Mõelge mastaapselt! David Langford
Uks lendas lahti, lastes kabinetti noore mehe. Ma tervitasin teda kõige viisakama naeratusega, milleks ma võimeline olin. Minu tool vibreeris kergelt. Nagu ma ootasingi, sattus külastaja mind nähes segadusse.
“Tere hommikust, Barrett,” ütlesin tervituseks. Instituudis tean ma kõiki nimepidi, see avaldab muljet, ja kuidas veel avaldab – keegi ei tea ju minu pähe siirdatud mikrofonist. “Nii palju, kui ma aru saan, tulite mulle midagi rääkima? Istuge, palun.”
Barrett, liiga noor ja liiga kohmakas, istus kuulekalt. Ta pani lauale kaasatoodud karbikese ja ütles kokutades: “Mm ma…”
“Ärge häbenege,” ütlesin ma rahustaval toonil ja suurendasin mõne detsibelli võrra heli oma kuuldeaparaadis. Seejärel liigutasin näpuga baari nuppu. Barrett võpatas ootamatusest, kui tema ette kerkis pokaal suurepärase jaapani viskiga.
“Mm-ma… ma tegin ühe töö, proua Ülemfüüsik Ellan, mis on seotud MT-ga, ja…” Tal läksid jälle sõnad segi ja ta asus kätega kasti kallale.
Nüüd märgitakse too ese ettekandesse kui “must kast”. Kuna mina kunagi kabinetist välja ei lähe, tuuakse kõik asitõendid mulle. Kas siis tavalisel viisil või osakonna CC3-B kaudu – sõltuvalt nende mõõtmetest ja muudest asjaoludest.
Barrett ütles juba rohkem kui küllalt, mainides seda terminit, kuid minu kõigutamatus ajas teda segadusse. Ma olin eelnevalt läbi mõelnud eelseisva vestluse variandid ja ketta abil valinud koodi, mis kindlustas minu kabineti isoleerituse välismaailmast tunni aja vältel.
Enamik andekaid insenere hoidus mateeria teleportatsioonist kaugemale. Sellega töötamiseks eraldati minimaalseid summasid ja selle ümber oli kunstlikult loodud ebaperspektiivikuse atmosfäär. Juhuslikud töötajad ei läinud arvesse. Ja ikkagi leidus aeg-ajalt mõni geenius, kes võttis käsile ringi kvadratuuri lahendamise.
Barrett ei lasknud ikka veel lahti kastikesest, heites mulle rahutuid pilke. Mind ümbritsesid erinevad ebatavalised esemed, nende asetus oli üksikasjalikult läbi mõeldud. Need olid: kroomterasest tool, kuid mitte lihtne, vaid täis topitud oma saja kilogrammi integraalsete mikroskeemidega ja elutagamissüsteemidega; pehmed katted, varjamaks kronsteine, mis mind kohal hoidsid, ja ka nupud instituudi elutähtsate keskuste juhtimiseks, mis asusid mu sõrmeotste juures. Kõik ülejäänu kabinetis oli väljapeetud mustvalgetes toonides, nii et tähelepanu keskpunkti jääks tool ja mina – Tark Naine hallide juustega, seitsme vaoga laubal. Selge mõistusega nõid, kellel, paraku, jääb midagi puudu: haige keha ja ateroskleroosist kondid eksisteerivad veel ainult nominaalselt võrreldes aju hallollusega, mis juba ammu on jõudnud rekordilise väärtuseni – 180 ühikut mõistuslikku arengut…
Minu lihtsameelne heledajuukseline külastaja avas lõpuks tema toodud kastikese, milles, nagu selgus, oli eksperimentaalseade – üpris sarnane analoogilistele kogenud inimeste tehtud näidistele. Kas tal nüüd jätkub julgust pokaalist rüübata? Ei, väljasirutatud käsi jäi õhku rippuma.
“Jooge siis ometi!” kiitsin ma takka, taibates tema kindlusetust ja surudes maha tavapärast kadedust harjunud mõttega, et kui kaasvestleja joob, minu mõju talle tugevneb. Seejärel, olles küllaldaselt demonstreerinud oma võrreldamatut vastupidavust, asusin jutuajamise juurde.
“M-m-m… Te mainisite mateeria teleportatsiooni… Muide, ajame õige läbi kõlavate tiitliteta: siin ma olen lihtsalt doktor Ellan.”
