jump to navigation

Arvi Nikkarev “Muumia” 28.06.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: ,
add a comment

Alar Raudoja kujundus

Juba hea jupp aega on sellest möödas, kui Arvi Nikkarevi koostatud vene ulme antoloogia “Muumia” viimase jutu läbi lugesin. Aga miskipärast polnud tahtmist antoloogia enda kokkuvõtet kirja panna — võib-olla pole suvine aeg parim aeg lugemispäeviku pidamiseks? Sest tegelikult tahaks pigem veel ja veel lugeda, üsna pikk järg on ees. Teisest küljest aga on mul tekkinud teatav kohusetunne oma lugejate ees. Kiitis ju Arvigi mulle mu blogi, kui temaga “Muumias” ilmunud juttude oma ulmelehel avaldamise asjus kirjavahetust pidasin. Ja kui leidub kasvõi üks tänulik lugeja, siis järelikult on minu kirjutatu midagi ka väärt. 🙂 Niisiis võtan end kokku ning püüan edaspidi kohe peale jutu või raamatu lõpetamist käesolevat lugemispäevikut täita.

Aga nüüd antoloogia “Muumia” arvustuse juurde.

Ausalt öeldes oli mul seda raamatut ostes üsna tugev eelarvamus. Olin seda mitmeid kordi varemgi raamatupoes käes kaalunud ja lugenud tagakaanelt sisututvustust:

Käesolev antoloogia esindab tänapäeva vene ulme sotsiaalset suunda. MUUMIA novellid ja lühiromaanid on avaldatud 1990-2003.

Ning sellele järgnevat autorite nimekirja, mis mulle mitte midagi ei öelnud.

“Vene ulme sotsiaalne suund? Kas see ikka on minu jaoks?” mõtlesin. Aga lõpuks ma selle raamatu siiski ära ostsin, mis siis, et põhjus oli suht lame: kinkekaardi summa täis saamiseks. 😳 Lugedes selgus aga, et tegemist on vast ühe erilisema raamatuga, mida viimasel ajal lugenud olen — vene ulme lihtsalt on klass omaette oma erilisuses, mis samas meile, eks-sovjeetidele, ometigi nii nostalgiliselt tuttav tundub.

Kuigi antoloogias oli minu hinnangul vaid üks väga-väga hea lugu (“Küsi Caesarilt”), oli seal hulgaliselt lihtsalt häid lugusid ning natuke vähem rahuldava tasemega, kuid siiski üldjoontes loetavaid lugusid. Kuid mis kõige tähtsam — mitte ühtegi halba või veel hullem, väga halba, ulmekogumikku mittesobivat lugu! Vist… Sest tegelikult kirjutasin ju Jevgeni Lukini loo “Vana asi” arvustuses, et see lugu antoloogiasse ei sobi… Aga tagantjärele annan selle siiski andeks. 🙂 Seega kui võrrelda “Muumiat” näiteks ainult selle kriteeriumi järgi minu poolt varem arvustatud lääne ulme antoloogiaga “Aphra” või Brian Aldissi loomingut koondava kogumikuga “Kontramorfoos” (kõik kolm kirjastuselt Skarabeus), platseerub “Muumia” kindlalt esikohale.

Kokkuvõtteks võingi öelda, et minumeelest olid kõik “Muumia” kaante vahele koondatud 11 juttu nii ühtlaselt hea tasemega, et lisaks oma varasematele arvustustele on mul midagi eraldi välja tuua üsna raske. Aga kui ma peaksin nendest 11 jutust näiteks vaid kolme soovitama, siis need oleksid (ei ole pingerida): “Tahan Pariisi”, “Muumia” ja “Loojuva päikese maal”. Miks just need? Just nimelt selle eheda vene feelingu ja huumori pärast, mis neis juttudes on. Seda juba mujalt ei leia. 😎

