis, ehkki selle ajani oli ta teinud juba umbes kakssada joonistust ja paarkümmend õlimaali. Hetkeks jäi van Gogh hingetuks, seejärel küsis ta:

«Osta? Teie kunstikogu jaoks?»

Noogutasin pead.

«Mis hinna te määrate?»

Tal hakkasid käed värisema, piinatult kulme kortsutades tammus ta kahe sammu kaupa edasi-tagasi. Ta vaatas põrandale, arvutas midagi omaette pomisedes hulk aega ja tõstis siis pea.

«Minu arvates,» alustas ta ettevaatlikult, «pole sada kakskümmend viis kuldnat palju. See teeb kakssada viiskümmend franki.»

«Kakssada viiskümmend?»

«Jah, vaadake, ma rehkendan nii,» hakkas ta kiirustades selgitama. «Kui ainult maalimisest üksi kõnelda, kulus tööks terve kuu. Et kuu aega elada, on mul tarvis pool sellest summast. Ülejäänu kulub lõuendile ja värvidele. Võib-olla arvate, et siin polegi kalleid värve käsutatud. Kuid asi on selles, et see hall värv koosneb…»

«Väga hea,» ütlesin ma tõustes, ent seekord ettevaatusest kühmu tõmbudes ja pelglikult lakke vaadates. «Ma maksan teile tuhat franki.»

«Kui palju?»

«Tuhat franki.»

Keegi liigutas end akna juures ja äkitselt kuulsime meeleheitlikku karjatust:

«Ei! Ei tohi!»

Me pöördusime. Naine, kelle ma juba unustada olin jõudnud, oli lapse voodile asetanud ja seisis tikksirgelt raevunult silmi välgutades.

«Tuhat franki? Ei iial!»

Kas teate, milles oli asi? Talupojad suutsid koos perega teenida kuus vaevalt rohkem kui viiskümmend franki. Leib, rõivad ja kütus olid neile kõigist tähtsamad. Van Gogh, kes ei tootnud ühte, teist ega kolmandat, näis neile lihtsalt loodrina. Tema tegevus pidi paistma lihtsalt puhkusena – oli ju pliiats palju kergem labidast, millega kümme tundi päevas kaevati. Naine oli lihtsalt solvunud.

Samas aga ehmus ta ise oma käitumisest, kähvatas ja hakkas meile selja pööranult juba niigi magavat last kussutama.

Huvitav, kuid ka van Gogh oli jahmunud. Ta raputas pead. «Oh ei, seda on palju. Saja kahekümneviiest kuldnast piisab täiesti.»

«Mina aga tahan teile tuhat franki maksta. Palun võtke!»

Võtsin taskust tuhandefrangise ja asetasin selle lauale. Kunstnik aga tõmbus rahast nagu lõgismaost eemale.

Kurat võtku, jälle ettenägematu raskus! Olukorra totrus peitus nimelt selles, et mul oli taskus vaid mõnikümmend tuhandefrangilist ja tühine summa Hollandi kuldnaid. Meie ajastu Pariisis ei tulnud mulle pähegi, et ta võib nii vähe küsida. Raha oli möödunud sajandi lõpul Euroopas üldse kõrge kursiga ja nüüd mõistsin, et Hoogeveenis pole kedagi, kes oleks võinud sellise summa peeneks vahetada.

Ma püüdsin talle raha pihku pista, tema aga lükkas selle tagasi ja kinnitas, et pilt nii palju ei maksa ja ta ei taha mind petta.

Kujutage ise – ei maksa! Mulle maksis see rohkem, kui terve see maja ja kogu armetu linnake kokku. Maal maksis rohkem OEÜ-sid, kui oli kätketud inimtööd terves Drenthe provintsis kõigi selle raudteede, turbasoode, ehitiste, kanalite ja põldudega. Tema ei tahtnud mind petta! Kas ma sain talle tõestada, et saan maalist mitte sada, tuhat vaid miljoneid kordi rohkem, kui ise maksan, et «Kartulisööjatest» saadud rahadega ostame Cabus’ga losse ja parke, saame niisuguseid hüvesid, millest tema kerjuslikul ajastul ei osata isegi und näha. Ajanuks ma aga niisugust juttu, oleks mind peetud hullumeelseks.

Raiskasin veerand tundi tema veenmiseks ja varisesin siis meeleheites oma toolile.

«Mis siis nüüd teha?»

Ta tegi ettepaneku minna Zweeloo linna laenukassasse, kus isegi öösel võidakse raha vahetada. Ta ütles, et Zweeloo asuvat üheksa miili kaugusel ja mul sai päevselgeks, et väljuvale postitõllale ma ei jõua. See aga tähendas, et kogu tagasitee Pariisi peab toimuma õudses tempos.

Kuid muud väljapääsu polnud ja me asusime teele. Väljas oli päris krõbe külm. Van Gogh heitis mulle õlgadele oma pihtkuue, tähendades, et on külmaga harjunud ja temale ei tee see midagi.

See jalutuskäik jääb mulle kauaks meelde.

Vincent van Gogh. Provence’i tee

Kui me majast väljusime, tõusis noorkuu parajasti silmapiiri kohale. Umbes kilomeetri käisime mööda paplialleed, siis hakkas kahe pool teed laiuma tasandik, millest aeg-ajalt joonistusid tulesilmadega mätasonnide kolmnurksed siluetid. Vihmaveelompides peegeldusid kuu ja taevas, mõni aeg laius teest paremal lõpmatusse ulatuv must soo. Maastik oli üpris üksluine, kuid van Gogh leidis sellest igasugust ilu ega väsinud seda ülistamast.

Oma elu esimene edu innustas teda väga. Kui ta ilust pajatamise lõpetas, hakkas jutustama talupoegadest, kelle juures elab, ja kinnitas, et ehkki need inimesed on harimatud, kuid siiski head, taktilised ja õilsad. Eriti kiitis ta vanaeite, kes alles hiljuti oli koos teistega põllul töötanud ja nüüd kõhukelmepõletiku ja songa pärast voodisse naelutatud. Operatsiooni eest oleks vaja arstile maksta kakssada franki, eidel on aga kõrvale pandud vaid viiskümmend ja needki matusteks.

Kõmpisime ja kõmpisime ja tema kinnitas, et vaid Borinage’i kaevurid ja siinsed talupojad on temasse inimlikult suhtunud. Kord, kui nooremad kodunt ara olnud, andnud eit talle isegi kausitaie piima. Ja ka teised perekonnaliikmed ei sega teda töötamast, ehkki nad ei taipa selle eesmärki ja mõtet. Maja olevat tervenisti tema käsutuses ja kui poleks nii väike, oleks see suurepärane ateljee.

Jutustanud oma siinsest elust-olust, siirdus van Gogh minevikku. Niinimetatud korralike inimeste seltskond hüljanud tema. Teda põlatakse ja peetakse jõhkardiks ning skandalistiks. Talle heidetakse ette, ei ta jääb jonnakaks isegi sel juhul, kui mõni tähtis isand ulatab talle tervituseks mitte terve käe, vaid sõrme ja tema, van Gogh, unustades oma ühiskondliku seisundi, pistab härrale samuti sõrme vastu. Isegi siin ei jäeta teda rahule. Varsti parast saabumist olevat kohalik pastor soovitanud tal vähem suhelda «alama klassiga», kui aga tema sellest väljagi ei teinud, keelanud vaimulik temale poseerimise.

Ta pajatas ja pajatas, ja uuesti hakkas mu pea lõputust jutuvoolust pööritama.

Äkki ta vaikis ja sammus hulk aega sõnagi lausumata, siis peatus ja võttis mu käe alt kinni.

«Teate,» ütles ta vaikselt, «täna oli mul raske päev. Niisugustel päevadel tahaks minna sõbra juurde või kutsuda teda oma poole. Kui sul aga pole kuhugi minna ja keegi sinu juurde ei tule, haarab sind ängistus ja lootusetus. Te olete hea ja õilis inimene. Kui ma teid ka enam iialgi elus ei näe, meenutan teid alati ja kordan enesele rasketel hetkedel «Ma tahaksin olla niisugune nagu tema».» Pärast neid sõnu hakkasime uuesti edasi sammuma.

Kilomeeter kilomeetri järel jäi selja taha, kuid Zweelood polnud ikkagi veel näha. Kui me umbsest talumajast värske õhu kätte astusime, tõmbasin sügavalt hinge ja tundsin end jälle tugevana. Iga minu treenitud lihas mängles ja pidin end kokku võtma, et mitte oma väikesekasvulist kaaslast maha jätta.

Olukorra ebareaalsus – sammun 19. sajandi öösel lagendikul – ajas mulle naeru peale. Mõtlesin sellest, et astun koos van Goghiga, kes tulevikus peab geeniuseks saama. Ometi oli ta väike ning igerik, mina aga suur, tugev, osav. Kui ma talle mehemoodi äigaks – ja ükski vägi ei saaks mind takistada – lendaks ta oma kümme sammu nagu keravälk.

Kuid see neetud tee hakkas juba tüütama. Teate, üks asi on joosta luksuslikus spordipalees mööda estroonrada sadat meetrit või astuda turistina, jalas vetruvad saapad ja üll peaaegu mitte midagi kaaluvad riided. Siin aga olin oma mantlitupes, saapad nagu pakud jalge otsas. Ma ei tea, kas sellel teel ka mingit katet oli, igatahes alguses nätsutasime poris, siis aga külmetas, muda muutus kõvemaks ja astumine lustakamaks. Hiljem pori jäätus täiesti, konarused aga säilisid. Astu, kuidas tahad – kord väänab konarus taeva poole varbad, siis jälle kannad. Tunni aja pärast hakkasin arvutama, mitu kilomeetrit üheksa miili teeb. Arvasin alguses, et miil on kilomeetrist lühem. Siis aga meenus kunagi kuskil näppu jäänud vanade ja uute mõõtude tabel ja külm higi ilmus ihule. Üks miil on tuhat kuussada üheksa meetrit. Tähendab Zweeloosse oli viisteist kilomeetrit, selja taga aga polnud veel pooltki sellest! Tunni aja pärast vedasin veel vaevu jalgu järel, olin grogi mis grogi.

Kuid van Gogh oli nagu raudnael. Pärast piskut vaikust hakkas ta uuesti pajatama. Aeg-ajalt ta seisatas, imetles tähti või silmas kauguses midagi, millest mul aimugi polnud, kappas siis joostes järele, astus teelt kõrvale, et veenduda, kas ja kuidas maa on küntud ja nii edasi. Niisugused kõrvalepõiked olid talle ilmselt harjumuspärased, võib-olla käis ta iga päev veel palju pikema tee molberti ja raske värvikastiga. Ja peagi tekkis mul tunne, et kui ma äigaksin, siis lendaja oleks küll hoopis keegi teine, mitte aga tema.

Ei mäleta, kuidas me viimaks linnakesse jõudsime, kus jätsin kogu asjaajamise van Goghi hooleks, ise aga prantsatasin laenukassa trepiastmele jalgu puhkama.

Tagasitee oli palju hirmsam. Kuu oli juba loojunud. Van Gogh küsis mulle kaastundlikult otsa vaadates, ega ma juhuslikult haige ole ja soovitas oma õlale toetuda. Ma ei lasknud seda kaht korda öelda ja ta peaaegu vedas mind koju.