“MT,” ütles ta. “Jah, doktor, ma ehitasin MT töötava mudeli.”
Nüüd võttis ta pokaali ja ma märkasin tinutuskolvist saadud põletushaava ühel tema sõrmedest. Meie instituudis töötavad tehnikud koostöös salaagentidega, nii et inimene, kes suudab nende abita toime tulla, võib jõuda midagi teha, enne kui mulle detailid teatavaks saavad. Taibukas poiss see Barrett, aga võib-olla on tal lihtsalt vedanud.
“Mudel on siin,” koputas Barrett kastile. “Ajaloo esimene ainesaatja.”
Iseenese tähtsuse tunnetamine andis talle lõpuks julgust, ta tõstis pokaali ja rüüpas sellest.
Kujutlusvõime joonistas suurejoonelise pildi: võimsad laevad ületasid piiramatult hiiglaslikke vahemaid, hoolimata 30 000 päikesest, mis asusid eesmärgi teel… Hoogsalt liikudes varem kujutlematutel geodeetilistel liinidel, mis lühikese ajaga ühendasid galaktikaid ja täheparvi, paiknesid laevad hetkeliselt ümber ühest universumi osast teise lihtsa nupuvajutuse abiga MT saatjal…
Tundra külmunud avaused elustusid, kui maapealsetesse generaatoritesse voolas päikese soojus Merkuuri orbiidi lähedale paigutatud arvukatest MT saatja rõngastest…
Minevikku kadusid lennukid, rongid, laevad, muutusid mõttetuks autod ja post… Puutumata jäi vaid kõige vanamoodsam liikumisviis – jalakäimine, kuid ka seda ootasid olulised muudatused…
Kõik muutus, revolutsioneerus…
See tekitas lootusesädeme.
Rõngakujuline tuhmilt helendav laik tardus õhus. Seda vaadates võinuks mõelda, et mingil hullumeelsel leiutajal on õnnestunud oma seadmes ühendada punktvalgusallikas gaaslahenduslambi väikese heledusega. Tundus, et Barrett polnud rahul: ta kortsutas endiselt kulmu ja kruttis seadme tumblereid, ootavalt valguslaiku silmitsedes. Ma märkisin endale, et tema seadmel oli kaks rõngast, aga see tähendas, et koordinaatsüsteem oli seotud kas aparaadi korpuse või maaga, kuna valguslaik ei liikunud paigast.
Mulle meenusid mitmed analoogilised seadmed ja ma väristasin end tahtmatult. Keegi lootis, et kiretud tundlikud kontrollaparaadid suudavad avastada kõik, mida sellel alal luuakse. Barretti aparaadi olemasolu fakt oli “teada”. Isegi minul oli see kuskil olemas – magnetketastel, masinamälus, sisse tulnud jooksva informatsioonina. Lihtsalt polnud aega seda üle vaadata.
Ülemfüüsiku laual lebas naljaplakat üleskutsega “Mõelge mastaapselt!”
Peatselt ilmus teine helendav laik, identselt esimesega oli tolle diameeter – ma noogutasin heakskiitvalt – mõne sentimeetri laiune. Barrett võttis lõpuks oma käed kastilt. Sel hetkel sarnanes ta komponistiga, kes võtab lõppakordi nähtamatul klaviatuuril.
“Lubage,” ütles ta.
Mõttes oli ta juba kandunud laboratooriumist sanctum sanctorumisse. Ta neelatas.
“Nüüd vaadake…”
Ta võttis taskust sulepea ja torkas selle edasiandvasse rõngasse. Sulepea ots kadus, nagu kass tuntud muinasjutus, kes võis peituda ka kõige peenema puu taha. Ja koheselt ilmus see vastuvõtja rõngasse, matilt helkides. Harjunud ettekujutus väitis, et see peab olema teine sulepea. Kuid sulepea oli sama.
“Suurepärane,” ütlesin hoolimatu viisakusega. “Väga hea. Aga kas te võiksite rahuldada vana daami uudishimu?… (Oh, ainult mitte üle mängida!) Kõige järgi otsustades teostasite te nulltranspordi. Vastasel korral – kus on sulepea?” Ma tõin kuuldavale professorliku turtsatuse. “Ei seal ega siin. Aga mis juhtub, kui nihutada seda veidi kõrvale?”