Ahsoo, lõpuks üks väike virin ka. Ma ei saa aru, miks Skarabeus oma kogumikke illustreerima peab? Need Heiki Raudla illustratsioonid, mida ma oma arvustuste juurde skänninud olen, on ikka suht vaimuvaesed ning midagi nad raamatule juurde küll ei anna. Pigem võivad raamatupoes juhuslikule sirvijale jätta mulje, et tegemist on mingi nõmeda naljakogumikuga vms. 😐

Ja nüüd hakkan edasi lugema. Võtsin kavva, et loen lõpuks (osaliselt kordusena) läbi Frank Herberti “Düüni” sarja. Aga kardan, et kaldun sellelt teelt kõrvale, kuna “Düüni” tellised ei kuulu just mu lemmikulme hulka ning just nüüd, kus olin saanud esimese raamatu esimese saja leheküljega ühele poole, sain kätte Arvi poolt mulle tänutäheks saadetud Skarabeuse uue antoloogia “Pilet utoopiasse”. Otustatud! Palun mulle üks pilet Utoopiasse, planeet Arrakisele läheme hiljem. 😛

Advertisements

Jevgeni Lukin “Vana asi” 14.06.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Heiki Raudla illustratsioonVaat see jutt oli vist esimene ja ilmselt ka viimane, mis mulle antoloogias “Muumia” mõistetamatuks jäi. Ei, mitte et lugu halb oleks olnud, kuid minu meelest ta lihtsalt ei sobinud ulmeantoloogiasse. Miks ma nii arvan? Annan väikese ülevaate loo sisust ja põhjendan.

Lugu on kirjutatud autobiograafilises võtmes ning kirjeldab, kuidas Jevgeni Jurjevitš Lukin kutsutakse KGB-sse ülekuulamisele. Suur on ta segadus, kui selgub, et ülekuulamise põhjuseks on see, et ta ei kirjuta oma teostes piisavalt ja positiivselt… koertest. 😯 Jah, lugesite õigesti! No ja edasi võtab jutt üha absurdsemaid tuure: KGB major põhjendab, kuidas koer on proletariaadi võrdkuju, aga Lukini teostes esinevad kassid seevastu revolutsioonieelne igand. Lõpuks saab kirjanik kaasa sooja soovituse leida mõnes oma järgmises jutustuses kohake ühele sümpaatsele krantsile. Nii tehaksegi ning edasi saadab kõiki nende jutustusi avaldamisedu ning riiklik soosing.

Väga lahe lugu poliitilise satiiri žanrist. Aga mitte ulme, sest igasugused fantasy, horror’i, sci-fi jne elemendid seal puudusid. Pigem tundus mulle, et vabalt oleks võinud Nõukogude Liidus see lugu ka tõesti sündida. Äkki ongi sellel tõepõhi all? Huvitav oleks Jevgeni Lukinilt selle kohta küsida.

Jevgeni Lukin “Loojuva päikese maal” 13.06.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Heiki Raudla illustratsioonAntoloogia “Muumia” koostaja Arvi Nikkarev tutvustab Jevgeni Lukini novelli “Loojuva päikese maal”, kui tema loomingu paremikku kuuluvat. Ma ei ole küll Jevgeni Lukini teostega varemalt tuttav, kuid see jutt oli tõesti silmapaistev.

Kujutage ette tuleviku Venemaad, kus liigne töötamine on seadusega karistatav ning üle normi töötajatele korraldatakse haaranguid, sest töönarkomaanid õõnestavad riigi majandust.

Et misasja ja mismoodi?! 😯 Noh, mingi tuleviku G8 või WTO tasemel on kokku lepitud selline kohustuste jaotamine: Lääs kasutab Venemaa toorainet ning annab vastu kaupu ja krediiti, samas on Venemaal keelatud isegi siseturu tarbeks tootmine, et mitte rikkuda majanduslikku tasakaalu.