Majahütt oli köetud, kuid inimtühi – pererahvas ööbis sugulaste pool. Vanaeide voodis valendasid puhtad linad. Kunstnik ütles, et need olevat mulle määratud, ise aga heitis pingile. Pidin end lühikeses voodis peaaegu sõlme keerama, pealegi vaevasid sumbunud õhk ja igasugused harjumatud lõhnad, samuti helid ja liikumine teisel pool seina, kus elutses lehm. Lämbus ajas iiveldama, mitu korda läksin õue, kuid seal lõi külm hinge kinni. Alles hommiku eel sain sõba silmale, kuid juba kella seitsme ajal ajas van Gogh mind hoolitsevalt jalule, et jõuaksin õigel ajal postitõllale.

Hommikueineks rüüpasime kausist piima, mille oli ohverdanud tõenäoliselt toosama vanaeit. Möödaminnes tähendas van Gogh, et ta püüab tohtriga operatsiooni suhtes rääkida – asjaolu, millele ma, nagu hiljem selgus, oleksin pidanud tähelepanu osutama. Kunstnik asetas «Kartulisööjad» lauale, tuhnis veidi aega oma joonistustes, võttis sealt kaks suuremat välja ja tähendas, et kingib need mulle. Need olid «Hoogeveeni aed» ja «Puud lagendikul» – mõlemad nelikümmend korda viiskümmend. Kuid, teate, ma ei võtnud neid vastu. Polnud kahtlustki, et kummagi eest pakutakse kaks tuhat, kuid mu silme ette ilmus Cabus’ ahne lõust ja otsustasin, et ei hakka sellele sulile liigset rõõmu tegema.

Olin liimist lahti juba paljast mõttest, et pean jälle jalga jala ette panema hakkama. Nähes minu olukorda, erutus van Gogh väga ja jooksis naabri juurde, kust naastes teatas, et talumees on nõus mind kolmveerand teed sõidutama – kõik tegelesid kevadiste põllutöödega ja seepärast polnud küüdi asi niisama lihtne.

Jõudsin Pariisi õigeks ajaks. Ajakambrist väljudes sattusin Cabus’ sülle, kuid ei hakanud temaga lobisema, tuikusin poolkäpuli taksole ja sõitsin koju.

Iseenesest mõista tegid virgutusvannid, erimassaaž ja muu niisugune tingel-tangel imet. Pesin ja küürisin ennast, magasin kaheksateist tundi kergvibratsiooni õhk-madratsil ja ülejärgmisel hommikul tundsin end taas inimesena. Olin oma edus raudkindel. Kleepisin enesele ette provintslikud vurrud, käärisin püksid peaaegu põlvini üles ja kõmpisin kunstisalongi. Seekord mitte St. Marie bulvarile, kus mind võidi ara tunda, vaid Montmartre’ile. Astusin uksest sisse, tegin kohtlase näo ette, toetasin vatsa vastu letti ja jäin ootama, millal minust välja tehakse.

Lõpuks küsitigi, mida mul tarvis on.

«Sihuke lugu,» seletasin, «et käisin tädi juures Antverpeni lähedal. Pööningul hakkas üks pilt näppu. Ilmselt vanaaegne. Seal on kujutatud, kuidas inimesed vanasti kartuleid sõid.» Harutasin pildi paberist välja ja keerasin valguse poole. «Siia on kirjutatud «Vincent van Gogh». Ma pole sellest kunstnikust eluilmas kuulnud, vist on selle… noh, mis ta nimi nüüd oligi,… Leonardo da Rafaeli kaasaegne. Igatahes mõtlesin, et võib-olla tunneb mõni huvi.»

Ootasin imestushüüdeid ja rõõmupurskeid, kuid juuresolijad vaatasid mind irooniliselt. Üks müüja võttis pildi oma kätte.

«Jah, tõepoolest, alla on kirjutatud «van Gogh». Nähtavasti sobiks niisugust süžeed «Kartulisööjateks» nimetada.»

Vastasin kukalt kratsides, et ka mina paneks talle niisuguse nime.

Müüja pööras pildi ümber ja vaatles tagakülge.

«Vaadake, siia on isegi aeg märgitud. «Märts 1883». Kõik on täpselt nii nagu tema kirjades vennale – kuulsa töö esimene variant.»

«Kas ikka õige või?» küsisin. «Ma nagu ei vaadanudki tagakülge. Tähendab, 1883. aasta. Tuleb välja, et ta elas pärast sedasamust da Leonardot.»

Teine müüja haaras maali esimese käest ja ulatas minule.

«Võtke. Ei maksa isegi hakata ehtsust kontrollima. Seda pilti pole olemaski. On vaid 1889. aastal mälu järgi valmistatud koopia.»

«Kuidas pole? Mille järgi ta siis koopia tegi?»

«Lugege «Kirju». Võite meilt osta… Hei, kuhu te nüüd! Kuulge, teil tuli vasak vunts liimist lahti!…»

Kodus võtsin kätte «Kirjade» köite ja hakkasin palavikuliselt lehitsema. «Kallis Theo, veel kunagi pole mul aasta alanud nii süngete perspektiividega ega nii mustas meeleolus. Väljas on nukker: põllud on kui valgete lumesoontega must marmor; päevad on enamasti udused, mõnikord sajab lörtsi…» Edasi! Edasi! Seda ma juba tean.

«… Kardan, et olen Sulle muutunud juba liialt rängaks koormaks…» Edasi! Kuskil siin peab ta pildist kirjutama… Ahaa, vaat siin! ««Kartulisööjad» on lõpetatud, pilt juba kuivanudki, ülehomme saadan ta Sinule…»

See oli kirjutatud 3. aprillil, järgmisel päeval aga koputas van Goghi uksele võõras, see tähendab mina, ja ostis temalt «Kartulisööjad». Järelikult peab ta järgmises kirjas sellest suursündmusest teatama.

Enne lehe pööramist viivitasin pisut. Siis pöörasin ja… «Theo, ma põletasin pildi!

See juhtus kolm päeva tagasi. Oli niisugune hetk, mil mõistsin, et ma pole selle asja juures lõplikult ma ise. Kogu talve töö on kadunud, kahetsen oma tegu, kuid õigupoolest mitte väga, sest õppisin sellest paljugi. Eriti on tähtis see, et saavutasin valgest heledama tooni punakaskollasega, mida valmistasin segades pariisi sinist, kinaveri…»

Edasi tuli jutt värvidest, sellele järgnesid read: «Meil on majas rõõmus meeleolu. Ma ei kirjutanud Sulle, et minu perenaise ema Wilhelmine oli viimasel ajal raskesti haige. Nüüd aga õnnestus teda operatsioonile saata…

Juhtus veel üks üpris kummaline ja rõõmustav sündmus, millest jutustan Sulle, kui Sa, nagu lubasid, mulle külla tuled…»

Kas te teate, millega see filantroop hakkama sai? Saatnud mind ara, läks ta tohtri juurde ja otsekui miljonär andis kakssada franki vanaeide operatsiooniks. Seejärel läks koju ja taipas, et olles täielikult venna ülalpidamisel, polnud tal õigus niiviisi talitada. Van Goghil hakkas häbi. Ta ei tohtinud Theole kirjutada, et raiskas oma esimese teenistuse, ja et ennast välja keerutada, teatas, nagu oleks pildi põletanud. Kuid ometi jättis ta väljapääsutee: «Jutustan Sulle, kui külla tuled.» Nähtavasti jutustaski ta Theole kõigest, kuid jutuajamine ei läinud kunstiajalukku, vaid jäi fikseerimata…

Ta valetas, pärast – olen selles veendunud – tunnistas üles, ja lool lõpp. Kuid katsugu ma tõestada, et pakun originaali, kui kirjas on must valgel, et pilt on põletatud.

Kui te arvate, et ma pea norgu lasksin, siis eksite. Meenutasin, et ehkki Ajasõlmed tegutsevad juba umbes kaks aastat, pole ometi kuulda, et keegi oleks ootamatult suure varanduse kokku roobitsenud. Heakene küll, mõtlesin omaette, mul on ikka veel võimalus minevikku rännata, pealegi olen saanud van Goghi spetsiks. Oleksin eesel, kui ei kasutaks seda asjaolu. Vigadest õpimegi.

Kõigepealt läksin Cabus’ juurde, seletasin, milles asi ja et on tarvis uuesti ajakambrisse pugeda. Poiss sattus paanikasse, oigas, et on kõledal kombel riskinud ja kaotab nii veel viimasedki veeringud. Ütles, et las ma räägin mõnele teisele augu pähe, tema end rohkem lüpsta ei lase. Vastasin, et võin plaani pidada näiteks valvuriga, kes meid on juba kolm korda sisse lasknud. See pani Cabus’le aru pähe. Saate aru, mul oli tarvis teha nii, et van Goghi «Kartulisööjad» ilmuksid taas avalikkuse ette. Mida rohkem tema pilt tuntud on, seda suurem kuulsus ja kopsakam hind. Peale selle tahtsin, et minu esimene külaskäik lakkaks olemast – äkki hakkab ta midagi küsima, mina aga ei tea, mida ja mis vaimus vastata.

Nüüd aga otsustasin paremini reisiks valmistuda. Kõigepealt astusin ühendusse Šveitsi firmaga «Alpenkleid», mis, nagu mäletate, leiutas uue rõivastuse alpinistidele, inimene valatakse mingi seguga üle, mis kuivades moodustab kelme. Nahk hingab läbi kelme, liigutused on vabad, ja kui juhtud kolmekümne meetri sügavusse kuristikku prantsatama, ei saa muhkugi. Kelme paindub liigeste kohal vaid teatud suunas ja on kõva nagu raud. «Panzerkleidungil» ehk PK-I oli tohutu menu, hiljem hakkas firma valmistama TK-sid ehk termilisi ülikondi. Selle kangas valmistati erilisest lõngast, energiat aga saadi tikutoosi suurusest tseesiumpatareist. Tõmbasid vatid selga, reguleerisid temperatuuri näiteks viieteistkümne kraadi peale ja siis, tulgu taevast või pussnuge, polnud sul millegi üle kaevata. Külma ilma korral riie soojenes, palavas aga jahtus. Loomulikult võtsin kaasa igasuguseid lutika- ja kirbutõrjevahendeid ning raha – seekord mitte üksnes tuhandefrangilisi, vaid ka peenemat.

Ettevalmistused olid päris põnevad. Sülgasin oma varasemate mahhinatsioonide peale ja hakkasin üsna tihti instituudis luusima, et oma nägu seal tuttavaks teha. Noh, kohtad seal tühjas koridoris mõnda köötsus akadeemikut: «Tere-tere, kuidas käbarad käivad?» – «Aitüma, väikest viisi.» Mina astun oma teed, tema siblib teisele poole minna – just nii, nagu olema peab. Juhtus sedagi, et akadeemik kiikas kerges hämmelduses üle õla, siis aga jahmus sellest ja järgmine kord vaata et tervitab esimesena.

Kuni Cabus energiat moogeldas, lugesin selle ajastu materjale. Ülesanne jäi tegelikult endiseks, mina aga nuputasin võtteid, kuidas ost kirjavahetuses kajastuks.