See oli alatu. Kuid seetõttu ma olengi suur doktor Katrina Ellan, keda kutsutakse Vanaks Nõiaks. Barrett püüdis kogu aeg hoida sulepead päris rõnga keskel. Üks sulepea ots asus tema käes, teine materialiseerus kahe jala kaugusel. Kuid nüüd unustas Barrett ettevaatuse (ma olin talle tapvalt kade, minu käed värisesid ilma toetuspinnata abitult) ja kallutas sulepea veidi kõrvale. Rõngaste paksus polnud silmaga täpselt määratletav: sulepea teine pool kukkus lauale. Lõikkohal helkis märjalt tint, mis voolas välja miniatuursest konteinerist. See oli justkui habemenoaga pooleks lõigatud.
“Me anname teile uue sulepea,” ütlesin ma.
“Tühiasi.”
Esialgne nõutus ja häbelikkus taandusid lõpuks ja nüüd vaatas ta mu proteese, mis olid pingi külge monteeritud. “Romantiline kaotus on kütkestavalt magus…” Ma pakkusin talle veel juua ja jutustasin Connersist.
Ka tema leiutas mateeriasaatja. Lähtudes omaenda ettekujutustest, töötas ta välja teooria ja konstrueeris saatja, mis ei sarnanenud Barretti aparaadiga. Saatja erikujusid on mitmeid, peaaegu sama palju, kui selles teadusalas on teoreetikuid. Kui Conners ehitas oma mudeli, proovis ta selle kõigepealt läbi blokk-blokilt. Pärast monteeriti blokid kokku. Conners ei kahelnud, et teda ootavad kuulsus ja ülemfüüsiku karjäär, mida vältimatult pärgab Nobeli preemia.
Enne aparaadi sisselülitamist oli atmosfäär rõhutatult pidulik: peeti isegi ajaarvestust, kuigi selleks puudus igasugune vajadus. Leiutaja tahtis lihtsalt publikule puru silma ajada. Nuppu vajutas Conners ise. Moodustus rõngas diameetriga viis jalga. Huvitav, sest nagu pärast teoreetiliselt tõestati, võib sellise suurusega rõnga saada ainult aparaadiga, millel on Connersi defekt. Teooria on pärastpoole alati kasulik.
Niisiis tekkis ruumis erakordselt püsiv rõngas, läbimõõduga viis jalga. See jäi absoluutselt liikumatuks. Kuid peatselt andis ennast tunda Maa suhteline liikumine, planeet paiknes ümber gigantse vektori suunas, mis moodustus orbitaal- ja pöörlemiskiiruse vektorist Päikese suhtes, korrutatult Päikese kiirusvektoriga relatiivselt liikumatute tähtede suhtes, korrutatuna lõpuks (kui selline muidugi eksisteerib) “liikumatute tähtede” kiirusvektoriga arvestades nende liikumist relatiivselt…
Rõngas oli sellest hoolimata stabiilne ja endises kohas, see-eest mateeria, mis sattus rõnga fookusesse, teleporteerus teadmata kuhu. Selle mateeria osas oli arvestatav osa generaatorist ja peaaegu terve Conners. Järgmiseks lõigati pinnasest välja ebakorrapärane tükk, haavatud maakera rappus konvulsioonides ja välja voolas mulisev magma.
“Salastati!” tõi Barrett kuuldavale nördimust täis toonil. “Ma tean, et seda avastust pole kusagil mainitud, ma kontrollisin iga tööd kuni üheksanda salastatuse astmeni. Ma nõuan… Ma…” Barretti hääl jäi järk-järgult vaiksemaks, aga viskilõhn muutus teravaks, kuigi meie vahel oli laud. “Doktor Ellan, ma ei saa millestki aru.”
“Kümnes salastatuse aste!”
Sellele polnud midagi lisada. Barrett süvenes mõtetesse ja hakkas oma lõuga masseerima. Sealjuures katsid ta käelabad põski vaid poolenisti, nii et tundus, nagu püüaks ta oma nägu varjata. Oleks tore unustada julgeolekuteenistuse nõue, et need, keda on lubatud vähem salajase informatsiooni juurde, ei tohi teada veel salajasemate dokumentide olemasolust. Barrett ja temataolised olid lubatud seitsmenda ja kaheksanda salastusastme dokumentide juurde, see aga eeldas kindlat usku, et salastatuse klassifikatsioon ei küündi kümnenda astmeni.