Päris kreisi? See pole veel kõik. Ühiskonnale ohtlikuks klassifitseeritakse kõik, kes vähegi üritavad midagi oma kätega teha ning eriti ohtlikud on mehed, kes kodustes salatöökodades taburette kokku klopsivad… 😆 Töönarkomaane ravitakse nagu muidki narkomaane… või siiski mitte — narkoloogiadispanseri töötajad viivad kinnipeetud narkomaanidega läbi teatavaid “protseduure”, mis mõnes teises reaalsuses võiksid kvalifitseeruda kellegi märgadeks seksuaalfantaasiateks… 😆 Ja riiklikud telekanalid näitavad ravi eesmärkidel selliseid filme, tsiteerin:

“Keera mulle taha, kallis…” kostis tõlgi kiretu ninahääl.

Ühesõnaga, loos saab nalja rohkem kui rubla eest. 😆 Ma kohe ei saa ja pean sellest loost veel üht kildu tsiteerima:

Vene mees ei suuda kohe kuidagi käed rüpes istuda!

Kas ei keera see lause meie tavaarusaama venelastest mõnusalt pea peale? 😆

Kuigi see lugu ulmejutuna mingit suurt ideed ei sisalda oli ta siiski midagi, mis sobis minu veidra huumorimeelega nagu rusikas silmaauku. Kirsi tordile (või oleks siinkohal õigem öelda sinika silma alla?) lisas veel lõpp, kus peategelane pääseb “organite” käest vaid seetõttu, et ka neile on kehtestsatud ületöötamise piirangud. 🙂

Ljubov Lukina ja Jevgeni Lukin “Rumal komme” 12.06.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: ,
add a comment

Heiki Raudla illustratsioon

Lugu “Rumal komme” sai juba tükk aega tagasi loetud, kuid kohe kuidagi ei osanud kokkuvõtet teha, sest neid perekond Lukinite lühijutte antoloogiast “Muumia” on kergem lugeda, kui arvustada. 😐 Kuna lugu oli järjekordselt ülilühike, siis jätangi sisu pigem tutvustamata, seda enam, et võrreldes kahe eelmise looga meeldis see mulle kõige vähem ja mingit sügavamat mõtet ma sellest ei leidnud.

Küll aga tekkis mul peale nende kolme lühijutu lugemist mõte nad sisse skännida ja oma ulmelehele üles riputada. Teisalt aga jälle tõrge — autoriõigused… 🙄 Võtsin siis kätte ja kirjutasin kõigepealt Arvi Nikkarevile kirjastusest Skarabeus, kes on need lood tõlkinud ning omab nende eestikeelsena avaldamise õiguseid. Minu suureks rõõmuks leidis Arvi, et tal kui tõlkijal pole midagi nende lugude netis avaldamise vastu, kuid arvas, et võiksin ka Jevgeni Lukinilt üle küsida kui tahan. Kirjutasingi hr Lukinile e-maili, kuid vastust pole siiani saanud. Samas Arvi teadis, et ta on suvel aeglane vastaja — kirjanike värk, teadagi. 😆 Igatahes, kui Jevgeni Lukinilt kunagi positiivse vastuse saan, riputan need lood lugemiseks üles. Jääge liinile!

Ljubov Lukina ja Jevgeni Lukin “Chercher la vanaema” 05.06.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: ,
add a comment

Heiki Raudla illustratsioonKui ma oma eelmises postituses arvustasin “maailma kõige lühemat ulmekat”, siis nüüd tundub, et rekord on löödud — ka järgmine lugu antoloogias “Muumia” on umbes sama lühike või lühem. Kel kange huvi teada saada, kumb lugu võiks tiitlile kandideerida, võib tähemärgid üle lugeda. 😆

Kahjuks pole “Chercher la vanaema” aga sama hea lühijutt kui “Küsi Caesarilt”. Esiteks käsitlevad autorid üsna äraleierdatud ajaparadoksi, teiseks ei mängi nad lõpupuänti nii filigraanselt välja kui eelmises loos ning kolmandaks ei ole see jutt lihtsalt eriti usutav. Samas pole lugu ka halb: viie palli süsteemis panen hindeks “nelja”.