Robert Silverberg “Reisijad”

No mida ma nädal tagasi ütlesin? Et tuleks lugeda klassikuid, näiteks Silverbergi. Ja õnneks on Silverbergi eesti keelde nii vähe tõlgitud, et ilmub ka minu jaoks lugemata lugusid. 🙂 Üks selline on “Reisijad” antoloogias “Aphra”. Lugesin selle jutu piltlikult öeldes ühe hingetõmbega läbi. Seni parim lugu selles kogumikus.

Esimestest lausetest peale tekkisid mul assotsiatsioonid Aleksandr Mireri romaaniga “Kus on rändurite kodu?”. Mõlemas jutus saabuvad Maale tulnukad, kes hõivavad inimteadvuse ja saavutavad koos sellega ka kontrolli hõivatu keha üle. Hõivatu ise ei mäleta toimuvast loomulikult midagi. Kui Mirer põhjendas oma Teekondlaste tegevust sellega, et nood otsisid peale surematuse leiutamist oma teadvustele uusi kehasid, siis Silverberg paneb karmimalt — tema Reisijatel pole mingit inimkonnale teadaolevat eesmärki, nad lihtsalt hõivavad keha ja naudisklevad. Ja kuna inimesed ei tea neist midagi, siis tundub, et pole ka midagi teha, kellegagi võidelda… Tuleb elada oma elu maailmas, kus võid iga hetk kaotada iseenda ning põhjustada oma tegudega lähedastele ja armastatutele tohutut meelehärmi.

Lootusetult sünge lugu! Absoluutne tipp! 😎