Vincent van Gogh. Õitsev puu

Lõpuks saabuski kauaoodatud päev, õigemini õhtu. Paks valvur pilgutas vestibüülis mõistvalt silma, mina aga pugesin ajakambrisse. Valisin 1888. aasta juuni. Kunstnik elas sel ajal Lõuna-Prantsusmaal väikeses Arles’i linnas ja Gauguin polnud tema juurde veel sõitnud. Arvasin, et aeg pärast van Goghi sõbra saabumist pole mulle soodne. Minu plaan oli järgmine. Ühe pildi ostan Pariisis Theolt, kuid nii, et ta palub selle Vincentilt Arles’ist saata. Seejärel sõidan kunstniku enese juurde ja käsutan samasugust nippi. Teen niisuguse näo, et olemasolevad pildid mulle ei sobi ja las ta palub venda saata mõne varasema töö. Selle tulemusena esitavad mõlemad pooled nõudmised, need kajastuvad «Kirjades» ja pole karta, et korduks samasugune lugu nagu «Kartulisööjatega».

Plaanisime Cabus’ga teekonna kestuseks kolm nädalat. Viibisin Montmartre’il, vaatasin esimeses «Moulin Rouge’is» kuulsat tantsijatari La Goulle’i, keda maalis Toulouse-Lautrec ja keda paljud värssides ülistasid. Ausalt öeldes, ega midagi erilist temas polnudki… Siis aga selgus, et pean piltide hankimisel tegema mõningad komponentide ümberpaigutused. Tahtsin alustada Theost, kes minu andmeil oli just asja saanud firma «Boussod & Valadon» kunstigalerii direktoriks. Läksin sinna, kuid teda polnud – oli just läinud Johannale kosja. Van Goghi töödest rippus seal vaid «Mustlasvankrid» ja seegi viimase saali tagumises nurgas kerge tolmukorra all.

Järgmisel päeval läksin Orleans’i vaksalisse ja istusin rongile. Liikusime kiirusega kakskümmend kilomeetrit tunnis. Oli jube palav, mina aga mõnulesin oma TK-s. Selja taha jäi Nevers, Clermont, Nimes. Ülejärgmisel hommikul kella seitsme paiku sõitsime üle Rhone’i…

Iseenesest mõista andsin enesele aru, et viie aasta jooksul, mis oli möödunud kunstniku Hoogeveenis viibimisest, on tema välimus muutunud. Mina rabelesin end minevikust oma mugavasse 1995-ndasse aastasse, tema aga jäi näljas ja viletsuses oma julma võitlust olemasolu eest jätkama soisele lauskmaale. Ja jätkaski. Üksindusest piinatult sõitis ta Hoogeveenist Nuenenisse. Ta igatses omale naist, perekonda. Sel vaesel ajal, kui paljud kartsid laste ilmaletulekut, kirjutas ta vennale, et kardab lastest ilma jääda. Veel varem oli tal romaan raseda ja haige tänavatüdrukuga, kelle ta võttis enese juurde, et teda ümber kasvatada. Kuid sellest ei tulnud välja muud, kui et endised tuttavad pöördusid temast lõplikult kõrvale. Siis armus van Goghi Nueneni naabri tütar Margot Begemann. Ka Vincent armastas, kuid vanemad keelasid Margot’l temaga kohtumise ja tütarlaps võttis mürki. Isikliku õnne lootus tuli maha matta, jäi vaid kunst. Et sattuda kunstnike seltskonda, siirdus van Gogh Antverpenisse. Ateljeed polnud, ta pidi tänaval töötama. Modellidele polnud millegagi tasuda ja ta leppis kokku, et alguses joonistab ta portree modellile – meremehele, sõdurile, tänavatüdrukule -, pärast aga teeb honorariks etüüdi juba enesele. Pidevast nälgimisest kadus isu, aeg-ajalt ei võinud ta üldse süüa. Van Goghil õnnestus pääseda kunstiakadeemiasse, kuid kolme kuu pärast pidi ta sealt lahkuma, sest Vincenti joonistused olid hoopis midagi muud, kui seal õpetati. Kuna Theo äriasjad edenesid, siis võimaldas ta vennal Pariisi siirduda. Vincent asus õppima Cormoni ateljeesse, kuid peale Toulouse-Lautreci ei tundnud keegi tema tööde vastu huvi. Ta näis juuresolijatele hullumeelsena, kes paiskas värve nii energiliselt, et molbert värises. Prantsusmaa pealinnas veedetud kahe aasta jooksul valmis van Goghil lisaks Hollandis tehtud kahesajale pildile veel kakssada. Kuid näitusel kukkus ta läbi ja seni polnud tal veel õnnestunud müüa ühtki oma käega signeeritud lõuendit. Otsustanud, et Pariisis tal midagi loota pole, sõitis Vincent Arles’isse.

Kordan, ma teadsin seda kõike, ka seda, et kunstnik oli lihtsalt vananenud.

Kuid ometi ei oodanud ma niisugust pilti, mida nägin, kui tema toa ukse avasin.

Van Gogh istus molberti taga ja tõusis vastumeelselt, paletti ja pintslit peos hoides.

Möödunud viis aastat olid teda katkunud ja otsekui tulise rauaga viimased nooruseriismed tema näolt viinud.

Kunstniku juuksed olid laubalt kaugele taganenud ja otsmiku reljeefselt esile toonud. Sügavad kortsud läksid ninasõõrmeist suunurkadesse, põsed olid täiesti sisse vajunud, tema asiaatlikud sarnad muutunud veelgi teravamaks ja andsid nüüd näole mingi karmi, fanaatilise ilme. Tema habe ja vurrud olid metsistunud, nähtavasti oli ta oma välimusele käega löönud.

Van Goghi kipras kulmude alt vaatasid mind meeleheitest kangastunud jonnakad silmad.

Ma ütlesin, et tahaksin tema piltidele pilku heita ja mõne ära osta.

Kunstnik oli rahulolematu, et teda töö juurest ära kisti – parajasti seisis molbertil natüürmort päevalilledega majoolikavaasis. Van Gogh seisis otsekui teadvusele tulles, heitis siis pintsli ja paleti aknalauale, võttis riiulilt mõned alusraamidele tõmmatud lõuendid, laotas need põrandale, astus avatud akna juurde ning pistis käed tasku.

Ausalt öeldes, niisugust jahedust ma ei oodanud. Arvasin, et ta võtab mind vastu kui heategijat ja hakkab, nagu eelmisel korral, veenma ja selgitama. Kuid midagi seesugust ei juhtunud. Ta hakkas tasapisi mingit viisikest vilistama, katkestas siis ja trummeldas sõrmedega vastu aknaraami. Märkasin, et ta oli muutunud õlakamaks, kuid mitte raskemaks, selg aga oli tikksirge.

Van Cogh pöördus ootamatult ja tabas minu pilgu. Pidin silmad taas lõuendile langetama. Tegelikult polnud mul midagi vaadata, sest teadsin neid kõike. «Noh, kuidas on?» küsis ta. «Ei meeldi?… Mis siis ikka, oma asi.»

«Oh ei,» vastasin. «Valik on tehtud.» Ütlesin seda tahtmatult. Äkitselt lihtsalt tundsin, et ei suuda temalt paluda venna käes hoiul olevat, vaid otsustasin Pariisist tellida midagi nende hulgast, mida ta mulle parajasti näitas.

«Valisite…? Millise siis?»

Osutasin «Külvajale».

«Kas selle…?»

Ta võttis lõuendi, asetas selle vastu valgust, pani siis seina aarde põrandale ja vaatas. Tema nägu heldis nagu oma last vaataval emal. Siis pöördus ta minu poole ja ütles väljakutsuvalt:

«Ma ei hinda oma pilte just eriti madalalt. Näiteks maksab see tuhat franki. Ausalt öeldes, pisut kallim kui voodi, mille eest küsitakse seitsesada.»

Alles siis märkasin, et toas polnud voodit. Nurgas vedeles kokkukeeratud madrats.

Ta tõlgendas minu vaikimist omamoodi ja muigas kibedalt.

«Jah, mõned arvavad, et maalikunstiga tegelemine ei maksa kunstnikule pennigi. Tegelikult aga võid hulluks minna, kui võtad kokku oma kulutused värvide ja lõuendi peate. Loodan, et te ei arva, nagu maalitaks niisugune pilt ilma mõtiskluste, otsingute ja eelnevate eskiisideta. Kui inimene suudab pildi maalida kolme päeva jooksul, ei tähenda see veel, et vaid kolm päeva ongi sellele kulutatud. Kui teada tahate, siis tegelikult on selleks läinud terve elu. Kui te mind ei usu, eks istuge molberti taha ja püüdke kollakaspunane lillaga kooskõlla viia. Kui kompositsioon on juba valmis, võib kõik temal kujutatu tunduda endastmõistetavana. See kehtib ka hea muusika või laitmatu romaani kohta. Aga kujutage vaid ette olukorda, kui maali või sümfooniat veel pole, kui neid on vaja alles luua, ja maalija või helilooja alles asusid töö kallale, ilma et oleksid veendunud, kas nende teosed põhimõtteliselt üldse võimalikud on…

Ühe sõnaga – tuhat, ja jutul lõpp.»

Köhatasin ja tähendasin arglikult, et hind klapib.

«Klapib? Ja te olete nõus maksma?»

«Nõus.»

«Tuhat franki?» Ta vaatas mind nagu ilmutist ja kehitas õlgu.

«Miks?»

«Aga te ju ise küsisite selle hinna. Pilt meeldib mulle.»

Ta astus üle toa ja peatus maali ees.

«Jah, olen seda maalides end palju kulutanud.» Kunstniku silmades helkis ärevus, millesse valgus raevu «Öelge, on see tõsi? Meil leidub igasuguseid naljahambaid. Kui te nalja pärast tulite, siis hüvasti! Mul pole aega, ma töötan.»

«Mis te nüüd!» Astusin laua juurde, võtsin taskust rahakoti ja lugesin sellest kümme sajafrangilist… «Peale selle huvitab mind veel üks Boussod’ galeriis asuv pilt. Kui te olete nõus kirjutama, et see siia saadetaks, siis ootan ma Arles’is selle saabumist.»

Tõmbasin rahatasku uuesti välja ja ladusin sealt veel viissada lagedale.

Kahtlus tema näos muutus arusaamatuseks, hämmelduseks. Ta vaatas kord minule, siis rahale ja uuesti mulle silma.

«Kuulge! Kes te niisugune olete?»

Olin selleks küsimuseks valmistunud ja hakkasin seletama, et ma ei tegutse hoopiski enese nimel, vaid olen volitatud oma onu, rikka Sydney kaupmehe poolt. Kaupmees viibinud mullu ja tunamullu Pariisis, tal olnud seal tuttavaid kunstnikke ja kuulnud neilt palju van Coghist ja tema vennast. Ta teadvat, et esialgu veel uut suunda ei tunnustata, kuid tal olevat oma maitse.

«Kuidas ta nimi on?»

«Smith… John Smith.»

«Ei mäleta,» van Gogh raputas pead. «John Smith… Aga hea küll.» Ta astus laua juurde, võttis ettevaatlikult raha ja asetas selle lauasahtlisse. Siis heitis ta pilgu minule ja see ootamatult arglik pilk meenutas hetkeks endist van Goghi. Ta pöördus seina poole ja ta hääl kõlas kuidagi sumbunult.