“MT on ohtlik värk,” ütlesin ma talle. “Tuletage meelde, mis juhtus Connersiga.”
“Siin on mingi eksitus,” vastas ta, hakates midagi taipama. “Kui purustada generaator, rõngas kaob.”
“On loodud mitmeid MT tüüpe. Miks te arvate, et kui teie masin lõikas ruumi, siis ava peaks jalamaid kokku tõmbuma? Mulle meenub Valdesi rõngas – tema aparaadis oli koordinaatsüsteem seotud Maaga – mille abil ta paigutas kuupmiile Maa atmosfääri Marsi orbiidile. Protsessi ei läinud korda niipea peatada. Ma alati imestan, miks gigantne Einsteini memoriaal tuli ehitada kiirestitahkuvast betoonist. Takkapihta veel alluvas instituudis, nagu Valdesi juhtumi puhul? Seal ei loodud ju midagi väljapaistvat.”
Barrett muutus tusaseks, ilmutades silmnähtavat soovi Connersi loo juurde tagasi tulla.
“Kui eksperiment oleks olnud suurema kontrolli all…” Ta läks silmnähtavalt libedale.
“Ei!” katkestasin ma teda järsult, kuid nüüd kuuldus tooli massiivsuses mulinat. See kõlas nagu hoiatus ja ma jätkasin rahulikumas toonis: “Silmnähtavalt midagi tõsisemat, kui lihtsalt füüsiline oht. Eksisteerib ähvardus intellektile, selle hävimise risk. Tuleb tagada füüsika põhiprintsiipide säilimine.”
Nähtavalt olin ma teda valusalt puudutanud, kuna nüüd oli ta täis põlgust. Oo jaa, temas ärkas tiiger: kui tahad sooritada enesetappu, võta sisse vastav asend ja kahtle tema väidetes…
“…Proua Ülemfüüsik! See… See on ju vastuolus teadusliku meetodiga!”
Ta kujutas Püha Vasaku Käe Reeglit: Väli, Elektrivool, Liikumine.
Ma reageerisin rahulikult, kuid ta ei lasknud mul suud lahti teha.
“Te eksite. Korraga mitmes punktis. Kordan, ma ei räägi lihtsast mõlemapoolsest teoreetilisest vastukäivusest – see on alati aus mäng, vaid reaalsest ohust, keeruliseks aetud probleemist, nii füüsikalises kui metafüüsilises mõttes.”
“Kahtlemata, eksisteerib ka eetiline oht. Vaadake oma leiutist,” ütlesin ma. “Kontrollseadmed ei tundnud temas ära relva, muidu te poleks kunagi siia sisenenud. Nüüd kujutlege endale selle aparaadi modifikatsiooni, mis mahub käsivarrele ja mille rõngas võib hetkeliselt ümber paigutuda risti raadiusvektoriga…”
Ta kujutas endale elavalt ette. Rõnga serv lõikab läbi mille tahes, teleporteerides osa seintest, mehhanismidest… läbi ruumi, mis pole ruum, tehes märklauda suurepärase augu. Vähe rõõmustavat.
“Ma ei püüelnud üldse selle poole, doktor. Ma tegelesin fundamentaaluuringutega ja arvestan teie toetusega. Tahan luua rõngast, mis oleks piisav inimese teleporteerimiseks…”
“Tolvan,” ütlesin, tundes tohutut väsimust. “Tolvan, te ei saanud millestki aru. Tahate, ma avaldan teile, milline peab olema rõnga diameeter?”
Väriseva sõrmega näitasin ühele tuhmi valguse ringile, mis ikka veel rippus õhus veidi kõrgemal plakatist “Mõelge mastaapselt!”.
“Avause diameeter on võrdne 1,9 sentimeetriga. täpsemalt 1,926643… Või te ei mõõtnud täpsusega kuuenda kümnendkohani? See on teoreetiline piir. Mina isiklikult teostasin need arvutused viisteist aastat tagasi.”
…Võimsad laevad ületasid takistamatult hiiglaslikke vahemaid… Unistus kahvatus jälle – faktid mõjusid kainestavalt.
