Mister Costello — kangelane

Mihhail Veller “Tahan Pariisi” 26.05.2007

Hakkasin lugema vene ulme antoloogiat “Muumia”, mis on järjekordselt üks nendest raamatutest, mis sai ostetud sõpradelt sünnipäevakingiks saadud Apollo kinkekaardiga. Kui nii mõelda, siis 500 krooni eest saab ikka täitsa palju. 🙂

Esimene lugu kannab pealkirja “Tahan Pariisi” ning selle on kirjutanud Mihhail Veller, kelle kohta sain loole eelnevast tutvustavast lõigust teada, et ta on üks suurimaid Eestis elanud ulmekirjanikke. Mulle on ta kahjuks tundmatu, sest eesti keeles on tema teostest seni ilmunud vaid romaan “Nulltund”, ja see pole minu mõistes ka see “päris” ulme.

Ka “Tahan Pariisi” pole vist see “päris” või “õige” ulme. Igatahes jõudsin selle 30 lehekülje jooksul korduvalt mõelda, et kamoon, see on ju kõige pesuehtsam sotsrealism, aga mitte ulme. Nimelt räägib lugu ühest vene mehest, kes lapsena näeb kinos “Kolme musketäri” ning armub seepeale täielikult Pariisi ja kõigesse sellega seonduvasse. Nii täielikult ja jäägitult, et ta pühendab sellele, et Pariisi külastada, kogu oma elu. Lugu kulmineerub ja muutub ulmeliseks siis, kui peategelasel õnnestub kaks aastat enne pensionile jäämist ametiühingu kaudu turismituusik saada ning oma unelmate linna pääseda. Paraku aga lõppeb lugu sellega, et peategelane peab tõdema:

Pole olnud maailmas mingit Pariisi.

Pole kunagi olnud ega ole.

Väga mõnus lugemine oli. Kuigi ulmet seal tõesti väga palju polnud ning ka loo lõpu võib igaüks endale täpselt nii ära seletada, kuidas talle meeldib.

Aga mis selles jutus oli, see oli nostalgia. Lapse- ja noorukiiga tuli ehedalt meelde. Kuigi mina pole nõukogude ajal tööl käinud, tean siiski kuidas need asjad käisid ning millised “rõõmud” olid “raudse eesriide” taga elades.  Mis seal veel Pariisist rääkida, kui isegi Helsinki, mida küll iga päev Soome televisioonist vaadata võisin, tundus kättesaamatus kauguses olevat. Sama hästi kui teises maailmas…