«Kui imelik. Olen palju aastaid unistanud maalimisega endale elatist teenida. Nüüd on see aeg saabunud, kuid ma ei suuda rõõmustada. Miks, miks küll?»

Ta raputas pead.

«Kirjutan juba täna Pariisi. Praegu aga vabandage mind… Te peatute kindlasti «Sirene’is». Me võiksime õhtul kohtuda.»

Tänavatel polnud hingegi, leitsak oli inimesed majadesse peletanud. Võtsin võõrastemajja toa just sama saali kohale, mida van Gogh pidi peagi kujutama oma maalis «Öökohvik». Lesisin mõne tunni voodis ja tõrjusin kärbseid. Kui palavus rauges, siirdusin esimesele korrusele.

Van Gogh istus veinileti kõrval. Astusin tema juurde. Tigedal ilmel urgitses ta kahvliga makaronitaldrikus.

Küsisin, kuidas siin köök on. Mornilt heitis ta kahvli kõrvale.

«Olen kaua elanud äärmiselt reeglipäratult ja see on mu kõhu rikkunud. Kui sööksin head rammuleent, võib-olla paraneksin. Kuid siinsetes restoranides ei saa sa kunagi seda, mida tarvis. Pererahvad on laisad ja valmistavad vaid toite, mis ei nõua aega ega vaeva – riisi, makarone. Ja kui sa varem ette tellidki, ikka leiavad nad ettekäände, et unustasid või siis polnud pliidil ruumi. Pealegi petavad nad peenraha tagasi andes.»

Tellisin veini. Punsunud näoga vatsakas peremees tõi joogi alles viie minuti pärast. Kaardimängijate lauas tõusis tüli.

Van Gogh muigas põlglikult.

«Inimkond mandub. Ma ise olen selle hiilgav näide – kolmekümneviieselt juba ätt. Talupojad, kangrud, kaevurid ja minusugused näljarotid töötavad üleliia. Haigused kurnavad neid, nad kidurduvad, vananevad kiiresti ja surevad vara. Teised aga, nagu nood seal, lõikavad kuponge ja manduvad tegevusetusest. Kuid nii ei või ju igavesti kesta. Liiga palju viletsust on siginenud, ükskord peab pikne kärgatama. Hea seegi, et mõned meist pole lasknud end ajastu valest uimastada. See võimaldab tulevasel põlvkonnal kiiremini kopitanud maailmast väljuda.»

Me jõime ja ta vaatas ümberringi.

«Huvitav, kes küll tuli ideele värvida need seinad punaseks? Veripunane ja tuhmkollane tuba rohelise piljardiga keskel. Toimub erisuguste värvitoonide kokkupõrge. Mulle tundub vahel, et siin võib hulluks minna või kuriteo sooritada… Inimesse on kätketud nii palju, tahaks kõike seda väljendada, edasi anda, kuid kardan, et enam ei jõua. Teie onu teab, kuidas tunnustamata kunstnikud Pariisis virelevad. Sain seal neurasteenia. Halb tervis on hirmus asi. Sellepärast ei saagi ma enam kehtiva korra vastu üles astuda. Mitte sellepärast, et oleksin rahunenud, vaid olen haige ja pole jõudu.»

Maksin veini eest, me tõusime ja läksime vesteldes läbi linna põldudele. Teel ta teatas, et saatis juba kirja ära, ja kui vend kohal on, peaks maal kuue päeva pärast saabuma.

Päike loojus, meie ees lainetas nisuväli, paremal haljendasid aiad.

«Praegu on mul tänu vennale hea töötada,» tähendas van Gogh. «Ma pole veel kunagi nii heades tingimustes elanud. Ja kui ma midagi ei saavuta, siis olen selles ise süüdi. Siin on erakordselt ilus loodus. Vaadake, kuidas taevas sinab… Ja see päikesekiirte rohekaskollane viht, mis voogab kauni maa kohal… Ning küpresside ja oleandrite meeletu lopsakus. Paar korda olen etüüde visandades sellest metsikust ilust teadvuse kaotanud.»

Van Gogh oli otsustanud sel õhtul puhata ja me hulkusime kaua. Vahel ta unustas minu juuresoleku täiesti ja kui see talle meenus, tegi ta mõne mittemidagiütleva tähenduse, esitas küsimuse, kuid süvenes vastust ootamata taas enesesse.

Temas peitus mingi rabe, pisut põlglik ja pettunud uhkus. Ta oleks nagu teadnud oma väärtust, kuid kaotanud lootuse maailma milleski tähtsas veenda. Tookord Hoogeveenis polnud van Gogh kindel oma loomingus, kuid lootis, et visa tööga võib edu saavutada. Arles’is oli olukord vastupidine. Ta teadis kindlalt, et on tõeline kunstnik, kuid ei uskunud enam oma tunnustamist.

Kuid saanud minult tolle aja kohta suure summa, leebus ta peagi ja muutus silmanähtavalt. Ta ostis enesele voodi, küll mitte seitsmesaja, vaid neljasaja frangi eest, palkas ümmardaja, kes hakkas sööki keetma. Ta jätkas tööd seninähtamatu kirega. Hommikuti haaras ta värvikasti ühte kätte, molberti kaenlasse ja siirdus etüüde tegema. Toas aga võis teda näha vaid paleti ning pintsliga, nagu ei sööks ega magaks ta kunagi.

Venna saadetis viibis ikka veel. Mul jäi üle vaid oodata ja igavusest läksin mõnikord van Goghiga kaasa. Aegamisi hakkasin talle meeldima ja ma püüdsin tema tähelepanu juhtida mõnedele täiesti ilmsetele puudustele tema maalimismaneeris. Sellest aga ei tulnud midagi välja.

Näiteks ütlesin kord talle, et tagaplaanil olev salu pole üldse niisuguse tooniga, nagu tema tegi, ja ükski inimene pole kunagi näinud nii keerdus puid ja pilvi.

Ta küsis, kas metsasalu langeb üldisest taustast välja. Kui ma tunnistasin, et kõik klapib, seletas ta:

«Kui püüad hakata loodust jäljendama, läheb sul käes kõik sassi-massi. Hakkad aga oma isiklikust paletist lähtudes rahulikult looma, järgneb loodus sulle kuulekalt…»

Teise nädala lõpus, kui juba tõsiselt pabistama hakkasin, saabus postimees. Tasusin ülejäänud viissada franki ja õhtul läksime «Sirene’i». Van Gogh oli heas tujus, ta näitas mulle Gauguini kirja ja teatas, et ootab sõpra peagi Arles’i. Ta päris, kas onu tutvusringkonnas pole inimest, kes samuti tunneks huvi impressionistide vastu. Arvasin, et see võib väga võimalik olla ja ta silmad süttisid. Ta kõneles, et kui õnnestuks aastas müüa kas või kolm maali, võiks ta mitte üksnes enesele elatise tagada – palju siis temale tarvis on – vaid üürida ka väikese maja, kus leiaksid peavarju teisedki virelevad kunstnikud, kes vaesusest sageli elu enesetapuga lõpetavad või hullumajja satuvad. Pealegi võiks Pariisi asutada isikliku galerii, mida hakkaks juhatama Theo. Nii saaks kunstiteostega kauplemise kiskuda poodnike kätest ja tõeline kunst leiaks tee rahva hulka.

Me tühjendasime kolm pudelit viletsat veini. Kohvik juba tühjenes, toole laudadele asetav peremees kiikas uniselt meie poole.

Vincent van Gogh. Kohvik Arles’is

Van Gogh vaikis, vaatas mulle otse silma ja küsis väga-väga vaikselt:

«Öelge, on see tõsi?»

«Mis nimelt?»

Ta osutas käega saalile, kus enamik gaasilampe oli juba kustutatud.

«Kõik see, mis praegu toimub… Te ilmusite nii äkki. Teie saabumine oli nii ootamatu ja erineb kõigest, mis varem oli. Mulle tundus praegu äkitselt, et teilt saadud raha võib ootamatult kaduda ja kõik jääb nii nagu ennegi… Saage aru, ma pole suur kunstnik, mul polnud võimalik joonistama õppida, ka annet ei piisa. Kuid teisalt leidub maailmas vaevalt teist niisugust inimest, kellel peale kunsti muud polegi. Ma ei tea oma elus ühtki rahulikku päeva, mil mind poleks muserdanud südametunnistus venna ees, kelle turjal ma raske koormana olen lasunud; mil mind poleks piinanud nälg ehk võimetus osta värve või palgata modelli. Ei saa ju olla, et niisugune andumus midagi ei maksa ja keegi seda ei hinda?»

Tuhat ja tuline! Ta oli tõeline prohvet. Minult saadud rahad kadusid tõepoolest, kõik jäi endiseks, sest ma pidin uuesti ajakambrit käsutama.

Kuid sellest hiljem. 25. juunil jõudsin Arles’ist Pariisi tagasi. Juba samal õhtul läksin väljakutsepaigale ja jõudsin õnnelikult oma ajastusse tagasi. Jälle igasugused vannid ja massaažid. Vaatasin «Kirju», seal oli kõik korras. Lehitsesin van Goghi monograafiat – ka sinna olid tekkinud muudatused. Seisis must valgel, et 1888. aasta juunis saabus Arles’i noor välismaalane, kes ostis kunstnikult kaks maali ja mõned joonistused, mille jäljed on kahjuks tänapäevani leidmata. Joonistustega pakkus uurija üle. Unustasin teile ütlemata, et viimasel õhtul visandas van Gogh pliiatsiga minu portree ja kinkis selle mulle. See oli kõik.

Heakene küll, võtsin siis «Külvaja» ja «Mustlasvankrid» kaenlasse, pistsin joonistuse mapi vahele ja kõmpisin tollesse esimesse salongi. Ja kujutage vaid ette! Juba poole tunni pärast tormasin instituuti. Kihutasin niisuguse vaartiga, nagu ajaks mind tuhat kuradit mootorratastega taga.

Lugu oli nii, et läksin salongi ja esimene mees, keda kohtasin, oli vurrudega taat. Too võttis maalid ja joonistuse, keerutas neid kümmet kanti, nuusutas, peaaegu, et proovis hambagagi. Veeretasin juttu vanast pööningust. Vana noogutas pead: just-just, kõik on õige, nendest maalidest on juttu tehtud, dokumentides leidub isegi nende üksikasjaline kirjeldus. Vanamees seletas, et ta on kogu oma elu pühendanud van Goghi loomingu uurimisele ja peab tunnistama, et maalid on tehtud kunstniku enese käega. Siis võttis ta «Mustlasvankrid» – mitte «Külvaja», vaid just «Mustlasvankrid» – ja vajutas nupule seinal. Raamatukapp libises korvale ja selle tagant ilmus nähtavale nišš, milles asus kunstiteoste vanuse määramise aparaat. Kiirte, süsiniku või jumal teab mis analüüsi abil.

Ja kujutage ette, ekraanile ilmus kiri: «Vanus kuni sada päeva».

Kuidas see teile oleks meeldinud? Sada päeva, see tähendab kolm kuud pärast maalimist. Üldiselt vastas see tegelikkusele, sest van Gogh maalis «Mustlasvankrid» kaks ja pool kuud enne minu külaskäiku. Mina aga tõin pildi läbi nullaja ja värvid ei vananenud mitte saja aasta, vaid saja päeva võrra.