Langetanud pea, jäi ta liikumatult musta kasti vaatama. Ma otsustasin asendit muuta. Torud läksid sellest veidi pingule, andes endast märku, kuid valu ma ei tundnud – tegevusse asusid lokaalsed plaadid ja närvisõlmed, lahkelt antud ülemkeemiku poolt.
Milleks ma talle seda kõike rääkisin? Lobiseva vanaeide kompleks? Piinav saladus, mida tahtnuks jagada, mis muidu ähvardanuks aju lõhkuda? Sest kui ma ära sureks ei saakski ju keegi teada.
Kõik see on tühine ja perspektiivitu, Barrett. Teie aparaadi võimalused on äärmiselt piiratud. Connersi mõte varises prahvatusega kokku, kuid teie… Lubage, ma räägin teile veel ühe loo.”
Omal ajal leiutas mateeriasaatja Bell. Nagu Barrett, töötas ta välja vaid teooria erijuhu. Praktilise inimesena ehitas ta masina, mis vägagi sarnanes Barretti omaga. Bell pani kokku mudeli, mis oli kontrollitud ja läbiproovitud.
Saabus pidulik moment – välgatas rõngas. Siis venisid pikad ja piinavad minutid, kuni seadet reguleeriti. Lõppkokkuvõttes osutus kõik täpseks. Rõnga diameeter jäi muutumatult võrdseks 1,9 sentimeetriga. Seade, mille peale polnud just vähe raha kulutatud, töötas ebastabiilselt ja ainult lähedase maa pealt, nii et ei omanud praktilist otstarvet.
Bell hakkas jooma, sealjuures süvenenult järele mõeldes. Peatselt külastas ta üht varakat sugulast, kes oleks võinud hüvitada võlad masina ehitamisest. Bell taipas, et tema aparaat ei kõlba teleportatsiooniks ja seega ei õigustanud tema lootusi. Kuid see aparaat kujutas endast suurepärast relva. Mõned eriotstarbelised esemed võis raskusteta pisikesest rõngast sisse toppida…
Belli sugulane avastati surnuna oma lukustatud kabinetis: ta pani oma kohvitassi liiga suure annuse unerohtu. Leiti enne enesetappu kirjutatud kiri kõrgelennuliste väljendustega. See oli nii kokku keeratud, nagu keegi oleks seda spetsiaalselt kruttinud ja läbi väikese avause torganud… Massiivne tammepuust uks oli riivis. Väikesed tinaraamistuses aknad olid seestpoolt toestatud. Seintest oli võimatu läbi tungida, nagu ka enesetapu mõistatusest. Klassikaline näide surmast kinniste uste taga.
Bell ise mängis vapustatud, kuid juurdlusele kaasaaitava sugulase rolli, natuke segadusseaetult, nagu sobibki testamendis olulisel kohal olevale inimesele. Tema enesekindlus oli nii suur, et ta isegi aitas kadunu keha juurde tuppa sisse murda, ja alles siin tekkisid esimest korda kahtlused. Bell lõi akna sisse, ronis tuppa, avas massiivse ukseriivi, tehes nii vabaks tee tragöödiapaika. Bell käitus täiesti enesekindlalt, kuni politsei – asja uurimine venis – ei teinud viga.
Kohtus kerkis esile järgmine versioon: Bell tungis kabinetti, kui uks oli lukust lahti. Pani kohvi sisse unerohtu. Ootas, kuni sugulane sureb, läks välja ja lukustas kabineti. Võttis ära ühe tinaraamis ruudu. Torkas sealt sisse pika ridva ja manipuleeris selle abil luku ja riiviga. Järgmisel päeval hävitas ta kuriteo jäljed, lüües akna lõplikult sisse…
Bell, olles süüdi, midagi taolist ei teinud. Ta taipas, et välja ta ei keeruta, ja sai šoki. Loomulikult, eksisteeris veel süütuse presumptsioon. Vandemehed võisid ta mõista süüdi või õigeks. Paraku, enne kui sündmused edasi jõudsid areneda, toimus teine enesetapp, mille ehtsuses kahelda ei tulnud.
“Mulle ei meeldi teie vihjed,” ütles Barrett. “Ma ei ole üldse selline.”
“Ja seda räägite teie? Inimene, kes salaja tõi minu kabinetti surmava relva?”
