Mister Costello — kangelane

Arvi Nikkarev “Muumia” 28.06.2007

Juba hea jupp aega on sellest möödas, kui Arvi Nikkarevi koostatud vene ulme antoloogia “Muumia” viimase jutu läbi lugesin. Aga miskipärast polnud tahtmist antoloogia enda kokkuvõtet kirja panna — võib-olla pole suvine aeg parim aeg lugemispäeviku pidamiseks? Sest tegelikult tahaks pigem veel ja veel lugeda, üsna pikk järg on ees. Teisest küljest aga on mul tekkinud teatav kohusetunne oma lugejate ees. Kiitis ju Arvigi mulle mu blogi, kui temaga “Muumias” ilmunud juttude oma ulmelehel avaldamise asjus kirjavahetust pidasin. Ja kui leidub kasvõi üks tänulik lugeja, siis järelikult on minu kirjutatu midagi ka väärt. 🙂 Niisiis võtan end kokku ning püüan edaspidi kohe peale jutu või raamatu lõpetamist käesolevat lugemispäevikut täita.

Aga nüüd antoloogia “Muumia” arvustuse juurde.

Ausalt öeldes oli mul seda raamatut ostes üsna tugev eelarvamus. Olin seda mitmeid kordi varemgi raamatupoes käes kaalunud ja lugenud tagakaanelt sisututvustust:

Käesolev antoloogia esindab tänapäeva vene ulme sotsiaalset suunda. MUUMIA novellid ja lühiromaanid on avaldatud 1990-2003.

Ning sellele järgnevat autorite nimekirja, mis mulle mitte midagi ei öelnud.

“Vene ulme sotsiaalne suund? Kas see ikka on minu jaoks?” mõtlesin. Aga lõpuks ma selle raamatu siiski ära ostsin, mis siis, et põhjus oli suht lame: kinkekaardi summa täis saamiseks. 😳 Lugedes selgus aga, et tegemist on vast ühe erilisema raamatuga, mida viimasel ajal lugenud olen — vene ulme lihtsalt on klass omaette oma erilisuses, mis samas meile, eks-sovjeetidele, ometigi nii nostalgiliselt tuttav tundub.

Kuigi antoloogias oli minu hinnangul vaid üks väga-väga hea lugu (“Küsi Caesarilt”), oli seal hulgaliselt lihtsalt häid lugusid ning natuke vähem rahuldava tasemega, kuid siiski üldjoontes loetavaid lugusid. Kuid mis kõige tähtsam — mitte ühtegi halba või veel hullem, väga halba, ulmekogumikku mittesobivat lugu! Vist… Sest tegelikult kirjutasin ju Jevgeni Lukini loo “Vana asi” arvustuses, et see lugu antoloogiasse ei sobi… Aga tagantjärele annan selle siiski andeks. 🙂 Seega kui võrrelda “Muumiat” näiteks ainult selle kriteeriumi järgi minu poolt varem arvustatud lääne ulme antoloogiaga “Aphra” või Brian Aldissi loomingut koondava kogumikuga “Kontramorfoos” (kõik kolm kirjastuselt Skarabeus), platseerub “Muumia” kindlalt esikohale.

Kokkuvõtteks võingi öelda, et minumeelest olid kõik “Muumia” kaante vahele koondatud 11 juttu nii ühtlaselt hea tasemega, et lisaks oma varasematele arvustustele on mul midagi eraldi välja tuua üsna raske. Aga kui ma peaksin nendest 11 jutust näiteks vaid kolme soovitama, siis need oleksid (ei ole pingerida): “Tahan Pariisi”, “Muumia” ja “Loojuva päikese maal”. Miks just need? Just nimelt selle eheda vene feelingu ja huumori pärast, mis neis juttudes on. Seda juba mujalt ei leia. 😎

Ahsoo, lõpuks üks väike virin ka. Ma ei saa aru, miks Skarabeus oma kogumikke illustreerima peab? Need Heiki Raudla illustratsioonid, mida ma oma arvustuste juurde skänninud olen, on ikka suht vaimuvaesed ning midagi nad raamatule juurde küll ei anna. Pigem võivad raamatupoes juhuslikule sirvijale jätta mulje, et tegemist on mingi nõmeda naljakogumikuga vms. 😐

Ja nüüd hakkan edasi lugema. Võtsin kavva, et loen lõpuks (osaliselt kordusena) läbi Frank Herberti “Düüni” sarja. Aga kardan, et kaldun sellelt teelt kõrvale, kuna “Düüni” tellised ei kuulu just mu lemmikulme hulka ning just nüüd, kus olin saanud esimese raamatu esimese saja leheküljega ühele poole, sain kätte Arvi poolt mulle tänutäheks saadetud Skarabeuse uue antoloogia “Pilet utoopiasse”. Otustatud! Palun mulle üks pilet Utoopiasse, planeet Arrakisele läheme hiljem. 😛