«Külvaja» kohta tähendas vanatoi, et kohati pole värvid üldse kuivanud ning kleepuvad. Kuid seejuures tema isiklikult ei kahtlevat sugugi ehtsuses ja mis puutub portreesse, siis sellel olen kujutatud vaieldamatult mina.

Ise aga vaatas mulle küsiva pilguga, et kuidas seda kõike üldse mõista.

Kuid Ajasõlmede olemasolu teadsid ju kõik. Intervisiooni kaudu kanti kord nädalas edasi filmilõike, mis olid salaja põõsa tagant tehtud või elututelt kaljudelt teleobjektiividega tabatud. Igaüks teadis, et reisid minevikku on võimalikud, kuid seda lubatakse vaid erakorralistel juhtudel.

Tasa ja targu korjasin oma kauba kokku ja sõnakestki lausumata kobisin nii kiiresti, kui sain, uksest välja. Minu õnn, et instituudi teaduslikud töötajad kuulasid sel ajal konverentsisaalis ettekannet. Tormasin sisse ja kahmasin jahmunud Cabus’l kraest kinni. Semu jõudis vaid korraks kõõksatada, kui teda ta pugerikust välja vedisin.

Minevikukaitse seaduse rikkumise eest pead ei paitatud. Vahelejäämise korral poleks ma oma konte enam kokku korjata suutnud. Võidi natist kinni võtta ja saata järgneva väljakutseta kriidiajastusse. Muuseas, nii talitati kurjategijatega – kui sa inimese moodi elada ei taha, kobi sada või sada kakskümmend miljonit aastat tagasi. Seal troopilises jääajaeelses kliimas külm su konti ei riku, süüa aga võid rohtu. Juttu pole kellegagi ajada, jube igavus, lõppude-lõpuks serveerid ennast ise mõnele türannosaurusele lõunaooteks.

Tõsi küll, minu puhul oleks ehk arvestatud noorust. Nii või teisiti, jäljed tuli kaotada. Ja nagu ma osutit pöörasin, rippus «Külvaja» Zürichi galeriis, «Mustlasvankrid» Louvre’is, joonistus dematerialiseerus, igasugused meenutused minu Arles’i käigust kadusid kirjadest ja mu külaskäik Saint-Marie bulvari salongi jäi vaid minu mälusse kui ajaloo teine alternatiivne variant.

Pean tunnistama, et mu käed vajusid nõutult rüppe. Taipasin, et too minevikust ükspuha mida väärtuslikku, ajakamber muudab selle hinna ikka nulliks ja sind kas süüdistatakse võltsingus või siis taibatakse, et mehkeldad instituudiga. Tee või tina, aga paistab, et parem ära minevikku mitte torgigi. Aga kahju oli koledal kombel. On ju minevik siinsamas käega katsuda. Kuni Cabus instituudis töötab, on kõik sajandid kahekümnendast kuni esimeseni ja veelgi kaugemale minu käsutuses. Kõik need suured Hiina dünastiad, Troojasse suunduvad Kreeka laevad, Assüüria tornid, Egiptuse püramiidid…

Peaaegu kõik minu säästud olid korstnas, kolmeks reisiks kulus viisteist tuhat Organiseeritud Energia Ühikut. Veel neli kuud tagasi elasin muretult, kaaskodanikele vaatasin ülalt alla, uhkeldasin, nüüd aga käisin ringi nagu munas kana.

Täpselt neli nädalat pärast minu naasmist teatati hommikul televiisoris tähelepanuväärsest leiust Rooma lähistel. Valcetta juures avastas asjaarmastaja-arheoloog muistse templi varemetes maa-aluse peidiku ja selles haruldaste antiiksete kameede kollektsiooni. Leid olevat pärit teisest sajandist enne meie ajaarvamist. Nii kinnitasid kunstiajaloolased ja aparaatide näidud.

Küll aga mõnel sunnikul veab. Sina aga kargad minevikku, ja — ei midagi.

Parasjagu toodi ajalehed. Esimestel lehekülgedel laiusid pealkirjad Valcetta imekameedest. Oletati, et aare kuulus kellelegi keisririigiajastu senaatorile, kes surmanuhtluse ja varanduse kaotuse kartusel otsustas kameed kõrvale sokutada. Samas toretses salakeldri avastanud õnneseene portree. Mehel oli küllalt otsustuskindel nägu ning ta ei sarnanenud põrmugi asjaarmastaja-arheoloogiga. Sell ei vaadanud aparaadi poole, vaid langetas tallekest teeseldes pilgu, enesel aga oli lõust, mis ajas kananaha ihule.

Õhtul helises uksekell. Sisse astus Cabus. Mämmutas, mämmutas, siis aga pahvatas:

«Me oleme lollid!»

«Miks?»

«Sellepärast, et poleks tohtinud van Goghi pilti ajakambrisse tassida. Oleks tulnud need minevikku jätta.»

«Mis mõttega?»

Aeglaselt tõmbas semu taskust ajalehe õnneseene fotoga.

«Tunnen seda tüüpi. Ta käis minu juures juba enne sind. Ainult, et lõin põnnama. See oli umbes pool aastat tagasi.»

Laksasin enesele pihuga vastu laupa. Äkitselt mind nagu valgustati. Poiss moogeldas end Itaalia-Ameerika Ajasõlme, rändas keisririigiajastu Rooma ja hankis seal mingi senaatori käest need kameed. Siis aga ei hakanud nendega läbi ajakambri tulema, vaid läks Valcettasse, otsis üles templi, mille kohta teadis täpselt, et see säilib meie ajani. Öösel, kui keegi ei näinud, mattis oma varanduse maha. Seejärel kobis rahumeeli olevikku tagasi. Loomulikult oli niisuguseks asjaks tarvis iseloomu — antiikse Rooma jommis gladiaatorid ja igasugu muud vurled pärast päikeseloojangut juba risti ette ei löönud. Muidugi ei teinud ka linnavalvurid pikka juttu. Aga öeldakse, kui hunti kardad, ära metsa mine. Kameed ei tulnud ajakambrist läbi, vaid jäid kaheks tuhandeks aastaks maa sisse, mida ka aparaadid kinnitasid.

Mis te ütlete? «Miks seda selli, kui tal veel niisugune välimus oli, ei kahtlustatud?» Aga sellepärast, et niisuguseid vendi nagu «arheoloog» ja meie Cabus’ga oli maailmas väheks jäänud. Rahvas oli muutunud usaldavaks, inimesed suhtusid üksteisesse hästi. Minu juhtumil olid liialt silmatorkavad traagelniidid, seepärast vuntsidega vanamees mind niimoodi vaataski…

Kuid jäägu see. Kui üksikasjad kõrvale jätta, olin kahekümne päeva pärast jälle eelmises sajandis, täpsemalt 1890. aasta maikuus väikese Saint Remy linna serval, kus van Gogh elas nõdramõistuseliste varjupaigas. Tegelikult oleks võinud ka teistkordselt suunduda mõnesse mulle juba tuttavasse perioodi. Kuid olin teda näinud tema kunstnikutee alguses, samuti ka küpse maalijana. Nüüd tuli mõte vaadata van Goghi tema elu lõpul. Kuid kõige tähtsam — just äsja oli ta lõpetanud oma kaks tuntumat lõuendit — «Tähine öö» ja «Tee küpressidega». Neid ma sihtisingi.

Hommik. Väravavalvur laskis mind sõnatult sisse. Pargi alguses olid alleed hoolitsetud, tagapool hooletusse jäetud, rohtunud. Oleandritega põimunud kirsipuud, kibuvitsade ja metsikute rododendronide läbipääsmatu tihnik. Mulle tuli vastu pesukorviga naine. Küsisin, kust leian van Goghi. Leebe, argliku ilme ja punaste kätega pesunaine päris, kas mõtlen seda, «kes kogu aeg tahab joonistada», viipas siis puude vahelt kollendavale hoonele ja lisas palati numbri — kuusteist. Hakkasin juba astuma, naine aga hõikas mind tagasi ja teatas, et täna ei taha van Gogh ilmselt kedagi näha — tal olnud haigushoog. Patsutasin taskut ja ütlesin, et mul leidub siin rahustit.

Vincent van Gogh. Vaimuhaigla aed Saint Remys

Kollases hoones elasid ilmselt märatsejad — aknad olid puha trellitatud. Kuid peasissekäigu uksed seisid ristseliti. Pikas koridoris olid kõikide palatite uksed samuti pärani — igas võis näha kaht, kolme või isegi viit voodit. Nähtavasti sattusin siia niisugusel päeval, kui haiged olid aeda lubatud, teenindav personal aga tegi ilmselt suurpuhastust. Kogu majas vihises tõmbetuul. Ei saa öelda, et olnuks just masendav, kuid laialipaisatud uksed otsekui kisendasid, et tubade elanikel pole enam midagi isiklikku, puutumatut.

Sammusin läbi kogu koridori ja jõudsin maja ühekorruselisse tiiba. Selle lõpul nägin uksel vajalikku numbrit.

Koputasin paokil uksele. Vastust ei tulnud. Toas seisis halli tekiga kaetud voodi, nurgas taburet. Värvid asetsesid korratult aknalaual, põrandal mulle juba tuttav kolmejalgne molbert. Samas vedeles lõuendihunnik, mille põhjas märkasin «Tähise öö» tolmust serva. Istusin taburetile ja jäin ootama. Kuskilt kaugelt kostsid vaevukuuldavad orelihelid — keegi alustas järjest kaeblikku meloodiat, läks segi, peatus ja proovis uuesti.

Siis kostis koridorist lähenevaid samme ja ma tõusin.

Van Gogh astus tuppa, vaatas mulle ei midagi ütleva pilguga otsa ja lähenes aknale. Keegi oleks mu südant nagu raudse kämblaga pigistanud.

Ta oli otsekui surmavalt haavatud. Draama Gauguiniga, Arles’i hullumaja, kuhu teda kaks korda suleti, ei mingit väljavaadet tunnustust leida — kõik see oli temasse kahe aasta jooksul mõjunud automaadivalanguna. Kunstniku meelekohad olid halliks tõmbunud, selg küüru vajunud, sinised võrud silme alla siginenud. Silmad ei leegitsenud enam, olid muutunud läbipaistvaks ja vaatasid kuhugi tundmatusse. Seljas kandis ta haiglakitlit ja mulle meenus «Kirjadest», et Saint Remy varjupaik valiti talle just sellepärast, et siin maksis kogu ülalpidamine vaid üks frank päevas.

Kuid ometi oli tema kujus mingi veider ning tabamatu ülevus. Ma vaatasin teda ja tundsin äkki, et austan teda, austan määratult rohkem, kui kedagi teist siin ilmas. Mõistsin, et hakkasin teda austama juba ammu — teisel, aga võimalik ka, et juba esimesel kohtumisel. Ärgu ta osaku joonistada, olgu meeste ja naiste näod tema maalidel kartulivärvi rohelised, olgu väljad ja põllud hoopis teistsugused kui piltidel. Ometi oli temas midagi. Midagi niisugust, millega võrreldes isegi sihuke asi nagu aatomienergia muutub teisejärguliseks ja kõrvaliseks.