Ta pöördus järsult aparaadist eemale, tehes suu lahti ja pannes uuesti kinni, kuni märkas, et ma muigan.
“Mõelge mastaapselt!” tuletasin ma talle meelde.
Kuid aeg oli lõpetada naljatamine.
“Seade tuleb hävitada! Teie tööd ei unustata. Teile omistavad teadusliku kraadi inimesed, kes tohivad asjast teada. Kuid seade, seade…”
Nüüd läks ta kirjeldamatult vihaseks.
“Hävitada?! See on ju jultumus! Kas Hirošima pärast loobuti aatomienergia kasutamisest? Meil poleks siis praeguseni vesinikpommi, kui siis oleks nii tehtud.”
“Ja poleks ka null-pommi,” tuletasin ma pehmelt meelde. “Kuid kui minu esimene argument teid ei veennud, kuulake ära veel üks. Selles seadmes peitub oht füüsika aluste jaoks. Mateeria teleportatsioon mõjutab neid füüsikalisi jõude ja ruumi, mis takistavad mateeria hävimist. Mateeria teleportatsioon, Barrett, rikub loodusseadusi.”
“Tuletage meelde, et Conners sai rõnga, mis oli jääv absoluutses ruumis. Nüüd mõelge järgi kasvõi hetkeks, millega see meid ähvardab?”
“Einstein… Absoluutset ruumi pole olemas.”
“Selgitage sel juhul, mis juhtus Connersiga?”
Ma vaatasin väsinult oma tihedalt kortsudega kaetud käsi, mis hoidsid silmale nähtamatuid trumpe. Nüüd oli asi juba naljast kaugel.
“Tema… Asja üle mõeldes on see mõttetus. See, kuidas te selle loo jutustasite, räägib nii mõndagi. Silmnähtavalt ehitas ta suurte mõõtmetega aparaadi, milles läks rivist välja ruumikoordinaatide blokk. Nii et ei maksa siia toppida Einsteini. Lihtsalt viga inseneriarvutustes.”
Üks-null Barretti kasuks.
“Kui uurida fakti, et rõngas eksisteeris edasi pärast generaatori purunemist…”
Ta mühatas. Ma isegi ei kahtlustanud, et tal on selline komme.
“Tõestage seda mulle.”
“Praeguses seisundis oleks teil raske jälgida minu arutluste käiku. Kuid leidub teisi tõendeid. Absoluutne ruum on vastuolus Einsteini teooriaga, eks ole?”
Ta noogutas.
“Nüüd, vastavalt Einsteini teooriale, kaovad mitmed nähtused, näiteks tuumamuundumised ja energia jäävuse seadus. Järelikult tuumaenergia kaob.”
“Suurepärane näide reductio ad absurdum. Tuumaenergia eksisteerib, tähendab, absoluutset ruumi ei ole.”
Barrett muutus süngeks: arvatavasti taipas, et teda lollitatakse.
“Nad ei saa eksisteerida üheaegselt, kuid…”
Ma peatasin ta pilguga. “Kui Conners vajutas nupule, läks lähedalasuv instituudi reaktor rivist välja. 8 sekundi jooksul peatus täielikult reaktsioon. Nagu tavaliselt, kulus tervelt 12 tundi, et seda uuesti käiku lasta – on üks vanamoodne koletis uraanvarrastega. Milline oleks teie selgitus? Võib eksisteerida kas tuumaenergia või absoluutne ruum. Valik on teie kätes. Mis on teile hingelähedasem?”
Barrett ei vastanud. Tema vaikimine kestis mõned sekundid.
“Tühjagi,” ütles ta lõpuks.
Ja jäi uuesti vait. Siis elavnes jälle: “Minu MT saatjal on mõnevõrra teistsugused omadused. Mõelge mastaapselt! – need on ju teie sõnad. Aga mõningaid vähetähtsaid asju te ei saanud märgata. Ainult paar rõngast – väike ava ruumis – on täiendus füüsikale, mis ei lõhu selle aluseid. Muidugi, sel juhul, kui me hindame veidi ümber energia jäävuse seaduse.”
Ma toetasin end aeglaselt tooli seljatoele ja toolist kostis vaikne sumin. Nüüd oli minul aeg keha kinnitada. Allpool asuv läbipaistev toru täitus tuhmi vedelikuga.
“Ahjaa, igavene liikumine. Tähendab, seda te ei loe füüsikale ohtlikuks?”
“Revolutsioonilised teaduse ümberkorraldused võivad head teha. Kujutlege ringikujulist koske, mis läheb üle turbiini, ja MT aparaate, mis ajavad vett tagasi üles…”
“Jah, arvukad väikesed rõngad diameetriga 1,9 cm! Nüüd ma kujutan seda ette. Aga te olete ju füüsika sõber! Mõned vaidlevad senini Einsteiniga, aga kippuda energia jäävuse seaduse kallale… See, kas teate, paistab narrusena…”
“Aga mida te võite tuua vastuväiteks sellisele väga lihtsale mudelile?”
“Lihtsale? Oo-jaa, argumentatsioon on ka väga lihtne. Teie leiutis sisaldab endas paradoksi.”
Ma naeratasin nõrgalt. Selle vestluse salvestus saab kümnenda salastusastme.
“Selgitage!”
Tema pilk oli nüüd mõrvarlik ja ma peaaegu kahetsesin, et olin talle rääkinud MT saatja relvana kasutamise võimalustest. Ja üleüldse olin ma enda peale pahane, et kostitasin teda jaapani viskiga. Sest relval on ükstapuha: seda võib suunata ükskõik kuhu. Banaalne, kuid nii ta on.
“Rõngad. Lõpmatult õhukesed. Nii väidab teooria.” Praktilise meelega inimene. Ta ei hakanud vaidlema. Püüdke uuesti midagi viia rõnga sisse. Ei, ainult viige sisse.”
Ime kordus: üks osa õnnetust sulepeast ilmus kolme jala kaugusel rõngast. Üks tema ots oli lähedal, teine eemal. Rõngastel oli ühine telg ja tundus, nagu osa kolme jala pikkusest sulepeast jääks nähtamatuks.
Ta võttis sulepea rõngast välja ja ma andsin talle käega märku, et ta selle kõrvale paneks.
“Pange rõngad kokku!”
Rõngad hakkasid üksteisele ebakindlalt lähenema, jäid paigale ja ühinesid lõpuks. Ainult suurenenud heleduse järgi võis öelda, et rõngaid oli kaks. Kuid päevavalguslampide puhul poleks võrdlusvõimalust olnud.
Ma läksin üle teravale lektoritoonile, millega kunagi panin värisema uustulnukaid-üliõpilasi, kes õppisid taevakehade mehaanikat esimesest neljanda osani. Nüüd olen ma ühel kohal paigal ja loenguid ei pea, kuid endine haare on jäänud. Vanamoor, üritan siin ümber sõrme keerata noort teadlast… No on lood!
“Aga mis juhtub, kui te nüüd uuesti viite sulepea rõngasse? Proovige leida vastus, paradoks seisneb just selles. Sulepea peab peatumatult teleporteeruma rõngast rõngasse, kuna nad on ühel kohal… Muidugi, kui ruum teile midagi tähendab.”
“Seetõttu ei või te panna sulepead rõngasse. Vastasel korral, raudse loogika järgi, ei saa mateeriasaatja eksisteerida. Kui teil õnnestub viia sulepea rõnga sisse, sulepea kaob, teleporteerub teadmata suunas. Nii on teil tegu ruumiga, mis on suletud iseendasse: rõngaste vahel pole vahemaad, nii et sulepeal pole kuhugi minna.”
“Aga mis võib seda segada?”
Barrett tõi kuuldavale mingi heli ja kummardus kogu kehaga ette, hoides sulepead. Tema näole oli kirjutatud täielik usaldamatus.
“Barrett! Selle ma keelan!”
Minu arvestus oli õige. Universum ei kannata paradokse. Sulepea puudutas rõngast. Käis kõrvulukustav pauk – sulepea kadus. Seesama. loomulikult, juhtus aparaadiga.
Barrett pööritas abitult silmi. Seejärel vaatas ta mind äärmiselt kahtlustaval pilgul. Kindlusetult ja segadusseaetult surus ta kord kätt rusikasse ja siis jälle lahti.
“Jama!” karjus ta. “Te panite mind pettusega hävitama aparaati, kuid teie niinimetatud paradoks ei välista fakti, et ma võin – ja ma teen seda – ehitada uue mudeli. Seetõttu -“
Ma ei saanud lõpuni teada, kas Universumil on aeglane reaktsioon või kuulab ta lihtsalt pealt. Enne, kui ma jõudsin rünnata Barretti lõplikke sarkasmi täis hävitavate argumentidega, kõlas uus pauk ja kadus… Barrett ise.
Universum ei kannata paradokse.
Vanas instituudis – teisel ajal, teisel kontinendil ehitati üheaegselt kaks mateeriasaatjat. Eksperiment toimus kontrolli all.
Üks aparaat konstrueeriti ranges vastavuses füüsikaseadustega. Loomulikult see ei töötanud. Kontrollmudel loodi irratsionaalsete ideede põhjal. Ruumis moodustus ava läbimõõduga 1,9 sentimeetrit. See mudel teleporteeris erinevaid esemeid – teoreetiliselt hetkeliselt ühest punktist teise, erinevalt tavalistest seadmetest, mis suutsid saata esemeid ainult valguse kiirusega “c”.
Kui loobuda “c”-st – absoluutsest kiiruse piirist, hajub relatiivsuse mõiste nagu suits.
Variseb kokku kvantmehaanika hoone.
Detailidesse süveneda pole vajagi: aitab, kui öelda, et see teooria koos muudega seletab, miks elektronid aatomis ei lange tuumale. Kui elektronid lahkuksid oma orbiidilt, viiks positiivsete ja negatiivsete osakeste põrkumine katastroofini: nad hävitaksid teineteist. Sel juhul hüvasti, aatom.
Vanas instituudis lülitati sisse mateeriasaatja. Hüvasti, kvantmehaanika!
Kuna Põhja-Ameerika ei kõlvanud nüüd mitte kuradikski, ehitati uus instituut mõnele teisele kontinendile. Seal siis avastatigi null-pommi efekt, mis dokumentides, alates üheksandast salastatuse astmest, määratletakse kui piisavalt tõestatud tuumateooria järeldus… Pärast seda viidi sisse ja sai kohustuslikuks kümnes salastatuse aste.
Nii ma siis olen ja elan, Ülemfüüsik, teaduse hoone ustav kaitsja, hoides teda nende äraneetud hullumeelsete fanaatikute eest. Just nagu Prometheus, olen ma aheldatud oma tooli külge elu tagavate süsteemidega, mis nokivad minu maksa. Asja lähemalt vaadates olen ma vana vare tigeda sisuga. Ärge kahelge – omal ajal leiutasin ka mina MT saatja. Kuid see on juba teine lugu.
Võitlus samal ajal jätkub. Me hävitame uurimistulemusi, teeme takistusi töötajatele, kui nad oma leiutistega liiga kaugele jõuavad, lähenedes ohtlikele aladele ja null-pommi loomisele. Kahjuks me ei saa keelata inimestel mõtlemast aine teleportatsiooniaparaatide ehitamisest. Igasugused tegelased väidavad, et uurimistulemuste salastamine on ebanormaalne ja ma peaks sellele dogmale alluma. Olgu see kõik neetud!
Kuskil peituvad eluliselt tähtsad saladused, teiste sõnadega, võti mõistmaks, miks füüsikaseadused kord ootamatult toimivad, teine kord jälle ei toimi, kui asi puudutab ruumi. Nendes peituvad kolossaalsed energiahulgad ja võimalused. Aga teisalt: elus legend – see olen mina vana vare, mis ajab oma, nõrgestamatu tahtega. Ainult see kuulsus ongi mulle jäänud. Kuid keegi tikub isegi mu praegusesse varjupaika, keegi tahab mind invaliiditoolist välja tirida ja linnatänavatele kõndima saata, aga muuseas seguneb minu veri kehas teiste elumahladega dialüüsiks ainult tänu tühisele avale – diameetriga 1,9 cm ruumis… MT seadmele on see liiga tagasihoidlik rakendus, märkamatu ja tähtsusetu, seepärast MÕELGE MASTAAPSELT! Kui Prometheus oleks alla andnud, kes teda praegu meenutaks?
Kurat nendega.
Mul siin on niigi hea.
Tõlkinud Tanel Rõigas
Korrastanud Andreas Jõesaar
Mister Costello — kangelane 