Sain oma meeleliigutusest üle ja hakkasin kõnelema, et võin tema viimaste tööde eest maksta tohutut raha, niisuguse summa, et ta võib koos vennaga osta maja, terve mõisa, kutsuda parimad arstid, kes parandaksid tervise ja raviksid hullusehoogudest.

Kunstnik kuulas mind tähelepanelikult, tõstis siis silmad ja tema pilk läbistas mind nagu mõõk.

«Hilja,» ütles ta. «Mul pole enam midagi tarvis. Töö on mult röövinud kogu elu ja pool mõistust.» Ta vaatas lõuendihunnikule, keeras ülemise pildi suuri vaevu ümber ja pühkis sellelt hellalt tolmu. See oli «Valged roosid». Van Goghi huuled värisesid ja ta raputas pead.

«Vahel tundub, et töötasin nii, nagu vaja, et rohkemaks poleks ükski inimene võimeline, ja kogu see vaev peab kord vilja kandma.»

Siis pöördus ta minu poole.

«Minge. Mul on vähe aega ja ma tahan veel kord viljapõldu maalida. See peab tulema ühtlase tugevusega rohelistest toonidest, mis liituvad ühtsesse gammasse, ja tekitama aistingu küpsevate viljapeade vaiksest sahinast ja seda kuulava inimese südamelöökidest.»

Tema viimased sõnad kõlasid väga vaikselt. Kohmaka liigutusega pööras ta molberti valguse poole.

Ja, uskuge mind, ma läksin. Kummardasin sõnatult, astusin koridori, sammusin läbi unarusse jäetud aia linna, raudteejaama. Olin tasane nagu talleke. Mis olnuks veel lihtsam, kui oodata van Goghi väljumist, astuda siis tuppa ja võtta sealt, mis süda himustab. Keegi poleks mind takistada saanud. Kuid ma ei võinud seda, ei suutnud, vaatamata sellele, et mõnikümmend tuhat franki aknalaual oleksid van Goghile rohkem kasu toonud kui paar maali.

Sõitsin Prantsusmaa pealinna ja hüppasin oma ajastusse tagasi.

Cabus ootas mind ajakambri juures ja puuris ahnelt minu kohvreid. Kuid juba rongis olin plaaniga maha saanud ja vuristasin selle nüüd semule ette. Selgitasin Cabus’le, et ma pole võimeline kunstnikku ning kunstniku sugulasi rohkem tülitama — las elavad nii, nagu elasid. Nüüd on tarvis teisiti tegutseda. Et me kõigega kursis oleme, võime sooritada hiiglasliku afääri, mis üksnes ei tagasta kulutatu, vaid teeb meid pururikkaks. Ei maksa kahe-kolme pildiga mässata. Tuleb valida aeg, mil kunstnik on juba tuntud, «Kirjad» ammu välja antud ja tema teostest tehtud lugematuid reprosid. Näiteks meie sajandi kolmekümnendad aastad. Maalid on siis juba kallid, kuid siiski kümneid kordi odavamad kui 1996. aastal. Peamine on aga see, et me hakkame nende eest maksma kaubaga, mis meie ajal ei maksa peaaegu midagi — kullaga.

Noh, näete, mul tekkis idee, et asjata on jännata varustuse muretsemisega, van Goghi ajastu riiete hankimise ja muu säärasega. Võib ju vanasse Pariisi ilmuda kas või räbalates, pantida esimesse ettejuhtuvasse pandimajja kuldsõrmuse, saadud raha eest rõivastuda, seejärel müüa juveliirikauplusse kaelakee, hankida selle raha eest omaette sissekäiguga peavari ja nii edasi üha kasvavas tempos. Pealegi pole mingit riski sisse kukkuda, sest midagi pole ju varastatud ega otsita taga. Tegemist on lihtsalt salakaubaga, mis pole toodud üle riigi- vaid ajapiiri.

Müüsin oma kila-kola maha, pantisin maja. Ka Cabus hankis kuskilt OEÜ-sid või vähemalt kinnitas, et hankis see oli alati segane lugu. Instituudi energiabilanssi ei saanud ma kontrollida, selleta aga polnud võimalik avastada, kas ta üldse minu panusele midagi lisab. Teada oli, et minevikureisid nõuavad tohutut energiakulu, kui palju aga, see olenes perioodi ajalisest kaugusest. Kuid Cabus’l poleks ka midagi maksnud kinnitada, et tema osa on minu omast suurem, kuid ta väitis alati vastupidist. Ausalt öeldes ei tundnud ma selle vastu kuigi suurt huvi, teenigu ta minust pealegi kas või kolm korda rohkem. Ma ei kadestanud üldse kedagi ja see kameepoiss erutas mind vaid sellepärast, et minu rumalus muutus nii silmanähtavaks… Pealegi ei näinud ma Cabus’l kunagi sularaha.

Aga heakene küll. Kõigepealt hankisime kaks Pariisi plaani — kolmekümnendate aastate ja 1996. aasta oma. Oli tarvis leida väikesevõitu ja tingimata eraomanikule kuuluv hoone, mis seisaks muutuste ja juurdeehitusteta veel kuuskümmend aastat. Otsisime, otsisime ja lõpuks leidsimegi. Vanasti nimetati seda paika Noire’i põiguks, meie ajal aga Boissy bulvariks. See oli ühekorruseline massiivne hoone, mis mingi ime läbi oli jäänud püsima hiiglaslike pilvelõhkujate vahele. Sõitsime kohale, loomulikult ei elanud majas kedagi. Leidsime pererahva siiski üles ja saimegi üks-kaks-kolm kaubale. Üürisime maja pooleks aastaks — isegi raha ei tahetud.

Paar nädalat tellisin ja valisin välja kuld- ja plaatinaehteid briljantide, safiiride ja muu säärasega. Toppisin kaks kohvrit nodi täis, nii et ära liigutagi. Cabus valmistus mõne päeva pärast üüritud majja kolima, pani ajakambri juba neljandat või viiendat korda — enam ei mäletagi — tööle ja teie alandlik teener asus oma viimasele ja otsustavale teekonnale, seekord 1938. aastasse. Valisin meelega 38-nda aasta, et mitte Teisele maailmasõjale jalgu jääda, mil kellelgi pole enam isu piltidega jännata.

Üldiselt oli reis mulle juba harjunud asi. Pabistamata ilmusin oma kohvritega öösel bulvarile. Mul oli taskus kenasti võltsitud pass mitme välismaise viisaga. Sõitsin raudteejaama ja võtsin pileti Brüsselisse. Sealt reisisin Rotterdami, aurikuga Londonisse, Londonist Hamburgi, Kölni, Lausanne’i ja uuesti Pariisi. Rändasin mööda Euroopat kakskümmend kaks päeva, kusjuures vahetasin kõik 1996. aastast kaasatoodu rahaks. Tekitasin väärisesemete turul isegi paanika — kujutage ette, kui äkitselt paisatakse ringlusse niisugune kogus kaupa.

Pariisis otsisin üles Noire’i tänava ja meie maja. Pererahvas osutus kuuskümmend aastat hiljem maja valdava noore naise esivanemaiks, kuid olid enesestmõista hoopis teistsugused inimesed. Seletasin neile, et kirjutan romaani, mulle meeldib niisugune muinsuse õhkkond ja tahaksin töötada täielikus üksinduses. Pakkusin tuhat franki kuus — nad ei soovinud minuga rääkidagi. Lubasin viis tuhat — vanad hakkasid mõtlema, kui aga viisteist tuhat lauale ladusin, küsisid nad, kas võivad õhtuni kohale jääda.

Koht oli nii hea, et paremat ära himustagi. Tänav oli inimtühi, vaid kassid soojendasid ennast päikesepaistel ja lipsasid ühest väravaalusest teise. Maja asetses tänavast eemal, hoone taga kerkis kudumisvabriku müür, ühes otsas ladu, teises mahajäetud, nõgestesse kasvanud aed. Sinna võinuks kas või terve Kölni katedraali maha matta ja koergi poleks haukunud.

Viisin oma varanduse majja, lasksin rulood alla ja pugesin keldrisse. Selle põrand oli kiviplaatidest — paremat niisuguseks eesmärgiks ära soovigi. Hankisin enesele tasapisi tööriistu ja asusin tööle. Tõstsin kivitahvlid üles ja hakkasin maja tellisvundamenti salapanipaika raiuma. Sel ajal müüdi juba lampidega raadioaparaate — tohutult suuri ragisevaid ja vinguvaid kaste. Kruttisin üleval toas sellel viguril gaasi põhja, ise aga all uuristasin. Loomulikult käsitsi. Jumal teab, kas sel ajal elektrilisi käsipuurmasinaid leiduski. Müür aga oli kõva nagu raud. Alles minu ajal hakati nii ehitama, et hoone peaks vaid tuulele või maavärinale vastu ning oleks mugav. Omal ajal aga tehti niisugused asjad oma paarkümmend korda tugevamad kui tarvis. Panin alguses peitli prakku ja kukkusin sepavasaraga valu andma. Siis sain juba kangi vahele pista ja krigisedes ronis tellis nagu purihammas pesast välja. Ühe kivi väljakangutamiseks kulus umbes tund.

Pusisin ja pusisin, ise aga mõtlesin alatasa: küllap kuuskümmend aastat hiljem kükitab samal ajal keldris Cabus ja ootab, mil ilmuvad nähtavale peidupaiga kontuurid. Huvitav, et samal hetkel ühel ja samal kohal lahutab meid vaid aeg.

Läks, palju aega läks, lõpuks oli töö tehtud. Kolisin ajutiselt Luxembourgi aia lähedale «Bonaparte’i» hotelli, kus pakuti selle aja kohta tõepoolest ebatavalisi mugavusi.

Puhkasin ja läksin linna hulkuma. See oli närviline aeg — 1938. aasta oktoober. Hiljuti oli Daladier Münchenist saabunud ja lennuväljal teatanud, et tema ja Chamberlain tõid Euroopale rahu. Tšehhoslovakkia anti Saksa füürerile, kes ütles Reichstagis pidulikult, et tema maa ei esita enam ühelegi riigile territoriaalseid nõudmisi. Samal ajal kutsus Ribbentrop enese juurde Poola saadiku ja esitas sellele nõudmisi Gdanski ehk Danzigi — nagu linna tookord nimetati — kohta.

Kuid Pariis ei teadnud sellest veel midagi ja pühitses tõotatud rahuaega. Champs Elysees’l hõljus autode kärsahais. Uue «Moulin Rouge’i» tulikirjas tiivad pöörlesid. Oma esimestes filmides esines, kuidas ta nimi nüüd oligi, ah-jaa, Jean Gabin. Seelikud muutusid üha lühemaks, kuid loomulikult polnud need miniseelikud — nendeni kulus veel aastakümneid. Muretu kodanlus tantsis öökabareedes svingi, šampanja voolas ojadena, moodi läks kalvados, mida Remarque hiljem oma «Triumfikaares» ülistas.

Muidugi oli Vincent van Gogh oma täies kuulsuses. Lõpuks ometi saavutas see igavene hädavares tunnustuse. Mulle hästi tuntud nägu ilmus ajakirjadesse, ajalehtedesse ja isegi afiššidele. Van Goghist kirjutati artikleid, raamatuid. Värvifotograafia võimaldas tema teoseid reprodutseerida. Tema maale leidus Rodini muuseumis, impressionistide muuseumis, Louvre’is aga avati parajasti suurt näitust, kuhu toodi Londonist, New Yorgist, Leningradist, Bostonist, Glasgow’st, Rotterdamist, Sao Paolost, isegi Lõuna-Aafrikast ja Jaapanist umbes nelisada tööd. Teosed, mida ta maalis ja joonistas pesuküna kõrval või külmast kohmetunud sõrmedele puhudes, teosed, mida ta peitis räbalatega kaetud sängi alla või siis näljast uriseva kõhuga tassis kõnnumaalt tulles hurtsikusse, sealt taas puustusmaale või kuhugi nõdrameelsete varjupaika — kõik see oli nüüd levinud üle kogu maailma. Eskiisid, mida ta meremeest või prostituuti mõneks minutiks poseerima paludes oli visandanud; kompositsioonid, mida tehes ta hirmust värises, kas ikka üht või teist värvi jätkub töö lõpetamiseks — need tööd rippusid nüüd aukohtadel, rändasid vaid erilennukeil või -vaguneis ja arvukas kaitsemeeskond valvas nende laadimist. Näituse avamisel Louvre’is kõlasid riigihümnid, lindi aga lõikas läbi Hollandi saadik koos Prantsuse haridusministriga. Meie viimasel kohtumisel kuuldud sõnad täitusid tõepoolest — töö peab vilja kandma. Jumala eest, oleksin tahtnud, et ta kas või silmanurgast näinuks magneesiumivälgatusi piduliku tseremoonia ajal ja seda järjekorda, mis seisis hommikust õhtuni muuseumi vasaku tiiva sissekäigu ees, kuulnud orkestrihelisid ja inimeste omavahelist juttu. Kuid kõik see oli võimatu, oma tulevikus inimene rännata ei saa. Juba pool sajandit polnud van Goghi enam siin ilmas ja ükski vägi ei suutnud teda välja tuua tema viimsest varjupaigast Auvers-sur-Oise’ist, kus ta venna kõrval puhkas.

Ise ma aga mingi arusaamatu tunde põhjal lükkasin ja lükkasin näituse külastamise üha edasi… Oli juba aeg alustada läbirääkimisi piltide ostu kohta, kuid ma viivitasin. Meeldiv oli mõtteisse süvenenult jalutada mööda sügisesi tänavaid, maitsta klaasike väikestes kohvikutes — mõned hüva rüübi retseptid on tänapäeval kadunud —, kuulata hämarast hoovist kostvat kitarrimängu, tajuda sügislehtede lõhna.

Oli tunda ajaloo hõngu. Võrreldes selle sügise Pariisi 1883. või 1895. aasta Pariisiga, täheldasin vaikse nukrusega aja vääramatut kulgu. Tõsi, Pariis oli jäänud ikka veel vanaks linnaks, kus puudusid üksluised uued kvartalid, samuti ka 70-ndatel aastatel rajama hakatud mitmekorruselised ristteed…

Kord niiviisi jalutades sattusin ühe vana kalmistu juurde. Oli päikesepaisteline päev, linnud laulsid. Teate küll, kuidas see neil käib. Kõigepealt alustab üks lind, seejärel, otsekui meeldetuletust saanud, liituvad temaga veel paar-kolm, siis aga lööb kaasa juba kümmekond. Kontsert kestab minuti, vaibub siis hoopis, kuni keegi jälle vaikust rikub. Istusin pingile, minust möödus lapsehoidja tüdrukukesega, eemal jalutas edasi-tagasi kõhn noor luuletaja omaette pomisedes. Millegipärast ei tundunud mõte surmast siin sugugi eemaletõukavana.

Märkasin silmatorkamatut kiviristi oma ees ja sellel kirja: Johanna van Gogh-Bonger. 1862-1925. See oli ju Theo naise haud, tollesama, keda van Gogh kirjades kalliks õeks nimetas.

Tähendab, ta on surnud, pomisesin omaette. Muide, imestada polnud siin midagi. Me tutvusime ju tervelt neli aastakümmet tagasi. Nagu te taipate, oli aeg möödunud normaalse elu ja ajaloolise arengu vaatevinklist, mitte aga minu suhtes. Saabusin 1938. aastasse peaaegu samasuguse 25-aastase tuulepeana, nagu siis, kui läksin oma esimesele minevikureisile 1895. aastasse.

Tõusin pingilt ja astusin malmvõre äärde. Metsikult vohava jasmiini oksad kõikusid, risti ümbritsesid sajandi alguse moe kohaselt klaasi alla asetatud kolm plekkpärga. Kummardusin ette, et poolpleekinud lindilt kirja lugeda. Äkiline värin jooksis üle mu selja ja kurgus ahistas.

Lindile oli kirjutatud: «Ustavus, ennastsalgavus, armastus».

See mõjus minusse otsekui pikselöök. Ajasin end sirgu ja närisin huuli. Van Goghid olid tore perekond. Üks joonistas ja maalis, teine toetas teda ennast säästmata, kolmas aga ei jätnud maailma selleta, millest inimesed olid valmis juba ükskõikselt mööduma. Mäletasin Johannat, tema pisut pungis silmi, väärikust, millega ta tookord keeldus maale müümast. Tõepoolest oli tarvis ustavust väiteks, et poolhullumeelse salgaja ja hädavarese looming kuulub inimkonnale. Oli vaja armastust, et paljude aastate jooksul päev päeva kõrval sorteerida kolletunud ning kägardatud kirju; dešifreerida närviliselt hüpleva käekirja iga sõna ning fraasi hollandi, inglise ja prantsuse keele kujutlematus segus, seda korrastada, kõrvutada, ümber kirjutada. Kuid ta võttis enesele ennastsalgava töö, pühendas sellele oma elu, ületas kõik takistused, suutis kõhklevaid kirjastajaid veenda ja andis välja esimese köite. Juba ammu pole teda enam, kuid Hoogeveenist, Nuenenist, Arles’ist kanduvad lugejateni Vincenti kibedad kaebused, tema raev ja lootus.

Võtku mind kurat!… Segaselt lahkusin kalmistult ja suundusin eneselegi ootamatult Louvre’isse.

Jõudsin pärale. Teosammul liikus tammuv rahvahulk edasi. Loomulikult olid kõik väga viisakad ja väärikad inimesed… Ja need jutud! Van Goghi võrreldi teiste impressionistide ja postimpressionistidega, otsiti igasuguseid vastastikuseid mõjustusi. Ühele meeldisid portreed, teine kiitis vaimustunult maastikke. Vaikisin ja mõtlesin, et kõik see on hüpnoos. Kahtlemata oli ta suur ja tore inimene, mis aga puutub temasse kui kunstnikku, siis mina jään eriarvamusele. Ta ei osanud joonistada ega maalida, ja ei õppinudki seda ära. Ma nägin ju ise, kuidas ta töötas, see oli soperdamine, mitte maalimine. Mind juba kriitikud ja kunstitegelased ei peta.

Jõudsime vestibüüli, ostsime piletid. Personal oli pidulikult lahke ja ühtlasi ülitõsine nagu kirikus. Trepiastmete marmor, vaikivad vestlused, vaibuvad sammud.

Esimene saal. Rahvast puupüsti… Seisan ega julge millegipärast silmi tõsta. Lõpuks võtan südame rindu. Minu ees ripub «Kartulisööjad», selle kõrval «Kangur», «Tütarlaps metsas», «Nueneni vana torn». Kõik mulle hästi tuntud asjad.

Vaatasin, vaatasin, ja äkitselt hakkasid pildid kasvama ning otsekui lendasid minu poole. Ime, lausa fantastika. Kõmises kõu, kostis muusikat ja ma olin taas hilisõhtul viletsas hurtsikus Hoogeveenis. Liikumatult istuvad inimesed kartulinõu ümber, kuid ometi nad liiguvad. Nad vaikivad, kuid ometi kuulen ma nende napisõnalist juttu, tajun mõtteid, inimeste omavahelist seost. Niisugused nad ongi — madalate laupade, inetute nägude, suurte kätega. Nad töötavad, kasvatavad kartulit, koovad jämedat kangast, milleta ei saa elada. Enamiku oma kätetööst tarbivad nad ise, kuid mingi osa nende raskest tööst läheb maksude, rendi ja muu sellise näol kellegi taskusse. Just nende tööst kerkivad lossid, valmivad skulptuurid, sümfooniad, areneb teadus, tehnika.

Mees on sirutanud käe kartulinõu poole, naine vaatab talle erutatult otsa. Vist on mees liialt väsinud, et jättis naise küsimusele vastamata. Vanataat puhub kartulile, mõttesse vajunud eit kallab teed. Mis temal enam noortevahelistest lahkhelidest, ta teab, et elu pidev vool pühib oma teelt nii väikese sõnavahetuse kui ka suurema tüli. Elukevad on lühike, armastuse hetk üürike, ülejäänu aga töö, töö, töö…

Tunnen ära suitsenud lae all rippuva lambi, ka laua taga istuva mehe. Kohe astun ma nende juurde, aeglaselt sööb ta oma pala, siis tõuseb, et lasta mul kunstnikuga vestelda. Ta pole saanud mingit haridust, tema mõistus pole terav ega kärme, kuid ta läheb pimedale õuele, sest teab, et nii on tarvis, peab aitama tema juures peavarju leidnud vaest veidrikku.

Nood kartulisööjad nagu polekski jätnud jälge rahvaste ja riikide kroonikasse, kuid nende tööarmastus, alateadlik, peaaegu mehaaniline visadus, millega nad võitlesid enese ja oma lähedaste elu eest, võimaldasid inimkonnal ületada oma ajaloo ohtlikumat hetke, kui kõik toimus vaid lihaste jõul, mil inimene kui liik sattus oma valdavas enamuses loomadest hullematesse tingimustesse. Neil hallinäolistel talupoegadel ja kangrutel oli raske, kuid nad suutsid säilitada oma inimlikkuse ja astuda tulevikku, mil osutus võimalikuks rakendada igakülgset kontrolli ümbritseva keskkonna üle…

Värina ja erutusega hakkasin taipama, mida tegi van Gogh kui kunstnik. Ta pärandas need harimatud rügajad meile, ei lasknud neil unustusse vajuda. Kuid veelgi enam, ta vihjas sellele, et tulevasel hüveajastul kõigi oma staadionide, teatrite, selliste hiiglalinnadega, nagu 1995. aasta Pariis, ja igasuguste muude imedega, mida isegi minu aeg veel ei tundnud, võlgneme tänu mitte Päikeselt kiirgavale energiavoolule ega aatomituumade gigantsetele jõududele, vaid inimsüdametele.

Kurat mind võtku!… Tormasin teise saali, kolmandasse, uuesti esimesse tagasi. Tõukasin inimesi eemale, jäin kord seisma nagu nott, siis jälle sööstsin joostes paigalt. Vaatasin New Yorgi Tänapäeva Kunsti Muuseumist Louvre’isse toodud «Tähist ööd» ja mulle turgatas, et van Gogh nägi tähti mitte helendavate punktidena, vaid tajus miljonite kilomeetrite taga nende hiilgavaid kroone ja kõige olemasoleva seost kõigega, meie elu poeetilist sõltuvust kosmoses toimuvate protsessidega, mida teadlane Tšiževski alles hiljem avastas. Ja mitte üksnes seda! Ma taipasin, et van Gogh nägi ette probleeme, mis tekkisid inimestel alles sadakond aastat hiljem, mil enam-vähem alistatud loodus hakkas äkitselt mõista andma, et temal peremeest olla ei saa — võib olla vaid sõber ning abimees. Tajusin tema natüürmortide eredatesse ja teravatesse kontrastidesse pingeliselt tardunud olemasolu väärtust, igavesti elava mateeria keerukust; tundsin tema suurtes kompositsioonides biosfääri pulsi värelemist.

Maastikelt kiirgus päikesekiirte rohekaskollane vihk, neil keerdusid hullunult küpressid, meredel küütlesid roosa ja taevasinine, nagu tõotades aja saabumist, mil leivamurest vaba inimene viimaks taipab, kui ilus on maailm…

Mida teile veel öelda? Veetsin kogu päeva Louvre’is, õhtul aga istusin pingil Luxembourgi aias ja mõtlesin. Kõik on väga hea, pildid haardeulatuses. Pakun nende eest ennekuulmatut hinda, võtan lõuendid kaenlasse ja astun. Kuid… Peagi ujutavad hitlerlased kogu Euroopa üle ja nende kõrvale, kes võitlevad fašistide vastu, astuvad suurte kunstnike, heliloojate; kirjanike teosed. Hollandis luuakse van Goghi nimeline partisanisalk, surmale määratud juudi tüdrukuke kirjeldab oma päevikus «Päevalilli», «Kirjade» köide leitakse Leningradi rindel langenud punaarmeelase seljakotist. Rohekaskollast valgusvihku vajavad inimesed ka raskel sõjajärgsel ajastul — keerukatel viiekümnendatel ja ärevatel kuuekümnendatel aastatel. Kas tõesti olen ma see viimane lurjus, et kaotan ta maailmast just sel ajal, mil teda kõige rohkem tarvis on?

Tõusin, läksin «Bonaparte’i» hotelli, võtsin mõlemad dollareid täistuubitud kohvrid, astusin metroosse ja sõitsin jõe äärde. Ronisin sillakaare all otse veeni, seadsin end seal mugavamalt, avasin kohvrid ja hakkasin rahasid tasapisi vette poetama. Ükshaaval libisesid sajadollarilised mu näppude vahelt, ujusid kümmekond meetrit ja hakkasid seejärel vähehaaval uppuma. Minu kõrval istus räbalates tüse hulgus. Vaikides jälgis ta mu tegevust ja küsis siis, kas rahad on võltsitud. Ütlesin, et ehtsad. Ta tundis huvi, palju mul seda kraami on. Vastasin, et poolteist miljonit sularahas ja kolm-pool tšekkides. Mõni aeg jälgis ta, kuidas ma rahapakke lahti kisun ja tähendas siis:

«Jäta dollar alles. Võtame veini.»

Andsin talle raha ja hulgus tõi suure pudeli värsket Korsika veini. Jäin tema juurde silla alla auklikku telki ööbima, hiljem viibisin seal veel kaks nädalat. Hotellist oli mul kõrini, ma ei läinud sinna ega Noire’i tänava majja enam kordagi. Otsisime hulgusega teenistust Orleans’i vaksali juures. Mõnikord oli tarvis kellelgi aidata kohvreid kanda või autojuhtidel koormat laadida — teenistusel polnud vigagi. Paksuke oli tore poiss. Kiitis mind, et raha jõkke loopisin. Rahast tulevatki kogu elu segapuder.

Neliteist päeva möödus nagu niuhti ja juba saabuski 30. oktoober, mil pidin oma ajastusse tagasi pöörduma. Kella kaheteistkümne ajal öösel ilmusin Clichy bulvarile tuttavasse kohta. Meeleolu oli suurepärane, just äsja olime hulgusega silla all lahkumispeo lõpetanud.

Vaatasin käekella — see oli mul oma ajastust, ei käinud ette ega jäänud maha. Kõik klappis, veel viisteist sekundit ja siis — hüvasti, 1938. aasta!

Tõmbasin kopsud õhku täis, tõstsin käed pisut üles. Ajakambrisse tagasiminekul oli niisugune tunne, nagu hüppaksid tornist vette või siis tõuseksid ranitsaraketiga õhku. Loomulikult kestis see vaid hetke.

Ise mõtlesin, et las vaid Cabus alustab oma tavalist virisemist, ärgu parem iitsatagugi. Kui äigan talle silme vahele, siis see vööritseja tunneb, mis tähendab minevikukaitse seaduse rikkumine!

Määratud ajani jäi veel viis sekundit… kaks… üks… ja…

Ja ei juhtunud midagi!

Imestasin ja arvasin, et ilmselt eksisin minuti võrra. Veel kord tõstsin käed. Sekundid tiksusid. Kolm… üks… null.

Ja jälle ei toimunud midagi.

Noh, nüüd te teate, kuidas ma teie kaasaega jäin. Väljakutset polnud ei sel ega järgmisel, ühelgi ööl, mil ma terve nädala jooksul bulvarile ilmusin. Nii jäingi ma 1938. aastasse, hiljem aga kandusin normaalses ajavoolus nagu kord ja kohus käesolevasse — 1970. aastasse…

Mis te ütlete, ah et Cabus vihastas? Ausalt öeldes mõtlesin ka mina alguses nii. Me leppisime kokku, et ma viibin 38-ndas aastas kolm kuud. Arvasin, et tähtaja lõpus lõhkus Cabus koos naisega keldri põranda, ei leidnud sealt tuhkagi ja otsustas minu peale käega lüüa. Kuid võis juhtuda ka hoopis teisiti… Kogu asi on ettenägematutes muutustes. Mäletate, me rääkisime, et isegi sel juhul, kui eelnev külaskäik kustutada, jäävad mõned sinu jäljed siiski minevikku. Kas ma ei kõnelnud teile, et iga kord, kui ma van Goghi juurest tagasi pöördusin, oli Cabus muutunud? Ega tütarlapsed teda kunagi just eriti piilunud, kuid minu esimese reisi tulemusena venis tema nina veelgi pikemaks ning viltu. Pärast reisi kustutamist tõmbus semu nospel lühemaks, kuid viltuseks jäi siiski. Pärast teist reisi polnud tema nimi enam Cabus vaid Babus ja kasvult oli ta üsna kiduraks vajunud. Kolmanda rännu järel oli tema nägu nagu kärbil ettepoole kiiva käändunud. Kui ma ajakambrist väljusin, küsis ta alati, miks ma teda nii veidralt silmitsen? Kord ta isegi kahtlustas midagi ja hakkas pärima, kas ta varem pisut siledam poiss polnud? Kuid Cabus on vald kõige käepärasem näide — esimene, mis mulle silma torkas. Oli ka teisi muutusi, mis mõjustasid isegi van Goghi. Lugesid tema kirju ning teisi materjale enne järjekordset ajareisi, nägid üht, parast saabumist aga teist. Noh, näiteks praegu loen ma raamatutest, et kunstnik maalis «Kartulisööjad» 1885, aastal, mina aga sõitsin esimest korda tema juurde 83-ndal aastal. Tõsi küll, pilt jäi täpselt endiseks. Ja siis veel üks tähtis asjaolu. Mida lähemale oma kaasajale sa sõidad, seda märgatavamad on igasugused kõrvalefektid. Täpselt samasugune lugu, nagu siis, kui lõbus seltskond läheb jõe äärde lulli lööma, keegi aga kallab ülalpool naljapärast vette ämbritäie värvi. Kui ta teeks seda teistest kümne kilomeetri kaugusel, ei märkaks keegi midagi. Aga kolme sammu kaugusel kallatud värv muudab pool jõge punaseks või roheliseks. Kuid just viimasel korral hüppasin ma lähedasse minevikku, pealegi tegin kõmu kuipalju, müües miljonite eest väärtasju. Seepärast pole üldse kindel, kas Cabus vihastas ja solvuski. Võib-olla ei saanudki ajaloo uues variandis temast ajakambri tehnikut või siis ei leidnud ta energia moogeldamise võimalust. Samuti polnudki me võib-olla tuttavad või siis nihkus Ajasõlmede leiutamine hoopis kaugemasse tulevikku. Võis juhtuda, et olemasolevate muutuste korral jäin ma ise sündimata nagu Rio seersant. Ja polnudki kedagi välja kutsuda.

Nii või teisiti, mul jäi tulevikku tagasi minemata ja ma jäin siia. Ja ega ma kahetsegi. Kes teab, mis oleks minust 1996. aastal saanud?

Noorsugu oli tol ajal tore, vähe, kes OEÜ-dest mõlgutas. Mina aga oleksin oma mahhinatsioone jätkanud — oli see ju suhteliselt ohutu lõbu —, lõpuks aga siiski vahele jäänud ja oma elu loojangut kuskil mesosoikumis pterodaktüloste juures näinud.

Siin aga läks hästi, olen rahul. 39-ndal algas sõda, võtsin osa Vastupanuliikumisest, abiellusin, leidsin töö. Mul on kaks tütart, noorem lõpetab ülikooli, vanem on abielus, lapselapsed. Hiljuti tulin siia muuseumi van Goghi saali valvuriks. Vaatan inimesi — täiskasvanuid, teraseid poisiratsikuid, ümarsilmseid piigapirtse. Seisavad, vaatavad ja igaühe südant tabab rohekaskollane kiir. Ja ma olen nii rahul, et omal ajal pilti ära ei viinud…

Ahah, juba antaksegi märku, hakatakse sulgema, tarvis tõusta… Mis te ütlesite? Kas ma mäletan, mis juhtub 1970. ja 1996. aasta vahel? Millised sündmused toimuvad? Loomulikult mäletan ja võiksin kõigest rääkida. Kuid mis mõte sel on… Miks? Esiteks sellepärast, et sattusin siia ja võin oma olemasoluga tingida mõningaid muutusi. Kuid see pole peamine, Ma ju seletasin teile, kas te tõesti ei saanud aru? «Teha ei saa midagi?» Ei, miks nii, tingimata tuleb just teha! Tulevik on alati olemas, kuid millisena ta seal eespool teostub, sõltub sellest, kuidas me oma ajastus toimime. Oletame, et te tahate midagi korda saata... Kui te oma otsuse täitsite, teostub tuleviku üks variant, hakkasite aga kartma või lõite lulli — ilmneb teine variant, ja juba ilma teie ürituseta. Nii on see kõige pisemast asjast globaalsete ettevõtmisteni. Tulevik on alternatiivsete variantide lõpmatus ja milline neist teostub, seda dikteerime lõplikult meie ise. Mina teadsin üht varianti; neid on aga lõpmatu hulk ja seepärast ei saa peale kõige üldisemate asjade tuleviku kohta midagi kindlamat öelda.

Nii et ärge küsige homse päeva kohta. Kui te tahate, et see oleks meeldiv ja tore, tehke ta selliseks. Palun teid väga!


«Horisont» 1971; nr 1-4
Lühendatult tõlkinud Hans Treimann
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar
Redigeerinud Jüri Kallas

Advertisements
%d bloggers like this: